Dodge kirjutab end tühjaks

Hetkeemotsiooni ajel kirjutatud vabavärsis luuletus.
Suht seosetu, aga eks nad olegi (need vabavärsid) sellised.

Igatsus

Kes on selles süüdi,
et piin mu hinges on tuhatkordne?
Nii lähedal
pole ma sulle varem olnud,
sirutanud kätt su poole,
oodates...
Ma alati olen teadnud,
et minu jaoks sa loodud.
Ma arvan,
et tead seda isegi,
kuid ei tihka mind haarata
sa oma embusesse.
Et mind hoida ja
armastada.

Mulle meeldib!

Tänud :)

Taas mõned uitmõtted luuletuseks kokku keeratud. Siin üritab mõnes kohas riim olla ka

Unetu

Täna öösel ei tule mul und,
vahin tühjal pilgul lakke...
Mul nagu oleks mingi sund,
hingel on niivõrd raske.

Ma mõtlen sinust, su silmadest,
su häälest ja sellest,
kuidas räägid suvest, kui ajast,
mil vabadus teha on kõike.

Tõusen voodist ning ohkan,
võtan valge paberilehe,
mõtlen, millal sind taas kohtan
ja kirjutan: Armastan sind.




Ja nüüd üks vabavärss jälle.


Sa ei tee mulle enam haiget

Ei, see ei tee mul enam haiget,
kui hoiad tal käest
ning vaatad ta silmadesse,
kui lausud ta nime
ja naeratad talle.
Ei, see ei haava mind enam.
Kellele ma ometigi valetan?
Endale? Sulle? Maailmale?
Mu süda on tuhandeks killuks
ning need killud...
need lõikuvad mu ihusse,
kui žiletiterad.
Ma ihkan siit ära,
tahan minna siit maailmast.
Kuid mõistus ütleb:
liigu oma eluga edasi.
Ja tema sõna jääb peale.

Üks pisitilluke vabavärss.

Kas on mõtet üritada?

Ma ei tea,
kas üritan veel
või loobun
sinust
igaveseks,
et saaksid olla
õnnelik.

See viimane meeldis kõige rohkem.
See on nii lihtne ja seda saab ainult ühe lausega öelda.. Supper.
Väga head on kõik.

Ma pole nii ammu luuletanud ja täna tuleb neid nagu varukast.
I'm Glad you like them.

Aga nüüd siis uus. Jälle

Põledes elu turmtules

Põledes elu turmtules,
pole aega mõtelda teistele,
kaaskannatajatele,
nende tunnetele ja aadetele...
Me lihtsalt tallume nende otsas.
Rajame teed,
mis oleks turmast kõrgemal.
Rada, mis viiks taevasse.
Aga me ei tea -
see siht viib põrgusse.


Õudused ei kao kuhugi

Ma tahaks sulgeda silmad,
et nägema enam ei peaks
surevaid loomi,
nälgivaid lapsi,
haigusi,
sõdu...
Ma tahaks sulgeda silmad,
kui sind näen,
su klaasistund pilku ja
lubivalget nahka,
su paokil suud.
Ma tahaksin sulgeda silmad,
kuid tean,
et olema pean
julge.
Ja vaatama ma pean
näkku
kurjusele.

See esimene on absoluutselt täpselt minu mõtted.
Umbes nagu mingisugune reegel, mille järgi ma elan.. Väga.. Üli.. Hämmastavalt hea lihtsalt.
Teine oli ka väga hea.
Ja ma ootan uusi luuletusi :)

Ma avastasin endas poeedi vist.
Või noh...äratasin uinuva poeedi.


Isiklik Päike

Sa väitsid,
et olen su isiklik
päike.
Ma uskusin sind
ning andsin sulle
soojust,
valgust.
Nüüd sul on teine päike,
teises galaktikas.
Mina olen tuhmunud,
kustunud.

Mulle tundub ka.

See on nüüd rohkem mõtisklus kui luuletus.

Kus oled Sa nüüd?
Kui lubasid mind hoida,
toetada,
mitte iial minust lahkuda.
Mul on raske
ja valus
ning maailm mu ümber on
kokku varisenud.
Ei leia ma enam lohutust
su haualt.
See rohtub kiiresti
ja nimi ristil tuhmub.

Luule on parim hingepuhastaja vist. Sul tuleb see nii kuradi hästi välja. Vaatan sulle alt üles. Lase aga edasi. :)

Oeh...Mu hing oli tõesti segaduses...Aga nüüd on kummaline rahu- ja heaolutunne.

Ma seisan tänaval
ning pakasest pauguvad puud.
Mu sõrmed on jääs -
memme kootud kindad
andsin ju sulle.
Ja sall, mille tegin ise,
on samuti sinu.
Kuid see isegi ei loe,
et külmetan.
Ma ootan sind
ja see
annab mul sooja.


Ja veel üks

Sa andsid mu elule mõtte
ja sisu päeval,
kui olin valmis seda lõpetama.
Sa päästsid mu hinge.
Niisiis - anna teada,
kui mind vajad,
et saaksin sama teha
sinu heaks.

Väga head.

Nii...alustan päeva...luuletusega.

Sa oled minuga
kui aamen kirikus.
Ma tahan olla sinuga
kirikus, kui kõlab
aamen ja
kirikukell kumedalt
lööb viimset tundi
me üksindusele.

(Ok...vot see tuli kahtlane.)

Tõesti kahtlane, aga samas väga tore.. Täitsa hea