PHOENIX'i aeg

Minu(vist üsna hale)üritus kirjutada originaalset ja korralikku juttu. Loodan, et teile meeldib. Kriitikat ei pane pahaks.


"Clear! Windherea!"

Lühikest kasvu inimnaine ja pisut pikem vampiiritar pöörasid automaatselt pead. Portaalide kasutusinstruktor oli nende kahe puhkeruumi uksest sisenenud.

Hõbedajuukseline Windherea tõusis väga häiritud näoilmega püsti, ning pani "Videviku saaga" esimese raamatu kõrvale - too raamat meeldis küll inimeste soost Clear'ile, aga hõbedajuukselisele vereimejast naisele mitte, kuna see oli, nagu tema ütles "Täielik bullshit ja vale puha ka veel" -ning raputas juukseid justkui tähelepanu püüdes.

Windhereal olid tumepunased silmad, ning tema juuksed polnud mitte tavalised valged, vaid tõepoolest säravhõbedased, ning näisid kiirgavat valgust nagu kahvatu kuu oleks tuppa tulnud.

Clear oli aga oliivjat tooni nahaga, lühike, tumepruunide juuste ja helepruunide silmadega naine. Tänu vampiirihormoonisüstidele, mida ta iga nädal sai, omas ta võimu metallide üle.

Tegelikkuses olid tema silmad algselt küll peaaegu mustad, ent süstid olid tema DNA-struktuuri püsivalt muutnud.

Clear ja Windherea olid täielikud vastandid, aga ometi olid nad juba kolmkümmend aastat partnerid olnud. Mitte, et nad seda ise oleksid tahtnud. Nad ei saanud ise enda kolleegide seast partnerit valida.

"Mis lahti, Mace?" küsis Windherea.

Instruktor ei pannud teda tähelegi, ning pöördus hoopis Clear'i poole, mis tekitas Windhereas nõrga kadedusekihvatuse, kuna Mace eelistas vampiiridest "Fööniksitele" inimsoo esindajaid.

Windhereale aga meeldis tähelepanu, ning ta nautis seda, kui teised tema ebamaist välimust nähes suud ammuli vahtima jäid, ükskõik, kui sageli nad teda ka ei näinud.

Clear tõstis pooliku kohvitassi juurest pead. Tema silmade all olid erinevalt tema kolleegist tumedad varjud, kuna ta oli magamata. Vampiiritaril polnud aga palju und vaja, ning ta oli ergas nagu alati.

Mace lausus:"Clear, järjekordne sohiportaal on avanenud."

Clear haigutas. Tema jaoks oli see igapäevane.

"Kus seekord?" küsis ta igavlevalt. "Jälle mingis muuseumis vä?"

Jah. Clear kasutas endiselt noorte kõnepruuki, kuigi oli juba nelikümmend seitse, aga vanus ei tähenda ju midagi, kui vananemisprotsessigi ei toimu. Vampiirihormoonide iganädalase sissesüstimise üks kõrvalmõjudest oli ka üliaeglane vananemine - inimene võis elada sajandeid enne, kui viimaks vanaks ja väetiks jäi.

Seda nimetasid Fööniksid naljaga pooleks niiöelda "inimvampiirsuseks." Ja Fööniksiteks nimetati neid seitset inimest ja seitset vampiiri, kes PHOENIX'i projektis peaosa mängisid.

Mace itsitas. "Ei, ei. Mitte kuskil taolises kohas. Seekord ooperimajas."

"Mis asja?"

Clear oli ühtäkki ergas ning tõusis püsti. Ta hakkas oma PSP konsooli meenutava vidina, mille õiget nime ei teatudki, kuid mille abil Fööniksid omavahel sidet hoidsid.

See täitis peale sidepidamise veel eesmärke, nagu videokõned, kaamera, fotoaparaat ning dokumentide edastamine.

"Koordinaadid, Mace," lausus Clear, ning seepeale ilmusid sündmuspaiga koordinaadid silmapilkselt seadme ekraanile.

"Tänud, Mace. Kes illegaali püüavad?" küsis ta.

Oma mobiiliga talle koordinaatide edastamise lõpetanud, pöördus Mace uuesti Clear'i poole.

"Kaks paari - sina ja Wind, Rejika ja Trickster."

"Vana hea Trickster," muheles Clear. "Kas ta on kuidagi süstide tagajärjel tekkinud verehimust jagu saanud?"

"Pole aimugi."

See oli viimane asi, mida Clear teada tahtis.
Hetk hiljem olid tema ja tema töökaaslanna Wind läinud sõidukiruumi, ning veel pisut hiljem kihutasid nad juba läikivatel mustadel Harley Davidsonidel minema.


__________
Ending note: See "Twilight'i" värk - ma ei mõtle seda tõsiselt. Praegu võib küll pisut segane olla, aga küll aeg lisab asjadesse selgust.

Mulle isegi meeldib. Pisut lühike, kuid see on andestatav. Sul on üldiselt väga huvitavad mõtted. Kritiseerida ei viitsi ja...ee...tahaks edasi

Saab ikka *nods*

Ma ei tea, miks just minu puhul kipuvad vaheosad venima ja põnevust vähe, aga see vaheosa on vajalik. Ja kui te veel aru ei saa, siis juttu on...*salapärane näoilme.* Küll teil varsti koidab, kuna teie kõiki selle loo tegelasi veel näinud pole!
Ja lõikudest niipalju: jutt tuli piisavalt pikk, et ma suurt ei viitsinud taandridu teha.


