Esmalt mainin ära, et see pole suuremat sorti meistriteos. Ma kujutasin seda juttu vaimusilmas natuke teistsugusena ette, aga kukkus lõpuks selline välja.
Siiski loodan, et meeldib. Kommentaarid oodatud. (;
Mõtisklus.
Istun koolis. Garderoobis, kui täpsem olla. Halb tuju ja pisarad tikuvad vägisi silma. Hommikul tüli vanematega, halvad hinded koolis ja nüüd ka veel käskkiri. Sõbrad oleks mind just, kui maha jätnud ja suhtlevad teistega, inimestega, keda varem isegi ei märganud. Mõtlen, kas siin maailmas üldse on keegi, kes minust veel hoolib? Soovin kõigest väest. Üle kõige maailmas soovin, et.. Ja.. Sähvatus!
Mu kõrval heljub pisike valge klidiga tüdruk. Tal on kullakarva kiharad ning suured tumepruunid silmad. Tema pisikest nöbinina kaunistavad õrnad tedretähed. Ja ta on kõigest umbes käelaba suurune, ning hõljub. Olen alati uskunud haldjatesse, vaimudesse ja tontidesse, aga mõnda neist ka tegelikult näha, pole ma iial isegi lootnud mitte.
„Ma ei saa sind küll ajas edasi viia, kuid ometi saan ma seda sulle näidata. Seda aga ainult juhul, kui lased mul enda mõtetesse siseneda,“ lausub näitsik heliseval häälel.
Kergitan segaduses olles kulme.
„Kuidas?“ küsin meeleheitlikult.
Haldjas naeratab mulle säravalt ja vastab: „Niisama lihtsalt. Ava oma meeled ja kujuta mind sinna sisse. See nõuab veidi keskendumist.“
Noogutan kergelt, kuigi pole üldse kindel, kas sain ikka õigesti aru, mida tegema pean. Sulen silmad ja mõtlen, pingsalt. Ma pidin haldjat sinna ette kujutama. Manan endale meeltesse hapra kujutluspildi valgest haldjast. Üritan meenutada tema heliseva hääle kõla. Ja ühel hetkel tunnen otse, kui kellegi teise mõtteid enese peas.
Mida sa minult teada tahaksid? küsib see sama sillerdav hääl.
Mõtlen hetke ja vastan siis.
Ma pole päris kindel, kuid.. Ma olen arvamusel, et ma tahaksin näha surma. Omaenese surma ja matuseid. Näha ilmeid inimeste nägudel, ning vaadata, kes üldse kohale ilmuksid. Vahest saaksin siis ka mõtteid, et enda küsimusele vastata. Et saada vastus küsimusele, kes minust ka tegelikult hoolib.
Hetkeks muutub pilt mu mälus lumivalgeks. Seejärel hakkan tasapisi nägema õrnu piirjooni, mis aeglaselt tugevamini välja joonistuvad.
Meie koolimaja. Välisuks avaneb ja sealt jookseb välja tüdruk, kes.. osutub minuks. Jooksen maha vaadates tee poole, kuid sealt tuleb just parajal hetkel suure kiirusega musta värvi auto. Libisen jääl ja..
Ma ei taha seda vaatepilti rohkem näha, see pole just kõige meeldivam.
Sa sured silmapilkselt, märgib haldjas ning õnneks kaob nende sõnadega pilt mu meeltest ja asendub uuega.
Kalmistu. Haud, millel on kivi. Mary-Ann Field. See olen mina. Seejärel märkan ka rahvast enese ümber. Kõik tumedates riietes ja pisarad näol vastu peegeldumas.
Mul on neist kahju ja tahaksin neid lohutada, öeldes, et ma olen endiselt siin, elus, kuid ma ei saa.
Tunnen ära oma ema, oma isa. Kõik mu sugulased on kohale tulnud, isegi need, kellega ma õieti kunagi suhelnudki pole.
Teisel pool näen oma klassikaaslasi. Iga viimne, kui üks neist on kohale ilmunud. Näen emal oma klassijuhatajat ning ka mitmeid teisi õpetajaid, ning seejärel..
Ei, see ei saa võimalik olla. Ma näen teda.
Süsimustade, hetkel küll nutetud silmade ja tumepruunide veidi pikemate juustega poiss. Jah, tema, kes ta juba aastaid mulle silma on jäänud.
Aga ometi pole ma kunagi julgenud teda isegi kõnetada, sest ma kardan. Kardan, et ta ei mõtleks samuti, et ta vastaks teisiti, kui loodan. Ma kardan riskida.
Sa nägid siin pildil hetkel kõiki inimesi, kes sinust hoolivad, kellele sa kallis oled. Isegi tema, kuigi ma näen, et sul on seda raske uskuda. Aga ma tean, et sa peaksid riskima. Sind saadaks edu, usu mind. Kui sa aga praegu seda ei tee, lased võimaluse käest. Loodan, et said abi, kuid nüüd ma pean minema.
Nende sõnadega on haldjas kadunud. Avan silmad ja vahin kivipõrandat. Kui ta jutt tõele vastab, hoolivad minust tõesti paljud inimesed, isegi tema. Ning ma olen valmis. Olen valmis riskima.
Pealkiri: Mõtisklus. 
22/1/2010, 19:50
