Millest Cullenid vaikivad, aka aasta oli siis 1916...

Loodan, et see liiga lühike ei ole! Kommenteerige...

Millest Cullenid vaikivad, aka aasta oli siis 1916...

...Kui Mary Alice Brandon koolist koju sammus, nahkne kott õlal. Teda hüüti lihtsalt Alice'iks. Ta mõtted olid parajasti inglise keelel, kui ta juba oma kodu nägi. Viimased 50 meetrit kodu poole ta jooksis, ta ema oli just sünnitanud. Koolist teda selle puhul varem ära ei lastud, aga kui tal lõpuks tunnid läbi said, läks ta kohemaid koju. Ta ei vaevanud ennast terve tee koolist koju jooksmisega, tal hakkas joostes alati rinna alt pistma. Aga kui ta kodu nägi, siis ta tormas. Koduuksest sisse astudes hingeldas ta metsikult. Aga siis nägi ta ema, laps süles. Laps oli vist magama jäänud. Emal oli õnnis naeratus näol ja Alice kuulis tagatoast isa askeldamist.
“Tere,“ütles Alice. „Oh, kas ma tohin ta sülle võtta?“ Ema lubas. Beebi oli poisslaps. Alice kallistas teda, beebi nahk oli siidpehme.

Kui Alice, isa ja ema olid last terve päev kaisutanud ja igat moodi hellitanud, saabus öö. Järgmine päev pidi olema laupäev, nad lähevad kõik koos hipodroomile, teadis Alice. Kuid siis mõtles ta: aga mis beebist siis saab? Teda me ju ometi hipodroomile ei vea, ta on liiga väike veel. Tüdruk ei suutnud enam varsti aga sellele mõelda – ta jäi magama, nii väsitav oli päev olnud.

Laupäeva hommikul äratas ema õrnalt Alice'i. Tüdrukule tuli kohe meelde eelmisel õhtul pähe kippunud küsimus:
„Ema,“ ütles Alice.
„Jah, kullake?“ vastas ema.
„Emme, aga kui meie läheme hobuseid vaatama, mis me siis titaga teeme?“
„Oh, kallis, sellele me juba mõtlesime,“ naeratas ema „Isa palkas lapsehoidja.“
„Olgu, siis on hästi.“ Ohkas Alice.
„Hästi jah,“ kostis teisest toast isa hääl „Hakkame juba minema, Alice, voodist välja!“
„Jaa! Kohe!“ hüüdis Alice vastu.
Ema sõnas: „Noh, ma lähen teen hommikusööki nüüd, sina pane riide ja tule ka.“ Alice noogutas ja naeratas. Ta tädid rääkisid koguaeg, et küll ta oma naeratusega mehele saab. Alice'ile oli see siiamaani siiski arusaamatuks jäänud – ta oli ju alles 13. Ta ema ütles vahest, et nii noorelt ei peagi millestki aru saama. Temz õpetaja arvas teisiti.

Ta ronis voodist välja ning vahetas oma maani linase öösärgi ema poolt kirjutuslaua toolile asetatud riietuse vastu. Seal oli alusseelik ja kaunis sitsiline kleit, mille kinnitamiseks oli seal veel ilus nahkvöö, kinnituseks sätendav pross.
Alice naeratas jälle. Talle meeldis, et ta oli tüdrukuks sündinud. Poistel pole ju seda riietumise rõõmu – püksid jalga, särk selga, lai nahkvöö ümber ja mantel peale - see ei olnud ju ülsegi lõbus, aga Alice ei kannatanud selliseid asju, mis olid igavad ja tõsised. Kuid vahel polnud tal sellest pääsu – näiteks koolis, või kui isa seletas midagi rahast. Rahajutte Alice ei kannatanud, kuigi talle oleks tõesti meeldinud, kui nad oleksid rikkad olnud. Siis oleks meil kõike külluses, mõtles Alice. Ja see juba oleks midagi.