Rae, keda nimetati vahel ka Raveniks tema üsna sõnakuulmatute loomulike mustade juuste pärast, togis jalaga kivikest, ning kõndis täiesti mitte midagi tähele panemata koolist koju.
Jah, nimelt kõndis kuna seekord ei saanud Brandon, 11.a klassi satanist teda oma Harley'ga koju viia, kuna tal oli oma poistega mingi tähtis kohtumine, kuigi neist enamus käisid samas koolis, kus Brandongi.
Rae ja Brandon käisid üsna lühikest aega, ning nende kohtumine oli üsna iseäralik: nali seisnes selles, et Rae oli ainus, kes oli julgenud Brandonile vastu hakata ning talle kõrvakiilu lajatada. Niimoodi nad kokku saidki. Muidugi umbkaudu nädal pärast juhtunut.
Rae ise oma julguse üle ei imestanud - oli ju tavaline, et kutt, kes oma soovidega üle piiri läheb lihtsalt kohe nokauti lüüakse.
Tema silmis olid kõik poisid võrdsed ja ühepalju jobud. Ning kinnise ja muidu vaikse Rae arvamus nii lihtsalt juba ei muutu.
Ja mitte, et Brandon endiselt teiste silmis hirmuäratav ei oleks tundunud. Võib kaasata ka fakti, et Rae oli sügaval sisimas tegelikult üsna uhke selle üle, et ta käis kooli kõige mõjuvõimsama poisiga.
Neiu ei hoolinud oma vanematest suurt - ema oli närvipundar ja isa temaga vastik. Ja ema ei teinud midagi, et seda ära hoida.
Ainus inimene, kes peale tema ema teadis, et Philip pole Rae pärisisa oli Rae ise.
Algselt oli Philipi, keda eelistatakse kutsuda Philiks, perekonnanimi Dawson, kuid ta vahetas selle niipea ära, kui Elena Phoenix, Rae ema ja tema kokku kolisid.
Rae Aido seda muidugi ei mäletanud, kuna tema oli siis alles kaheaastane ja mängis puust klotsidega.
Kuna ka Philip, kandis nüüd Phoenix'i nime, ei kahtlustanud keegi midagi. Aga Rae soovist teada, kes tema pärisisa on või oli, kuna ta ei pruukinud elus olla.
Niisiis jalutas üksildane mustapäine nahkmantlis tüdruk üksinda läbi pargi, möödudes üksildastest valgetest pargipinkidest ja värvilisi lehti langetavaist puudest.
Väljas hakkas juba pimenema, ning Rae seisatas, et kuulatada; lihtsalt juhul, kui talle keegi järgneb.
Rael olid erinevalt teistest lastest suurepäraselt väljaarenenud haistmine, maitsmine, kuulmine, tundmine ja nägemine. Kui poolel klassil olid prillid, siis kuulus tema nende hulka, kellel neid ei olnud.
Rae otsustas, et pöörab pargi peateelt vasakule, et vältida peateel üsna pea kanepit tõmbama hakkavaid lõpuklassi poisse, keda ta oma selja taga kuulnud oli.

"Hei, väike leedi."

Keegi haaras tal õlast.

"Soovid meiega ühineda?"

Rae ohkas. Valearvestus.

"Ei, tänan, poisid."

"Mul on kahju, aga pean teid sundima."

Rae tundis nuga oma kõril, ning tema käsi liikus automaatselt mantlitasku poole.

"Kui sa liigutad, oled surnd," ütles keegi sügavalt joobnud ja mandliliköörikäraka järele lehkav mees.
Rae sulges silmad. Ta tahtis loota, et see on vaid uni. Kahjuks aga nii ei olnud.
Urin.
Metsik urin.
Kärgatus.
Hirmunud meeste kisa.
Haarde lõdvenemine, noa kukkumise heli.
Rae avas silmad, ning leidis end vaatamas otsa punaste silmadega, ülimalt kahvatule tumedajuukselisele noormehele, kes nägi välja, nagu
vampiir, mõtles ta, sest too noormees ei saanud oma välimuse juures olla muud, kui vampiir, ning parasjagu imes ta üht noortest meestest verest tühjaks. Tema ümber olid põlenud välimusega surnukehad.
Einestamisega paralleelselt üritas vereimeja, silmad hiilgamas Raed oma pilguga hüpnotiseerida.
Raele see ei mõjunud.
Siis lõpetas vampiir tolle noormehe vere joomise , ning liugles nüüd oma võluvas hiilguses tema poole.
Rae astus sammu tagasi.
Pimedus....


Ajal, mil leidis aset intsident pargis, polnud Saksamaa päritolu ameeriklasel Brandon Schelleril asjast veel õrna aimugi.
Ta viskus voodile, ning helistas oma parimale sõbrale. Heledapäisele Stevey Rachnerile, kes oli tema täielik vastand.

"Hei, Steve! Millal ma tulema hakkan?"

Steve'i hääl oli mõtlik. "Umbes...kuidas oleks kohe?"

"Hästi. Kuule, kas ma pean ikka ööseks jääma?"

"Loomulikult! Sa ei saa ju hakata kell kaksteist öösel koju minema..."

"Loogish. Veider, et ma üldse küsisingi."

"Ja. Jah. Ah, jaa, sa ei joo meil, eks?"

"Natuke. Võib-olla lonksu või paar," lausus Brandon haigutades.

"Okei, näeme siis kohapeal!"

