Mürkmao teekond kuumal ja päikselisel päeval

Üks jutt, mis eelmisel õppeaastal sai koolis kirjutatud. Ma pole sellega küll väga rahul, kuid mõtlesin, et võiks üles panna.

_____________________________


Ma libisesin vaikselt kõrge rohelise muru sees. Tee oli konarlik ja kivine, kuid mind see ei
häirinud. Tundsin puude sahinat lähedal metsatukas, väiksemate lindude laulu ja mere kohinat vaid
meetrite kaugusel. Päike oli kõrgel ja kõrvetas õrnalt isegi minu vaevata maapinnal liikuvat keha.
Soovisin, et oleksin võinud peatuda ning seda hetke nautida, kuid ohud, mis mind ümbritsesid, seda
ei lubanud.

Äkitselt tajusin kedagi lähenemas. Peatusin hetkeks hirmunult, nuhutasin õhku enda ümber
ning üritasin kuulata. See pidi olema üks nendest äsjamainitud hädaohtudest. Ootasin kannatlikult
vaikides, olin valmis ründama ning tundsin isegi mürki oma suus. Siis nägin kellegi varju mulle
peale langemas ja tundsin vajadust tegutseda, ennast kaitsta ja oma mürgised kihvad selle olendi
jala sisse torgata.

Ma tardusin kivikujuks, kui kuulsin kiledat karjatust, mille see isik kuuldavale tõi ja tundsin
seejärel ohtu endast tugeva müdinaga eemaldumas. Hingasin hetke rahulikumalt, teritasin kõrvu, et
kõiki teisi võimalikke ohte ennetada ja jätkasin peale hetkelist kõhklust sujuvalt oma teekonda
suure kivini järjest läheneva mere ääres.

Ma jõudsin vaevalt minutitega suurelt muruvaibalt põletavalt kuumale rannaliivale. Ma
silmasin eemal silmapiiril merd ja kuulsin aina selgemalt selle mahedat mühinat. Ma teadsin täpselt,
kus asus kivirahn, mille peal päikest võttes mugavalt lesida sai. Keerasin oma keha merega
paralleelseks ning liikusin tempot aeglustamata edasi.

Ma tundsin kedagi minu kõrval põõsastes sahistamas. Nuusutasin momendiks peatudes enda
ümbrust, et teha kindlaks, kui ohutu on edasi liikuda. Ohu asemel tundsin hoopis värske linnuliha
lõhna. Ma polnud söönud juba mõnda aega ning niivõrd magus lihalõhn pani lausa suu vett
jooksma.

Pöörasin ennast taaskord rohu sisse tagasi ning kuulsin ärevat sädinat põõsa seest
linnupesast. Olin täiesti kindel, et seal on mitu linnupoega, kuid sädina järgi võis oletada, et ka üks
nende vanematest viibis hetkel pesas. Seisatasin vaikselt ning ootasin selle täiskasvanud linnu
lahkumist pesast. Natukese aja pärast, kui olin täiesti kindel, et lapsed on pesas üksinda ning suur
lind ohutus kauguses, võtsin ma sisse ründepositsiooni.

Ma tõmbasin veel kord keelega läbi õhu, et veenduda enda turvalisuses. Ma hüppasin
vaikselt pessa, püüdsin kinni ühe kolmest tibust ning neelasin ta peaaegu tervelt. Teised kaks
linnupoega tõid kuuldavale veelgi valjema sädina ning ma otsustasin nobedalt lahkuda.
Mu kõht ei olnud küll täis, kuid ma ei tundnud enam nälga. Ma kiikasin rannaliivale jõudes
oma sihtmärgi poole ning puhkasingi juba peaaegu kümnekonna minuti möödudes sellel kuumal
kivikamakal keset mereranda.