Jaahh, ma panen ka enda kirjutatud jutukese üles, mis selle sõbrapäevavõistlusele tehtud sai ^^
Armastuskiri parimalt sõbralt.
Sa naerad mind välja, ma tean. Või veelgi tõenäolisemalt hakkad Sa mind ignoreerima ja ei vaata mu poole enam kunagi. Kuid ma loodan, et see on see esimene variant - seda oleksin ma nõus välja kannatama, kuid teisel võimalusel ei suudaks ma enam edasi elada. Nüüd, kui Sinu silmad üle nende ridade libisevad, kõnelevad need Sulle ühest saladusest. Minu saladusest. Ainukesest saladusest, mida ma pole Sulle rääkinud. Ma küll andsin lubaduse Sulle alati kõigest rääkida, kuid hirmus selle ilmelise sõpruse kaotamise ees vaikisin ma selle ühe asja maha ning panin ise ennast uskuma, et midagi selle sarnast ei olegi kunagi olemas olnud. Vaata, ma olin kindel, et kui ma ise selle olemasolusse ei usu, siis pole siin ka midagi, mille ma rääkimata jätaksin.
Kuid Sa nägid mu läbi. Sa oled alati mind läbi näinud. Sa panid tähele, et ma olin muutunud eemalolevamaks ning vaiksemaks. Tihti tabasid Sa endalt minu pilgu ning ilmselgelt polnud see pilk selline, mida Sa olid harjunud nägema. Ma ei saanud sinna midagi parata, et ma olin hakanud Sind teisiti vaatama. Kummaline, kuidas inimene võib olla nii kaua kellegagi parimad sõbrad ning siis korraga mõista.. et tegelikkuses on tema jaoks selles sõpruses midagi enamat.
Kui Sa ei ole praeguseks hetkeks juba seda kirja kokku kägardanud, puruks rebinud, tulle visanud või kõiki neid kolme teinud, siis loed Sa arvatavasti edasi vaid seetõttu, et loodad, et oled valesti aru saanud ning et need sõnad siin, mille ma kirja olen pannud, ei räägi sellest, millest Sa aimad.
See rikub arvatavasti kogu meie sõpruse, kuid ma olen niigi kaua oodanud ning nüüd olen valmis võtma selle riski. Muidugi on ka võimalus, et Sa ei saanudki kunagi seda kirja kätte, et see läks Su ajaloo õpiku vahelt, kuhu ma selle poetada kavatsen, kaduma. Sel juhul ei saa ma öelda, et ma ei üritanud. Elu ilma riskita polekski ju tegelikkuses elu.
Mäletad, kuidas me tutvusime? Mina küll mäletan, täpselt nagu see oleks olnud eile. See imeline päev, mil ma Sinuga tutvusin on mu mällu söövinud iga viimse kui detailiga. Sina olid kaheksane ning mina pidin kohe saama üheksa. See oli kevadvaheaeg. Ilm oli juba piisavalt soe, et ilma pusata õues joosta. Hommikul ärgates teadsin ma juba, et see päev on midagi erilist. Sisetunne selle väikese poisi kõhus ütles, et täna juhtub midagi head. Oli asi ilmas või pannkookides vahtrasiirupiga, mida vanaema oli hommikusöögiks kokku vaaritanud.. või ehk hoopis selles, et eelmisel päeval oli nähtud suuri kolimisautosid kõrvalmaja juures. Niipea, kui ma söödud sain, jooksin ma välja. Mul oli kindel soov näha, kes üleaia olevasse majja kolinud olid. Põhjuseks oli nii uudishimu kui ka lootus leida endale uus sõber. Oleksin ma toona teadnud, et see, keda ma üle aia piilusin, hakkab tulevikus olema minu elu keskpunkt. Et ma mõtlen temale igal hetkel ööpäevast. Et iga teine sõna, mis mu mõtetes kajab, on tema nimi. Ehk oleksin ma siis vaadanud teda teise pilguga. See väike tüdruk, kelle blondid juuksed kahte patsi olid punutud ning kellel oli seljas kõige kollasem kleit, mida mu silmad kunagi näinud olid. See olid Sina. Ma ei tea, mida Sa mõtlesid, kui mind minu haledalt valitud luurepunktist vana vahtra taga märkasid. Vahest pidasid Sa mind mõneks lolliks ja tobedaks poisiks, kes Sind su eelmises kodus alati kiusasid ning kellest Sa mulle juba järgmisel õhtul puuonni lakke riputatud taskulambi valguses pajatasid. Peale seda esimest päeva, kui Sa mind õnnetult mu peidupaigast paljastasid olime me nagu sukk ja saabas, alati koos, täiesti lahutamatud. Meie vanemad võisid meid keelata, meid aresti panna ning meid nuhelda, kuid siiski ei takistanud see meid kunagi.
Sest lõppude lõpuks - Sina ja mina oleme midagi erilist.
Minu tunded Sinu vastu on sõnukirjeldamatud, maagilised.
Mina olen Sinu.
Sina oled minu.
See on nii nagu see olema peaks.
Maagiline ja imeline.
See on armastus.
Pealkiri: Armastuskiri parimalt sõbralt. 
15/2/2010, 21:26