et siis, see sõbrapäeva võidujutt
isegi meeldib täitsa.
Sõbrad igaveseksMaiu Laaneoja„Hei, oota mind ka!“ hüüdis Mia, nägu rõõmust säramas kui ta Tamarale metsas järele jooksis. Lapsed olid kõigest üheteistkümne-kolmeteistkümneaastased, kuid koos olnud vähemalt kaheksa aastat enda mäletamise järgi. Kuigi Mia sõbrannat enam ei näinud, teadis ta, et tüdruk ei saa temast väga palju kaugemal olla.
See kõik algas Mia seitsmendast sünnipäevast. Tema kui noorem vaatas Tamarat alati kui oma suurt õde, kes toredaid ideid kõiksugusteks tegevusteks annab ja seega ta ka austas Tam’i ja soovis sama lahedaks ja julgeks saada kui sõbranna seda oli. Nõnda nad olidki Mia sünnipäevapeol välja hiilinud ja koduümbruses asuvasse metsa pagenud, kus nad nii tihti koos alati mängimas käisid. Äkitselt oli Tam peatunud ja vaatas surmtõsise ilmega väiksemale otsa.
„Sa ju tead, et ma ei jätaks sind kunagi üksinda, eks ole?“ küsis ta Mia’lt.
„Muidugi tean. Sa oled ju mu parim sõbranna,“ vastas too lõbusalt.
„Kas sa kinnitaksid seda ka Jumala ees?“ jätkas tõsine Tam.
„Kõik teavad seda ju niikuinii.“
„See pole piisav! Me peame asja sügavamale viia. Sõnadest võib lahti ütelda ja neid tagasi võtta, kuid meid peab ühendama midagi tugevamat, et me kindlasti kohe kunagi lahku ei läheks.“
„Tamara, millest sa nüüd räägid?“ naeris Mia.
„Usaldad sa mind?“
„Sa ju tead, et usaldan!“
„Anna oma käsi,“ sirutas Tam oma käe Mia oma järele. Tüdruk muidugi tegi nagu palutud. Ootamatult ilmus Tamara käsi koos taskunoaga.
„Tamara, mida sa teed?!“ hüüdis ta hirmunult ja rebis oma käe lahti.
„Mia, vereside on kõige tugevam side üldse. Ma ei taha, et ma peaksin kunagi elama mõttega, et ei saa sinuga vajadusel kohe kontakti võtta või sind kiiresti näha. Kõik parimad sõbrannad teevad seda.“ Mia leebus natuke ning vaatas kahtlustavalt Tam’ile otsa.
„Kõik parimad sõbrannad?“ küsis ta kontrollivalt üle, mispeale Tamara noogutas. Pärast veel mõningaid kõhklusi otsustas Mia siiski oma käe ulatada sõbrannale, kes sellepeale endamisi naeratas. Kiire liigutus üle Mia parema ja enda vasaku käe tõi nähtavale verevoolu ja vaikse valukarje Mia’lt. Pikemalt ootamata võttis Tam sõbranna käest kinni, ühendades käelabad ja hoidis sõrmedega tugevasti teise kämblast kinni. Tam vaatas kindlustavalt sõbrannale otsa, olles ülimalt rahul. Pärast mõningaid sekundeid lasi vanem taas lahti ja tõmbas keelega üle oma haava, et proovida verejooksu peatada.
„Nüüd oleme parimad sõbrad, igaveseks.“ Mia ei osanud midagi selle peale vastata, ta ei olnud päris aru saanud, mis äsja juhtus. „Tule, lähme nüüd su peole tagasi, meid kindlasti otsitakse juba!“ hüüdis Tam lõbusalt ja võttis oma vasema käega Mia paremast käest kinni, et teda veidi tirida ja kiiremini seltskonda naasta.
See oli üle nelja aasta tagasi ja iga aastaga olid tüdrukud üksteisega aina rohkem lähenenud. Pidevad koosviibimised, üksteise juures ööbimised, telefonikõned, jalutuskäigud, huviringides käimised ja palju muud tõid neid üksteisele ligistikku. Kummagi ema ei olnud teadlik tollest juhtumist, kuid mõlemad olid õnnelikud, et lapsed nõnda hästi läbi saavad, kuna selles vanuses on sõbrad väga olulised.
Lapsed armastasid loodust ja väljas viibimist ning vanemad ei imestanud enam, kui koju saabuti pimeduse saabudes või hiljemgi. Nõnda ka tänasel päeval, kui väljas päike juba loojus, ent tüdrukud jooksid endiselt metsas ringi.
Mia võis kuulda eest Tamara samme, kui üks teise eest ära jooksis. Tuul ulgus võrdlemisi valjusti ja väljas polnud enam kõige soojem ega valgem.
„Tamara, oota nüüd!“ hüüdis Mia uuesti veidi vinguvamalt. Kuna aga mingit vastust ei tulnud, proovis tüdruk oma viimaseid jõuraase kokku võtta ja Tam’ile ise järele jõuda. Ükskõik kui kiiresti ta ka ei jooksnud, sõbranna sammud olid ikka sama kaugel eespool. Isegi kui Mia kõndima hakkas, tundus Tamara olevat sama kaugel tüdrukust kui enne, sammutiheduski vähenes. Mia peatus ning ka kostuvad sammud peatusid. Astus kaks sammu ja sama palju astus neid ka Tamara umbes nelikümmend meetrit eemal.
