Immortal Paranormality- #2

Uhm. Tegin siis ka midagi kokku.
Olen arvestanud sellega, et see võib meenutada alguses pisut Videviku saagat, kuid garanteerin, kõige vähem tahan ma kopeerida Videvikku.
Niiet ma teen kõikvõimaliku, et see ei meenutaks Videvikku.

See on hetkel algeline, sest ma ei ole väga kaua kirjutanud. I can say, olen pisut roostes.
Ootan kriitikat ja arvamusi. :)
Hoiatused :
*Võib sisaldada rõvedusi.
*Võib sisaldada roppusi.

Ma kirjutan jutu blogspotti.

#1 :
http://immortalparanormality.blogspot.com/2010/02/1.html


-Freak.

Hea.
Ma loodan, et see ei muutu "Twilighti" sarnaseks magedaks looks. Väga loodan.

Ma annan endast parima.
Ma luban seda.

Aitäh sulle. :)

Mulle meenutas see samuti veidikene Videviku. Isegi väga.
Aga samas see meeldis mulle ka hirmsasti!
uut tahaks!

Ma teen võimalikult palju, et seda muuta. :)

Suur tänu sulle. :) :)

Sa seda siia ei taha kopeerida?

Umm. Kas see oleks parem ?

Mace Ryan Reynolds?

Muidu oli päris huvitav. Meenutas küll tsipa Videvikku, kuid kui hakata mõtlema, siis kõigis juttudes on sarnaseid jooni. Ma ootan uut.

Jah, Ryan on tema teine nimi. Mis on MEELEGA poisilik. Reynolds on tema perekonna nimi .

Suur tänu sulle. :)

Ikka etem kui siit mingile leheküljele edasi minna ju. Kohe nina all.

Umnom, No eks ma kopeerin siis siia.

#1


Järjekordne sajune öö on möödas. Ja sajab praegugi. Taas saan minna välja ilma, et mu nahk sillerdaks ja teistele silma hakkaks. Selle 2 aastaga, mis ma sellises kehas elanud olen, olen enamvähem saavutanud kontrolli oma käitumise üle, kuigi alles eile oleksin peaaegu oma emale kallale läinud, kui ta omale sõrme lõikas. Isegi tuka olen silme ette kasvatanud, et ema mu silmi ei näeks. Teda vist ehmataks, kui üks päev lükkaksin eest oma tuka ja tema mu eredaid veinipunaseid silmi näeks. Ta juba niigi räägib, et ma ei ole see, kes ma olin 12 aastaselt. Jah, 14 aastaselt vampiiristuda ei ole vist normaalse tiineka elukäik. Kui ma vaid leiaks selle tõpra, kes mind hammustas. Olen ajanud tema jälge viimased 5 kuud. Tihti ütlen emale, et lähen linna, et omale midagi uut osta. Selle asemel jooksen ma pool maailma ühe õhtuga läbi. Koolis jäin ma ilma sõpradest, neile tundus imelik, et mu hääl oli kahe või isegi kolme oktavi võrra kõrgem ja helisev. Lauldes olin ma järsku Marleenist parem, mis talle üldse pähe ei mahtunud. Füüsikas paranesid mu hinded, sest silmavaade oli paranenud vist miljonikordselt ja minu mõõtmised olid järsku täpsemad kui kellegi teise omad. Peale selle kõige, hakkasin ma nägema õhuliikumis, seetähendab ka vaime, kes meie koolis mässasid. Olen koolis ametlikult tembeldatud ohtlikuks hulluks, sest klassivenna ribid siiamaani paranevad lennust vastu seina, kui ta üritas mu koolikoti vett täis lasta. Ta ei teadnud, et ma kuulsin seda läbi kolme korruse. Mul võttis 1 ja veerand sekundit, et jõuda matemaatika klassi ukseni ja ta vastu seina lükata, unustades, kui suur võib olla minu võim ja kui habras on tema minu ees. Minusse olid koondunud mitmed erinevad oskused, jõud ja siis ka veel üleloomulikud võimed ning minu ilu oli pimestav.