Siis hüüdis ema teda juba sööma. Ta kuulas alati oma vanemate sõna, seega jalutas ta nüüd kööki, kus istusid laua taha ema ja isa, ning ühines siis nendega.
„Oi, need tõesti sobivad sulle!“ ütles ema rõõmunoodiga hääles. „Ja mina juba kartsin...“
„Ta kardab alati,“ sekkus isa. Nad kõik naersid.
„Ma arvan,“ ütles Alice teadja näoga, „Et see sõda mõjus ta närvisüsteemile.“ Oma jutus viitas Alice vaid mõnda aega tagasi lõppenud esimesele maailmasõjale.
„Hei, ei räägi sõjast! Sõda on kole asi!“ hüüatas isa.
„Anna andeks,“ vabandas Alice. Ema aga lausus: „Ma arvan, et tal on õigus, kallis. Omamoodi. Mu närvid läksid sellest kole läbi. See oli kõige hullem asi mu elu jooksul“
„Kõigi elu jooksul,“ parandas teda isa. „Aga lõpetame nüüd selle teema,“ jätkas ta „Me peame minema hakkama.“ Ema ja Alice vaatasid seinakella – oli aeg. Nad koristasid köögi, samal ajal, kui isa sättis selga oma pühapäevapintsakut.

Ps: Sry, et nii igav..

minu meelest polnud see üldse igav, ma olen üllatunud, et keegi seda siin kommenteerinud pole. väga hea, jätka julgesti, küll neid lugejaid ka koguneb :)

Väga meeldiv story. Olen accidendiga nõus. Loomulikult polnud see igav. Tore, et keegi viitsib veel ajaloost kirjutada:D

suured tänud
ilmselt tuleb varsti uus osa ka

Mulle väga meeldis,pealkiri kerib piunget ülesse,mul on tunne,et mingi kahtlane värk selle lapsehoidjaga on...

Varsti tahaks uut osa ka :)

Pealkiri jäi mulle juba kunagi varem silma, aga ma ei mäleta, miks ma seda siis ei lugenud.
Mulle meeldis :)
Uut!

Oli. See fikk on lihtsalt imelik.

ma ei tea. kahju, kui ei meeldi...

Tee uus osa palun!
Ma ootan väga.
Muidugi, ei pea sa järgima teiste arvamust, aga kui sa arvad, et sa ei taha enam seda jutukest edasi teha, siis sa ei pea seda tegema.
Minu poolt on viis+ jutu sisu kohta.
Väga hea idee ja korraks isegi mõtlesin, et pole sinu tehtud:D

Hea jutt on, tee ikka uus osa.

hhhheaa , jutt(Y) uut.

okei, üritan vältida negatiivseid kommentaare .... las olla savi ega ma seda teistele ei kirjuta.... aga jah, ega kellegist ei sõltu see , kas ma kirjutan veel, ainult minust ja sellest, kui loll ma olen... hetkel on väga kiire-kiire aga mingi hetk kirjutan jah uue vabandage, kui kedagi oodata lasen.. ei oota, keegi ei ootaks, isegi ma ise mitte okei. hingame. kirjutan jah.
PS: mul oli arvutil viirus vahepeal.
PPS: kui FAKTID peavad olema 100% õiged, siis palun sind, ära loe. asi läheb ainult hullemaks

Ausalt öeldes, siis kui palju ma ka püüaks, negatiivsed kommentaarid jne tõesti viivad mu tuju umbes nulli. aga kui ei saa ilma, eks kritiseerige. ma siis pigistan silma kinni. huhh... siin see siis on.

II osa. lugege, kommenteerige!

Ema ja Alice panid selga oma mantlid. Isa pani selga oma kuue ja lausus aknast välja vaadates:
„Mul on tunne, et lapsehoidja juba tulebki.“ Mõne hetke pärast kostis uksekoputi klobistamist vastu ust. Alice’ile ei olnud see koputi kunagi meeldinud, kuigi keegi peale tema seda ei teadnud. Talle ei meeldinud, kuidas see koputi ebameeldivalt naksus ja krigises, kui seda kasutati. Talle meenutas see koheselt kummitusi, koletisi ja eelkõige vampiire, kellest ta vanaema Shirley oli rääkinud. Kõik pidasid teda kummaliseks ja veidi nupust nikastanuks, ja ei saaks väita, et seda ei teinud ka Alice. Ta teadis ju väga selgelt, et neid kolle, kellest vanema rääkis, ei olnud olemas. Talle lihtsalt tundus... lihtsalt tundus vahel, kui vanaema rääkis õhtuti, pimedas, küünalde valguses, ... talle lihtsalt tundus, kui keegi kasutas uksekoputit, eriti siis, kui oli juba pime,... siis talle lihtsalt tundus, et võib-olla, võib-olla, on need kollid ka päriselt olemas.
Kuid ta eitas seda kohe, kui koputamise krigin ja nagin olid möödas ja mõtted pöördusid tagasi reaalsesse ellu.

