Ring ei katke eal |5. osa

Tutvustus on siin
Selle looga on nüüd siis nii, et see on selline 'special'. Enamik asju, mida ma siin kirjutan, on reaalsed. Kui ootate, et leiate siit mingeid üleloomulikke asjade liigutamisi, deemonite väljakutsumisi, sähvivaid värvilisi loitse, siis võite kohe tagasi pöörduda. Tegemist on siiski küllaltki tõelähedase asjaga, olgugi et läbiv teema on maagia.
Muidu flashback-e on siin jutus palju.
Aga igatahes, kes lugema hakkab, enjoy!


________________________________________________________________________

1997. aasta

Proloog

Mets kohises. Ema ütles, et haldjad räägivad meiega. Ma kuulasin tähelepanelikult, kuid mu kõrvu ei kostnud endiselt midagi teistsugust. Ma piilusin ema poole. Ta istus, selg sirgu, näol üdini rahulik ilme ja miski, mis tundus nii kättesaamatu.
Tol hetkel ma veel ei mõistnud, ma olin alles väike laps.
Seda hetke meenutades üritasin ma uuesti, kaks aastat hiljem. Ma istusin maagiliselt kaunil välul nagu tookord, seadsin end mugavalt sisse ja lõdvestusin. Pea oli täiesti tühi ja korraks ma nagu nägin midagi vaimusilmas, kuid see kadus kohe. Pingutades ei tulnud midagi peale tülikate mõtete. Silmi lahti tehes olin ma ülimalt pettunud. Koju marssides arvasin, et ma ei lähe mitte kunagi ema teed.
Ma olen nüüd neliteist. See ei ole just mingi määrav vanus, kuid siiski midagi. Sellest, mis kolm aastat tagasi juhtus, pole ma kellelegi rääkinud. Ma olen kannatlikult koolis käinud, teiste hulka üritanud sobituda, kuid kõige peale, mida ma ütlen, vaadatakse viltu. Niisiis läksin ma kohati ikka ema teed- muutusin erakuks.

„Tanel, tule mulle appi!” hõikas too, katkestades mu mälestustes ekslemise. Hüppasin voodist püsti ja jooksin õue. Seal ta seisis äärmiselt väsinuna, kuid rahulolev naeratus ehtis ta nägu.
„Aita mul need kuivama laotada,” ütles ta, sirutades minu poole kaks korvi. Kiikasin ja tegin kindlaks vähemalt mõned ravimtaimed nagu naistepuna, meliss, tüümian. Korvid olid kerged, kuid ilmselt nende korjamine oli ta täiesti ära väsitanud. Ma viisin need ühte tõhja tuppa, laotasin ajalehed põrandale ja ladusin hoolikalt taimed sinna peale. Ema istus mu kõrvale. Tema nimi oli Anu.
„Meil on varsti külalisi oodata,” sõnas ta mahedalt.
„Keda?” pärisin ma, katkestamata oma tegevust.
„Üks perekond. Nad on oma väikese tütre pärast mures. Rohkem ma ei saa aru.” Tal oli selline võime, õnnistus ja koorem samal ajal. Ta suutis kohati tulevikku ette näha ning tal olid ravitseja käed. Ühesõnaga, mu ema oli nõid.
Tõesti, tunni aja pärast saabus meile kolmene perekond. Ema mahutas nad kitsukese köögilaua äärde ja pakkus kõigile teed. Ma pressisin end kõige kaugemasse nurka, sest mulle meeldis jälgida inimeste näoilmeid ema öeldu peale.
„Arstid annavad talle erinevaid diagnoose,” laiutas pereisa käsi.”Me ei osanud midagi peale hakata ja tulime siia, äkki teie oskate aidata.” Oli aru saada, et see oli puhalt mehe idee olnud, sest tema naine istus kangelt toolil, käed süles ja vaatas umbusklikult nõida.
Ema vaatas nihelevat tütart läbitungiva pilguga. Too võis umbes viie aastane olla, tihedad lokkis juuksed ja uhke nägu. Ta pani käe tüdruku seljale ja mõmises. Seejärel sules silmad. Vanemad vahetasid segaduses pilgu.
Ta sai aru, mis pisikesel viga on. Ta oli alati saanud.

