Surviver - Ellujääja.. ( osa VI)

veel midagi, et siis ikka kriitikat (ps. tean et mul lühilaused jne) :) kommige ikka:)


Mööda pimedat teed longib noor kiskja. Ta meel on kurb ja rusutud, sest talvel napib toitu mida ta saaks püüda. Aeglaselt ta lohistab ühe käpa teise taha. Hetkeks märkab ta midagi huvitavat. Tema ees on alla ajatud põhjapõder. Põder on nimelt üks ihaldatumaid saake Soomes. Noor kiskja vaatab ühele poole ja siis teisele poole, tehes nii kindlaks, et kedagi läheduses pole. Ta on kahe pika sammuga veel vaevalt hingava saagi juures. Ta krahmab hammastega sureva looma kõrist. Loom teeb veel jõuetu katse vastu hakkata ja siis vajub surnult maha. Veri kiskja suus suurendab ta hullumeelset nälga. Ta rebib saagi küljest tüki ja hetkega Leevendav tunne valdab keha. Ta kurgust voolab alla janu kustutav veri. Tumedakarvaline kiskja on üle pika aja õnnelik. Ta kõht on silmini täis ja vaikselt tükib peale uni. Et mitte kaotada oma väärtuslikku saaki, lohistab ta saagi endaga metsa kaasa. Pikk vererada näitab ta jälgi metsa ning kiskja uurib neid huvituvalt. Kas ta peaks midagi tegema? Mõtiskleb ta. Ta kallutab pea ebaharilikult viltu ja tõmbab ninaga verelõhnalist õhku. Ta teab,et sellise lõhna peale tormab kohale mitu temasugust, kuid ta on loom ja ei saa midagi selle vastu teha. Ta peab sellega leppima tahes või mitte. Ta nuhutab korra veel õhku ja lipsab siis lähimasse urgu koos saagiga. Ta lakub oma moka ja käpad puhtaks, tõmbub kerra ning toetab pea käpadele. Vaikselt vajuvad ta tinarasked silmad kinni ning ta uinub rahulikku unne.

NAOMI

valge hundi kõht koriseb kõvasti, kuid ta toidu otsingud ei edene. Varsti, kui ta süüa ei saa ootab teda näljasurm. Nimelt pole hunt söönud päevi, kui mitte nädalaid. Ta nuhutab kasutult õhku, et tabada kas või kõige väiksema eluka lõhn. Ta ninna tungib järsult kibe ja kõditav külm õhk. Koeraline aevastab ning ta pea käib seejuures järsult tahapoole. Mis võis selle lõhna põhjustada? Inimene see ilmselgelt pole, sest inimese lõhna tunneb naomi hästi. Ta tunneks inimeselõhna koheselt ära. Ta minevik on piisavalt segane. Hetkeks vajub nukker ja näljane loomake mõttesse ja võpatab järjekordse aevastuse peale, mille ta ise põhjustab. Ta aevastus meenutab minevikku, seda aega kui tal veel neli imeilusat kutsikat oli. See aeg Polnudki kaua aega tagasi. Siis kui paljud surid esimesse saagi puudumisse, kaasa arvatud naomi kutsikad. Kui hunt saaks nutta voolaksid naomil pisarad. Kuid ta on ainult hunt. Vahepeal tundub naomile, et ta pole tavaline, et temaga on midagi lahti. Esiteks on naomil imelik mälu, paljud emahundid on. Juba oma kutsikad unustanud, kuid tema leinab neid ikka veel. Teiseks on emahundil eriline maitse isaste suhtes, enamus hunte valib kõige esimese kaaslase, kuid tema valib oma südame järgi. Kolmandaks on see et Naomil on süda, mitte et teiStel ei oleks, kuid tema süda räägib: ta süda ütleb mis talle meeldib, mis mitte... Naomi nuhutab kibetat õhku ja ta ninna lööb kipitus. Ta niutsatab valust ning jookseb lõhna eest veel sügavamale metsa. Ta mõtleb ( veel üks tunnus et ta on eriline). Ta meenutab ja talle turgatab pähe mälestus Nikost, kes lõhnastas oma saagi, et teised seda varastada ei saaks. Tähendab et läheduses peab leiduma süüja. Söögi nimel teeks naomi praegu kõike. Ta Läheneb lõhna endisele kohale vaikselt, hingab korra sügavalt sisse ning astub kibedasse lõhnapilve. Ta käpad vajuvad sügavasse lumme ja nii on tal raskem liikuda. Korraga lumi ei vaju enam ning Naomi pilk liigub lumele. Lumel on suur isashundi jälg, kuid mitte piisavalt et mahutada musklis emahundi jälge.ta vaatab ringi ja krimpsutab valusat nina. Lõhn tungib ninna aina rohkem ja rohkem, tähendab et saak peab lähedal olema. Paar hüpet eemal märkab emahunt vererada. Veel üks märge et midagi söödavat on läheduses. Ta teeb need paar hüpet ning tõmbab ninna vere ja kibeda lõhna segu. Ta suu valgub vett täis. Veri...ta instinktid juhivad teda mööda vererada edasi ja edasi. Mõne meetrikümne järel märkab ta koobast, mis ilmselt varem kuulus ilvesele. Emailvesele. Lõhnade segusse lisandub veel ilvesele ja isashundi lõhn. Vaikselt hiilib koopa ta avause poole ja sinna jõudes võtanb sisse kaitse positsooni. Talle vaatab vastu temast veidi suurem pruunikas-hallikas isahunt.