Kõne katkes, ning Brandon astus peegli ette, et end üle vaadata.
Ta kattis oma tumepruunid silmaiirised helesiniste läätsedega, puhastas oma alahuulel paremat poolt kaunistavat musta huuleneeti, ning imetles soengut tehes pisut oma metallkõrvarõngaid, mida tal oli kummaski kõrvas neli.
Noormees võttis mõned oma meigiasjad, ning parandas pisut lainerijoont ja värskendas oma valget puudrit, ning ripsmetušši.
Seejärel asus ta kiiruga teele.
Kuna oli sügise lõpp, kaasnesid sellega ka külm ilm, ning juba kella kolme paiku laskus pimeduse sametine tekk üle maa, kattes kõik ümbritseva.
Brandon ei olnud kunagi pimeduse ees hirmu tundnud, niisiis jalutas ta ülima rahuga mööda vaikseid kõrvaltänavaid.
Suure valge pangahoone juures kuulis ta ühtäkki vaikust lõhestavat kilksatust.
Tema kehva kuulmise põhjal oli see kukkunud temast vaid mõne sentimeetri kaugusele.
Brandon astus edasi, ning korjas eseme üles.
See oli hõberõngas. Rohkem nagu sõrmus.
Hoolimata arvatavast kõrgest kukkumisest ei polnud sellel ainsatki kriimu.
Brandon jõllitas leitud hõbesõrmust oma peopesal, ning märkas ka selle kuju sarnasust oma vasaku käe keskmises sõrmes oleva tujusõrmusega.
Hõbedase rõngakese pind sillerdas tänavalaternavalguses nagu tilk kastet hommikuse päikesevalguse käes ja see näis justkui mingit salapärast jõudu kiirgavat.
Brandon pani leitud sõrmuse kõheldes sõrme, ning läks edasi.

Irw...ma arvasin alguses, et Rae on poiss. Päris tõsiselt kohe

See vampiiri ilmumine tuli minu jaoks veits tühjast kohast, aga muidu pole midagi ette heita. Tahan juba teada saada, mis värk selle sõrmusega on

Jaa. Aga sõrmusega on nii, et see on Fööniksi initsiaal ja omab teatavat väge, mida selle kandja sinna talletab.

Kas Rae siis piisavalt naiselik nimi ei ole *solvub.* Unisex nimed....Rae käib rohkem naissoo poole.

Pekki.
Ma pean oma jutu peategelase nime ära muutma. :'D
Mul oli ka Mace.

Su jutt on väga huvitav ja mulle meeldib sinu sõnavara kasutus. : )
Jään ootama uut. : )

Mace ehk Jodie. Mace on mul vaid üks kõrvaline jubin. Ja ta ei ole Fööniks. Kõigest tööline. Ei pea muutma midagi.

Lol, võin oma Mace'i siis tagasi muuta?

Vabandust, et nii kaua läks. Mul läks selle loo seni pikima osaga ikka omajagu aega. Valmis sai ta tegelikult juba üleeile õhtul . Aga polnud teabmiskaua aega postida.
NB! Üks tähelepanek veel - nimelt mul on siin loos kaks Rejikat. Ma muudan Fööniksist Rejika edaspidi Rey'ks, et tagada te ikka aru saaksite kummast neist juttu on. Ja...vabandust, et mul seal nii palju punapäiseid tegelasi on.


Kiire löökidekombinatsioon uimastas vampiiri samal ajal, kui Trickster tema tähelepanu kõrvale juhtis, oli Rejikal õnnestunud nende järjekordsele kahtlusalusele ligi hiilida, ning tollega oligi selleks korraks lõpp.
Rejika pross kumas heledalt, ning lisaks liikmetunnuseks olemisele see, tänu jumalale, summutas ümbruskonnas igasuguse maagilise tegevuse, kustutades ka seda näinud inimeste mälu.
Sel oli veel üks otstarve - selle abil oli võimalik kindlaks teha, kas selle kandja on veel elus, ükspuha, kui kaugel ta siis ei viibinud.
Kui kandja sureb, muutub muidu tumelilla ja helelilla kumaga kivi, mis prossi kujul rinnale kinnitatud, täiesti läiketuks ja süsimustaks nagu tavaline kivi.
Rejika või Rey, nagu teda tavaliselt kutsuti, inimesest paariline Trickster oli väga nägus punapäine, erkroheliste silmadega noormees, keda aga ei eristanud tänu hormoonisüstide mõjule just palju vampiirist, mis oli hormoonisüstide puhul väga ebatavaline.
Peale tavapäraste muutuste DNA's, nagu muutused silmavärvis või nahatoonis, lõhnas Trickster nagu üks vampiiride seast - kergelt muskuse, ning millegi hullusti pead ringi käima ajava järele. Ka esines noormehel vahetevahel verehimu.
"Rey, me peaksime ta ära viima! Kuhu me nüüd oma ratsud jätsimegi?"
Rejika - kokkusattumuse tahtel samuti punapea, ent ehmatavalt ühetooniliste jääsiniste silmadega, pööras pead, ning siis meenus talle, et illegaal on vaja ka PHOENIX'isse toimetada.
Ta tõstis teadvusetu vereimeja vaevata üle oma parema õla, ning hüppas ülima kerguse ja graatsiaga katuselt alla, tema jalatallad hääletult kõva maaga kohtumas, tema kaaslane kohe tema kannul.
Trickster omas võimet kasutada nii enda kui teiste spirituaalseid energiaid oma nägemist mööda ja neid selle kaudu mõjutada. Seega ta ka nägi esemetes peituvat väge, kui neil seda oli. Tricksteril oli aga vaid üks puudus - ta ei osanud neid esemeid kasutada.
Kahe venda ja õde meenutava Fööniksi kaunid mustad Harley Davidsonid juba ootasid sealsamas.
Rejika pomises midagi, ning teadvusetu ebasurnu tõusis tema õlalt õhku, ning jäi sinna hõljuma.
"Ta hõljub meile järele," lausus ta. "Mina teda küll süles tassima ei hakka."
Trickster oli juba oma kaherattalisele "ratsule" roninud, ning kinnitas kerge klõpsatuse saatel mootorratturikiivri lõua all asuvat kinnitust.
Kumbki neist ei saanud jätta märkamata saabunud politseipatrulle.

"Oli ka aeg," lausus Rey.