Õhtul ma vaatasin ema jälle mediteerimas. Ma olin hiirvaikselt, kuid ta ütles, et ma segan teda. Mul olevat liiga läbitungivad hallid silmad. Peeglisse vaadates ma küll sellest aru ei saanud.
Hommikul tekkis mul mõte isa haual ära käia. See oli paari kilomeetri kaugusel ja ema ilmselt töötas aias. Ma ajasin teksad ja särgi selga ning astusin mööda tolmust külateed. Mitte ühtegi hingelist polnud nii vara liikvel. Mul oli kaasas ka väike lilleõis.
Ma seisin seal ja vaatasin. Andrus Helmet, 1936- 1984. Ei saaks öelda, et mind valdasid mingid erilised emotsioonid. Ta olevat surnud aasta pärast minu sündi. Aga kas ka temal olid mingid võimed, seda ma ei tea. Ema ei räägi temast just kuigi tihti, ütleb ainult et ta sündis uuesti kuskil idas. Ning et ma pidavat tema nägu olema.
Istusin seal umbes tunnike. Surnuaias oli mõnusalt vaikne ja selline teistsugune õhkkond. Kuidagi pühalik. Ma teadsin, et ma pean varsti minema, kui ei liikunud ikkagi. Alles siis, kui ma kuulsin samme, hüppasin püsti ja läksin väljapääsu poole. Üks vanake tuli mulle vastu ja ehmatas päris ära.
Koju jõudes läksin emale appi. Ta oli juba 45 ja päris omajagu elust ärakulutatud. Aga nagu ta selle tähelepaneku peale ütles, nõidade elu ei olegi kerge. Nad teavad rohkem kui tavainimene, kes kulgeb lihtsalt läbi elu, ja kasutavad seda teadmist teiste heaks.
Nii mööduski mu suvi. Unistades. Teisi aidates. Vaikselt.

***

Kool lõi mu mõnusa elurütmi sassi. Ma õppisin päris hästi, sest ma teadisn, et haridust läheb mul ka edaspidi vaja. Ma polnud nagu enamik poisse, dressides ja nokamütsiga, suits suus ja maailmanaba. Ma ei tarbinud alkoholi üldse. Jah, ma jätsin tõesti oiviku mulje.
„Tere, Tanel!”hüüdis Maarika ja lähenes mulle. Ma naeratasin talle. Ta oli põhimõtteliselt ainukene, kes minuga suhtles. Teised hoidsid nagu eemale, sest peksa ei saanud nad mulle antud. Ühe korra hakkad korralikult vastu ja eriti ei taheta sind enam puutuda.
„Kuidas sul suvi läks?” küsis tüdruk rõõmsalt. Nakataval positiivne ja hea suhtleja, temaga oli alati mõnus koos olla.
„Päris vaikselt,” vastasin ma õlgu kehitades,” Kuidas endal?”
„Ooh, ma käisin Itaalias,” ütles Maarika uhkelt. Ma vaatasin teda suurte silmadega.
„Tegelt ka?”
„Jah, nädal aega kestis reis. See oli nii-nii imeline, et ma lihtsalt ei suuda seda sulle kirjeldada. Loodetavasti käid ise ka kunagi ära, siis sa saad aru. „
„Loodetavasti,” nõustusin ma, kuulates tema ülejäänud ettekannet suvest. Ta oli pikk ja mitte väga peenike, aga paks ka mitte. Selline parajalt keskmine minu meelest, kuid käed ja jalad olid küll üpris peened. Ma olin juba ammu pannud tähele, et tal on väga kenad pikad heledad juuksed ja säravad sinised silmad. Ümmargune nägu oli alati rõõmus..
„Sa kuulad ka mind või?” nõudis too ning ma keskendusin uuesti tema jutule. Midagi tädil külas käigust oli viimati jutt? Ma noogutasin ja naeratasin taas. Maarika pööritas silmi ja ütles, et ma olen võimatu. Siis silmas ta aga eemalt oma paari sõbrannat ja jättis mu sinna. Päikesepaistelisse jahedasse sügispäeva.
Ka koolipäevad möödusid kiiresti. Üldse, kui ma vahepeal aja maha võtsin, tundus mulle, et mu elu lausa lendab. Inimestel olid loetud elupäevad ja nendel hetkedel tundus kogu see raiskamine ja õppimine nii mõttetu. Kuid ma uskusin karmat.Kasm itte kõik siiski lõpuks usu peale ei taandu?
8. klass polnud raske, vähemalt minu jaoks. Ma hakkasin tasapisi isegi teistega rääkima. Käisin isegi ühel peol, kuigi ma ei joonud endiselt. Ma tulin sealt üpris kiiresti ära, sest ma ei suutnud seda rohkem vaadata. Kontrolli kaotanud tüdrukud olid lihtsalt jubedad ning päris pikalt seisis mu silme ees pilt fookusest väljas räuskavast Maarikast, kes oli kogu oma võlu kaotanud üheainsa hetkega. Kahju.