Wau!
See oli tõeliselt hea. Vinged kirjeldused ja sisu oli ka eriline.
Tõesti supper!
Ainult võiks rohkem lõike olla, sest niimoodi on väga paha lugeda.
UUT!

ohjah... arvtui jälle jamab , tänan (xd, vähemalt see meeldib kellelegi) uut osa ei tea kuna tuleb ,s est mul hetkel kolm juttu käsil,proovin kiiresti teha:)

uus osa tuleb homme:)

tean et lühike:)
***

Veel mõned hundid:

Niko

Niko käpp on verest märg, mitte et ta oleks end vigastanud. Ta käpp
on koos saagiverega ehk Orava verega. Mustakarvalise hundi kõht
koriseb, kuigi ta just sõi. Ta uriseb iseenda kõhu peale sest see
nurib veel sööki, sellisel aastaajal. Hunt jätab enda teost suured
punased käpajäljed, mis viivad otseteed mööda metsa. Hunt suunub
lõunapoole. Lõuna Soomes pole näljasurma ohtugi. Seal on palju
suuremad ohud kuid need tunduvad väiksed võrreldes ta praeguse
olukorraga...

Laric

Suur punaka helgiga hall hunt istub kui kuningas kivi otsas. Ta jalge
ümber keerutab mitu väikest musta hundikutsikat. Kutsikad teevad
näljast kiunuvaid hääli kuid emahunti see ei kõiguta. Ta istub seal
kui kuju. Ta tunnetab iga lõhna mis metsas leidub. Seal on palju teisi

hunte, palju kutsikaid. Enamus neist on ilmselt näljast peaaegu
surnud. Laric saaks ka nendest kõhu täis kuid kutsikate pärast ta ei
hakka. Suur tuuleiil toob temani uued lõhnad mis on veidi paremad.
Nüüd teab laric et eemal on maha murtud suur põhjapõder. Võibolla
saaks temagi oma perekonnale sealt midagi? Ta liikutab end ja kutsikad

muutuvad õnnelikuks et nende armas ema hakkas liigutama. Emahunt
liigub kergelt hüpeldes kivilt alla. Kutsikad järgnevad talle
kuulekalt. Ta sörgib mööda metsarada lõhna poole.