„Tamara?“ läbis Mia’t nüüd külmavärinahoog ja ta hakkas veidi kartma. Vastust ei tulnud. Tüdruk proovis uuesti joosta ja sõbrannat üles leida. Viimased jõupingutused, talle isegi tundus, et sammud on nüüd kõigest umbes kümne meetri kaugusel, kuid ta ei suutnud enam. Jooks vähenes sörgiks ja see sammumiseks.
„MIA!“ kostis peaaegu täielikus vaikuses ainus hädakarje.
„Tamara!“ vastas tüdruk omalt poolt ja nüüd ei huvitanud teda enam, kui valus on kõhus või jalas, tema parimal sõbrannal oli midagi viga ja nad olid seotud üksteisega rohkem kui keegi seda mõistis. Mets muutus veidi võõraks ja Mia’l oli tunne, et nõnda kaugel ei olegi ta kunagi varem olnud. Pilk seiras mööda loodust ringi, otsides jälgi sõbrannast või muust elusast-liikuvast. Ta kujutas ette, et oli jõudnud paika, kust hääl oli kostunud ja peatus hetkeks, et jälgi otsida. Päike oli aga selle aja peale juba loojuda jõudnud ning nägemine polnud oludes just kiita. Pärast minutilist paanitsemist arvas tüdruk, et märkas lohistamise jälgi maas ning liikus suunas, kuhu need viisid. Pea ainiti maha suunatud, liikus ta umbes sada meetrit, kuni märkas midagi veidi eemal maas. Ta jooksis kiiresti selleni ja viskus kiiresti põlvili objekti kõrvale maha.
„Tamara?“ küsis ta vaikselt, kui proovis silmi kissitades vaatepilti enda ees muuta. Vaatepilt oli verine – ühe õige noore tütarlapse keha maas, selili vedelemas, käes puss, pilk taevas ning lai haav üle kõri. Mia pilgutas silmi uuesti ja uuesti, proovides end veenda, et on hilja ja ta ei näe selgesti või, et ta näeb hoopistükkis und. Aeglaselt sirutas ta käe välja ning kompis keha nägu, pisarad endal mööda põski alla jooksmas. Edasi võttis ta tüdruku vasaku käe enda kätesse ning viies sõrme üle tema peopesa, sai ta aru, et tegemist ei olnud halva une või teise inimesega, tema ees lamas täies hiilguses tema parim-sõber-igaveseks surnukeha.
„Tamara!“ sõnas ta nuttes. „Tamara! Sa ei pidanud mind maha jätma! Sa lubasid! Me lubasime üksteisele! Verevanne hoiab meid ühes!“ hüüdis ta surnut raputades. „Sa ei tohi… ei tohi…“ nuttis ta lakkamatult ja masendunult. Pärast mõningaid minuteid haaras ta surnu haardes oleva pussnoa enda kätte, võttis parema käega sõbranna käest kinni ja lausus: „Parimad sõbrad igaveseks ja kauemakski veel.“ Nende sõnade saatel lõi ta teraga endale kõhtu, millega tekitas endale köhahoo, lämbumistunde, soojuse ja seejärel külmalaine, mis lõpuks pärast valutamist üsna tundetuks muutus. Pilk muutus ähmasemaks ja mõtted uitasid kontrollimatult ja korrapäratult ringi, kuid lõpuks jooksid silme eest läbi enamik pildid Tamaraga koos veedetud ajast, jäädes lõpuks nende verevande andmise juures seisma. Pärast paari minutit avas Mia taas silmad, kuid vaatepilt, mis avanes oli veidi teistsugune kui see oli olnud nii-öelda magama jäädes. Värvid olid justkui vastupidised. Mia teadis, et ei saa olla väga kaua aega möödas, ent terve mets oli valge, puude lehed oran¾i värvi, taevas kollane ning puutüved roosad.
„Mia, Mia!“ kuulis ta oma nime veidi kõrgemalt hüütuna. Ta tõusis istukile ja viis pilgu oma kõrvale, kus endiselt Tamara keha oli. Kui ta pead veel veidi pööras, nägi ta ka iseennast. Hetkeline ¹okkseis ajendas teda kiiresti püsti tõusma ning vaatama, mis täpsemalt toimub.
„Mia!“ hüüdis taaskord keegi ja kui ta viis oma pilgu taeva poole veidi eespool, silmas ta Tamarat umbes meetrikõrgusel hõljumas. „Mia!“ hõigatas ta uuesti ja tüdruk jooksis õnnest särades tema poole, jäädes paari sammu kaugusele sõbrannast seisma. Tamara ulatas Miale oma vasaku käe, millele kohe ka vastuse sai.
„Ma ju lubasin, parimad sõbrad igaveseks,“ sõnas ta vastutuslikult ja hoidis tugevasti omavahel ristatud sõrmedega Mia käest kinni, kui nad kõrgustesse kõndisid.
Pealkiri: Sõbrad igaveseks 
15/2/2010, 21:17
