Kõnnin mööda tänavat, lähenen kitsale teele mida ümbritsevad sügisõhtu tähed ja lehtedest peaaegu tühjaks kukkunud puud ja kõnnin ja kõnnin teadmata suunas kuid tean, et ma jõuan sinna ükshetk kohale.
Kohale jõudes tean, et leian sinu just sinu sest oled mind nii kaua oodanud ja ei pane pahaks minu tüüpilise hilinemise, mis on mul halvaks harjumuseks.
Kuid tean, et annad selle mulle andeks ja võtad mind vastu.
Aja möödudes oled mind jätnud üksinda ja läinud teist teed teist elu otsima.
Seda ei saa ma sulle pahaks panna, sest ma pole sind kunagi kinni hoidnud ja ei hoia ka.
Lasen sul minna sinna kus sul vaja ja ei otsi sind enam taga, jäägu asjad nii nagu nad on. Võibolla kunagi me veel kohtume kiigul kus kõik hakkas, võibolla ei näe me enam kunagi ja unustame
üksteist ja mitmemitmemitme aastapärast. Kui tänaval üksteisest mööda kõnnime või kogemata müksame üksteist ja sekundiks otsa vaatame siis tekib see tunne nagu teaksid seda inimest kes sulle vastu vaatab. See sekund kestab vahel isegi terve igaviku ja saab ka sama kiirelt läbi ja kõnnime edasi.
Võibolla vabandasime üksteisel ja kui oleme edasi kõndinud asja seedinud siis jõuab meile kohale, et nägime üksteist aga kui ümber pöörame, et üksteist leida ei näe me teineteist sest nii pole lihtsalt ette nähtud ja nii ka olema peab õnneks või kahjuks.
Edasi kõndides viskame üksteist jälle peast välja ja elame mõlemad oma rahuliku elu edasi hoolimata teineteisest. Aga kas see on tegelt nii kerge, võibolla me jääme üksteist kummitama, sest mingi asja pärast me siiski saime sekundiks kokku kuigi me ei tundnud üksteist ära ja sekund hiljem ei otsinud teineteist ülesse. See võib kummitada meid minuteid, tunde isegi päevi sest teame, et peame jälle kuidagi kokku saama vahetpole kuidas lihtsalt peame ükskõik mis meie vahel oli ja mida rohkem me seda soovime isegi midagi tegemata seda lähemale me üksteisele satume ise seda märkamata ja jälle avastame end kohakuti ja üksteisele otsa vaadates, mõeldes mida peaks nüüd ütlema ja kuidas ütlema kas on vaja üldse midagi ütlema. Võibolla piisab ainult vaikusest ja sellest, et oleme mingil määral koos ja ühendatud kui oleme üksteist juba leidnud siis hakkame rääkima vaikselt ja väga pinnapealselt kuidas meil läinud on ja kus me töötame ja kes meie elukaaslased on. Jutt muutub lõbusamaks ja hakkame meenutama vanu aegu kus olime noored ja uljad, tegime lollusi ja meenutama vanu aegu isegi võibolla vanemaid romantilisi aegu kus olime ainult meie maailmas ja mitte kedagi polnud olemas me olime täiesti üksinda terve planeedi peale.
AGA siis tekib vaikus moment me ei tea miks, võibolla on meile meelde tulnud miks üldse meie teed lahku läksid ja miks me oma rada kõnnima ja nüüd oma elu elame see on väga ebamugav hetk, sest ei hakka ju jätma oma elu mida oleme elanud ja kuhu oleme ideaalselt end sisse sobitanud. Jätma üksteise pärast me pole enam noored ja teismelised, et seda lubada endale ja ei teagi kas sellest välja midagi tuleks kuigi oleme nüüd palju targemad elu ja armastuse suhtes, aga siiski me ei jäta oma elu vaid viskame need mõtted peast välja ja tellime uued kohvid, võibolla teeme suitsu ja räägime muust maailmast rahulikult edasi.
Me räägime ja räägime ja räägime kuna hakkatakse meile helistama meile helistavad meie perekonnad ja uurivad millal koju jõuame sest igas kodus ootab alati keegi kedagi.
Nii joome oma tassid lõpuni paneme joped selga, lähme kohvikust välja kus mitmeid tunde sai aega veedetud, kallistame ja jätame hüvasti mõlemad teades, et kuigi me ei saa koos olla ja võibolla pole see vajalik siis kunagi ristuvad meie teed jälle ja joome mõnes muus kohvikus kohvi ja loodetavasti oleme mõlemad suitsetamise maha jätnud.
Mitte keegi ei tea mis elu võib tuua täiesti võimalik, et see mida olen siin kirjeldanud läheb täide ja võibolla läheb täiesti teistmoodi mitte kuidagi sarnaselt nagu olin seletanud, aga seda ei tea kas juhtub ei teagi kas üldse mäletan mitmemitme aasta pärast seda kirja. Võibolla tuleb see meelde alles pärast meie kohtumist.
Olen jälle kodus on pere keskel ja siis tuleb äkki meelde see üks kiri mille olin kunagi kirjutanud öösel läpakas pimedas istudes, teed juues ja muusikat kuulates ja kui olime teinud kõik asjad mida siin nimetasin ja see tuli meelde siis mu nägu saadab muie…
Pealkiri: Kiri 
12/2/2010, 16:04
*itsitab*