Nem

helehall veel kutsikas kuid noore hundi ikka jõudev hunt sörgib
mööda Autotee äärt, loodes leida sealt midagi söödavat. ta ei ole
nii kõhn kui teised sest ta riskib rohkem. Riskib sellega et ta elab
inimestele nii lähedal. Isegi riskides toitu napib. Peaaegu valge hunt

sörgib tee ääres rõõmsalt kuna ta nina tunneb värskelt langenud
põhjapõdra oivalist hõngu. Kui ta aga lähemale jõuab siis vahetub
magusalt soolane lõhn kibeda ja külma õhuga. suur kutsikas kiunatab
haledalt kuid kõhu korisemine sunnib teda edasi minema. Ta krimpsutab
oma veeroosat nina. Kunagi oli ta ema öelnud et ta nina muutub mustaks

nagu silmad. Ta ema langes pärast ütlust inimeste kätte. Kõik tema
perekond lagunes laiali, tema kaks õde langesid näljasuma ja üks
õde lahkus kui nad oskasid ise toitu hankida.

homme ära nii et uus osa teile ette!!:)
kommige siis äeste paljuuu...:)

***
Nem

helehall veel kutsikas kuid noore hundi ikka jõudev hunt sörgib
mööda Autotee äärt, loodes leida sealt midagi söödavat. ta ei ole
nii kõhn kui teised sest ta riskib rohkem. Riskib sellega et ta elab
inimestele nii lähedal. Isegi riskides toitu napib. Peaaegu valge hunt

sörgib tee ääres rõõmsalt kuna ta nina tunneb värskelt langenud
põhjapõdra oivalist hõngu. Kui ta aga lähemale jõuab siis vahetub
magusalt soolane lõhn kibeda ja külma õhuga. suur kutsikas kiunatab
haledalt kuid kõhu korisemine sunnib teda edasi minema. Ta krimpsutab
oma veeroosat nina. Kunagi oli ta ema öelnud et ta nina muutub mustaks

nagu silmad. Ta ema langes pärast ütlust inimeste kätte. Kõik tema
perekond lagunes laiali, tema kaks õde langesid näljasuma ja üks
õde lahkus kui nad oskasid ise toitu hankida.

Jeffery
Endine karja pealik ja kõige suurim hunt soomes istub oma hubases
koopas. Teda ümbritsevad Luud ja jäänused ta karjast. Tal on paha
olla, sest ta ei suutnud oma karja toita. Ta lasi neil välja sureda.
Vaikset nuuksub sokolaadi värvi hunt. Nuuksumine on nii vaikne et seda

pole peAaegu kuuldagi. Ta tõstab tuttava lõhna peale pea. Tuuleiil
ütleb talle et tulemas on vaenlane. Ta loodab tulevasest võitlusest
eluga pääseda, mis on peaaegu võimatu... Kogu hais tugevneb. Ta
Läheneb...koopasse paistev valguskiir kaob ja suured kihvad
paljastuvad vaenlase ees keda ta on juba piisavalt varem rappinud.
Hunt viskab veel viimase pilgu eemal lebavale emahundi surnud kogule.
Ainuke kellest isahunt kunagi hoolis on...nüüdseks surnud juba
päeva. Suur käpahoog lööb hundi vastu kiviseina. Karu möirgab ja
hunt aiab end tuikudes püsti. Ta peas on ainult üks: sa ei saa teda
kunagi!

Niko vaade..

Külm ei suuda läbi tungida mu paksust mustast kasukast. Olen
loodusele tohutult tänulik selle eest. Kui väljas on üle kolmekùmne
miinuskraadi on iga hunt kes elab põhjas selle eest tänulik. Ma
jookse õrnalt lund puudutades ja küast nina krimpsutades. Mu silm ei
seleta kaugele.. Mitte sellise tuisuga. Veab kui kümne meetri taha
näeb. Mu hingeõhk aurab väljahingates. Kuum hingeõhk toob natukegi
sooja mu silmadele mis jooksevad külmast vett. Ees paistab suuremat
sorti järv, küllgi see on külmunud on seda ikka raske ületada.
Jää võib olla väga õhuke.

