Serilicious

Kuna see jääks vist väga segane , siis ma kirjtuan siia peategelase andmed või midagi:
Nimi : Shannon-Elisabeth (sealt hüüdnimed Ell, Ellie , Ellu , Shannie , Shan , Shar )
Vanus : 14
Elukoht : Valga , seal sajab tihti vihma , ja on üldse kõhe paik .
Ülejäänu saate teada järgnevates osades :) See on mu esimene järjekas , ja kuna ma sain alles 12 , siis ma arvan et mul on arenemisruumi , palun öelge mida võiks parandada , ja kas meeldis või mitte :) .


Kuulsin oma äratuse helinat. Uimaselt kompasin käega kapil, et lüüa äratus kinni. Vaatasin kella, see näitas pool kuute. Pool kuus oli ilmselgelt liiga vara, kuid voodisse ei tahtnud ma jääda. Külmast lõdisedes tõusin istukile. Tõmbasin teki voodi peale sirgeks, ainuke asi mida oli vaja , et voodi korras oleks. Ma polnud juba pool aastat magades lillegi liigutanud. Kui ma jäin magama lamades, siis ma nii ka ärkasin.
Võtsin voodi kõrval olevast tugitoolist oma vana, kuid endiselt pehme punase hommikumantli ja panin selle selga. Haarasin ka öökapilt oma iPod’i ja surkasin sussid jalga.
Läksin vannituppa, viskasin sussid ning hommikumantli maha, ning vaatasin suurest peeglist ennast. Uskumatu, see olengi mina. Ma olen koguaeg mõelnud –olgu see imelik või mitte- kuidas saab olla iga inimene nii erinev. Just näo poolest. Kõigil on ju silmad, suu ja nina. Väiksena ma pidasin seda eriti võimatuks, et kõik maailma inimesed –kui identsed kaksikud, kolmikud või nelikud välja arvata- on nii erinevad. Olin enam kui kindel, et kuskil Aafrikas on keegi täpselt sama näoga mis minul on. Oma sõbrannade kohta ma nii ei mõelnud. Just minul pidi see samasuguse näoga inimene olema. Muigasin oma mõtete üle. Niisiis, võtsin vannitoakapist kammi, ning kammisin sellega oma lühikesi punased, pulk-sirgeid veidi näritud otsadega juukseid. Uurisin oma tukka. See ei sobinud mulle üldse, võiks juba välja kasvada. Võtsin lõksu ja panin oma tuka üle pea. Nii juba sobis.
Uurisin oma kristallrohelisi suuri silmi, need nägid nii alla-andvad välja. Need sobisid kokku minu üli-emotsionaalse olemusega. Kõikidel minu peres on ülimalt peenikesed ja tumedad huuled, minul aga on lopsakad ja heleroosad. Need olin ma ilmselt pärinud oma vanavanaemalt, kes on juba surnud.
Keegi koputas uksele, see pani mind võpatama ja oma mõtetest välja tulema. „Shannon, oled sa seal? Rebecka ja Isabella tulid,“ ütles ema väsinult. „Ahah, no ütle et ma kohe tulen alla,“ vastasin ma hommikumantlit üles korjates. Jooksin oma tuppa ja võtsin tugitoolist mustad õhukesed sukapüksid ja võtsin kapist kiiruga pika halli särgi. Jooksin veel korraks vannituppa susside ja iPod’i järgi. Seejärel jooksin trepist alla.
Rebecka naeratas kui mind nägi, ning tõstis oma käe, hoides seal pudelit. „Oh, Becks, sa oled kullatükk!“ ütlesin ma rõõmsalt ning haarasin pudeli enda kätte. „Ema, me lähme Bella ja Beckaga üles,“ ütlesin ma, viidates sellele et ta hommikusöögi minu tuppa tooks. Jooksime kolmekesi minu tuppa.
Lõpuks julges ka Isabella suu lahti teha: „Ell, tee see juba lahti!“ hüüdis Isabella kannatamatult. Naeratasin talle ja keerasin pudeli korgi ettevaatlikult lahti. Rebecka silmad lausa särasid, kui pudelist kostus imeilus heli, mis on liiga ilus inimkõrvadele kuulamiseks. „Pane see kinni, me jääme hiljaks,“ ütles Isabella vaikselt. Noogutasin õrnalt, ning panin ettevaatlikult väikesele maagilisele pudelile korgi peale. Võtsin pudeli õrnalt kätte, ning panin selle oma kirjutuslaua lukuga sahtlisse. Peale seda koputaski ema kohe uksele, vaatasin korraks küsivalt Rebecka ja Isabella poole, nad noogutasid. Avasin ukse ja võtsin 3 kaussi mannapudruga vastu.


Vabandage, kui kirjavigasid tuli .

Birgit

Seal olid tegelikult taandread ka , aga ma ei tea miks neid siia ei tulnud . Ehk saate siis lõikudega lihtsalt ka loetud .

