Lausumata sõnad [Üheosaline!]

Tuli tuju selline lugu kirjutada. Ma ei oska isegi öelda miks. Seda juttu kirjutades kuulasin ma Yiruma - river flows in your'i. Väga kaunis lugu ja andis ka rohkelt mõtteid selle loo kirjutamiseks, kuulake igatahes

Mõned kirjavead ehk on sees, loodan, et elate üle :)

Kommenteerige & kritseerige (:

Päikest :)



„Vanaema, räägi mulle mingi jutt,“ palus heledate juustega pruunisilmne pisike tüdruk. Vanaema tõmbas parema käega üle tüdrukukese pea ja naeratas. „Mida ma sulle räägin kullake?“ laps kehitas õlgu ja pani käed seljataha. Ta pigistas parema silma kinni ja ütles siis. „Midagi oma noorusest!“ Vanaema hakkas kuuldud vastuse peale naerma. „Mul on üks jutt, aga sina oled selle kuulmiseks ja mõistmiseks veel liiga väike.“ Ütles vanaema, mille peale tüdrukutirts oma käed puusa pani, tähtsa näo ette tegi ja teatas: „Ma olen suur. Ma olen juba seitse!“ vanaema naeratas ja ohkas siis. ta läks ja istus diivanile ning osutas käega enda kõrvale. „Tule siia. Ma siis räägin,“ nõustus ta lõpuks. Pisike tüdruk kilkas rõõmust ja jooksis müdinal diivani suunas ja hüppas siis diivanile. Ta toetus terve kehaga vastu diivani seljatuge, ristas käed rinnal ja jäi ootama, et vanaema oma juttu alustaks. Vanaema oli natuke aega vait, köhatas siis ja alustas. „Ma olin just keskkooli viimasesse klassi jõudnud. See oli neljakümne kahe aasta eest ja ma olin siis kaheksateistkümne aastane noor neiu...“ vanaema jäi vait una teisest toast kostus hüüdmist: „Tea!“ „Siin!“ hüüdis diivanil istuv tüdruk vastu. „Siin te oletegi, mis teoksil?“ küsis uksele tulnud kuuetestkümne aastane, pikka kasvu, tumedate juustega neiu. „Õde!“ kiljus Tea, varjamata oma rõõmu vanemat õde nähes. „Meribel, tule siia!“ ütles vanaema hella tooniga hääles. Nimetatud tütarlaps läks ja istus diivanile, kus pisike Tea talle kohe sülle ronis. „Vanaema räägib meile üht juttu selelst ajast kui ta noor oli.“ ütles Tea. Meribel noogutas üllatunult. „Oled ma oodatud kuulama?“ küsis ta muige saatel. Vanaema noogutas. „Muidugi. Väga hea, kui sa seda lugu kuuled ja ka mõistad.“ Meribel noogutas. „Räägi vanaema, me kuulame,“ ütles Tea. Selle tõestuseks pani Tea oma peakese Meribeli õlale ja jäi vanaema otsa vaatama.

„Nagu ma juba ütlesin olin ma tol ajal kaheksateistkümne aastane ja keskkooli viimases klassis. Minu tolleaegne pinginaaber oli Kalervo. Pikka kasvu, tugeva kehaehitusega satään. Ta oli väga tore ja hea õppeedukusega noormees. Kui aus olla, oli ta mulle juba ammu silma jäänud. Tal oli väga tore.

Me olime nende aastate jooksul võrdlemisi vähe suhelnud. Tema oli klassi popimatest ja mina üks tagasihoidlikumatest tüdrukutest klassis. See, et me pinginaabriteks sattusime, oli puhas juhus.

„Tere,“ ütles ta mulle klassijuhataja tunnis, kui kõik olid juba omale kohad leidnud „On see koht vaba?“

Naeratasin ja noogutasin. Selle peale pani ta oma koti laua kõrvale maha ja võttis istet minu kõrval. Laura, saoled õnneseen, mõtlesin tol hetkel ja olin siiralt õnnelik.