Vampiiritar ei viivitanud, aktiveeris oma märgi ning lihtsa käskluse saatel ning politseiametnikele lihtsalt silma vaadates eemaldas ta nende mõtteist osa, mis puudutas panga katusel aset leidnud intsidenti.
Kõik mundris mehed vaatasid veidrate nägudega ringi, saamata aru, mida nad seal tegid.
Rey naeratas. Kõik oli taaskord läinud plaanipäraselt.
Keset ööd oli kuulda kahe mootori võimsat põrisevat kõla, kui kaks punapäist mootorratturit ja nende järel hõljuv nähtamatuks muudetud illegaal läbi tänavalaternate unise kuma kihutasid.


Samal ajal, kui leidis aset pangakatuse intsident, ning Brandon pangahoonest möödudes Rey kaotatud sõrmuse leidis, viis Rejika Asahi musti nõusid kohviku kööki.
Rejika Asahi MacKenzie töötas oma koolist mitte kuigi kaugel asuvas Starbucks'i kohvikus ettekandjana, kogudes seal kuulsust kui kõige pilkupüüdvam ja meeldivam ettekandja.
Harilikult olid tema silmad helehallid ja külmad, kuid ta kandis lillasid läätsi, et oma pilku soojemaks ja sõbralikumaks muuta.
Tema veripunased ning pisut järgulised juuksed langesid tavaliselt vabalt õlgadele, kuid tööl pidi ta pisut viisakam välja nägema, seega kandis ta neid jaapanipärases ülespandud soengus, mida kroonisid pikad juuksenõelad, ning ta meenutas niimoodi geishat; Rejika oli Jaapani juurtega.
Tüdruk oli üsna lühike, ning kandis kõrgeid kontsi või platvorme, et pikemana näida.
See tööpäev oli olnud üpriski tavaline- paar unist kilenti, komplimenti ja pisut jootraha.
Rejika liugles laulu ümisedes garderoobi poole, kui müüja hüüdis: "Rejika! Paar hilist klienti!"
Rejika pöördus kannapealt ringi ning marssis tagasi, läbi köögibloki kohvikusaali, et uued kliendid üle vaadata.
Üks neist oli pikka kasvu,tumepruunide õlgadeni lokkide, kõrgete põsesarnade ja punaste silmadega erakordselt kahvatu noormees, ning teine - üllatus üllatus, tema kauaaegne püsiklient ja tuttav Rae Aido.
Rejika taipas, et ta oli kogu selle aja seisnud ja vahtinud, ning liugles täiesti mittemidagiütlevalt naeratades akna lähedal istuva veidra paari poole, justkui oleksid vampiirid Starbucks'is tavalised.


Rae leidis end samas kohas kus enne ainult, et ta oli murul, mitte asfaldil.
"Ära liiguta," lausus võluv mehehääl, mis polnud eriti sosinast valjem, kuid selle kõla ei kaotanud oma lumma.
Siis tundis Rae, et miski voolas mööda tema meelekohta alla tema suunurgani.
Rae limpsas korraks, et sellest ebameeldivast nirest vabanead, ning pidi seejärel uuesti teadvuse kaotama.
See oli tema enda veri.
Tal polnud aega kauem paanitseda, sest kellegi külm käsi peatus tema tuikaval laubal.
Ühtäkki tundus, nagu oleks mingi veider soojuselaine tema keha läbistanud.
Kui see kadus, tundis ta end suurepäraselt.
"Nii on parem," kuulis ta sedasama lummavat häält pomisemas.
Alles siis läks maailm tema ümber selgeks. Ta nägi enda kõrval vana tammepuu najal istuvat noormeest. Siis tuli talle meelde see vampiir.
Rae oli sõnatu ning kartis. See oligi see vampiir.
"Rae Aido Phoenix," kuulis ta surematu häält. "Huvitav nimi."
Rae häälepaelad pääsesid viimaks valla.
"Mis selles nii erilist on?" küsis ta.
Noormees aitas Rae püsti.
"On lihtsalt," lausus ta.

"Oleks viisakas, kui ma ka sinu nime teaksin," lausus Rae.

"Ferinir," lausus vereimeja. "Perekonnanime ei ole."

Rae jäi vait, sest tema pilk liikus Feriniri parema käe nimetissõrme kaunistavale hõbesõrmusele, ning sellelt lillale kumavale prossile.
Need pidid olema mingi rühmituse initsiaalid. Rae oli neid kuskil varem näinud.
"See pross..." alustas ta. Kuid siis lõi kõhklema ning soovis, et poleks seda öelnud.
Tema üllatuseks aga ei teinud Ferinir sellest suurt asja. "Tühja sellest. Kuhupoole sa nüüd minemas olidki?" küsis ta.
Rae otsustas kähku midagi välja mõelda, sest ei tahtnud ohtlikku ebasurnut oma kortermajani juhatada.
"Eee...Starbucksi. See asub siinsamas lähedal. Kiirustades jõuame enne sulgemist."
Rae tundis toda kohta ja peale selle töötas seal talle tuttav ettekandja Rejika Asahi. Ta lootis, et Rejikal on piisavalt ajusid, et tollest kahtlasest vereimejast lahti saada.
Talle see vampiirnoormees ei meeldinud, kuna tal oli tema suhtes halb eelaimdus.
Ta nägi tema silmis valet, tundis tema lõhnas võõrast, ning tema kohalolek jättis tema keelele mõrkjasmagusa maitse - puhta vale maitse.
Ta otsustas aga seda siiski mittew välja näidata.

Jõudnud Starbucks'i, mõistis rae, et see oli juba peaaegu suletud, ning ta kuulis müüjat hüüdvat: "Rejika! Paar hilist klienti!"
Kusagilt tagant marssiski välja Raele tuttav punapea. Siis jäi Rejika Asahi seisma, nagu oleks basiliski peegelpilti näinud, siis aga näis tal midagi selles värvitud veripunaste juustega peakolus midagi koitvat.
Rae saatis talle abipaluva pilgu.
Rejika paistis mõistvat, naeratas, nagu oleks kõik täiesti tavaline, ning olgugi, et ta käed pisut värisesid, läks ta siiski nende tellimust küsima.


