Gabriella.

Nii, üks lühike jutuke, mis sai mingi omaloomingulise võistluse jaoks kirjutatud.
___________________

„Ärka üles, Gabriella, sul on tund aega minekuni,” ütles blond geelisoenguga poiss toast lahkudes. Pikkade, veidi laines pruunide juustega ning tumepruunide silmadega tüdruk ajas ennast voodis istukile, vaatas akna poole ning oli hetkega püsti. Juba jooksis ta akent sulgema, ise karjudes:”Tänan Markus, eks sa ju tead, et ma ei kannata lahtisi aknaid, pidid sa selle lahti tegema? Ja ma palusin sul ennast kaheksast üles äratada, mitte poole kümnest.” Seepeale hüüdis Markus ainult:”Kui sind pooleteise tunni pärast autos pole, siis ma lähen üksi minema.” Gaby ohkas ning suundus oma avarast, musta-oran˛i kirjust toast heleroosasse vannituppa. Mõne aja pärast tagasi tuppa jõudes hakkas ta toas ringi tuulama, millele järgnes üksik ohe ning selle järel vaikselt:”Mitte midagi, nad on jälle selle unustanud. Markus isegi ei soovinud mulle õnne.”
Just nimelt, möödus 15 aastat sellest päevast, millal kõik olid õnnelikud. Nüüdseks polnud aga sellest õnnelikkusest midagi järel. Unistustest toibudes hakkas neiu oma suurest, mustast kapist sobivaid riideid otsima. Nendeks osutusid mustad, alt kitsad teksad, samuti must, harva esinevate oran˛ide triipudega T-särk ning oran˛, mustade pealuudega pusa. Gabriella lükkas endale peavõru, mis oli samuti must, pähe ning astus trepist alla. Ta jalutas aeglaselt läbi hiiglasliku elutoa, kuni jõudis kööki, kus laua ääres istus nende majahoidja Marelle. Tüdruk naeratas lahkelt naisele, istus laua äärde ning palus:”Marelle, kas sa palun teeksid mulle ruttu mõned grillvõileivad?” „ Juba valmis, preili”vastas seepeale Marelle taldrikut lauale tõstes. „Oh ei, sa ei pea mind preiliks kutsuma, kui vanemaid läheduses pole, sa tead ju,” teatas Gaby sellel ajal, kui daam külmikust klaasi apelsini mahlaga tooma läks. Tüdruk sõi paar võileiba, tänas Marellet ning läks jälle trepist üles, et oma toast kott võtta.
Tagasi alla jõudes astus ta esikusse ning lükkas oma mustad oran˛ide ruutudega ketsid jalga. Rahulikult astus ta uksest välja ning sammus oma venna musta Cabrioleti poole. Ta seadis end mugavalt autosse istuma ning otsis kotist välja oma sülearvuti. Koheselt võttis ta lahti interneti ning seejärel ka MSN’i. Neiu otsis kõrvaklapid samuti kotist välja, lükkas õigesse auku ning pani muusika tööle. Tegelikult oli tal veel pool tundi venna tulekuni aega, kuid toas polnud tal enam mitte midagi teha. Kuna tavaliselt läheb tüdrukul toas tohutult kaua aega, imestas Markus autosse jõudes väga, et ta õde juba autos on. Midagi lausumata, pani ta aga auto tööle ning alustas sõitu linna poole.
Sõit möödus rahulikult ja 20 minuti pärast olidki nad juba eeslinnas. Markus tahtis õelt küsida, kuhu ta tüdruku viima peaks, kuid viimane ei kuulnud teda. Selle peale läks Markus närvi. Ta tõmbas õelt klapid peast ning karjus:”Gab, kurat, ma küsisin sult midagi,” ning lisas siis rahulikult,”kuhu ma su viima pean?” Seepeale ütles Gabriella vaikselt aadressi ning pööras pilgu, läpakat kinni pannes, aknast välja. Taaskord tungisid pisarad silmanurkadest välja ning neiu kirus ennast, et see just siis juhtunud oli.
Mõne minuti pärast peatas ta vend auto. Selleks ajaks oli Gaby jõudnud sülearvuti kotti panna, et saaks kohe autost väljuda ning seejärel järgmisest uksest jälle sisse astuda. Maja koridoris ootas teda ema, kes oli niigi tujust ära, et ta Gabriella pärast töölt ära pidi tulema. Kuna tüdruk oli 10 minutit hilinenud oli naine juba päris endast väljas ja rääkis liiga kõva häälega:”Mida sa seal hommikul jälle sebisid? Ei või õigeks ajaks valmis jõuda või?” Neiu märkas kibestumusega, et ka ema oli ta sünnipäeva unustanud, keeras siis selja, astudes sammukese erahaigla registratuuri poole ning ütles vaikselt:”Ma ei üritagi sulle seletada, sa niikuinii ei usuks.” Ema pööritas selle peale vaid silmi ning astus neiust mööda, et esimesena lauani jõuda. „Mina olen Sandra Mariela Oks, meil on doktor Mesilaspuu juurde aeg kinni pandud,” sõnas ta lauani jõudes vanemale naisterahvale, kelle nimi, vähemalt sildi järgi, oli Margit. „Gabriella Oks?” küsis naine neiu poole pöörates, tolle emast välja tegemata. Tüdruk noogutas vaikselt. Naine vaatas pabereid, tahtes juba hüüatada, kuid märkas siis kuidas neiu kurvalt ning samas ka vihaselt ema poole vaatas ja tõusis püsti. Ta sammus ümber laua tüdruku juurde ning sosistas talle seejärel:”Palju õnne, Gabriella.” Neiu naeratas hetkeks ning tänas naist vaikselt. Margit läks istus tagasi laua äärde ja sõnas siis, Sandrat mõtetest äratades:”Kabinet number 79,” ning pöördus veel naeratades Gabriella poole,”edu sulle.” Tütarlaps astus näiliselt rahulikult trepist üles, ise närviliselt ruumi numbrit korrutades. Teisele korrusele jõudes astus ta paremal asuvasse koridori ning seal oligi uks, saatusliku numbriga 79. Ta hakkas sisse astuma, hetkeks veel ema poole vaadates, kes talle rahulikult noogutas.
Ust avades vaatasid talle otsa terve tema pere, parimad sõbrannad ning arst. Gabriella näole valgus naeratus, avastades, et nad polnudki tema sünnipäeva unustanud. Seejärel soovisid kõik talle õnne, ning andsid üle ka kingitused. Ta jäeti pooleks tunniks psühholoogiga rääkima, kes otsustas, et tüdrukul pole midagi tõsist, kõigest väike foobia lahtiste akende vastu ja stress. Ta kirjutas tütarlapsele kaasa kirja, mida too tegema peaks ja milliseid rohtusi võtma, et ta sellest foobiast lahti saaks ning saatis siis tüdruku koridori, kus ootasid teda teised, et edasi sünnipäeva pidama minna.
Nad sõitsid kõik koos bowlingusse ning seejärel ka ujulasse, lõpetades neiu sünnipäeva tema kodus. Õhtul magama minnes oli tüdruk õnnelik. Ta oli päeva jooksul oma emaga suhted korda saanud ja toredalt endale kõige tähtsamate inimestega aega veetnud. Ta arvas, et see oli parim sünnipäev tema elus.