Minu vampiiri kihvad ilmusid noorena välja kohe, kui ärritusin. Nüüd suudan ennast täielikult kontrollida, välja arvatud avatud vere ees. Olin jälle metsavahel, kasutades ära vihma. Vihmase ilmaga ei tundnud ma kunagi inimesi vähemalt 300 hektari raadiuses. Täna olid lõhnad teistsugused ja ma märkasin võõra looma karva kahe kilomeetri kauguselt. See ei kuulunud ühelegi loomale, kes siin metsas elutsesid. Sobrasin oma peas natukene. Kõikide loomade karv jäi kas liiga lühikeseks selle karva jaoks või liiga heledaks. Jooksin lähima kuuse tippu. Ei valmistanud mingit raskust seista kuusetipus varvastel. Mu silmad märkasid erakordselt kiiret liikumist ja paari põdra laipa. Hmm. Hüppasin kuuse tipust kuuse tipuni. Minu juuksed, mis olid peale muundumist kasvanud pihani ja lokki tõmmanud, lehvisid metsikus tuules. Ma tunnetasin selget ohtu. Püsides paigal peaaegu 15 minutit, kuulsin urisemist minust umbes 5 kilomeetri kaugusel. Piisavalt lähedal, et tunnetada, et see loom ei olnud tavaline ja ta ei olnud üksi. Neid oli ... seitse. Ei. Kaheksa. Lõhnajärgi ei olnud ta tavaline loom. Kui mu meeled mind ei eksita, mis on ilmvõimatu, siis selles loomas oli ka inimese lõhna. Ta kas oli nüüd inimese ära söönud ... või ... või ... pooleldi inimene. Nagu mina. Okei, ma lihtsalt näen välja nagu inimene ja mul on aju nagu inimestel. Oht tuli mulle lähemale. Minus lõi välja imelik tahtmine alla ronida. Ma ei eiranud seda ja hüppasin puu otsast alla, maandudes sama vaikselt kui lume helves. Inimkõrvale kuulmatult. Kuuldes õhu nuusutamist mitte kaugemal kui minust 2176 meetrit eemal, tõmbasin instinktina kaitse positsiooni. "Tule, tule." lõrisesin ma vaikselt õrritades. Kuulsin vaikset urinaga sarnanevat kurgunaeru. See oli kindlasti pooleldi inimene. Tundsin kuidas veinipunane toon muutus neoonpunaseks mu silmis. Möödus 10,5 sekundit kui ma tundsin, kuidas ma olen ümber piiratud. Lõrisesin ähvardavalt. Minu ette kõndis punakas pruuni tooni, kes oli mõõtmetelt umbes nagu kaks lehma, hundi sarnane olend. Ta oli hapram kui mina. Temast õhkus hapramat energiat, kui oli minu energia. Saaksin temast kergelt jagu, kui ta oleks üksi. Rahu Mace. Rahu. Ma ei ründa teda enne, kui tema ründab mind. Hunt taganes põõsasse, kerge möiratusega tundsin ma uut lõhna. Selles oli ülekaalukat inimvere lõhna, kuid looma vere lõhn oli seal samuti peidus. Selline kombinatsioon oli eemaletõukav ja mul ei olnud mingit isu tema järele.