Möödusid mitu kuud. Mida päev edasi, seda paremini olime me läbi hakanud saama. Lähimal suhtlusel selgus, et meil on peaaegu et ühine kooliteegi.

Me kõndisime igapäev koos kooli ja koju. Temaga koos olles oli tunne nagu külm ja kõle reaalsus asenduks sooja unelmaga. Nende kuude jooksul oli meie vahel tärganud väga hea ja tugev sõprus.

Ühel talvepäeval,“ vanaema ohkas korraks ja jätkas siis juttu „mõistsin ma, et tunnen tema vastu midagi palju enamat kui lihtsalt sõprustunnet. Mida enam ma seda mõtet mõtlesin, seda enam sai mulle selgeks, et ma olen armunud! Ja kellesse? Kõige kenamasse noormehesse, keda ma tol ajal teadsin!

Järgnes see, et mida enam ma mõtlesin, seda rohkem ma punastasin. Ja seda ka üksi olles. Mul tekkis küsimus: mdia ma veel siis teen, kui temaga koos olen?

Korraks vilksatas mu peast läbi mõte, et ma peaksin temale oma tunnetest rääkima. Aga ei. Ma otsustasin vaikida. See mõte oli juba küllalt piinlik. Rääkimata sellest temale teatamisest. Pealegi, Kalervo käitumisest oli aru saada, et mina tähendan talle vaid head sõpra. Ei grammigi rohkem.

Oma sõnadele sain ma õigepea kinnitust.

Nagu traditsiooniks juba kujunenud oli, läksime me ühel heal päeval taas koos koolis. Teel kooli avaldas ta mulle ühe oma viimase aja suurima saladuse. Kalervo rääkis elavalt meie klassiõest Meritist. See kuidas ta temast rääkida... tegi nautke haiget. Tema südamesse oli pugenud tüdruk. Ja see ei olnud mina. Loomulikult tegi see mõte mõneti haiget.

Kannatasin Kalervo juttu mõnda aega ja küsisin siis: „Kas ta meeldib sulle?“Kalervo naeratas armsalt ning noogutas. „Jah, meeldib,“ lisas ta. Ma naeratasin talle ja küsisin uue küsimuse: „kaua juba?“ Ta vastas: „Umbes kaks – kolm kuud.“ Noogutasin, suu kriipsuks tõmmatud. „No mine ja ütle seda siis talle! Kust sa tead, äkki tunneb tema sinu vastu midagi taolist!“ „Arvad?“ küsis ta mult vastu. „Jah, arvan. Proovida ju võib,“ ei jätnud ma tema õhutamist teole, mis mulle kõige enam haiget tegi. Kalervo võttis mu käest kinni, silmad peas säramas. „Aitäh Laura! Ma teadsin, et saan sulle rääkida ja et sa ütles midagi mõistliku!“ Muigasin. „Selleks ju sõbrad ongi,“ lisasin. „Just täpselt,“ ütles ta kella vaadates „aga me peaksime minema kui ei soovi hiljaks jääda!“

Me kiirustasime tundidesse.

Koolis ta rääkiski oma tunnetest Meritile. Mõne nädala möödudes nad juba käisid. Kalervo oli kirjeldamatult rõõmus. Mina oli jällegi kirjeldamatult kurb, aga ma ei näidanud seda välja.

Vaatasin tundide ajal Meriti poole. Ta nägu säras. Ta oli õnnelik. Sama oli Kalervoga.

Sellest kõigest teadis vaid mu õde, kelle sõnade kohaselt pidanuksin ma Kalervole oma tunnetest rääkima, hoolimata võimalikest tagajärgedest. Loomulikult ei kiitnud ma seda mõtet heaks.

Alati kui ma üksi oli, mõtlesin Kalervoga veedetud ajale. Ma poleks iialgi uskunud, et õnnehetki meenutades hakkan ma nutma. See polnud harv juhus, kui ma öösel patja nutsin ja hommikul paistes silmaalustega koolis läksin.

