Tundetu. [Lõpetatud]

V osa

Jäin mutti üllatunult põrnitsema. Tema õde? No kurat, kes neid voodilelusid mäletab. Ringi jooksmise algul ma avaldasin oma nime, kuid hiljem lasin ma end naistel nimetada nii, kuidas nemad soovisid. Seega peab see tšikk olema keegi, kellega ma 2 aastat tagasi liini ajasin...Hm..

"Tead, ma ei hakka sulle jutustama oma õest ja tema probleemist sinuga. Ma olen lihtsalt õnnelik, et sain su ära proovida. Kuigi sisimas lootsin, et sa oled samasugune hingelt kui vanasti," lausus naine ja haaras oma koti, "Ma lähen koju, aitäh kostitamast."

"Ei, ei! Kuhu kiiret!" küsisin blondilt, haarates tal õlavarrest tugevalt kinni. Ma pean teada saama, kes on tema õde! Ja kus kurat nad minu hingest teavad? Mitte midagi! Mitte keegi ei tunne mind! Keegi ei tea, mis toimub minus! "Sa räägid nüüd, kes su õde on, või muidu.." ähvardasin. Ma põlesin.

"Sa teed mulle haiget, lase lahti!" lõugas eit ja tõmbas oma käe vabaks. Olin temast tõesti jõuga kinni võtnud. Jäljed tema nahal olid tõendiks minu jõhkrusele. Kuid ei, mind ei huvita!
Ma saan teada, mida tahan, isegi, kui ma peaks talle haiget tegema. Haavad paranevad.

Naine rahunes ja lausus:"Pole minu asi rääkida. Pealegi, sa ei meeldi talle. Sa oled liiga nõrguke. Nii ta vähemalt väitis." Hah! NÕRGUKE!? Mina ja .. Oi, kui ma teaks kes see libu on, kes julgeb mind niimoodi nimetada. Ma veel teen sellele mõrrale.

"Kes su õde on! Nimi! ÜTLE!" närvitsesin. Kuidas saab nii loll olla, et ei või oma pereliikme nime avalikustada! Kui mul on vaja teada, siis ma ka tean! Ja see väike värdjas ei keela mul saamast oma tahtmist.

Tibi vaatas maha, vaatas ringi, kuid VAIKIS! "No kurat! kas on raske õelda siis?"
"Ära karju mu peale!" nähvas temake.
"Siis ava oma häälepaelad ükskord! Ei mäleta enda nimegi või?"
"Kui ma ei ütle, siis seepärast, et mu õde ei kiida seda heaks! Ja mis sinu asi on, mida tema sinust arvab. Sa oledki hale. Ma tõesti lootsin, et sa oled endine rõõmsameelne trulla."
"MIDA?! Kes kurat sa oled? See oli 4 aastat tagasi kui ma kogukas olin! Ma polnud rõõmsameelne, ma olin PAKS!"
"Aga sa olid südamlik.." pomises eit vaikselt.

Vaikus. Mu pea oli tühi. Ma olin südamlik. Jah, kuid ma häbenesin end. Ja naised, need pulgaimejad, rikkusid mu heaolumaailma. Nad häbistasid mind, sõimasid ja hoidsid eemale. Nemad on vastikud jobud, mitte mina. Südamlik. Hah. Mitte keegi siin maailmas pole südamlik.

"Kao minema, lits!" ütlesin ma vaikselt ja avasin ukse. Blondu kadus kiiremini kui tuul.

"Südamlik. Jeee wright. Oot, mis see on?" rääkisin omaette. Maas lebas mingi visiitkaart. Ei ole tema oma? Kurat! Hakka nüüd saatust ka uskuma..

Võtsin maast paberilipiku ja uurisin. Mari Viik. Viik..viik. See on nii tuttav... MARIBEL VIIK!

Njah. Kontrollin üle enne, kui postitan:)

VI osa

Kõndisin vihaselt, poolpilukil silmadega mõõda seda teed. Vana hea rada. Seisatasin suure kivi juures. Jaa. Siin see mõrd mind mõnitas, kõikide ta sõbrannade ees. Solvas mind. Alandas. Jättis üksi. Kurat, küll on hea, et ma muutunud olen. Pole enam see paks Peeter. Pole ime, miks ma ei meeldinud talle siis. Nüüd teen tagasi. Oi, kuidas veel.

Kaugelt nägin kahte kuju vastu jalutamas. Naeratus lõi mulle jalaga näkku. Ma tean, kes te olete, ma tunnen teid.

Mari ja Maribel. Esimene jäi kahvatuks, hakkas õekesele midagi sosistama, ma tean, mida. Ma katkestasin ta haisva salajutu enne kui ta suudki lahti sai teha.

"Hey, ladies! What's up?" Jaa. Ma nautisin nende nägusid. Maribel, va libu, ei tundnud mind ära. Seevastu Mari tegi kõik võimaliku, et oma veresugulasele see selgeks teha. Aga ei, nii see ei käi. Tirisin brünetikese blondi juurest ära ja jalutasin temaga käevangus eemale.
"Oo, mu prints, röövid mu ära?" küsis Maribel naerulsui. Muigasin. Tropp. Mari jooksis järele.

"Maribel! Maribel!" ähkis ta. "Ta on Henry!"

Beibed jäid seisma. Maribeli pilk oli segane. Ta uuris mind kaua. Vahi, vahi, sitakäkk. Vaata oma kunstiteost. Oo ja, ta hakkab veel minu ees põlvitama.

