Esimene pisar langeb..
Temale järgneb peaaegu kohe ka teine.
Ja kolmas. Neljaski.
Viieteistkümnes. Kahekümne kaheksas. Viiekümne teine.
Vajun põlvili peegelsiledale tumedale põrandale, sõrmed sirutumas musta roosi poole, mis otse mu ees lebab - üksikult, vaikselt, allaandlikult.
Saan selle viimaks kätte ning tõstan näo juurde, seda tegelikkuses nägemata. Mu pilk on hägune - pisarad voolavad pidurdamatult. Roosi varrel olevad okkad poevad soojalt mu pihkudes olevasse nahka. Ma ei pane seda teravat valu tähelegi. See on kõigest tühine selle kõrva, mida ma praegult tunnen. Nagu mu hing oleks lõhenenud. Kaheks, kolmeks, seitsmeks tuhandeks tükiks. Ning sinu kätte jäi üks neist tükikestest - ma andsin selle sulle, kui me olime koos õnnelikud. Toona ma uskusin, et sa ei lähe kuhugi.. Naiivne noor, nagu iga teinegi. Arvasin lollilt, et see ongi mu Õnnelikult Elu Lõpuni ja et sina oledki See Õige, minu enda Prints Võluv.
Sa tõid mulle kaksteist roosi, üksteist päris ja üks kunst. Ja ütlesid oma sügaval häälel, mis mulle hinge puges ning südame tornaado kiirusel taguma pani: "Mu armastus lõppeb, kui viimane neist roosidest on närtsinud." See sama kimp on siiani uksekõrval vaasi sees. Üksteist roosi on longu vajunud, kuid kaheteistkümnes seisab endiselt, sama kaunis, kui siis, kui sa need tõid.
Aga need ei tähenda enam midagi.. Sa oled läinud. Tagasi sa ei tule. Sa ütlesid seda mulle. Sa vandusid, et oled mu jäädavalt jätnud ning läksid, ega vaadanud enam üle õla tagasi. Kolm päeva tagasi kinnitasid sa mulle, et armastad mind elu lõpuni. Eile aga kõndisid sa minema. Ja alles täna mõistsin ma, et sa ei teinud nalja.. Et sa ei tulegi tagasi.
Aga miks? Ma ju armastan sind.. Armastan..
Pealkiri: # Must roos. 
13/2/2010, 19:54