Kalervo ja Meriti käimine tegi mulle meeletult haiget. Kirjeldamatu valu ja äng ja üksindus, mida ma tol hetkel tundsin.

Kätte oli jõudnud kevad. Lõpetame koputas uksele ja lõpuball oli juba peaaegu et käes,“ vanaema tegi siinkohal pausi.

„Kas sa läksid ballile koos Kalervoga?“ huvitus Meribel.

Vanaema raputas pead „Ma läksin koos Kalervo sõbra Olaviga.

Ballil otsisin ma silmadega Kalervot ja Meritit, kuid ma ei näinud neid. „Kus Kalervo ja Mreit on?“ küsisin Olavilt. „Ta on kodus,“ vastas noormees vaikselt. „Miks?“ küsisin uuesti. „Ma ei tohiks sellest rääkida, aga Merit jättis ta eile maha ja ta pidas õigeks täna siia mitte tulla.“ Ma olin kuuldust šokis. Ma tundsin rõõmu, samas ka kurbust. Mine võta kinni mis tunne see tol hetkel olla võis! Otsustasin sellele tantsu ajal mitte mõelda ja balli nautida. Aga, teel koju mõtlesin ma end sellest mõttest ogaraks. „Nüüd on minu võimalus, nüüd on minu kord!“ ütleisn vaikselt. Jõudsi let ma räägin talle siiski, kuid viimasel hetkel muutsin seda otsust. Oleks ma vaid tol ajal teadnud, mida see otsus teha võib – poleks ma seda nii kergekäeliselt langetanud.

Ma lõpetasin keskkooli ja läksin müüjaks õppima.

Lõpetamise päeval kallistas Kalervo mind tugevasti ja soovis edu mu edaspidises elus. Ma olin nutu äärel, ütlesin talle, et me ju kohtume veel. Ta naeratas oma tavapärast naeratust ja palus mul mitte nutma hakata. Ma ei tahtnud temast tol päeval lahti lasta, aga ma lasin.. ja ta läks.

See oli viimane kord kui ma teda veel elusana nägin.

Mõni kuu pärast lõpetamist saabus mulle kiri Kalervolt. Seal seisis, et ma olen talle meeletult oma siirusega hinge pugenud ja et ta armastab mind. Ma olin õnnelik ja ma tahtsin tema juurde joosta ja talle öelda, et ma armastan teda ka! Paraku aga... kirja kättesaamise ajal olin ma juba lapseootel teie vanaisast. Minu kõhus kasvas teie isa. Oleks Kalervo selle kirja vaid paar kuud varem saatnud, oleks praegu kõik teisiti,“ ütles vanaema ja tõmbas käega üle silmade. Ta tõusis püsti ja ohkas raskelt. Tea hüppas õe sülest maha ja vudis teise tuppa, lugu kommenteerimata. Meribel aga vaatas tuimalt vastasseina.

„Oleks te kumbi varem tedadnud, mida te teineteise vastu tunnete.....“ „Oleks kõik teisiti,“ lõpetas vanaema Meribeli lause. „Ütle üht, vanaema, armastad sa teda ikka veel?“ Vanaema noogutas. „Armastan.“ Meribel köhatas „Kas ta elab veel?“ Vanaema raputas pead „Ei. Ta suri noorelt vähki. Teie isa oli siis kaheksa aastane.“ Meribel ohkas ja talle tundus nagu oleks ta kohe nutma hakkamas.

„Sinu jutu lõpetuseks sobib hästi üks lause: Purunenud südamed on sageli põhustatud ütlemata sõnadest.“ Ütles Meribel. Vanaema naeratas. „Ma nüüd lähen ja helistan Martenile...“ pomises Meribel ja tuhises vanaemast mööda.

Oeh, milline südant liigutav lugu!

Ma olen teiega täiesti nõus. Kui ma ise seda lugu ennist lugesin, hakkasin ma mõtlema "lausumata sõnade" tähenduse üle. sSõnadel on tihti väga suur kaal. Mõnikord sõltub nendest isegi inimeste edasine elukäik.