"Even! Sa pead vastu küll!"
Meresiniste juustega noor palgamõrtsukas Even oli otsustanud keset ööd pisut harjutada.
Tema eripäraks olid tema kiirus, tema hääletus ning see, et ta ei kasutanud kunagi tulirelvi nagu tema kolleegid, ning pani süütud kõrvalseisjad kuidagiviisi alati enda välimust unustama.
Une Even oli tema hüüdnimi.
Ta elas ning töötas illegaalide ja prostituutide linnaosas, olles ümbruse ainuke kättesaadav palgamõrvar.
Ta eelistas tulirelvadega kiire lõpu tegemise asemel ohvrite peade katana- Jaapani mõõgaga õlgadelt lihtsalt maha raiumist, ning nende kunaisid ja shurikene- Jaapani viskerelvi kasutades nõrgestamist.
Ilma sinise juuksevärvi ja lillade läätsedeta meenutanuks ta inimestele üht Jaapani animest pärit naissõdalast claymore'i.
Tema treeneriks sel ööl oli Halo Silverstein, kes õpetas talle salajasi tehnikaid ja muud sellist, mille abil tappa kedagi endaga võrdset. Samuti suurendas Even uute oskuste omandamisega võimalust, et ta pääseb palgamõrtsukate esikümnes kõrgemale kohale.
Kahjuks aga töötas Even ainult selle jubeda põhjamudakvartali piirides, ning julges toda paika ka koduks pidada.
Even Charola. Number 1 palgamõrtsuka Yulia-Chan'i - pimeduse Yulia järeltulija, sugugi mitte oma surnud sugulasest halvem - number 3 TOP 10-s.
Halo ei olnud küll palgamõrtsukas, ent ta oli õpetaja.
Õpetajatel olid perekonnanimed lubatud, ning nendel kindlaid numbreid ei olnudki. Nemad ei tapnud, kui seda enesekaitseks teha polnud vaja.
Enamasti olid nad kusagil redus, ning veetsid suurema osa oma elust rännates ringi erakutena.
Seetõttu oli nendega raske kontakti saada, ent see vääris vaevanägemist - nende õpetus oli kuldaväärt.
Ka palgamõrtsukatel olid omad reeglid. Näiteks ei tohtinud nad süütuile kõrvalseisjatele, ehk mustas ümbrikus mittenimetatuile viga teha. Nad võisid tappa vaid selle indiviidi, kelle pea eest nad oma otseselt ülemuselt raha said. Samuti ei olnud soovitatav kellelegi oma nime öelda või liigseid küsimusi esitada.
Ning raudkindel reegel number üks oli selline: sind pole olemas. Sul puuduvad suhted tsiviilelanikega.
See reegel oli rangeim.
Even oli organisatsioonile väärtuslik liige.
Ta tõi kuuldavale sõjakisa, ning käis raksatus.
Mõõga kukkumise kolin.
Halo katana oli keskelt lõhestatud, nagu viilutatud kurk. Ja Eveni relval polnud kriimugi.
Halo, kes oli harilikult täiesti rahulik, näis hämmastunud. Ta kasvatas ettevaatlikult oma sinise käepidemega katana kokku.
"Ennekuulmatu," ahmis ta õhku. "See pole võimalik..."
Even silmitses oma mõõka.
Halo pani katana oma seljale kinnitatud tuppe. Sama tegi Even.
"Hästi, tänaseks lõpetame."
Even kummardas ja lahkus.

Punapeadel pole ju häda midagi
Kordan, sul on huvitavad mõttes. Kuigi see, kuidas Rae selle vampiiriga kohvikusse läks, mõjus küll kuidagi kahtlaselt xD

E.d.a.s.i

Jaja. Ma proovin endale režiimi teha - ma kirjutan nädalas umbes ühe osa. Niimoodi on mugav ja liigselt vehkima ei pea. Pealegi tulevad pikemad osad^^

Esiteks vabandust, et lasin teil nii pikalt oodata, teiseks ma ületan selle jutu peatükkide pikkuserekordeid. Järgnev jutt on pikk umbes 7 ja pool lehekülge (st. eelmine rekordiomanik, aga ainult käsikirjas paberil) ja sellele järgnev (st. viies) on pikk umbes 12 lehekülge(paberil). Mõtlesin, et teen lühemalt, aga vaat, kus lops! Venis hoopis pikemaks! xD Aga Takuyal on minust ikkagi suurem peatükirekord xD.