Mulle meeldib väga!
uut!

tänan keiti, uut saab kas täna öösel, ülehomme või pühapäev kahjuks:)

Laric

Lõhn ei asu kaugel ning kutsikad teavad seda nad kiirendavad hoogu et
saada liha mis tegelikult pole neile veel saadavad. Keegi ei tea mis
neid ees ootab. Lähedale jõudes peidas laric oma viis kutsikat kivide
vahele. Ta uriseb käskides neil paigale jääda. Kutsikad kuulavad
arvates et neid ootab hea õhtusöök, nii mõnigi neist haigutab
laialt. Kolm kutsikat sätivad end seljas kokku magama. Ülejäänud
kaks mängivad kuuseokstega mis kasvavad kivide vahel. Kõik tundub
korras olevat. Emahunt eemaldub lastest kurbusega kuid pigem riskib ta

endaga kui nendega, nad on juba nii kui nii suured. Laric hüppab
pikkade hüpetega lõhna poole ja poole hüpe pealt tungib ta ninna
jube kipitus. Ta kiunatab nina krimpsutades. Veel paar sammu, veel
tugevam, kuid tung süùa on suurem kui hingamine. Ta hiilib lähemale
koopa tagumisele küljele ja hüpab, Maandumine pole päris selline
nagu peaks. Ta küùned tingivad millegi pehme sisse ning lõhna järgi
eristab ta nooreisashundi lõhna. Isashunt ei kiunata, ei ründa, ei
tee midagi vaid lamab seal emashundi all. Emahunt märkab kutsika
noorust ning mõttes ta lapsendab hundipoja. Korin läbib mõlema hundi
kõhtu ning noogutadez otsustatakse koostööd teha. mõlemad hiilivad
koopaavause poole. Koopast kostab urin ja punakas emahunti tabab tugev

löök vastu nägu. Ta tunneb kuidas küüned ta põselt tingivad ja
seda meeletult rapivad. Emahunt otsib tuge mille ta leiab pruunikas-
hallika hundi kõhust. Ka emahundi küüned tingivad pehmesse ihhu. Ta
ulub ja järsku on ta kadunud. Emahunt hüppab jalule ja ta ees seisab
teine emahunt. Ta on lumivalgele ja ta targad silmad ütlevad nii
mõndagi. Ta on olnud ema...ta kutsub punaka emahundi ja noore hundi
endaga kaasa. Nad sisenevad koopasse ja isuäratav lõhn tungib ninna.
Valge hunt laseb emahundi ja noore hundi saagi kallale. Eemal lakub
haavu. Hallikas- pruun isahunt kes ka uriseb, kuid valge hundi pilgu
peale jääb tasa.

Naomi vaade

Minust eemal ahmivad saaki kaks tundmatut. Kas nad on koos?
Ma astun oma sõbrale lähemale. Ta lakub usinasti oma haavu. Ta silmad
vilksatavad minu omadele. Ta uriseb nagu isased tavaliselt. Niutsatab
meelega näitamaks aukartust. Ta lõpetab urisemise ja langetab oma pea
jälle haavade lähedale. Ma istun ise valvsalt koopasuu juurde ning
jälgin kahte tundmatut edasi. Üks neist on väga noor ja teine on
imetAv ema, kus kutsikad siis on? Klähvatan ärevalt. Punaka kaevata
emane saab mu kutsest aru. Ta anuvad silmad paeluvad mind, tegelikult
kA mu kõrval lamava ja haavulakkuva hundi ilme jälgi paeluvad need
tedagi. Ta hüppab kergelt minu juurde ja ma esitan küsimuse: kus on su
kutsikad. Ta silmad klaasuvad. Ta pea jõnksatab avause poole ning
kadunud ta ongi. Nii lihtsalt, ni kiiresti. Rutuga järgnen ta
jälgedele. Need viivad kaugemale kui ma oleks arvanud et üks ema oma
kutsikad jätab. Jäljed jõuavad kivideni ning tunnen punase emahundi
lõhna. Seal on veel 5 teist lõhna, need on mulle tundmatud. Eemalt
kostab kutsika klähvatus ning kume korin. Kutsikate kõhus, ma eeldan.
Silman hunti ning ta jalgade ümber keerlevaid kutsikaid. Kutsikad
hüplevad rõõmsasti minu juurde ning emahunt vallandab Urina.
Kutsikad heidavad mulle meeleheitliku pilgu ning longivad ema juurde
tagasi. Mitu neist niutsuvad ning üks on ema jalge vahel suremas. Urin