Korraga hakkab tibi naerma. Mis tal hakkas? Ka Mari vaatas teda kahtlase pilguga. Minu ja blondu segased pilgud kohtusid. Mida asja? No mis on, kurat?

"Paks poisike on trenni teinud. HAHAAA! Oo, mu prints! Prints my ass! Mis mul küll mõttes oli memmekaga semmida? Ma ei saa, sa oled nii naljakas!" naeris Maribel valjult.

"Sina bitch ei tule mulle midagi ette heitma," saatsin eidele kurja pilgu. Näeksite ta nägu! Irve kadus kohe. Selle asemel suunurgad kaldusid allapoole. Oi, paras sulle. Said ära.

"Paistab, et poisike on suureks kasvanud. Mängib suurte meeste sõnadega. Niu. Kas on lootust, et sinust ka mees saab?" küsis Maribel.

Viha. Tapaks ära selle mõrra. Sammusin ta ette. Ta silmis oli hirm. Jaa, ma nägin seda. Beib taganes. Irvitasin:"Kardad? PEADKI! Ütle veel üks sõna ja sa lendad sinna sammusesse põõsasse, kivi kõrvale!"

"Sinna, kus ma su jätsin?" naeris eit. Tõstsin käe. Närvid andsid järele. Nii väga oleksin tahtnud teda lüüa. Nii hirmsasti soovisin tema kauni värvitud nukunäo sisse lüüa! Mul oli suur tahtmine talle näidata, kes on boss. Teda õpetada, kasvatada naiseks, kes kuuletuks. Värdjad need eided kõik.

"Lõpeta! Henry, sa ei löö mu õde!" karjus Mari ja lükkas mu eemale, astudes noorema õe ette. Ah, mis noorem. Aasta vahet neil. Praktiliselt ühevanused- ühesugused litsid.

"Ta on nii libu, et ma ei tee talle seda naudingut, et mu käed teda puudutavad," laususin mõnuga. See tegi talle haiget, ma nägin. Kuid mõte muutus kohe, kui ta ütles:"See tekitaks vastikust, jälkust. Paks, rasvane poiss käpib mind. Iu!"
"Ma OLIN paks, kas nüüd näed kuskil rasva?"
"Su ajude asemel!"
"Lits, norid tõesti rusikat silma?"
"Ürita ainult ja sa... sa.."
"Suu mulda täis? Ussitab. Õelutse rohkem!"
"Sa.. Ma tapan su siis!"
"Kuidas, räägid surnuks?" naersin, südamest.
"Mul on see.." ütles ta ja võttis relva kotist. Taganesin. Mari ahhetas. Läks eemale.
"Ära tee lollusi, Maribel. Kust sa selle said, kuidas? Millal?" nuttis õde.

"Suu mulda täis?'' haha ma kuulsin just selle lausega kuskilt mingi mulla laulu
eiaga hea .

VII osa

"V***U! Sa lasid jalga! Sa lasid mulle jalga! P***i lits! T***! Kurat, kutsuge kiirabi! Mida te munete! Värdjakri selline! V**** , ma ütlen!" Mõlemad eided vahtisid lollakate nägudega otsa. Mari nuttis paaniliselt, Maribel oli šokis. "T***, te kuulete ka jobud?" paanitsesin. Valus oli. Kuradima valus. Ei saanud end liigutadagi, selline tunne, nagu jalg rebeneks kohe kohe pooleks. AI! Nii facking valus!

"S-s-s-sa ole-e-d ise s-süüdi!" kokutas MÕRVAR!
"T*** sa bitch, ütle kurat, kuidas mina saan süüdi olla, et mul on KUUL JALAS! No tule nüüd midagi ütlema! V****, sa Maribel oled värdjaks muutunud. Kuidas ma sain küll sinusse kunagi armuda, t*** küll! KAS SAAB JUBA KIIRABI VÕI MITTE?!

Mari värisevate kärega kutsus abi, nuttis hüsteeriliselt. Maribel muutus kahtlaseks. Vaatas mind napaka pilguga. "Sa olid minusse armunud?" küsis ta vaikselt, poolsosinal.
Sõnatu. Kas ma ütlesin nii? Ma vist ei kontrollinud end. Persse.

"Olin, justnimelt OLIN. Kuni sa, libu, mu pikalt saatsid. Arvad, et mul pole meeles? Ai, kurat. Mul on nii valus!" karjusin valudes. Vastik kuulinäru.

"Su siiamaani valus?" küsis Maribel lollaka näoga.
"Tsiiisas! Sa lasid oma ajud mulle jalga või? Mina soiun kuulihaavast, sina räägid oma armuvalust. Eided!"
"No sorry noh! Kuid tagasi minevikku... Ma arvasin, et.. arvasin, et sa ei saa haiget. Sa olid nii tugev... Ma ei saa aru.. ma ei mõista... Ma ütlesin jah halvasti, kuid ma usun, et sa teadsid juba kui paks ja jube sa olid.. ja.."
"No kurat! Sa naine oled ikka nõme lehm küll!
"Ära ütle mulle lehm!"
"No anna andeks, ma arvasin, et sa tead seda ise ka juba!"
"Sa oled tõesti muutunud. Pole enam selline, mõku.."
"Kurat, ole vait juba! Ma ei talu sind! kaduge minema, ma ootan üksi abi! Ma ei suuda teie lolli juttu kuulata!"
"Ma pean ju politseid ootama. Oh issand. Ma saan süüdistuse. Ma, ma.. Ma lähen kinni! Ei, ma ei suudaks! Ma ei elaks seda üle! Oo, ei!"
"T***, ära soiu! Ise tõmbasid endale kaela selle, elad üle!"
"EI ELA!"
"No kurat! Võtad selle relva, kui vanglat kardad!"
"NO KURAT, pärast seda, kui sa mind VÄGISTASID, ma hankisin selle tuki! Ikkagi oled SINA kõiges süüdi!"

