More perfect than perfect. [3]

Mõtlesin ka, et prooviks vahelduseks peale lühijuttude siis ühe järjejutu ka kirjutada.
Kriitikat ja kõike, palun!
Meeldib miski, siis ütle, ei meeldi miski, siis ütle ka.
Ja jutt on enam-vähem päriselu põhjal tehtud, mõned kohad veidi muudetud, aga muidu küll.
Head lugemist!



"Ma ei ole veel e l u s e e s kedagi sellist näinud," seletas heledapäine tüdruk sõbrannale, jälgides pikka tõmmut tumedajuukselist poissi, kes neist paari meetri kaugusel seisis. "Vaata teda, ta on p e r f e k t n e!"
"Jaajah, on muidugi.." haigutas teine tüdruk oma tumedaid pikki juukseid kohendades vastu. "Marta, kullake, sa ei teagi teda, kuidas sa üldse nii öelda saad?"
"Lihtsalt saan!"

Kerti tiris sõbrannat edasi ja kooliuksi avades lükkas ta Marta sealt esimesena sisse ning siis järgnes talle ise.
"Kuidas sa o m e t i saad öelda, et ta pole suurepärane?"
Kerti kehitas õlgu ja mõtles siis hetkeks.
"Ma ei ole öelnud, et ta seda pole," ütles ta vaikselt, "aga meist kumbki ei teagi teda veel, nii et me ju ei tea tema iseloomu!" lisas ta kiirelt, nähes Marta näol ma-ju-ütlesin-ja-sa-ei-uskunud muiet.
"Aga sa tunnistasid, et ta on imeline!" hüüdis Marta sõbranna kõrval juba peaaegu keksides, mille peale Kerti naerma hakkas ning alla andes lausus sarkastiliselt:
"Jah, jah.. Muidugi on ta väga kena ja suurepärane ja perfektne ka veel lisaks.. Imeline!"

Tüdrukud kõndisid üpris kiiresti mööda pikka koridori edasi, üks niivõrd unistava näoga, et oleks võinud samahästi vastu posti kõndida ning poleks seda märganudki, teine aga klassiuste pealt numbreid lugedes ning vahepeal pilku tunniplaanile heites, et kontrollida, kas maha kirjutatud ruumide numbrid on seal ikka õiged. Lõpuks ohkas üks neist kergendatult, äratas teise unistustest ning osutas õige numbriga uksele.

"Tere, vabandust, et hilinesime," sõnas Kerti hingetult klassi sisenedes ning kõigi ette hetkeks seisma jäädes, Marta kohe tema järel.
"Jah, istuge," lausus emakeele õpetaja noogutades ja tüdrukud komberdasid enda kohale eelviimases pingis akna all.

"Hei, tüdruk, armunud või?"
Kerti luges tagumisest pingist tema lauale lendlenud kirja läbi ning hoidis end jõuga tagasi kõvasti naerma hakkamisest. Nüüd, kui ta tunnile järgi mõtlema hakkas, mõistis ta, et ei olnud tähele pannud ainsatki sõna, mida õpetaja tunnis rääkinud oli, ning et ta oli terve aja lihtsalt ühte ja samasse punkti jõllitanud.
"Eih, mul on lihtsalt nii palju suurepäraseid ja ülitarku ideid, et ma olen terve tunni üritanud välja mõelda, millisele esimesena mõelda. Sa ju tead mind, geeniust," kritseldas ta vaheaja jooksul liigagi lohakaks läinud käekirjaga paberilehekesele ning saatis selle tagumises pingis istuvale klassiõele, kes selle kohe läbi luges ning ei suutnud kuidagi end naermast tagasi hoida.
"Ketlin, jäta parem naermine vahetunniks ja keskendu hetkel tunnitööle!"
Tüdruk tagapingis surus turtsatuse alla ning noogutas õpetajale.

Kerti ei pannud vahejuhtumit tähelegi, vaid vaatas pinginaabri poole, kes jälgis tühja pilguga läbi akna, kuidas paar gümnaasiumi poissi jalgpalli tagusid, ning mõistis siis: Kui juba Marta poiste jalgpalli mängu niivõrd tühise pilguga vaatas, siis - kuigi üks neist ei olnud muidugi mitte mingi hinna eest nõus seda tunnistama - oli mõlemate tüdrukute mõtetes olnud üks ja sama inimene.