Oli peagi november ja ühtlasi lähenes mu sünnipäev- 31. oktoober, Halloween. Ema pidas millegipärast samal ajal uut aastat ja ärgitas ka mind osa võtma. Ma olin lõpuks nõus.
Tol õhtul juhatas ta mind tuppa, mille uks oli minu ees tavaliselt suletud. See oli nõiatuba nagu ta seda nimetas. Ei, see polnud riiuleid täis konnakudu, inimjäsemeid ja midaiganes veel. Mitte päris. Seal olid küll riiulid, kuid purkides olid hoopis ravimtaimed, pisikestes pudelites erinevad keedused, mitmed raamatud ja toa kõige keskel lebas valge ring, mille keskel oli helelilla linikuga kaetud väike altar. Aknast paistis peaaegu täiskuu selle kõige peale.
Ta pani meekoogid ja veini altarile ja ma istusin. Ta käis ümber valge joone kolm korda ja pomises midagi, mis kõlas väga kaunilt, otsekui haldja kõne mu kõrvus. Tegelikult oli see tavaline eesti keel, aga tol hetkel tundus see nii maagiline.
Antud rituaali kohta ei puista ma üksikasju, igaksjuhuks. See sisaldas nelja ilmakaare valvajate kutsumist, tänupalvet jumalale, söögi ja joogi maitsmist. Kui ma üritaksin seda kogemust kirjeldada, ma põruksin.
Nii mulle meenusid Maarika sõnad. „See oli nii-nii imeline, et ma lihtsalt ei suuda seda sulle kirjeldada. Loodetavasti käid ise ka kunagi ära, siis sa saad aru.”Ma mõistsin neid. Võimas. Meeliülendav. Nõiduslik.
See lõi minu ja ema vahele kuidagi erilise sideme. Kummalisel kombel tundsin ma isa juuresolekut ja sellest emale rääkides ütles ta, et Samhaini ajal ongi piir surnute ja elavate vahel hägune. Meie lähedased on alati kuskil olemas.
Sellest ajast saadik hakaksin ma ema rohkem jälgima. Ma ei tea miks, kuid ma tundsin, et midagi halba hakkab juhtuma. Mitme kuu vältel ei kaotanud ma valvsust ja tema muutus järjest vanemaks. Näost oli ta ikka sile ja väheste kortsudega, pruunides juustes oli vähe halli, kuid seda oli aru saada ta kõnnakus, ta olekus. Ta väsis kiiremini. Ning ma aimasin.