Vaikus. Mari tõstis pea. Õigus, ta ei teadnud seda pisikest fakti. Ta oli segaduses. Vaatas ainiti mõlemale otsa. Pilk jäi minule pidama.

Sireenid. Oh jah. Päästsid mu Mari mõlinast, etteheidetest, võib-olla ka pisikesest kallaletungist.

Ma olin kaotanud juba sitaks verd. Uimane oli olla.

Politseid tegelesid libudega, kiirabi minuga. Ei saanud arugi, kui juba olime teel haiglasse.

Vähemalt sain eitedest lahti. Kurat, ma vihkan Maribeli! Ma tegin talle mõnu, mitte ei vägistanud! Oli tema esimene kord. Peaks õnnelik olema, et sai ära tehtud!

Valus, valus, valus ikka veel.

Kurat. Järsku Maribel räägibki mentidele, et see oli enesekaitse? Siis jään mina lõugade vahele, t***!

Mulle meeldib see jõhker otsekohesus. Mulle oleks viimane osa rohkem meeldinud, kui need ropud sõnad oleks välja kirjutatud. Juttude sees on need lubatud. Tärnid hajutasid mu tähelepanu kuidagi.. tekst ei olnud nii sujuv ja ma nagu ei kujutanud seda reaalselt ette. Mulle meeldivad otsekõnedes nii paljud laused.. See on nii tõepärane.

"No sorry noh! Kuid tagasi minevikku... Ma arvasin, et.. arvasin, et sa ei saa haiget. Sa olid nii tugev... Ma ei saa aru.. ma ei mõista... Ma ütlesin jah halvasti, kuid ma usun, et sa teadsid juba kui paks ja jube sa olid.. ja.."
"No kurat! Sa naine oled ikka nõme lehm küll!
"Ära ütle mulle lehm!"
"No anna andeks, ma arvasin, et sa tead seda ise ka juba!"

See oli näiteks jumala hea koht. Mulle väga meeldib. Ma loodan, et mulle jääb meelde seda juttu püsivalt jälgima jääda.

Ja need ö'd ja õ'd. Mu klassiõde on saarlane ja ta ütleb vastupidi just. ö asemel õ. Veider, tean. Köök on kõõk. Samas mu teine klassiõde on ka saarlane ja temal kõik ö'd. Eks see oleneb inimesest.

Ma tean jah, et sa pole saarlane. Ma märkan neid vigu jutus, aga ei pea neid eriti oluliseks. Kui ma sõnast aru saan, siis pole nagu midagi hullu ju.

Vau, mulle ka meeldib. Väga. Kõik see stiil ja sisu jne. Kuigi mulle üldiselt eriti oleviku-vormis olevad jutud ei istu, meeldib see mulle küll väga.
Uut, kindlasti!

Kärolyn- ma ei kirjutanud roppe sõnu välja, sest kartsin, et see võib häirida paljusid lugejaid:P Tegelikult nende ö-dega ja õ-dega on mul lihtsalt pisike segadus. Vahel õige, vahel mitte, vahel vastupidi jne:)

Keku- tore kui meeldib:)

VIII osa

Pärast operatsiooni munesin niisama valusa lihakäntsakaga voodil. Keegi ei kujuta ettegi, milline piin on saada tina! T*ra, ma vihkan naisi. Tropikari. SURGE maha, bitchid! Väikesed värdjad päkapikud, raisk! Ai kurjam, ma olen vihane. Eit küttis kuuli kerre. Saate aru, NAINE! Ja mina arvasin, et olen surematu, hahaa.

Miks mulle see siiski naljakas tundub? Maribel ja mõrvar. Ma siiani ei suuda uskuda, et ta julges mind tulistada. MIND kui tema "südamesõpra". Mäletan kui ta mulle vandus, et ma jään tema suurimaks suhteks. Ma olevat facking parim talle. Mälestused...

Oli soe suvepäev. Linnud laulsid, rohutirtsud viiuldasid, tuul oli õrn ja soe- kõik oli super. Tundsin õrnust ja kirge kui Ta minu käevangus kõndis nii graatsiliselt, nii tasa. Ma armastasin teda palavalt, ei oska sõnugi kokku seada. Armastasin seda neiut kuumemalt kui paistab päike ilma osoonikihita. Jaa. See oli surematu armastus tol ajal. Saage aru, S-U-R-E-M-A-T-U!

Me kõndisime läbi pargi. Vastu tulid klassiõed. Maribel võpatas ja jäi seisma. Miks? Ma ei tea. Vaikselt lasi Ta minust lahti, eemaldus. Vaatasin Talle küsivalt otsa. "Mu kingapael on lahti," vabandas Ta ja läks eemale seda siduma. Miks kaugemale? Võimalik, et Ta ei taha plikadegrupile ette jääda. Naeratasin soojalt ja ootasin kannatamatult hetke, mil ta jälle mu kõrvale tuleb. Kamp läks mõõda ja lehvitasid Talle. Ma olin nagu nähtamatu nende jaoks. Keegi ei vaadanud paksu Henry poolegi. Ma olin nagu puu keset metsa. Aga ma ei kurtnud. Mul oli ju Maribel- maailma kauneim ja parim!