Poolteist sekundit peale tema muundumist kõndis ta taas mulle lähemale. "Vaata aga vaata. Preili Mace Ryan Reynolds isiklikult." muigas tumedapäine, lihaseline pikk poiss. Tema nina oli suur, kuid sobis suurepäraselt tema näoga. Mind piidlevad silmad tema näos olid erakordselt mustad. Julgen väita, et tema süsimustad, läikivad silmad olid kaunid. Tema täidlased huuled olid kaardunud muigeks ja vastupidiselt minule, oli ta päevitunud. Julgen ka väita, et tema välimus ja tema mehelik bassi hääl lummaks iga teise inimtütarlapse. Või isegi inimnaise. Mina olin veel liiga noor, et armuda. Liiga noor vampiir, et mul üldse mingisuguseid tundeid saaks kellegi vastu tekkida. Urisesin ta peale valjusti. "Rahu, Mace, kas su ema ei ole õpetanud, et võõraste peale ei ole viisakas uriseda?" küsis ta naljatades. "Kas sinu ema ei ole õpetanud, et võõrastega ei räägita?" urisesin madalalt vastu, ikka veel rünnaku valmis. "Kui ma teaksin oma ema, küll ta oleks mulle õpetanud." kõndis ta käsi oma dressipükste taskuse pannes poolteist sammu paremale. Samal ajal kui mina liikusin vastukaaluks poolteist sammu vasakule. "Lummavalt punased silmad." kuulsin ühte huntidest mõtlemas. Ei, see ei olnud imetlev, see kõlas rohkem faktina või üllatusena. "Ma tänan." urisesin vastu. Nägin inimkujul tüübi näos segadust. "Keda sa tänad?" kortsutas ta kulmu. "Kuulsin juhuslikult komplimenti oma silmade kohta." tõmbusin tagasi oma kaitsepositsioonist, leidmata ühtegi märki ründamisest kaheksa inimhundi peades. "Imetlusväärne. Kuuled mõtteid. Mis sa veel teha oskad, inimsööja?" kõlas see selge mõnitusena. "Kõike vajalikku, et su kari kahjutuks teha, peni." vastasin talle samaga. "Ära ärritu. Ma ei kavatse sind tappa." sõnas ta. Naersin oma helisevat naeru, mis pisut uimastas karja. Välja arvatud ühte. Minu kullakallis unenaer. "Ma ei karda sind." vastasin talle. "Uimastav naer. Imestama panev." tunnustas ta mind. "Libahundi kohta on see muidugi imestama panev." nähvasin talle. "Parandan sind, Mace, me ei ole libahundid. Ainult kõige lihtlabasemad kujumuutjad. Kuigi ka mõnel meist on omad võimed." seletas ta. "Sinujaoks jään ma Mace Ryaniks." parndasin teda. "Ma kordan, me ei tulnud võitlema. Ega hävitama. Oleme lihtsalt pisut uudishimulikud." sõnas ta muiates. "Sõprust sobitama?" sõnasin salvavalt. "Ma ei sõbrusta koertega." tõmbusin taas küürakile, tunnetades kellegi rünnakutahet. "Kas oled hirmul, väikseke?" sõnas ta nunnutavalt. Tema mõtetest kuulsin ma mitut erinevat mõtet. Ta ... imetles mind. Ta ei olnud varem näinudki vampiiri. Turtsatasin, kuid siis mulle meenus, et ma ise ei olnud varem samuti kujumuutjat näinud. "Rahu, Mace Ryan, rahu." kuulsin kellegi mõtet endale peale käivat. Tema on vist meelte ja tunnetega mängiv. Kahjuks ei tea ta, et olen mentaalsetele mõjutajatele immuunne. Olin teadlik oma võimetest ja oma nõrkustest. "Sa ei mõju mulle, hundilaadne." sisistasin mõjutajale otseselt. "Immuunsus. Mis veel?" loendas inimkujul peni. "Kas teil on põhjus ka minu ümber piiramiseks?" küsisin ma mürgiselt. "Nagu eelnevalt mainitud, uudishimu." sõnas ta. Kuhu see kõik viib?

"Luba, ma tutvustan meid." alustas ta. Tõusin taas korralikult seisma. Mu nägu püsis emotsioonitu. Karjas oli vaid kaks emast, ja kuus isast. Tundsin nad ära selle alusel, et isased lõhnasid kõik ühtemoodi, ehk siis täpselt nagu inimkujuga peni ja emased sootuks paremini. "Brian. Meie karja tugevaim võitleja. Mentaalsetele mõjutustele immuunne, nagu sinagi Mace. Caridee, meie karja üks kõige vanemaid. Tema prooviski sind mõjutada. Monrose, meie karja noorim, kuid kõige väledam jooksja. Andrew, tuli meie karja Inglismaalt, võimega panna elusolendeid tegema, mida ta tahab. Brody, hirmutavalt suur, kuid samas on ta Brianist peaaegu märkamatult vähem tugevam. Ja siis mina, Jason. Karja juht, erliste võimeteta, kui teeksin Brianile iga kell ära." sõnas ta nöökivalt. Samal ajal, kui tema teisi tutvustas, noogutasin mina igale ühele neist tervitavalt. Viisakus ei tee halba. Mulle ei jäänud märkamata, et ta ei tutvustanud ühte. "Ja tema?" küsisin ma emotsioonitul toonil, viibates hundile, kelle peas käis nii palju mõtteid nii kiiresti läbi, et ühele kindlale oli raske keskenduda. "Me kutsume teda Nimetuks. Ta on tumm ja ta ei oska kirjutada. Igasugune suhtlemine meiega välistatud." sõnas Jason. "Tohib?" vaatasin küsivalt Jasoni, kes õlgu kehitas. Astusin Nimetule lähemale, ta paljastas urinaga hambad, mida ma loomulikult eirasin. Ka temast õhkas minust hapramat aurat. "Ma ei tee sulle viga." lubasin talle, asetades oma lumivalge käe tema koonule. Järgmisel hetkel hakkasid tema mõtted minusse voolama ülima kiirusega, et ma tõmbasin esimese hooga hinge kinni. "Keskendu." sosistasin talle. Tundsin, kuidas ta proovis keskenduda.