Ema lasi koputaja sisse. See oli nooruk, poiss, kes oli sama vana, kui Alice. Jah, ja Alice tundis ta koheselt ära. See poiss käis Alice’iga samas klassis. Ta nimi oli Edward. Edward Masen. Alice ei teadnud mitte ühtegi õpilast, kes oleks teda sallinud. Edward oli rohkem nagu... Rohkem nagu „täiskasvanute inimene“. Ta oli väga tark. Ühe asja leidis Alice temas väga ebatavalise. Kui, kui, keegi temaga kunagi rääkida tahtis, kui talt kunagi midagi küsida taheti, taipas ta inimeste tahtmise juba poolelt sõnalt. Ta oli hästi kasvatatud. Koolis olid tal hinded tavaliselt puhtad viied.

Alice’ile too poiss nii vastumeelne ei olnud, kuid ta ei tahtnud endast koolis ega mujalgi halba muljet jätta, seega ta ei teinud tavaliselt Edwardist lihtsalt välja. Aga nüüd... Alice juurdles, miks olid ema ja isa kutsunud last hoidma just tema, just Edward Masen’i. Aga ta ei saanud seda neilt kummaltki küsida, sest esiteks poleks see olnud viisakas – kutsuda ema/isa külalise juurest ära ja küsitleda teda; teiseks kui ema ja isa mingi otsuse teevad, pole Alice’il mingit õigust protestida, kus juures ta mõistis seda täiesti; ja kolmandaks teadis ta niikuinii, et ema ja isa olid kutsunud last hoidma inimese, kes oli ise alles teismeline, sellepärast, et nad ei pidanud talle maksma ja Edwardi ilmselt sellepärast, et ta oli Alice’i klassikaaslane, seega usadusväärne isik, ja sest, et nad olid kuunud Edwardi emast, Elizabethist, kes oli äärmiselt armas ja tubli naine. Lisaks, nagu boonusena, oli Edward ka ääretult viisakas.

Edward hakkas rääkima:
„Tere, on äärmiselt kena teiega tutvuda,“ ta suudles kombekohaselt Alice’i ema kätt ja surus Alice’i isa oma.
„Kui viisakas noormees!“ kiitis Alice’i ema.
„Tõesti, meeldiv tutvuda,“ ütles isa. Ta ulatas Edwardile sedeli, kus oli kirjas, kuidas hoolitseda beebi eest.
Ema sõnas:
„Me peame minema hakkama.“ Ta võttis oma käekoti ja isa oma tšekiraamatu, ning nad hakkasid minema. Alice heitis põgusa pilgu Edwardile, kes jäi naeratades neist maha. Ta oleks justkui öelnud: Ma tundsin sinu ka ära. Alice võttis ema käest kinni ja nad lahkusid, Alice’i pilk endiselt poisil.

Hipodroomil panustas Alice’i isa Kuldse Kihutaja peale, kes võitis, hoolimata sellest, et isal tavaliselt õnne polnud. Alice oleks justkui teadnud, et too võidab. Ta ei osanud seda kirjeldada, aga vahel ta lihtsalt teadis juba ette, mis juhtub. Kuigi Alice ütles isale, et ta panustaks Kuldse Kihutaja peale, ei oleks isa üldse panustanud, kui poleks kohtunud oma vana sõbra, Benjamin Seal’iga, kes julgustas teda. Ben oli ise ka paras mängur, ta oligi juba peaaegu laostunud. Millegi pärast aga ei saanud tal selleta olla – ei tea, kas oli asi siis hipodroomi hõngus, pokkeri pinges või ahnuses. Isa oli aga nii õnnelik, kui nägi Ben’i, oma vana sõpra, et sõlmis mõne minutiga lepingu – isa pidi andma 40, Ben 50 taala, ja Ben lubas, et kui Kuldne Kihutaja peaks võitma, annab ta isale poole saadud rahast.

Brandonite pere võttis poole oma võidetud rahast ning istus kaarikusse. Kojusõit ei olnud väga pikk, kuid Alice pidi pingutama, et ta magama ei jääks. Siiski vajusid tal silmad peale kahte-kolme minutit kinni. Ta nägi kõige veidramat und, kui mitte arvestada seda, et enne oma venna sündi oli tema unes ta ema, beebi süles.