Kingapael seotud, läksime edasi. Armastus oli suur ja ilus. Tema armus minusse ja mina Temasse. See oli ülev tunne.


P*tsi, see polnud armastus. Ta haletses mind, häbenes! Nüüd saan sellest aru, kuid siis...Miks ma seda ei näinud? Ma oleksin pidanud seda ette aimama. Paks poiss ja sale, kaunis, lummav neiu.. lõpp oli elementaarne. V*ttu, need naised. Ainult pulgapeitust tahavad mängida. Va ussid, raisk!

Aiaa! Persse, jalg piinab mind. Oi, ma teen talle tagasi. Ta mäletab seda oma elupäevade lõpuni. T*ra, ma veel teen talle. Või mind kõmmutama? Oo kuidas ma hakkan nautima tema piinamist. Saab oma palga. Ja uskugu, sellest tuleb sajandi suurim kättemaks. SUURIM!

"Türa, õed või arstid või KES IGANES, TOOGE VALUVAIGISTIT! MÕNEL ON KUULIHAAV SIIN!" karjusin. Leebelt valus. Ai, ai, ai...

IX osa

Lõpuks ometi väljas sellest vastikust umbsest kilukarbist. Mm. Õhk on kuradima värske, mis siis, et heitgaasidest hall. Kuradima jalg teeb valu. Oii Maribel. Sa veel saad mu käest.

Lonkan. Jah, LONKAN. See veel puudus, eks?

Vastu tulevad haletsevad naistepilgud. Mida? Kaastundeseks pidi hea olema. Mm. I have a freeken good idea!

Kõndisin kohvikusse, suurendadest lonkamist, lootes kala võrku püüda. Kuid ei, ma ei saanud mingit kilu, vaid KALAPARVE! Mõlda vaid, eitedegrupp tuli mind toetama ja poputama. Ma ei tellinud kohvigi, nemad tegid seda minu eest ja raha maksid ka NEMAD. Wow, nagu. Ja kus ma ennem olin?

"Sa oled jubedalt ilus poiss. See pole võimalik, et sa vaba oled!" naeris üks musta värvi juustega poisipeaga naine. Suht kobe oli, kuid atleetliku kehaehitusega. Uhh. Jubedad sellised. Naised peavad olema õrnad ja kumerad, mitte karmide joontega.

"Ee," mõtlesin, mida nüüd õelda, "Noo, ma usun, et ma olen liiga püsimatu nende jaoks. Mul peab olema liikumist elus, ma ei tahagi kodukanaks hakata!"

Uskumatu, et ma seda ütlesin. Naistele. Hallo, katus. Kuhu kadusid? Imelikul kombel tundsin ma end hästi nende seltskonnas. Nagu semud võinii. Mis, mis? Ma hakkan nõrgaks muutuma?

"Mitte ükski mees pole nii vaba olnud meie seltskonnas. Kas me polegi nii attraktiivsed sinu meelest?" küsis laineliste salkudega blondiin. Uh. Ingel.

"Oo ei. Te ei kujuta ettegi kui kaunid te olete. Printsessid. Jumalannad. Kõige p..."

"Nonoh, ära nüüd luuleta, mesikeel," segas mind punapea. Kõige ärritavam ongi vahelesegamine, mulle see ei meeldi. Mis õigusega? Ma üritan olla ju viisakas ja rääkida neile seda, mida naised tahavad. Kuid oh aegu, mu mõte tabati..

"Sa vist oled naistest valesti aru saanud. Usu meid, me pole sellised nagu need teised lõdvad naised. Meid on rohkem, kes on viisakad ja korralikud ning ei roni voodisse, esimesel võimalusel," rääkis tarkpea, prillidega brünett naine. Kõik neli naist on totaalsed vastandid. Hämmastav, mida minu silmad veel nägema peavad. Ja oh, mis tango nende kõigega sängis oleks. KÕIGI neljaga. Milline kontrast!

"Mulle meeldivad lõdva püksikummiga, ei jää ilma vähemalt," irvitain ja vakatasin. Oh sa vana, Henry. Miks sa seda veel ütlesid? Ootasin rämedat sõimu. Imelik, kuidas neli naist mõjuda võivad. Nii hirmutav, samas põnev ja uus.
Kuid ei. Naised naersid, NAERSID.

"Otsekohesus on hea, poiss. Meile see meeldib. Mis sipelgas sind hammustas, et sind nii odavaks muutis?" küsis punapea irooniliselt.

Muigasin. Need naised teavad, millest räägivad. Oh, mulle hakkavad nad vaikselt meeldima.

"Noh, eks esimene armastus keeras mul südame persse," laususin naerdes, tundsin end nii vabalt nende seltsis. Tõesti, imelik.

"Kle poiss, me peksame selle südame su tagumikust välja. Kasvatame sust tõelise tibimagneti. Siis see eit, kes sulle kunagi haiget tegi, anub põlvili su ees, et sa tema poole vaatakski vähemalt," ütles blondiin tõsiselt.

Hea mõte. Oleks see alles kättemaks.

"Ei tea, meil õppida palju see semester," lausus tuupur nukrameelselt.

"Te käite kõrgkkoolis?" küsisin asjalikult. Mind tõsiselt huvitas, uskuge või mitte. Pole ammu nii hästi end tundnud.

"Jaa, käime. Aega on õppimiseks, ega me päev otsa selle kuuma kutiga tegele. Oled ikka nõus, poiss. Ou, mis su nimi üldse on?" küsis atleet naerdes. Tõesti, me polegi üksteisega veel tuttav.