vallandub jälle hoiatavalt. See ütleb mulle et ma peaksin tagasi
minema. Viimane pilk viiele kutsikale. Kaks neist on oma ema koopiad
ja kaks on neist liivakarva. Ainult üks neist erinev. Üks neist on
tumetumepruun.

mnjh, pole tükk aega jõudnud midagi ülesse panna:)

***
Hallika isahundi vaatenurk

Mu kindlustunne kaob koos paari mustade läikivate silmadega. Nüüd
olen koopas ainult nooreisahundiga, kes tundub lihtsalt nii ohtlik.
Igaks juhuks hoian eemale ja kui ta liigutab siis Lisan ka urina.
Peaasi et ta mu lähedale ei tuleks. Kuulen järjekordset sabinat
väljast ning kõik neli silma koopas koonduvad uksele. Valge kogu
rühib läbi lume avause poole. Mu kindlustunne taastub ning mulle
tundub et hunt mu taga taganeb. Suur märg nina on esimesena koopas .
Ka ülejäänud jõuab koopasse. Ta tundub nii kurb, nii
teistmoodi... Kuulen väljast niutsatusi. Mida? Kes see veel on?
Pöörleb mu peas...väike liivakarva kutsikas lükkatakse koopasse.
Pisike väriseb kui haavaleht. Talle järgi lükkatakse kaks punaka
karvaga ja lõpuks lükatakse üks liivakarva ja üks tumepruun. Kõik
nad värisevad hullult. Neile järgneb punakas emahunt. Ta neelatB
kuuldavalt. Mis see peaks tähendama? Mis toimub?

Nem

Emiilia nagu ma just teda sain lakub mu kõrvatagust. See meeldib mulle

kuna ma pole enam ammu ema hoolt tunda saanud. Minust veidi nooremad
( nüüd vennad) kutsikad ronivad mu kõrval puu tüvel mille valge
hunt neile siia kandis. Ta ütleb meile et nüüdsest oleme Kari. Me
oleme ellujääjad. Naomi vaatab kivistunud pilgul täiesti tühja
seina. Ta silmad on nii kogenud, nii targad. Need on nagu tavalise
inimema oma. Mina kes olen inimestega koos olnud pikemat aega tean.
Ta on üldse teistmoodi, näiteks ta karv, see on jube haruldane ja
kallis. Kes ta on? Tulnukas? Ei saa...see pole võimalik, pealegi olen
ma veendunud, et ta ei ole... Ta on oma lahkuselt, välimuselt ja muult

eriline kuid ta jahtimisinstinktid on sarnased minu ja teistega.
Emiilia kare keel puudutab mu pärisema jäetud haava. Võpatan. Ta
pilk on kahetsev. Klähvatan rõõmsat ja temagi tuju paraneb.
Ühesõnaga ma olen omale lõpuks ometi tõelise ema saanud. Ta vaatab
oma pärislapsi. Ning hakkab neid ükshaaval lakkuma. Saan teada et
liivakarva kutskate nimed on meliz ja keliz, nad on kaksikud. Sammuti
ka Fred ja Neli ( punased kutsikad) on kaksikud. Tumepruun kutsikas
Saatan on mulle kõige lähedasem kuid teistest hoiab ta eemale. Tema
erilised mandlikujulised silmad on imeilusad. Ta igati kena tüdruk.
Miks tal on selline mehelik ja halvustav nimi. Emiilia põhjendab et ta
on perekonna must lammas. Erinev nii iseloomu kui ka välimuse poolest.