>><<

Alice jalutas rahulikus metsas. Ta imetles seda, kuidas päike sirutas oma kiired läbi metsa rohelise katuse ja ta kuulas, kuidas vähemalt sada lindu laulsid ja siristasid imelise, kuid võõra viisiga.
Alice kõndis edasi. Eemal nägi ta hunti. Ta ehmatas. Hunt aga märkas teda ning jooksis minema. Alice tundis kergendust. Ta kartis metsloomi. Järsku kuulis ta aga urinat. See ei olnud hunt, sest too oleks lõrisenud. Urin aga oli vaikne, ausalt öeldes ei tundnud Alice selles ära mitte ühtegi looma. Ja sellepärast kartis ta veel rohkem. Nüüd muutusid ta sammud kartlikuks ja ta tundis, kuidas terve ta keha värisema hakkas. Lindude laul lakkas ning võis kuulda, kuidas nad tiibade sahmides puudelt minema lendasid. Millegi pärast hakkas Alice’ile üha enam ja enam tunduma, et kõik ei ole kaugeltki normaalne. Ümberringi oli kõik surmvaikne. Tüdruk värises. Urin lähenes temale, kuid ta ei mõistnud, kust see tuli. Enam ei julgenud ta edasi minna, kuigi ta teadis, et just seda tahtis ta üle kõige teha. Ta oleks tahtnud minema joosta, sealt metsast võimalikult kiiresti minema saada. Kuid ta jalad olid tardunud soolasammasteks. Ja ta tundis mingisugust väga meeldivat, kuid samas vaevutunutavat aroomi. Mõistmata, kust see tuli, seisis Alice keset metsa ja värises.
Miski jooksis tema poole. Ei, see ei saanud joosta... See asi lähenes Alice’ile meeletu kiirusega. Ja Alice ei jõudnud isegi mõelda sellele, kes see on, kui olevus ta jalust paiskas. Tüdruk tundis seda imelist lõhna veel kord, tundis kastest märgi lehti ja sammalt enda selja vastas. Tema silme ees hakkas virvendama, kui ta tundis meeletult piinavat valu enda kaelal. Edasi ei mäletanud ta enam midagi.

>><<

Mm, hakkab põnevamaks minema:)
Natukene nõuannet (ära nimeta seda kriitikaks:): Lihtsusta lauseid ja ära kasuta lõikudes kordusi. Leia samatähenduslikke sõnu. näiteks tüdruk, piiga, plika, noor naine jne. :)
Muidu mulle meeldib peategelane- ülimalt särav ja viisakas neiu. :)

see häirib isegi mind ennast. mis teha, üritab paremaks

see pole ju üldsegi loogiline, ema just sünnitas ja järgmine päev kutsutakse vastsündinule lapsehoidja? see pole läbi mõeldud.
muidu jutt nii enam-vähem meeldib, kuidas selgitatud ja nii, et jätka samas vaimus

mis teha, mis teha...
*halvad vanemad?*
aga ei olegi loogiline. ma ise ka mõtlesin, et peaks rohkem ulmet kirjutama. elul on nii ranged limiidid et ma panen ikka ja jälle puusse

Edasiiiiiiiiiiiiiiii !

Äge! Uuut!!

Mind häirib ikkagi see (esimesest osast), et aasta on 1916 ja Esimene maailmasõda on äsja lõppenud. Last time I checked, Esimene maailmasõda kestis 1914-1918, ja tõestuseks on äge lugu, et HMHS Britannic, RMS Titanicu sõsarlaev ja laatsaretlaev, läks 1916. aastal Kea kanalis põhja, saanud kas torpeedotabamuse või sõitnud otsa meremiinile, mida rahuajal naljalt ei kohta. Just saying. Kuigi keegi ei eeldagi fanfici puhul 100%-list faktitäpsust (sest fanficide puhul polegi kõike teada ja midagi tuleb ikka välja mõelda), siis võiksid ajaloolised faktid, mis päriselt olnud, siiski korrektsed olla.

Seda ka, et kui kriitikat ei talu või seda mikski pidada ei taha, siis pole siin asja, sest siin foorumis kriitikat jagub ning seda tuleb veel ja veel, kui end ei paranda. :)