Tutvusime ja lobisesime. Plaan oli lõpuks valmis. Minust saab facking korralik, oo jaa. Maribel saab raisk. Kusjuures.. Need tüdrukud on toredad. Tõesti, toredad. Ma ei teadnudki, et ka naised võivad meeldivad ja asjalikud olla.

X osa.

Nii, nii. Kuidas olla viisakas? Hm..

Võtsin pliiatsi kätte ja märkmepaberi teise.
"Nimekiri omadustest, mis on KORRALIKEL ja VIISAKATEL poistel."
(Netist leidsin)
1) Ei mingeid üheöösuhteid. (Fack. Oii, mul hakkab märgi unenägusid palju, palju tulema.)
2) Ei mingit ropendamist. (Oo jumal, oo mu issand. Vaevalt.)
3) Muretse ülikond (Viieminutiline paus, naerupahmakate väljakõhimiseks. Sorry, kujutlusvõime. Ma pole sada aastat pingviin olnud.)
4) Silutud juuksed. (Ou, ei. Ma pole mingi 80-ndate äss.)
5) Ole sina ise. (Kes ma siis enne olin? Zorro?)

Ohjah. Pean nii käituma? Jajaa. Miks küll õeldakse, et kui tahad olla tibidemagnet, tuleb olla sina ise? Siiamaani olen saanud kõik, keda tahtsin ja ma pole kunagi näidanud välja oma tõelisi mõtteid nendest mannekeenidest, libudest. Ou. Kas ma mõelda võin roppusi?

Tegelikult on mul ka hinges.. hinges.. NIKUNÄLG! Kurat, ma ei suuda ikka seda mõkukest mängida. Paneks täiega blondiine. Raisk, kui hea.

Oo ei. Ei, ei, ei. Ma ei saa. Ma pean Maribelile tagasi tegema. Irooniline, eks? Olin paks, muutsin "šheksmaššiinaks", mõtetega, et Maribelile tagasi teha. Nüüd pean muutuma viisakaks ja korralikuks, et talle jälle kätte maksta. Oot. See pole ju loogiline.

Tegelt. See Mari. Ta ütles, et ma olin kunagi südamlik. Talle meeldisin vist ma! Hahaa! Mul tuli hüpersuper brilliantne facking idee! Ma sebin selle astmahaige ära! Ma teen tema kaudu Maribelile uut ja vana. Ooo jaa. Oi kurat, ma olen geenius.

"Õu, Preili! Saame samas sööklas kokku, kus eilegi tutvusime. Las see nohik Piia olla. Temast pole kasu!" rääkisin telefonis Mariaga (atleet).

"Oi ei. Piia on ka meiega. Enne hülgame sinu kui tema. Niiet ta kas tuleb või ei liigu me kuhugi," vastas tubli tudeng nagu hää sõber kunagi.

"Okey, okey. Mida iganes. Võtke kaasa, pistke tasku, lohistage järgi, mida iganes. Peaasi, et teiega oma suurepärasest plaanist rääkida. Te facking aitate mul seda teoks teha, musikesed," rääkisin ma õhinas. Ma olin nagu hullumeelselt lõbusas tujus.

"Nii. Esiteks. Sa ei suhtu nii vastikult meie armsasse takpeasse, selge? Teiseks, me pole mingid musikesed, hallo! Ise tahad veel meie abi, lollakas. Sa kas käitud nagu normaalne, kasvatatud noormees või võid meie abist und näha, rääkimata ka sõprusest." vuristas Maria. Oh, naised.

"No olgu, anna andeks. Ma ei mõelnud ju nii. No, loomulikult on mulle teie sõprus tähtis. Vabandan noh. Aga tulete?" see polnud siiras, muigasin. Kuulsin naermist.

"Olgu, tupsununnuke meil. Kui kiiresti sa oma kipsiga jõuad?" küsis atleet.

"Ah, kuule. Ma ei tea. Mingi 20 minutit?" küsisin rohkem endalt.

"Selge, me jõuame umbes samal ajal siis. Näeme!" ja ta kõne lõppes.

Uu jeah. Mul on abilised, mul on abilised, mul on kuradima abilised!

XI osa

Istusime samas lauas. Olin põnevil. Rääkisin neile oma plaanist. Samuti rääkisin neile kogu oma olukorra ja suhte, mis valitseb minu ja nende libudest õdede vahel.

"Sa teed nalja? Kuidas sa saad sebida ära tüdruku, keda sa ära kasutasid ja kelle õe sa vägistasid. Ta raudselt vihkab sind selle eest. Vaevalt ta sulle kaela end riputab," lausus punapea Lea.

Jaa. Jutus on loogikat. Jäin isegi mõttesse- Ma ju tean Maribeli viha, see lits tulistas mind. Ja Mari, too oleks mulle kindlalt kallale tulnud, kui poleks sireenid kostnud.

"Tead, mis mina arvan, Henry?" küsis nohikuke.

"Piia, vaevalt ma tahan sinu tarku sõnu kuulata. Ei, ma ei lähe neile Shakespeare tsitaate ette lugema. Nad pole nii haritud ja kombekad," vastasin nagu muuseas. Tüdruk punastas. See oli isegi armas. ARMAS? Ohh, Henry. Henry. Nohik on armas? Hah. Isegi häbenesin oma mõtteid.