Mm...
Kahtlane oli, kui aus olla.
ootasin, et seal arstikabinetis saab ta teada, et sureb ära ja kõik on kurvad.
aga tglt oli tore jutuke. :)

Oeh, ma täiesti usun, et oli kahtlane.
Suurem osa on kirjutatud vahetunnis, enne geo'd niiet.
Hehee. See on täitsa hea idee sul muidu.
Tääh:D

Kirstiii, ma tean seda, suur aitähh sulle siiski.
Mis sulle selles nii väga meeldib ?

Selge.

Ja ongi kõik ?? Ma arvasin, et mitu osa tuleb ikka. Aga hea olii. :)

On jah kõik.
Miks sa seda arvasid ?
Hahaa, aga tänks.

Kahtlane jutt!
Ülimalt kahtlane!
Seepärast nii hea ongi. Äkki annad veel selliseid ajueineid?

Ma täiesti usun, et kahtlane.

Ömhh. Eks näeb. Oleks mul ainult ideid.

Hmm, selge.
Ega ta väga ei sobinud küll sinna, aga mul oli kiire ja ma lihtsalt ei suutnud see hetk midagi paremat välja mõelda. Ma ei hakanud pärast muutma ka.
Tähh muidu. :)

Mmmmm.
Lõpu suhtes on Keitil õigus.
Aga mulle meeldib