casa rodeada de flores de

Mingi hetkeajendil kirjutatud jutt.


Mõte jalutas mööda tundmatut teed. Ta ei teadnud kuhu see viib, või kust tuleb. talle meeldis avastada uusi kohti ja peidupaiku. See tee oli kaetud vana asfaldiga. ilmeselt oli see jäänud vene ajast. kaugemal paistis kurv, mille keerukohal oliroheliste kuuskede seas paar kollast kaske. Ilm oli soe ja kuna äsja sadas vihma, siis oli head vihma ja asfaldilõhna kõik kohad täis.
Mõte möödus majast, millest paistis algul vaid katus. Katus oli pruuni värvi ning vaevu eristatav tee ääres olevast pruunist ja ühtlasest võpsikust. Mõte tundis majas midagi tuttavlikku. Maja lõunapoolses ääres oli helesinine pink. see oli puidust, kuid värvitud helesiniseks. Pingi mõlemal küljel kasvas lopsakas elulõng , mille lillad õied olid alles avanenud ning noored. Pingi ees oli paekividest tee, mis oli pingiga paralleelne. See väike paekivididest jalgrada kulges piki lillepeenart. Lillepeenrasse olid kellegi töökad käed istutanud uhkete õitega pojenge, lillasid kobarhüatsinte ja palju muid ilusaid taimi. Mõte ei suutnud mitte tähelepanu pöörata aia nurgas ilutsevale suurele ja uhkele karikakarde pundile. Teisel pool aia nurgas õitsesid suured päevalilled, mis Mõttele küll väga ei meeldinud, kuid ta pidi tunnistama, et sellisel kellajal ja just selle nurga alt olid nad väga graatsilised ja veetlevad.
Edasi kõndinud, nägi Mõte ühte rohtukasvanud ja puudega ümbritsetud teeotsa. Pikemalt mõtlemata keeras ta selle tee peale. Mida edasi, seda avaramaks läks tee. Lõpuks jõudis Mõte aasale, kus kasvasid sajad erinevad lilleliigid ning osadele ei osanud ta isegi nime anda. küll tundis ta ära mõned neist, näiteks : Taraxakum Officinalis, mis on siis võilill ja Värd-hanemaltsa ehk Chenopòdium hybridium ja paljud teised. Eemal paistsid kuivad heinapallid ning aasa keskel oli suur kask, mille all oli paar suuremat kivi. Mõte seadis oma sammud sinnapoole, et kivide peal istudes elu üle järele mõtelda, kuid kui ta oli jõudnud poolele maale, tuli tuul ning puhus mõtte laiali.