"Tegelikult ma ei mõelnud nagu selle peale, et sa ilukirjandust vajad," ütles prillimamma arglikult, "Ma mõtlen seda, et sa võiksid neilt vabandust paluda, põlvili. Et sa ka tõsiselt mõtleks. Usu, ma vihkaks sind elulõpuni, kui sa mulle ilma vabandamata kosja tahad tulla, teades, et sa oled mu elu ära rikkunud."


Oh sa raibetis. Plikal on tõetera sees. Vaatasin seda punastavat, koketeerivat tütarlast. Tark on ta muidugi.

"Kle geenius. Sa oled tõesti taibukas meil," naeris blondiin Lily. Ja ma nõustusin temaga.

"Tegelikult," hakkasin rääkima, "Pean ma sinult vabandust paluma, Piiake. Ma suhtusin sinusse algselt eelarvamustega. Sorry, eks." Vapsjee. Mina ja palusin vabandust? Ma pole mitu aastat seda häbi kogenud. Kuid see piinlikus kadus heaks tundeks. Kuidagi kerge oli olla. Kõik oli palju lihtsam.

Tüdrukud vaatasid mind kohkunud pilkudega.

"Mida?" küsisin neilt naerdes.

"Kas su jalg on väga valus, et sa meiega nii viisakas oled?" küsis Maria. Muigasin. Ka nemad naersid. Nii hea oli olla nendega.

"Tegelikult, see vabandamine polegi nii raske," mainisin.

"Kui sa ainult nii looder ka poleks," lausus Piia ülivaikselt, et ma vaevu kuulsin.

Looder? Julgeb mulle looder õelda. Nahhui? Ma alles nagu vabandasin! Jaa, see ajas närvi. Pikalt tšekkisin seda pruunide lokkis juustega prilli. Tema silmad olid kui suured armsad rosinad. Kuid need jäid koledate mammiprillide taha peitu. Ta oli nukunäoga. Kõhnake, rinda oli. Keha on tal tõmmatav. Attraktiivne oleks ka, kui poleks neid koledaid lohvakaid ühetoonilisi riideid. Jaa. Oleks küll kobe eit, kui ainult ei targutaks ja laseks end lõdvaks.

"Jäid kuidagi vaikseks, Henry," mainis Lily. Tüdrukud olid tõsised. Ma naersin.

"Ei, ma mõtlen, et see Piia siin minu ees oleks ideaalne mutt kui ta ainult tahaks. Viskab prillid eest, kannab liibuvaid riideid ja kontsi, et end pikemaks teha, " rääkisin nagu muuseas.

"Ma ei pea end muutma, et teistele meeldida. Iseloom on see, mis loeb, mitte välimus. Küll keegi mind minu enda pärast võtab, mitte keha," lausus nohikuke häbelikult.

"Psssh. Siis sa küll meest ei saa. Vaata oma iseloomu! Sul polegi seda. Paras proffessor oled," naersin. Oih. Läksin vist liiale. Tüdruku silmad läksid pilukile. Armas oli tol hetkel- naljakas, et seda mõtlesin selle asemel, et lahendust leida.

"Jobu! Mats oled ja matsiks jääd. Mitte kõik pole sellised gigolod nagu sina. Paljud on ka romantikud, kes armuvad!" ütles tüdruk nüüd hoogsamalt, pisikese vihaga toonis. Näost läks küll punasemaks.

"Hah. Ma armusin kunagi. Kuid näed, mis sai?" sõnasin etteheitvalt.

"Ju siis polnud õige tüdruk," lausus nukuke tasa.

"Vähemalt oli ta ilus. Sina seda pole," ütlesin oma mõtetele vastupidist. Ta on ilus, ma tean. Kuid ma läksin jällegi liiale.

"Henry!" hüüdis Maria manitsevalt. Nohiku sädelevad silmad läksid veesse. Kahju oli tast.

"Olgu. Anna andeks, ma ei tahtnud nii õelda," sõnasin.See veel puuduks, et ta keset kohvikut pillima hakkaks.

"Ma tean, et ma pole ilus! Ma ei tahagi ilus olla! Sinusuguste pärast? Hah." nähvas Piia. Vihaselt. Mhm, täitsa vihaselt. Imestasin. Ta oli ju enne vagur nagu lambake. Ja mina, ma pean talle meeldima. Aga vist ei olegi nii meelt mõõda? Mõelda vaid. Mind ta ei taha. Raudselt salaja ihaldab.

"Mina sulle ei istugi?" küsisin kavalalt.

"Ei. Sa pole minu tüüp," vastas ta kaua mõeldes. Teised tüdrukud olid vait ja imestasid. Ma võin kihla vedada, et nad pole oma tublit õpilast varem vihasena näinud. Rääkimata sellest, et ta on saanud rohkem sõnu suust välja kui varem.

Oot. Mina ei ole tema tüüp? Ma olen kõigi tüüp. Ta valetab.

"Kõik pole lehtsabad. Mina olen korralik. Sinusuguseid on maailm täis, võiks igakell teid saada kui vaid tahaks!" lisas prillimamma.

See oli kindel. Ta raisk ei valetagi. Väike ärritus kasvas mu sees. Ma näen esimest tüdrukut, kelle maitse ma pole. Ma tõestan talle, miuke ma olen. Ma hakkan korralikuks. See tibi hakkab oma sõnu veel sööma. Va nohikuke. Armas nohik, kurat.

See jutt on ägeeeeeeeeeeeeeeee Las ma arvan...see tüüp hakkab nagu muuseas seda nohikut sebima, eksju-onju?

