Me läheme taas...koos...käsikäes. Justnagu vanadel headel aegadel. Kuid nüüd on kõik muutunud. Mina. Sina. Maailm me ümber on ahenenud ja samas avardanud. Ma ei mõista. Varem ma teadsin, et tahad mind, kuid nüüd...Küsin otse, et kas armastad mind veel. Sa vastad, et muidugi...kuidas teisiti. Noogutan ning üritan naeratada, olles sisimas kaheks rebitud. Üks pool tahab sind nii väga uskuda, teine tõukab sind minust eemale. Ka saan ma kunagi mõistma, mis me vahel juhtus...?
Libistan oma käe su käest ning lükkan tasku. Jääd seisma, su näoilme väljendab mõistmatust. Ma kõnnin edasi. Jooksed minust ette ja jääd otse mu teele ette. Sa küsid, mis juhtus. Ma ei vasta, vaid möödun sinust paremalt. Sa tuled mulle järgi ning sead sammud taas minuga ühte rütmi. Meist möödub auto, kuulen veel teistki lähenemas ja...