Nojah, üldises mõttes oli see normaalne.
Aga samas hästihästihästi tüüpiline.
See annab ka muidugi midagi juurde, et see päriselt juhtunud on..
Ega tegelikult paari esimese osa kohta ei saagi midagi täpsemat öelda.
Uut!

Esialgu suhteliselt tüüpiline, jah Aga samas reaalne (eriti kui see ka päriselt on juhtunud)

igatahes uut !

mulle meeldis ka, lühike oli natuke, aga normaalne
edasi :)

Uus osa siis.
Andke aga teada, mis arvate, ja et on mõtet edasi kirjutada üldsegi?


Kolm tüdrukut jalutasid koolisööklasse ning jäid puhveti ülipikka järjekorda seisma, kui üks neist pealtnäha täiesti hulluks läks.
"Kerti, Kertiiiii.. vaata, vaata sinna!" kisendas Marta üle jutuvadina nii, et paar algklasside last teda hirmunult vaatama jäid, ja osutas kuhugile järjekorra alguse poole. "Ta on seal, ta on seal!"
"Kes, k*rat, see on, kelle pärast ta peast täiesti segi läheb?" küsis Ketlin vaikselt ning üritas varvastele tõustes sinnapoole vaadata, kuhu teine tüdruk näidanud oli.
"Ahh.. on mingi üheksandik, keda ta esimesest koolipäevast saati imetleb," seletas Kerti sõbrannale, kuid tabades Marta kulmukergitava pilgu, lisas ta: "Noh, mitte et ta ilus poleks, sest on küll.. vägagi."

Ketlin kihistas ning ka Kerti ja Marta hakkasid naerma. Kui järjekord edasi liikus, jalutas Kerti ikka veel naerdes ja sõbrannadega jutustades selg ees leti poole, kuni ta kellelegi kõva matsuga otsa kõndis. Ketlini ja Marta ehmunud, aga häirivalt lõbustatud nägu nähes pööras Kerti end ettevaatlikult, silmi maas hoides temaga kokkupõrganud inimese poole.
"Pimesikku mängid või?"
Kerti vaatas üles ning mõistis kohe sõbrannade naljakate nägude põhjust. Talle vaatas otsa ei keegi teine kui Marta silmarõõm üheksandast klassist.
"Ehh.. ma - tere sullegi," kokutas Kerti poisile, tundes ise end kohutavalt häbistatult - ta ei suutnud isegi normaalseid sõnu leida!
Poiss hakkas naerma ning patsutas Kertit õrnalt seljale, mille peale tüdruk südamest lootis, et poiss ei tundnud ega näinud, kuidas üle ta keha kuum värin läbi käis.
"Ole järgmine kord vähe ettevaatlikum, see ei pruugi alati nii hästi lõppeda," ütles ta suure naeratusega, viipas käega midagi lehvituse sarnast ning kõndis sõprade juurde, kes teda ukse juures ootasid.
"Järgmine kord?" pomises Kerti omaette poisile järgi vaadates, kuid sundis siis ennast sõbrannadele keskenduma. Viimane asi, mida ta soovis, oli see, et Marta mõistaks, milline liblikate tants tema kõhus hetkel käis.

"Kuidas sul niimoodi veab?" vingus Marta, kui tüdrukud kolmekesi sööklast välja jalutasid ning ostetud šokolaadidel pakendeid lahti tõmbasid.
"Mis mõttes?" küsis Kerti ja võttis suure ampsu Geishast, ise juba teades, mis ta vastuseks saab.
"Noh.. hmm.. mõtleme nüüd.. poiss, keda ma olen esimesest päevast saati iiiimetlenud," seletas Marta viimast sõna hoolikalt rõhutades, "tuleb ja lihtsalt j u h u s l i k u l t põrkab sinuga kokku ja veel patsutab sind seljale! Ja sa julged veel küsida et mis mõttes!" lõpetas ta traagiliselt ning saatis Ketlini poole ühe kurja pilgu, kui see tema kõrval naerma pahvatas.
"Noh.." Kerti mõtles hoolikalt mida öelda. "See ei tähendanud ju mulle midagi. See tähendab.. minu pärast võid sa ta saada, ta ei huvita mind niikuinii."
Tüdrukul ei olnud just kerge seda öelda ning ta ei uskunud ise sõnagi sellest, mida rääkis, kuid ta teadis, et oleks ta oma tõelised mõtted välja ölenud, siis ei kõnniks Marta enam, nüüdseks vastikult rahuloleva näoga Kerti kõrval.

ikka on mõtet jätkata kirjutada tuleb ju lõppude lõpuks ikkagi endale :)

seega, uut!