Ootan uut osa

Ehhe:)

XII osa

Lilled, olemas. Kommikarp, olemas. Nii, nii. Oeh, perse. Kuidas ma vabandan? Ütlen, "Hey libu, ma tulin vabandama? Hola, minu parim lits?" Oeh, ei. Ma ei tohi mõelda ropult. Hah. Nilbe värk.

Koputan. Vaikus. Koputan uuesti, tugevamalt. Sammud. Uks keeratakse lahti. Maribel.

"Mida sa tahad, jobu? Kao minema, ma sain niigi 200 tundi ühiskondlikku tööd ja rahatrahvi. Kurat, kahju et sa elus oled!" karjus eit. Tahtsin nii väga ta peale karjuda. Lüüa. ÄRA uputada.

"Mis passid nüüd? Tõmba uttu oma lillede ja mõttetute kommidega. Kindlasti on õites mürginooled ja šokolaadis mürk! Ma ei taha sind enam kunagi näha, on selge?" rääkis tibi edasi. Hoidsin tagasi end.

"Emm, Maribel," alustasin. Kurat, mul on häbi. "Seda, et. Anna andeks. Ma olin tropp."

Langetasin pea. Deemet. Ma pole end varem nii alandatuna tundnud. Selle bitchi pärast hakka andeks paluma. Tema peaks minu ees vabandama. Vastik kahenäoline uss.

"Hah. Arvad, et tuled siia oma nunnut nägu tegema ja vabandad, siis on kõik ammune unustatud? Unista edasi, paksuke!" naeris libuke.

Viimane piisk, süda sai täis.

"Kuule, värdjas, ma tulen vabandama, siis eeldan, et sa ka mulle andestad, eksole!" Võtsin tal käsivarrest kinni ja tirisin enda ette. Ta parfüüm oli joovastav. Uhh, nii hea.

"Kas sa jäädki mind kaifima ja kinni hoidma või teed, et sa kaod?!" karjus ülekere värisev Maribel. Ma nautisin tema piinlemist ja hirmu. Muie tuli tahest-tahtmata suule.

"Mulle meeldib, kui sa pole enam lõdva kummiga. Kuidagi vürtsikas oled rohkem," narrisin, õrritasin teda. Andsin laksu tagumendile. Ta läheb aina seksikamaks. Nüüd ma mõtlen andeks andmist tõsiselt. Kui ma end välja vabandan, saan ta enda sängi. Oo siis hakkab alles hea. Ma võiksin ka kuuli kütmise unustada, et ainult teda saada. Kuid ei...

"Lase lahti, värdjas!" karjus ta mulle ja tabas põlvega mu kõige hellemat kehaosa. T**a, see oli valus! Ai, vastik loll eit!

"Vittu, sa midagi targemat teha ei oska kui füüsilist valu põhjustada või?" sõimasin.

"Nagu sa oleksid inglike meil! Sina V-Ä-G-I-S-T-A-S-I-D mind, saad aru? Kas see pole mitte nii vaimne, füüsiline kui seksuaalne vägivald? Ja mis siis, et ma sind lasin? Haavad paranevad! Ja mis sellest, et ma sind lõin, saa suureks! Mina olen siin suurem kannataja!"

"No kurat! Sina ja kannataja! Poleks sa minuga mänginud, poleks ma end muutnud! Kõik oleks võib-olla parem! Nahhui sa sebisid minuga, kui ma sulle häbi tegin?"


"Hallo! Süda on see, mis loeb! Ma armusin su iseloomu! Su välimus tekitas piinlikust, kuid sa muutusid! Ja seepärast ma su jätsin! Neelasin alla need narrimised sõpradelt kui nad kuulsid meie suhtest, ainult sinu pärast! SAAD ARU, MEES?! Ma armastasin sind!"


Vaikus. Maribel sattus segadusse. Ta ei mõelnud, et puistab mulle oma hinge. Ma olin hämmingus. Ta siiski armastas mind?

Korraga hakkas tüdruk nutma. See tegi mu meele härdaks. Asi oligi siiski minus, kogu aeg.
Maribel keeras selja ja jooksis tuppa. Lukustas ukse. Ohkasin. Asetasin roosid ja šokoladi kivist trepile, ohkasin uuesti ja liikusin eemale. Ma olen ise süüdi. Mina olin oma õnnetuse põhjuseks. T**a!

* * *

Jalutasin kohvikusse. Pidin tüdrukutega kokku saama, mingit meeleolu polnud. Nahhui ma muutusin? Kõik oleks etem olnud, kui ma oleksin rasvamagu ja Maribel minuga. Ma oleks õnnelik, mis siis, et mind oleks häbenetud. Aeg edasi, võimalik, et Maribel oleks häbenemise unustanud ja hakanud mind rohkem armastama. Kurat küll. Neetud!

Läksin samasse lauda, kus me alati oleme istunud. Tüdrukud polnud veel tulnud. Tellisin kohvi. Uus kaunis teenindaja. Oeh. Ja mõelge, Henry ei taha kedagi! Kus on rist? Kes teeb risti!

Masendus. Mina olen süüdi, mina, mina, mina. Mitte Maribel. Haletsus enda vastu kasvas. Kelleks ma muutunud olen? Rikkusin oma armastatu elu ära, arvates, et tema on selles ise süüdi. Tema jättis mu maha, kuid ei selgitanud. Ma ei pannud tähele, et ma muutusin, kuid ma tundsin tema häbi kui me koos olime, loomulikult ma hakkasin temaga lõõpima ja õelus mu sees kasvas. Ohh. Mu elu on minu enda rikutud. Deem, ma ei saa mitte kedagi süüdistada.