Freak. kirjutas:

Jah, Ryan on tema teine nimi. Mis on MEELEGA poisilik. Reynolds on tema perekonna nimi .

Suur tänu sulle. :)

Lihtsalt, et Ryan Reynolds on päris armas näitleja ju ka . Kohe tuli tema meelde

A. Oops.
Ma ei teadnudki. :'D

Ei tulnud kõige parem. Sorry.

#2

Eelmises: "Ma ei tee sulle viga." lubasin talle, asetades oma lumivalge käe tema koonule. Järgmisel hetkel hakkasid tema mõtted minusse voolama ülima kiirusega, et ma tõmbasin esimese hooga hinge kinni. "Keskendu." sosistasin talle. Tundsin, kuidas ta proovis keskenduda.


"Hmm," mõmisesin mõtlikult, samal ajal püüdes iga pisemat detaili tema kiire kosena jooksvast mõtteist. Ehmusin kohal, kus ta näitas mulle aega, kui ta oli veel nelja aastane laps. Kui tema isa vihast tema ema vastu muundus libahundiks. Ta ei olnud kujumuutja. Tema oli päris libahunt. Ma tahtsin võtta oma käed ära siis, kui ta meenutas seda, kuidas tema isa tema ema maha murdis. Raputas teda kihvade vahel nii meeletult, et iga luu naise kehas murdus ja iga lihas rebenes. Ma hakkasin hingeldama, kuid ei andnud alla. Tundus, et ta hakkas muretsema ja mõtles lõpetamisele. "Jätka," sõnasin kiirelt, enne kui ta lõpetada jõudis. Mu silmavärv tõmbus tagasi. Polnud mingit ohtu. Ma nägin absoluutselt kõike ja mind hämmastas tema mälu. Ta mäletas isegi seda arsti, kes teda sünnitusel vastu võttis, kuid siis ma tunnetasin ohtu. Piisavalt, et end kaitsepositsioonile asetada. Ta jõudis taas sinnani, kus tema isa jõhkralt tema ema mõrvas. Teda ärritas tohutult see vaatepilt tema emast maas elutuna, verisena lebamas. Ta nägi välja nagu mitmeharuline oks, mille iga haru on murtud ning rippuma jäetud. Teda ärritas see nii tõsiselt, et tema ärritus koondus kaitseks, mis minu õhku paiskas ja temast 17 meetri kaugele heitis. See kõik juhtus nii kiiresti, et ma kuulsin vaid tuule vihinat oma kõrvus.

