Heffu ütleb treffu

Ma olen siis paar sonetti kirjutanud. Hasart (nja. minu puhul tavaline) tekkis ühes esta tunnis. ja nüüd ei saa pidama... Alustasin siis ühe stiiliga mida nimetatakse Shakespeari (musimusimusi)(4-4-4-2) stiiliks. Pärast vaatasin teisi ka.

Esimene siis kooli oma. Ma olin ainuke, kes selle ette pidi kandma.(brb)

Vajan

Ma elan kui üksikul saarel
Ainult mina ja mu lootus
Olen väljasuremise äärel
kord ju katkeb minu ootus

Tuul ja aeg ikka minuga mängivad
Tahavad masendusse ajada
Taju ja tunded minema longivad
Su hääl mu peas vaid üritab kajada

Kuukiired mind lohutavad sel kõhedal ööl
Järsku väreledes ilmud kui õhust sa
Hõbedane täht särab su vööl
Tean, et miski enam mind ei ohusta.
Ma tõesti vajan sind,
Sa ju täiendad mind


varsti panen juurde,, Praegu kiire Bye!

Ära loobu (Sonett)

Üks tunne võimust võtab minu sees
Näen vaid musta auku enda ees
Jälle veel üks tähtis asi pees
Silmad juba upuvadki vees

Ma tõesti ei tea mida edasi teha
Väriseb vaprus-kartusest mu keha
Nina haarab tujust koleda leha
Istun üksi kuni varbaid katab eha

Ehmun, aega möödunud on palju
Vaikuses kajab mu appikarje valju
Vaatan, veidi kaugemal särab kalju
Oleksin sealt hüpan’d, palju nalju
Kõiges on midagi head
See parandab meiegi vead