Plikad saabusid. Ma ei vaadanud kellegile otsa. Kõik istusid ümber laua ja ootasid, millal ma oma suu paotan. Kas rääkida oma vigadest ja võtta vastu parastamine. Mul oli häbi. Ma ise olen oma probleemides süüdi, kirun neile Maribeli ja nüüd pean tunnistama, et hoopis tema on inglike ja mina sain valesti aru. Ohkasin.

"Mis siis juhtus?" päris nohik. Vaatasin talle esimest korda nüüd otsa, silmis kahetsus. Märkasin temas midagi uut. Mis ometi? Ahh, pohh.

"Mm, ma pean teile rääkima, et ma olen ise süüdi oma probleemides. Ma tunnistan, et olen Türapea, kes teeb teistele ainult haiget. Nahhui te üldse minuga suhtlete? Ma pole keegi! Sitt olen keset karjamaad!" haletsus kasvas üle pea. Plikad ei taibanud. Ma ei viitsinud seletada. Tõusin püsti ja läksin.

"Ouu, kuhu lähed nüüd!" hüüdis Lily järele, kuid ma ei vaadanud tagasi. Tahtsin oma muresid üksi üle elada. Pole vaja neil probleeme juurde. Persse küll, ma ütlen. See on see elu.

Mulle meeldib Sellel jutul on mõnus keel

Tore kui meeldib:) See pole ju tavaline love story

mulle meeldib ka, kohutavalt. kirjuta edasi, neid lugejaid tuleb sul juurde kindlasti :)

XIII osa

Läksin sinna, kus on minu jaoks kõige rahulikum paik. Seal olen alati käinud, kui mul on halb tuju või haletsemisperiood. Seal muutub mu tuju otsekohe heaks. Parim paik maamunal- bordell. Jaa. Kaunid litsakad naised, kes pakuvad mõnu nii silmadele kui hingele. Viivad eemale reaalsusest, fantaasiamaailma. Vapustav lihtsalt.

Kuid see päev on kuidagi veniv, uimane. Miski ei paku mulle meelelahutust. Isegi mitte see uus eit, suurte riiulitega. Miks ometi? Persse. Kus mujal ma veel rahulikult olla saan ilma, et peaks Maribelile mõtlema?

Tean.

Ma räägin plikadega. Äkki saavad aidata. Ei, ei, ei. Ma pole mingi eit, et ma kurtma lähen. Ma olen mees. Mehed ei hädalda.

Aga äkki mainiks niisama, et ma tahaks teada, kuidas käituda. Nagu muuseas ütleks. Nagu "mul sitt tuju, rääkige midagi lõbusat" või "olen Maribeliga ülekohtune olnud, andke nõu"?Oo ei. Nahhui mul seda vaja, et nad mind parastama hakkaksid? Ma olen kindel, et nad ei salli minusugust tõbrast. Jah, ma olen tõbras!

"Ma olen tõbras, tõbrast, TÕBRAS!" karjusin valjult. Pohhui need teised vastikud inimsipelgad, kes vahivad nagu oleks suhu saanud. Imegu oma kõrsi ja olgu mõttetud siblivad hädapätakad edasi. T**a. Ma vihkan end, oma elu, oma MÕISTUST!

Mõni oleks end hoopis ära tapnud, olles minu kingades. Mõni tugevam. Ma olen nõrk. Ma kardan surma nagu tuld. Ma ei ole nii kindel endas, kui peaksin valima oma elu ja surma vahel. Kuigi kohati tunduks vikatimehe sõprus palju etem kui üksiolek.

No annab olla siuke loru? Poleks arvanud, et MINA hakkan enesetapumõtteid looma. Nahhui? V***T ma ütlen! ELU RAISK!

Kõnnin kohviku poole, ikka vihane enda peale. Pettunud. Solvunud. Kõik oli minus segamini nagu risoto. Mehed on tõesti sitapead. Mina vähemalt.

Vastu tuleb ülikonnas trussik, näol naeratus nagu oleks taha saanud. Krimpsutasin nägu. Kui ta mõõdus, hakkasin mõtlema selle mehe peale. Ta näeb välja totaalne jobu, kuid siiski on ta õnnelik. Järgnesin talle. Jah, ma tean. Imelik minust. Kuid ma pidin teada saama, mis on tema õnne saladus. PIDIN.

Panin mehele käe õlale ja tervitasin teda. Ta naeratas.

"Eem. Imelik minust, kuid noh, miks sa nii õnnelik oled?" küsisin. Tundsin oma kohmakust.

"Sa pole esimene, kes seda küsib," ütles ta ja naeris, "tahad teada mu saladust?"

Noogutasin.

"Ma mängin tumma. Ma ei ütle loomulikult, et ma olen tumm. Lihtsalt arendan kuulamisoskust. Lohutan nii, et ma ise ka tunnen end kurvana. Sa pead tundma seda, mida ütled ja teadma, et see on tõsi. Muidu elu situb sulle pähe lihtsalt. Ma ütleks seda kõigile, kel kõrvad, kuid see pole mu võimuses. Lihtsalt ela, mees. Hoia end!"

Ja ta liikus edasi, vile taga.

Hah. Huvitav kas see ka tõele vastab?

nii hea, jätka . :)
sa nagu paneksid oma tunded siia jutu sisse .

Ma ka nüüd avastasin selle jutu ja lugesin läbi ja mulle ka väga väga meeldib. Nii teistsugune ja üleüldse on mõnus lugeda sellist juttu.
Kirjuta edasi kindlasti!!