"Nüüd sa siis tead"

Tere, ma olen siin foorumis uus. Mul tuli tuhin midagi armastusest ja noorte probleemidest jutustada. Igatahes, ma ei tea kui kaugele ma jõuan sellega, kuna koolis on päris kiire, kui jõuan siis kirjutan, eks? Kriitika on oodatud :) Kuna ma mõtlesin teha otsekõne inglise keeles, siis öelge kas on normaalne, või muudan ära. Võimalik, et ma ei kirjuta päris õigesti, vabandust. Kuna tegelased peaksid Ameerikas elama ma arvan, siis oleks nii lahedam

1.
Peegel käes, vaatasin ma ennast. Kelleks ma olin muutunud? Ma ei tundnud ennast ära, see oli hirmutav.
„I was that good girl, who said that she will never drink alcohol and use drugs, I’ve changed, a lot.“ Laususin ma hiirvaikselt iseendale.
„All these tears, they weren’t real. What I’ve done?“ Pisarad voolasid, ja voolasid...

***
„Heeeeyy, are you there?“ ma kuulsin oma ema mind hüüdmas.
„Mhh, yes, what? Küsisin ma ülbusega. „No nothing, just, i have to go to work now, well.. bye!“
„Yeaa, I love you!“
Vaatasin kella, 8.46. Liiga vara veel. Panin oma väsinud silmad jälle kinni ja uinusin.

Tiii-riii! Uksekell. Ahh, no midaa? Mõtlesin kiiresti. Haarasin hommikumantli ja kiirustasin trepist alla. Piilusin uksesilmast, kes seal oli. Kath. Tegin ukse lahti ning mulle hüpati kaela.
„Ohh my god, I haven’t seen you for months, i’ve missed you. How is it here?“ päris Kath kiiresti. „Hmm, come in, let’s talk in the kitchen.“ Vastasin ma segaduses olles.
Ta võttis oma plätud jalast ära ning riputas pusa nagisse. Lippasin juba kööki ning hakkasin kohvi tegema. Vahepeal vaatasin kella. See näitas ühte. Ma olin nii kaua maganud? Nojah, tüüpiline ju! On ju suvi!
„So, talk talk talk! It’s so good to see you again!“ kiljus Kath jällegi.
Tal oli nii kile hääl, see võib su kõrvatrummid minema viia. Tõsiselt kohe! Mõtlesin kas hakkaks kohe oma probleemidest rääkima, või mitte. Otsustasin enne natuke head tüdrukut mängida. Siiski, kui ta teada saaks, siis oleks minuga otsad.
„Well, it’s nothin special, but, it’s pretty good in here. Not very sexy boys, okay, there are, but they are not my type. Girl are crazy, they drink and so on.. Then.. umm... my mum is normal now, she’s drowning because of her work. But she still like it. My room is messy like always and my grades are normal too. I can’t say that I dont have any problems but they aren’t so huge. What about you, my sweetie, haha ??“ Valetasin ma talle? Jah. Ma vihkasin ennast, mul olid tohutu suured probleemid koolis ja kodus. Mind sõimati tänava... te teate isegi seda sõna. Kuid ma lihtsalt ei suuda sellest kõigest eemal hoida, siin kohas ei ole häid ja paisid lapsi. See on reaalsus. Vedas kui ma nädalavahetusel koju ilmusin, ma olin pidevalt kellegi pool peol, tavaline nähtus ning mitte midagi rõõmustavat. Muidugi oli see kõik hea, kui sa olid pilves ja alkoholijoobes. Siis tundus see kõik nagu „seitsmendas taevas“ , koht kus saavad teoks kõik mõtted, ja sind ei karistata mitte millegi eest. Laaberda palju tahad! Tegelikult kui ma veel Fathervilles elasin, olin ma tubli tüdruk, mul olid viied ja nohikust sõbrad. Kath seda polnud, ta oli selline, normaalne. Poisse tal jagus, kuid ta oli ainult ühele truu, nimelt Ericule. Minul sellist au ei olnud, ei hakka olema ka, kuna kõikidel on suht suva minust, ma olen siis nende ärakasutamine ohver, kui ma järjekordselt pilves olen. Ja ma ise nõustun sellega, ma ei tea miks. Naudingu vist. Ma imestan miks mul HIV’i pole, kuid see on ju võimalik. Igatahes, Kath pidas mind ikka veel 16 aastaseks tüüpiliseks teismeliseks, kes õppis hästi ja oli korralik. Ma lootsin talle millalgi see kõik ära rääkida, kuid ma ei uskunud et ta kauaks siia jääb.
„Well, we have to talk about you. After you left, it was so boring. And Eric is weird too. But i have news...“ Plädistas ta.
„Kath, oh my god. You’re not pregnant, are you? OMG!“ Karjusin ma. „Hahahaha, good joke, Steph. No, i’m not, you silly!“
Huuuh, hea seegi. Nüüd saite teada, mu nimi on Stephanie, paluks kutsuda Steph’iks. Stephanie on tüütu, vanamoodne ja liiga pikk.
„And the news is.. i’m moving here, i’m around the block! Isn’t it great, im soooo happy!“ lausus Kath kärmelt.
Mu maailm põhimõtteliselt varises kokku. Kuidas ma saan nüüd? Mind oodatakse kõikjale pidudele. Ma ei saa sinna urgastesse Kathi vedada? Ta oli selleks liiga hea ja süütu.


Mis arvate?

Hm, kirjeldustest jäi väga väheks.
Ja minu meelest mõjub otsekõne inglise keeles tõesti veidikene veidralt. Eriti just see, et tüdruk mõtleb eesti keeles, aga räägib inglise keeles.. Ja üldse natukene ebameeldiv on, aga see on ainult minu arvamus.
Tundus kuidagi väga tüüpiline tegelikult. Ja siis kõik see jutt joomisest ja narkootikumidest.. mul tekkis tunne, et see ei ole ehtne võinii.. Ma täpselt ei oska seda kirjeldada, aga see tundus kuidagi kahtlane.. Nagu sa ei teaks, millest räägid vms.
Muidugi ei saa esimese osa kohta midagi väga erilist öelda, aga ma ootaksin uut, sest mind huvitab, mis edasi saama hakkab.

Okei, ma teen eesti keeles, on lihtsam ka. Kirjeldus on selline:
Stephanie kes oli olnud hea tüdruk, muutus teises linnas totaalselt ning asi läks allamäge. Asi muutus siis kui Kath sinna samasse kota elama tuli. Edasi läheb asi paremuse poole ning edasist ma veel ei tea.

Aaa, Okei :)

Asi on selles, et ma kirjutasin pika jutu maha. JA SIIS SEE KUSTUS! PAGAN! Ma ei tea millal ma uue kirjutan Tuju nullis nüüd

uuh, jah ee.. naljakas värk oli
tüüpiline, elame üle, aga jah see inglise keele värk, ma ei hakka üle kordama seda, mis EITC rääkis.
Muidu, arenemisruumion kõvasti ja lase edasi, siis läheb paremaks, usu mind.