***
Ta jäi haigevoodisse umbes poole aasta pärast. Isegi siis üritas ta tööd teha, kuid ma ajasin ta alati tagasi puhkama. Ta keeldus arstist, ma pidin tema õpetuste järgi ise rohtusid tegema Terve suve harisin mina põldu, tegin heina, korjasin taimi ja tegelesin nende väheste loomadega, kes meil olid. Suvi oli erakordselt vihmane ja paljud külvatud asjad läksid raisku.
Ning ühel õhtul, kui lehm oli tagasi laudas, kanad söödetud ja väljas juba pime, läksin ma väsinult tuppa. Selles pole midagi ebatavalist, sest tavaliselt valges ma koju ei jõudnudki. Maja peale oli meil kokku viis tuba, sellest piisas täielikult. Valgust andsid petrooliumlambid, sest elektrit polnud siin juba mitu aastat. Võib- olla nii oligi parem. Kui ma olin parasjagu endale pudru ette tõstnud, et seda hävitama hakata, kuulsin ma ema nõiatoast kolinat. Ma kortsutasin kulmu ja kaalusin, kas peaks vaatama minema.
„Tanel!” hüüdis ema nõrgalt. Ma kargasin püsti ja jooksin sinna. Hoolimata ehmatusest avasin ma ukse vaikselt ja ma nägin teda seismas alatari juures, näppude vahel paks kulunud raamat. Ta vaatas mind oma elutarkade roheliste silmadega ja nagu transis läksin ma tema juurde. Me vaatasime tõtt.
„Võta see,” ütles ta aeglaselt ja pistis mulle raamatukese pihku. Ise läks ta lohiseval sammul oma tuppa, kuid ma jäin sinna. Ma istusin maha ja lehitsesin seda.
See polnud raamat, see oli kolm kokkukleebitud kaustikut. Ema enda lookleva käekirjaga ja selle sisu lõi mul hinge kinni. Ravimtaimede kasutamised, pruuliste tegemised, haiguste ravimised.. isegi loitsud käisid nende juurde. Sabatite ja esbatite pidamised, meditatsioonid, ennustamised. Nii palju asju ühes kohas koos, et see ajas segadusse, kuidas see kõik ära mahub. Lõpulehel olid mõned sõnad.

Tanel! Kui sa seda loed, tähendab see seda, et ma pidasin sind oma teadmiste vääriliseks ja ma ise olen edasi liikunud. Ära kurvasta. Sinus on väge ja ära lase sel raisku minna. Harjutamine teeb meistriks. Ole tubli!
Ma armastan sind.
Ema.

Ma teadsin täpselt, mida see tähendab ja see pani mul pea ringi käima.
Ma tormasin ema tuppa. Ta lamas voodis ja ma istusin tema kõrvale. Katsusin pulssi- mitte midagi. Ma ei kuulnud hingamist. Ta oli edasi liikunud.
Ohkasin. Ma teadsin Samhainist peale, et see päev ükskord tuleb, kuid siiski ei olnud ma selleks ette valmistatud. Kaotada ainus lähedane inimene oma elust on raske, kuid veel raskem on siis, kui see inimene on su õlgadele pannud koorma. Siinkohal oli tegemist selle kaustikuga, mis oli endiselt mul käes. Ma panin selle lauale.
Ma jäin sinna kuni hommikuni ja alles siis lonkisin ketastelefoni juurde. Ma valisin numbri ja teatasin arstile ema surmast. Sel hetkel sai minust täiskasvanud.