Uus osa. Loodan, et meeldib.
Head lugemist!
Arvamusi ka, paluks.


"Kerti.. Kerti.. Kerti!"
"Ai! Jah, õpetaja?" küsis tüdruk kätt masseerides. Ta oli järjekordselt matemaatika tunnis liigselt oma vihikusse joonistamisele keskendunud ning mitte tähele pannud, kui õpetaja temalt vastust ootas, mille peale Ketlin teda käest kõvasti näpistanud oli.
"Ma küsisin mis on saja neljakümne seitsmenda ülesande kolmanda tehte vastus, Kerti," lausus õpetaja väga aeglaselt, juskui kartes, et tüdruk kiirema rääkimise korral teda ei mõista.
"Kaks tuhat nelisada kolm?" vastas Kerti kõhklevalt enda varasematest kritseldustest loodetavat õiget vastust ette lugedes. Õpetaja noogutuse
peale ohkas ta kergendatult ning joonistas edasi.

"Ta meeldib sulle, eks?" küsis Ketlin Kertilt veidi aja pärast vaikselt.
"Kes?" küsis Kerti kulmu kortsutades vastu, üritades jätta muljet, et tal pole õrna aimugi, kellest sõbranna räägib.
"Ahh, ära näitle, ma ei ole ju ometi loll! See Marta silmarõõmust üheksandik muidugi!" ütles Ketlin veidi liiga kõvasti, mille peale Kerti teda küünarnukiga valusasti ribidesse müksas. Mõlemad tüdrukud hakkasid naerma ning hetkeks lootis Kerti juba, et Ketlin on oma eelneva küsimuse unustanud, aga täpselt, kui ta sellele mõtles, ütles sõbranna justkui tema mõtteid lugedes:
"Ei, ära arvagi, et ma selle unustanud olen. Räägi."
Kerti ohkas. Ketlin teadis teda liigagi hästi, ning kuna Marta puudumise tõttu olid nad ka eelnevad viis tundi koos istunud, oli sõbrannal hea võimalus tema käitumist terve päeva jooksul lähedalt jälgida.

"Miks sa arvad, et ta m u l l e meeldib?"
Ketlin turtsatas.
"Miks ma e i p e a k s arvama, et ta, just täpselt sulle meeldib? Juba näiteks see," ütles ta ning osutas Kerti matemaatika tunni joonistustele, millest enamik kujutasid kellegi imeilusaid silmi - neist mõnede alla oli veel ka maalitud palju väikseid südameid. "Ja veel see, kuidas sa unistavalt tühja kohta vahid. Ja muidugi ei saa mainimata jätta imelist fakti, et mitte üheskis tunnis ei ole sa sõnakestki tunnitööst tähele pannud! S i n a!" seletas ta, ning Kerti pidi nõustuma, et tüdruk oli teda liigagi korralikult jälginud. Ning et tüdrukul oli liigagi õigus. Kerti noogutas sõbrannale ning Ketlin ütles, seekord kohe kindlasti liiga kõvasti: "Ma teadsin!"
"KETLIN!"
"Oih, vabandust, õpetaja," vastas Ketlin ripsmeid plaksutades ning enda olen-edaspidi-ausalt-korralik nägu tehes. Kui õpetaja tagasi ülesannete seletamise juurde pöördus, tõmbas Ketlin päeviku vahelt tühja paberilehe ning kirjutas sinna kiiresti midagi, saatis siis selle üle laua Kertile ja ootas, et tüdruk läbi loeks ning vastaks.
"Miks sa siis midagi ette ei võta?"
Kerti vaatas sõbrannat, nagu see oleks täielik idioot, ning kirjutas siis vastu:
"Halloo? Maa kutsub? Marta on mu parim sõbranna, kui sul on juhuslikult see märkamata jäänud."
Kerti süvenes jällegi joonistustesse, kuni Ketlin uue kirja tema nina ette lükkas ning ise teda ootusrikka näoga vaatama jäi.
"Aga kas ta tõesti peab sellest teadma?"

läheb põnevamaks :)
uut !