Mulle ei meeldinud alguses see tutvustus.. Selle oleks võinud jutu sisse kirjutada kuidagi huvitavamalt.
Ja üsna tüüpiline algus oli..
Aga uut osa tahaks!!

Jaah , see algus , ma tean jaa et tüüpiline , eks ma parandan seda järgmistes osades
Ja noh , see tutvustus , ma hiljem muutsingi seda , et liiga segane ei tuleks , muidu oleks tõesti võinud selle kuidagi sisse kirjutada .
Aga tore et läbi lugesid ja kommenteerisid , võtan arvesse :) .

Naeratades võtsin kausid vastu ja panin need kolksuga kirjutuslauale. „Bells, kas saaksid mulle biloogia küsimusi näidata?“ kohmasin ma täis suuga. „Ikka, võta mu kotist,“ osutas Isabella oma tumerohelisele õlakotile. „Aitäh,“ ütlesin ma ning hüppasin toolilt maha, et võtta vihik. „Oh, kell on juba palju, me peaksime minema,“ ütles Rebecka kella vaadates. Tänasin Isabellat vihiku eest, ja panin selle ta kotti tagasi. „Te võite alla minna, ma panen ruttu korralikud riided selga.“ Võtsin suurest tumedast kapist teksad ja ruudulise jaki, alla panin valge topi. Haarasin ukse kõrvalt musta värvi seljakoti, riputasin telefoni kaela ja jooksin alla. Rebeckal ja Isabella olid minekuks valmis, niiet ma ei saanud venitada.
Jooksime kooli poole, mööda kiina-käänalist, lumist, kuidagi võõrast ja kalki rada. Lõpuks paistiski see maja. See maja, mida nii paljud vihkasid, see, mille kohta räägiti verdtarretavaid lugusid, just see maja oli see, kuhu jookseme meie, paha-aimamatult ja naerdes.
Lõpuks jõudsime garderoobi. „Kas me võime minna? Meil on ju saksa keel teises ruumis,“ küsis Rebecka. „Muidugi, eesti keeles näeme!“ viipasin neile käega. Vaatasin korraks, kuidas need kaks tüdrukut, kes mulle vaid poole aastaga nii lähedaseks on saanud. Ohkasin tasakesi.
Võtsin hallist kingakotist oma mustad baleriinad ja tõmbasin need jalga. Jooksin garderoobi ukse juurde. „See on kinni, sa pead teisest uksest minema,“ ütles mulle keegi pobisedes. Keerasin ennast ehmatades ringi. See oli Kevin. Ma polnud teda üldse tähele pannud, ta oli nagu tont. „Ah, okei,“ ütlesin ma lühidalt. Siis aga taipasin, kui ebaviisakas see oli. „Vabandust, aitäh,“ ütlesin ma ruttu ja läksin peaaegu joostes teise ukse juurde. Tore on.
Saksa keel oli viiendal korrusel. Teel klassi poole jäi mulle ette WC. Ma polnud end õigesti ju enne lahkumist peeglist vaadanud, niiet võtsin nõuks minna WC’sse. Aknad kirisesid, kui ma jõuga ukse avasin. Vaatasin ennast peeglist. Kuna arvasin, et kedagi seal pole, hakkasin ümisema oma lemmik laulu, Almost Lover’it. Lauluhäält mul muidugi ei olnud. „Hei,“ ütles üks hääl, mis pani mind kiljatama. Ma ei suuda uskuda- see oli see sama poiss keda ma garderoobis nägin. Mul oli kohutavalt häbi! Kui kohutavaks saab üks päev minna. Vaatasin talle maigutades otsa. „Ah... Hei...“ kogelesin ma vaevaliselt. Tundsin kuidas pisarad mu silmadesse valgusid. Kurjam ma nii hälvik olen! Kirusin ennast, haarasin ruttu koti ning jooksin vetsust välja.
Pühkisin pisarad ja jooksin klassi. „Ennäe, kes ka kohale on kavatsenud ilmuda,“ irvitas õelalt õpetaja. „Istu,“ ütles ta siis karmilt. Istusin esimesse pinki, Raheli kõrvale. Ta ei võtnud isegi vaevaks minuga rääkida. Pole ka ime- juba pool aastat pole keegi minuga rääkinud.
Kell, päästev kell, helises, ning õpilased tormasid välja. Panin rahulikult asjad kotti, haarasin taskust oma iPod’i ja kuulasin Kristen Stewart’i Almost lover’it. Mu kõrvad lausa armastasid seda. „Tsau, Ells!“ hüüdis eemalt tulev Isabella. „Tsau jah. Kus Becka on?“ küsisin ma segaduses, Rebecka ei puudu kunagi koolist. „Tal hakkas... Halb,“ kogeles Isabella napisõnaliselt. Oli näha et Bellsil oli mingi saladus, ta ei osanud mitte kunagi valetada. „Bella, sa ei oska valetada, räägi parem miks ta ära läks?“ ütlesin nõudvalt.


Teine osa, palun kommentaare ? Vabandust kui mingi kirjaviga sisse läks

Äge :)

Ma tänan :)