"Niisiis," lausus hõbejuukseline 30-ndates mees, Julius Dawson Phoenix - PHOENIX'i projekti looja, "ma kutsusin teid, mu vennad ja õed siia selleks, et rääkida teile viimasel ajal aset leidnud sündmustest."
Julius astus kõnepuldi taha.
Saali kogunenute hulgas olid nii lihttöölised nagu Mace kui ka kolmteist Fööniksit, kuna Feriniriga ei õnnestunud ühendust saada.
"Maailma kohale on laskumas tumedad varjud," jätkas Julius. "Meie maailma sattunud järjekordne illegaal ei ole tavaline. Tema nimi on Aron Skadi. Too mees valdab musti kunste, ning on vampiiride põrandaaluses maailmas tähtis nina. Kõigi poolt põlatud ja vihatud ning erakordselt kurikuulus. Nüüd aga on ta taas vangist jooksus, ning tema plaanid on meile ohtlikumad, kui kunagi varem. Tema plaaniks, meie spioonide teadete kohaselt, on vallutada New York, ning lasta seejärel oma tumedatel kombitsatel üle kogu maailma sirutuda. Kombitsatega Kuningas, nagu teda kutsutakse on seega tagasi. Sõbrad...me ei saa teda kahjuks enne peatada, kui meil puuduvad Yulia ettekuulutuse viis väljavalitut.
Fööniksid, mu vennad, teie järgmiseks ülesandeks saab olema nad leida ja siia toimetada enne, kui Aron neile jälile saab."
Ta köhatas.
"Ülejäänutel on päev vaba, välja arvatud väravainstruktorid ja insenerid, kes väravate avamise ja sulgemise juures töötavad. Kasutage seda vähest vaba aega targasti."
Julius lõpetas kõne, ning lahkus puldist. Aegamisi voolasid ruumist välja ka töötajad ja Fööniksid. Kõik, peale Yulia. Mustajuukseline inimnaisest Fööniks järgnes Juliusele tema eluruumidesse.
"Vabandust, kui teid segan, aga mul oli täna üks väga tähtis nägemus. Arvan, et tahaksite seda kuulda."
"Räägi," vastas Julius, kes istus luksuslikul harajuku stiilis diivanil, ning pani parasjagu teekotikest tassi, vaadates samas välja olematust aknast.
Yulia hakkas rääkima: " See oli üks viiest. Mustade, ronga sulgi meenutava läikega ja sõnakuulmatute pisut järkus juustega. Esimesena hakkavad silma tema rohelised kassilikud läätsed. Tüdruk. Keskmist kasvu. Nägu oli pisut ähmane, ent silmi ja monroe neeti paremal ülahuule kohal võis aimata. Umbes kuue- seitsmeteistkümneaastane."
Juliuse näoilme oli kirjelduse lõpuks muutunud pisut kaameks, ning ta pidi teetassi peaaegu käest pillama. "Palun lõpetage kirjeldamine, Yulia," lausus ta, hääles aimatav väike uskumatusenoot. Kas see võib tõesti tema olla? mõtles ta.
"Ma mõtlen, mis temaga juhtus?" küsis Julius.
"Ta...sattus mingi võõra kätte. Ja ma nägin Starbucks'i kohvikut. Ta on ohus!"
"Oota...milline Starbucks?" küsis Julius. "Yulia, mul on vaja, et sa meenutaksid tänavanime."
Yuliale meenus see vähese vaevaga, ning teadmata põhjusel sosistas ta selle Juliusele kõrva.
"Hästi," lausus Julius. "Ma tahan, et Elric ja Reno tüdruku sealt ära tooksid. Kähku."
"Hästi," sõnas Yulia, asudes ruumist lahkuma, et käsku täita.
"Ja...aitäh, Yulia," lausus Julius enne, kui neiu ukse kinni lajatas.


Rae tellis kõigest ühe latte, vabandades Rejika ees ületundide tekitamise eest, mida tüdruk tema pärast pidi tegema.
Saanud kätte oma joogi, jõi ta vaid veidi, ning seejärel lahkus tualettruumi. Rejika aimas midagi, ning järgnes talle.
Rae seisis peegli ees, ning lausus pead pööramata: "Rejika. Ma pean sinu abi paluma."
Punapäine jaapanlanna astus ligemale, kuni oli tema kõrval peegli ees.
Rae rääkis edasi: "Meil pole palju aega, ent ma võin oma plaani seletada, kuigi ma pole parim plaanitegija. Loodan väga, et mõistad olukorra tõsidust ."
Rejika noogutas. "Lase edasi."
"Ma arvan, et ka sina tunnetad ohtu, mis temast voogab. Igatahes, ta kuulub rühmitusse, mille kavatsusi ma ei tea. Minu ainus plaan on selline: kutsu takso. Siis mine ja tõmba tema tähelepanu oma jutuga. Mina, noh, lähen vist siit aknast välja. See on parim, millega lagedale tulla oskan."
Nii nad tõepoolest tegidki, ent plaan kukkus läbi, kuna Rae ei saanud akent avada, ning uksest hiilides tõmbas ta Feriniri tähelepanu.
Hullem, kui vihma käest räästa alla sattumine, mõtles Rae, kui Ferinir ta tagasi laua äärde vedas. Feriniril olid temaga omad plaanid: tume isand Aron Skadi tahtis, et viis valitut jääksid vähemalt ühest liikmest ilma, sest kui viis ei saa kokku, jääb ka tema hävitamine ära.
Ferinir oli kunagi olnud tema nuhk, ning oli isegi õnnelik, et ta sai selleks taas.
Sel ööl oli Aron temaga ühendust võtnud, ning temaga Palgamõrtsukapõrguks nimetatavas rajoonis kohtunud. Jah. Ta plaanis uut ülestõusu, ning Ferinir mängis selles tähtsat rolli tema parema käena.
Tema ülesandeks oli heaga vähemalt üks valituist Aroni poolele meelitada. Kuid häda oli selles, et Rae paistis tema tumedat isiksust tunnetavat ükspuha, kui palju tema suud vett jooksma panev välimus seda ka ei varjanud. See tüdrukut ei eksitanud.
Nuhtlus, mõtles Ferinir, sundides näole ohutu ilme.
Rejika- too ettekandja paistis üha rohkem vampiiri kartvat. Rae hammustas huulde. Teda ajas olukord segadusse.
"Kiiret pole kuhugi," lausus Ferinir malbelt. "Saada oma sõbratar minema, see jutt, mis ma sulle kohe räägin on vaid sinu kõrvadele."
"Kui räägid, räägi meile mõlemale," lausus Rae. Tema hääles oli midagi, mis sundis käsku täitma. "Mis on mõeldud minu kõrvadele, on mõeldud ka mu sõbranna kõrvadele."
Rae lootis, et Rejika kaasa mängib - nad polnud just kõige lähedasemad, ent hetkel luges osav teesklus tõest rohkem.
Ent hädasid oli üksjagu: Rejika oli oma pere kõige kehvem valetaja. Isegi tema õde Skylla Takada oli parem valetaja kui punapäine Rejika Asahi. Lisaks oli tüdruku kehakeel reetlik.
Rejika müksas Raed, mõeldes: Ma ei OSKA teeselda! Rae luges seda tema pilgust.
Just siis kostis vali K L I R I N . Siis oli kuulda mürinat, mida tekitasid kaks majja sissesõitnud Harley Davidsoni kesk klaasipuru.