Emiilia vakatab poole lause pealt. Tundub et talle jõudis midagi
kohale. Ta kahmab väikese Saatana maast ja vaatab talle sügavalt
silma. See pole võimalik... Sosistab ta. Ta heidab ka kiire pilgu
mulle ja lükkab Saatana mulle rüppe. Hoolitse ta eest. Kamandab ta
pilguga. Noogutan ning lipsan süles lamavat kuju keelega. Kerge
naeratus Saatanalt paneb mu õnnest värisema.

Hm, mind pani see mõtlema, et kas huntidel saab olla kaksikuid. Minu teada sünnib alati mitu hundikutsikat korraga.. Et nagu ei saa vist kaksikuteks kedagi nimetada.. aga ega ma ka täpselt ei tea.
Muidu mulle vägavägaväga meeldib.
uut!

saabküll:)

põhimõtteliselt ma seda ju mõtlesingi...oh jah, alati sa leiad midagigi XD :)

uhh, uus...

***
Laric

Kerge valgus paistab koopaavast sisse. See valgustab kogu koopa. Üle
pika aja on päev. Rõõm valdab mind. Polaröö on läbi! Ajan fredi
ja neli ülesse, sammuti ka melize ja kelize. Saatan on kui Ingel
noorhundi kaisus. Mind läbib valu. Veasekesel pole nimegi. Ta ei
lubanud mul panna... Ta ütles et las Saatan paneb. Ta on väga
kiindunud mu väiksekesse. Kupatan kõik peale nende kahe välja.
Kõigil on valguse eest tänulik pilk. Kutsikad mängivad hanges ja
hetkeks saan m end lõdvaks lasta. Põdra jäänustest saab veel päeva
hakkama. See oli üks pirakamaid mis ma elus näinud olen. Nüüdseks
küll eriti järgi pole... Valge emahunt kutsub meid kokku. Ta silmad
on nähtavalt väsinud, kuid need on ikka sama targad kui enne... Kui
mitte rohkemgi. Ta saab kõigi tähelepanu ja jagab oma mõtteid
meiega. On koht kus on süüa väga palju... See asub lõunas. Me
võiksime sinna suunduda. Räägib ta. Olen nõus juba minutiga.
Noogutan. Niisiis meil on demokraatia, huvitav. Ka teised nõustuvad.
kus süüa, sinna me suundume.. Pimedas lähme.. Lisab ta karmilt. Ta
on elu näinud! Ilmeselt on ta üks targemaid...

Saatan

Nii soe tunne valdab mind. Nagu suvi oleks. Suur keel tõmbab üle mu
pea veel ja veel. Raputan kõrvad magamissst sirgeks ja ringutan. Soojad

pruunikad silmad puurivad mind. Oled sa juba mõelnud välja? Küsivad
need. Kuidas oleks Siim? Ta raputab ägedalt pead.. Okei.. Mu ema
Läheneb. Tõmbun vastu noorthunti. Ma kardan oma ema! Tema esimene
pilk oli... Jube ja sellest ajast saati olen ma eraldunud teistest.
Eile oli kummaline päev , mu ema kohtles mind nagu teisigi. Minu jaoks

esmakordne. Mis Ta järsku minus nägema hakkas? Mu ema tõmbab mul
keelega üle põse, äratuseks. Sedagi esmaselt mu elus. Mu silmad on
ilmselt kohkunud, kuna ka ema silmad on kohkunud. Ta longib eemale ja
siis osutab ninaga väljapääsu poole. Tavalise pimeduse asemel on
seal ere. Hüppan uudistades ava poole. Vaikselt käppade tatsudes ( ma
pole veel eriti graatsiline) liigun avale nii lähedale, et värske
lume lõhn paitab mu nina.