Wau, milline füüsiline kaitse. Oli mu esimene mõte, kui see mulle sekundi murdosa hiljem kohale jõudis. "Kuidas sa seda tegid?" küsisin ma kiiruga kui ma ühe hüppega jälle tema ees olin. "Ma arvan, et see käib libahundina boonusena kaasa." vastas ta mulle oma mõtteis. Sellepärast keegi tema mõtteid ei kuulnudki. Tema oli libahunt. Kohe päris libahunt. "See oli hämmastav." sõnasin rohkem nagu iseendale. Nägin viie kujumuutja peas kordust minu lennust, mis ajas neid naerma. "Nimi?" vaatasin teda küsivalt. "Nate." vastas ta, taas mõtteis. Jason vaatas mind puurivalt. "Nate." kordasin kordagi tema poole kiikamata. "Miks me tema mõtteid ei kuule?" kõlas karjas kellegi küsimus. "Nate ei ole kujumuutja. Nate on päris libahunt." vastasin küsijale. Jason ei olnud hämmastunud, nagu selles olukorras oleks sobilik olnud. Jason proovis kõvasti tõrjuda oma mõtteist midagi. Midagi, mis ei tohtinud sattuda minu pähe. Midagi, mida ei tohtinud mina teada. "Niiet, vihavaen on läbi?" küsis Jason. "Niikauaks, kuni sa ei anna mulle põhjust sind tappa." muigasin ma talle. "Sina väikseke, ei suuda isegi minust kiiremini joosta." naeris Jason. "Kas see kõlas nagu väljakutse?" küsisin ma temalt. "Võta seda, kuidas soovid." proovis ta näida ükskõikne. "Ma ei taha sind alandada, oo kõikvõimas karjajuht." naersin ma tema üle. Karja mõtteid analüüsides, pani mind imestama, et kari just seda tahtiski. Jasoni alandamist. Eriti Monrose. Mind ajas itsitama Monrosei põhjendus. Jason oli Monrosei eemale tõrjunud. Monrose oli Jasonisse armunud. Seda õrnroosat õhulinti oli tegelikult isegi nende vahel näha. See värv oleks selgem olnud, kui tunded oleksid olnud kahepoolsed. Kui ma hakkasin nüüd rohkem tähelepanu pöörama, oli õhk värvline. Kogu karja ühendas selge topaassinine lint ja veel ka kollane . Igal värvil oli oma tähendus. Sinine tähendas täielikku usaldust, lilla tähendas hingesugulust, kollane oli tõelise sõpruse värv, pruun oli konkurentsi värv, must oli vihavaen, roosa tähendas romantilisi tundeid, punane lausa kahepoolset armastust, valge, mida oli vahel raske eristada, tähendas rahu. Ei armastust, ei tundeid, ei usaldust. Lihtsalt rahu. Viimane värv - oranz, tähendas austust. Siin karjas, seda oli päris korralikult. Austati teineteist, nagu peres, mitte karjas.

"Kas te kuulete seda?" küsis Jason peale seda, kui olime kõik kuulnud suurte käppade maandumist. "Keegi teie karjast?" küsisin otsekohe. "Ei." vastas Jason ja ta vajus mõtteisse. Mõni üürake hetk hiljem ta muigas. "Casey." kuulsin tema peast rõõmsat kaja ja temast hakkas kohe eralduma roosat õhulõnga, mis laienes lindiks. Monrose urises tasaselt. Turtsatasin nii vaikselt, et see võis tunduda väikse sosinana. "Mida see tähendas?" küsis ta põlglikult ja segaduses olevalt. "Ei midagi, lihtsalt ma arvan, et ma pean nüüd minema." sõnasin, kuigi ma proovisin rohkem nagu vihjata millelegi, millest tema niikuinii aru ei saanud. Painutasin veidi põlvi ja juba olin valmis jooksma.

Jooksin kujumuutjate karjast kaugele eemale. Otsisin kõige mahlakamat looma. Tundsin põdra lõhna. Kaugelt, kuid selgelt. Järgides oma lõhnatunnetust, hakkasin selle poole tormama. Wau kui suur. Hiilisin põõsastes, nii vaikselt kui suutsin. Ootasin oma õiget hetke. Veel pisut. Pööra paremale. Veel natuke. NÜÜD! Kargasin hoogu võtmata põõsastest otse looma turjale. Hakkasin oma hambaid tema kõrri lööma, samal ajal kui tema mind seljast heita püüdis. Järsku, hüppas ta ja tegi õhusalto, maandudes seljale nii, et mina tema alla jäin. Paiskasin otse kohe, vähimatki moodi haiget saamata, ta vastu vana tamme. Tamm raksus. Ta ei olnud tavaline põder.

Wau. Nii, et nende hulgas siiski on päris libahunt. Väga huvitav, miks ta ei räägi ja miks ta Jodie't ei ründa...?
Go on please!

Parandan, Macei*

Hehe, eks varsti näeb.

Suur Aitäh sulle. :)