Elric ja Reno armastasid ilmuda pauguga.
Kolmesaja aastane brünett vampiir Reno ja blond Elric, kes nägi välja, nagu oleks alles keskkooliteismeline, olid pehmelt öeldes hingesugulased, ning neil oli lisaks sellele ka kuus Parima Meeskonnatöö auhinda hinge taga. Fööniksid tavatsesid nimelt igal aastal mingeid traditsioonilisi võistlusi ja auhinnagalasid korraldada, et oma rutiini lõhkuda.
Reno kandis oma pikki tumepruune juukseid patsis samas kui Elricu heleblondid juuksed langesid kaunilt õlgadele ning olid pisut järkus. Silmavärv oli mõlemal aga ühtlane tumepruun ning neis silmis helkis mõlemil särtsakas ja lustakas kavalusesäde. Tembutajad, ent hea meeskond.
Rejika kiljatas, ning pillas kandiku maha, ning Rae tõusis istmelt, astudes paar sammu tagasi. Ferinir oli ka püsti tõusnud, valmis end kaitsma.
Kaks kiivrit lendasid peast, ning nahkmantlites noorukivälimusega mehed jätsid oma "ratsud" sinnapaika, pöörates tähelepanu hoopis tüdrukute kõrval seisvale Ferinirile, kelle nägu oli vihast moondunud.
"Release the girls, baby!" lausus Reno. Tema sõnas "baby" kõlas õige pisut nöökiv toon, kuid ülejäänud lause helises vampiiriliku graatsiaga.
Rae märkas neil kahel samu initsiaale, mida ta Feriniril oli täheldanud, ning teda tabas veel suurem segadus.
Eredalt kumav lilla pross ja hõberõngas, mõtles Rae.
Rejika paistis olevat minestuse äärel. "R-Rae!" kiljatas ta. "Miks sa piparmündiroheline ja ere oled?"
Rejika ei saanud aru, mida ta näeb. Inimesi ja vereimejaid näis ümbritsevat erinevat värvi valgus. Neid kaht sissetunginud meest paistis ümbritsevat ühesugune ere valge halo, Feriniril aga tuhm khakiroheline. See tekitas Rejikas vastikust.
Kõik need paistsid erinevalt ja erineva kiirusega tukslevat või muul viisil liigutavat. Rae oma jättis mulje, nagu oleks ta vee all. Rae aura oli neist kõige eredam, piparmündiroheline, ning pimestas Rejikat. See oli nii ere, nagu oleks päike tõusma hakanud.
Rejika kukkus minestunult põrandale.
"Rejika!" karjatas Rae, ning sööstis minestanud ettekandja juurde.

Reno näol peegeldus imestus. "Ferinir! Vend!"
Vend? käis Rael peast läbi.
Elric sisises läbi hammaste: "Reetur!" Ferinir urises. Ta oli paljastatud.
"Ma ju ülesin! Teda ei saa usaldada! Endine reetur...ja Zack usaldas sind!" Need sõnad öelnud, astus Reno oma hingevenna Elricu kõrvale, pruunides silmades välkumas tavalise lõbususe asemel vihaleek, ent nägu rahulik nagu surnul. "Vennad" mõtlesid mõlemad üht ja sama.
"Ma ei suuda uskuda, kui haletsusväärne sa oled," lausus Elric, kes kõigepealt suu lahti sai.
"Mul on sinust kahju, vend," lisas Reno.
"Endine vend," märkis Elric.
Vaikus, misjärel Fööniksid ründasid korraga mõlemalt poolt. Reno üsna lühike mõõk lendas ringikujuliselt läbi õhu, raiudes maha Feriniri parema käe tükkis ühega tema kahest mõõgast. Feriniri üllatas vendade kiirus, ning ta isegi ei näinud neid liikumas.
Lõbusus näis Renosse naasnud olevat. Naervad vennad, nagu neid nimetati, olid vaatamata oma avatud ja lõbusale iseloomule ohtlikud vastased - surmavalt kiired, ühed kiireimad Fööniksitest üldse, ning osavad relvakäsitsejad.
Nende ellujäämine oli alati garanteeritud, ning Julius pidas neid väga väärtuslikeks. Pealegi mõtlesid nad alati üht ja sedasama nagu oleksid nad hingelises ühenduses, olles samas ometi pärit erinevaist maailmadest.
Nende kahe jaoks ei eksisteerinud maailmas patu - nimelist asja. Nad tegid kõike, mida tahtsid, mispärast pidi sageli mõni nende kolleeg nendega pahandama nende kahe väikese "nalja" peale.
"Vennad" olid head valetajad ja teesklesid süütukesi, kui keegi neid kahtlustas. Aga raevukad võitlejad olid nad sellegipoolest. Ja kõlakad, et nende vahel olevat rohkem kui lähedane sõprus vastasid samuti tõele, kuigi "vennad" seda ise ei tunnistanud.
Õhku täitis vampiirikarje.
Ferinir võitles oma ainsa järelejäänud käega veelgi raevukamalt, ent kahe vastu ta ei saanud. Ta näis tundvat, et tema lõpp on ligidal, ning joonistas õhku pentagrammi, misjärel osutas Raele, lootes, et suudab ta tappa. Valearvestus. Tüdruk sellest küll ei surnud, ent jäi teadvusetult põrandale lebama.
Klienditeenindaja oli tõenäoliselt tagaukse kaudu pagenud, sest seal teda enam ei olnud.
Elric kasutas Feriniri hetkelist tähelepanukaotust, ning andis surmahoobi, lüües tema pea keskelt kaheks. Sel hetkel muutus vereimeja tuhahunnikuks, jätmata ainsatki jälge peale oma hõbesõrmuse ja prossi, mis oli täiesti tuhm.
"Veider," lausus Elric. "Tavaliselt jääb surnukeha alles."
"Jep," nõustus Reno, hiivates teadvusetut Raed üle oma parema õla. " Tüdruk on elus, aga ärkab tõenäoliselt alles hommikul. Peavaluga."
"Me peaksime tema ka kaasa võtma, ta vajab abi..." lausus Elric, kummardudes punapäise jaapanlanna keha kohale.
"Võta siis," sõnas Reno. "Kui ka tema on üks viiest, saame ehk rohkem kiita. Kui ei, võib ta mälu ju alati kustutada. Ja...noh, tal on väge. Ma tunnen seda."
Elric hiivas kõheldes punapea üle õla, ning mingil viisil pääsesid nad minekule.


Brandon ärkas järgmisel hommikul kohutava iiveldusega ja peavaluga. Ta tuikus pikema jututa vannituppa, ning kummardus üle klosetipoti ääre. Ta hingeldas pisut, ning siis lõpuks oksendas uuesti, uuesti ja uuesti.
Ta oli alkoholiga üle pingutanud.
Brandon oli küll lubanud endale, et joob vaid pool pudelit, ent poole peal ei suutnud ta enam peatuda, ning jõigi pudeli tilgatumaks. See ei jäänud tema viimaseks pudeliks, muide.
Brandon loputas suud. Kohutav. Tõepoolest kohutav, mõtles ta, tundes samas kurgus sapi maitset, mis sealt ei kadunudki. Kui ta oli kindel, et oksehooge enam ei tule, haaras ta oma nahkmantli, asudes lahkuma, ent nägi hõbesõrmust, mis kukkus tema sõrmest põrandale. Sõrmus oli hakanud punaselt kumama. Brandon püüdis seda üles korjata, ent see põletas. Miski temas oli selle aktiveerinud.
Brandon vaata hõberõngast nõutult, haaras siis riidest salvräti ja mähkis sõrmuse selle sisse vandudes samal ajal, kuna sai kõrvetada, toppis selle taskusse, ning seadis sammud kiireimas korras kodu poole.
Ent seal tema üllatused ei lõppenud. Rey oli vahepeal avastanud, et tal sõrmust enam ei ole, ning häda oli selles, et välisest äravahetamiseni sarnasusest hoolimata oli igaüks neist unikaalne ja asendamatu justkui oleks igal hõberõngal oma iseloom. See andis sõrmustele hindamatu väärtuse, ent keegi peale PHOENIX'i ei teadnud sellest õnneks.
See, mis Brandonit kõrvetas, oli Rey sõrmuse iseloom, mis kattus naise enda omaga, ning oli mässama hakanud, tundes ära vale peremehe. Rey otsis oma sõrmust tunde järgi. Ta tundis selle joovastavaid energialaineid teda aina rohkem enda haardesse võtmas, kui ta sellele lähenes.
Brandoni taskus lebav hõbesõrmus näis rahutu. Selle temperatuur liikus leige ja põletava kuuma vahel, ning sõrmus näis vilkuvat.
Seejärel hüppas keegi Brandonile selga nii, et too kõhuli lendas.
"Aiaa! Fakk sa teed haiget!" karjus noormees.
Rey oli vahel tõepoolest kassi moodi. Surematu kohta lausa liigagi. Ka tema pupillid muutusid aeg- ajalt kitsaiks piludeks nagu need olid tol hetkel, kui ta Brandonile selga kargas.
Rey rabas urisedes tema taskust hõbesõrmuse, mis näis otsekohe maha rahunevat, ning pani selle sõrme. Ta hakkas juba minema jalutama, kui tundis kätt oma õlal. "Miks te seda tegite?" küsis Brandon. "Kui see teie oma on, miks te peate niimoodi...peale kargama?"
Brandoni pilk tardus punapäise naise silmadel. Need olid küll sinised, ent kassilike pupillidega.
"Jah? Mida? See on minu oma, ent see ajab mu hulluks, kui ta kellegi teise käes on," urises punapea. "Sina, noormees unusta see lihtsalt ära."
Brandon ei jätnud. Tal oli juba tekkinud uudishimu tolle kassiliku naisterahva suhtes.
"Mu nimi on Brandon, mitte noormees ja ma tahaks teada, mida teeb teiesugune vampiir keset päikeselist hommikut," lausus ta.
"Jäta oma fantaasiad, pisipõnn ja kao mu silmist," lausus Rey, kuid jäi siis ühtäkki seisma. "Kuidas sa tead, kes ma olen?" küsis ta.
Brandon neelatas. Sellest polnud ta isegi aru saanud ja oli hämmastunud, et tema suust midagi sellist tulla võib.
"Ma ei tea. Sinu...liikumisest või lõhnast justkui...või näost..."
Rey silmad muutusid äkki kalgiks ja tõsiseks, ent tema pilk oli eelmisest pehmem. "Tule kaasa," lausus ta. "Sa võid olla üks viisikust. Ma tunnetan su väge. Ja mis minusse puutub..." Rey ulatas Brandonile musta mootorratturikiivri."Mina olen Rejika. Aga nimeta mind Rey'ks."
Rejika istus Harley'le, mis teda sealsamas ümber nurga oli oodanud. Teise kiivri oli ta nagu muuseas eikusagilt välja tõmmanud.
Brandon pani lihtsalt kiivri pähe, kinnitas selle lõuaaluse kinnituse, ning hoidis Rey'st kõvasti kinni. Tema peavalu oli äkki kadunud, ning ta tundis end taas iseendana.

Lahe (kohutavalt intelligentne kommentaar, eks ole? Aga ma ei oska tõesti midagi targemat öelda )

Ootan uut osa

Uh...uus osa on paberil pikk 12 lehekülge. Ma ei tea, mida wordpad ütleb selle kohta xD