Matused olid tagasihoidlikud, kuid rahvast oli omajagu. Kuigi mu ema oli erak, armastasid inimesed teda väga. Ta ei olnud kunagi kuri, alati lahke ja abivalmis, mis siis et ta eelistas üksindust. Teda ei maetud kirikuaeda, kui sellest polnud viga. Ta oli väljaspool kivimüüre, vabaduses ja teistest eraldi- täpselt nagu elusama.
Mind lohutati, kallistati, avaldati kaastunnet, kuid see kõik jättis külmaks. Ma oli kogu aeg kivist näoga ja ma peaaegu kuulsin oma selja taga hääli, mis rääksid, et ma olid leinast hulluks läinud.. Ma paotasin vahepeal mõned sõnad, kuid jäin siiski lakooniliseks. Kristlik matmine ei tundunud emale vääriline.
Hiljem, kui kõik olid läinud, viisin ma läbi teistsuguse riituse, mis vastas tema usule. Ma leidsin selle ühest tema paljudest raamatutest. Tseremoonia polnud keeruline, kuid mul oli pärast palju kergem olla ja ma ei tundnud enam, et ema oleks minu selja taga, jälgides kõike kullipilguga. Ta hing oli vaba.
Loomad müüdi maha. Maja jäi tühjalt ja kurvalt metsa vahele seisma. Kõik ema purgid ja nõiatoa asjad panin ma keldrisse luku taha, et kaitsta neid võimalike rüüstajate eest. Asju oli päris omajagu. Ma kolisin Elvast ammu unustatud tädi Kadri juurde Tartusse, kes lubas mind kuni keskooli lõpuni aidata. Neil oli kuueliikmeline perekond. Lahkeid inimesi siiski leidub, isegi kui need on Jehoova tunnistajad. Tädi vaatas alguses minu kommete peale viltu, kuid ma harjusin sealse eluga. Jehoova usku ei võtnud ma kunagi omaks.
Kaustiku võtsin ma endaga kaasa, kuid sisseelamise hoos jäis see kapinurka ja üsna pea ka ununes.

Üldiselt on mul oma noorusest vähe meeles ja need ükskikud seigad, mis ma välja tõin, on ilmselt tähelepanuväärseimad. Kuid nüüd, unustades hetkeks mineviku, maandume tagasi argipäeva juurde, et elu saaks edasi minna.

Surnuaias oli mõnusalt vaikne ja selline teistsugune õhkkond. Kuidagi
pühalik.

Väga õigesti öeldud.

Ja mulle väga meeldib see jutt juba.. Religioonid ja kõik üleloomulikud asjad on see, millega ma olen alati tegelenud ja mida ma olen lugenud...
Ma kujutan ette, et asi läheb väga põnevaks..
Uut!

Hea:)

Samhain? Kas see polnud "The House of Nightis" mitte see püha, mille ajal Zoey Tumedate Tütarde juhiks sai?
Btw, tegelikult on nende nimi"The Dark Daughters" aga ma tegin umbkaudse tõlke xD
Jätka...kuigi ma tavaliselt ei loe Eestiga seotud jutte.

Jep, lühike. Eriti mulle meeldib siin jutus see, et kõik on omavahel seotud :)
Alguses arenevad asjad tasapisi, siis jälle kiiresti, siis tasapisi jne
Minu sünnipäeva eri siis
Vene keele tõlkeks soovitan Google Translate' kasutada.. sest sealt ma need saingi

2000. aasta

Kevad.

Kell helises vahetundi. Üks viiene noortekamp kulges laisalt matemaatikaklassi poole. Kolm poissi- dressipükste, firmabotaste, siilisoengu ja kortsus triiksärkidega noorukid- ning kaks piitspeenikest tüdrukut, ülesse löödud nagu ikka. Noored ei muutu ka kunagi.
„Ou, Luukere, täna diskole lähme?” küsis üks neiudest, punase lokkis juustega ja nimega Gloria.
Luukereks nimetatu, pärisnimega Raul, vaatas Gloria poole ja paljastas hambad naeratusse, mis tundus pigem nagu irvitus. Sellest oli ka keegi omaarust geenius talle nime andnud.
„Küsid ka veel või?” ütles too, tehes kätega mingi imeliku liigutuse. Kamp naeris ja võttis klassis tuttavad kohad sisse. Kevin ja Vladimir vahetasid tüdinud pilgu ja Gloria ning Jaanika olid laskunud sügavasse arutellu poiste teemal. Nad olid peaaegu ainukesed, kes juba klassis olid.
Tanel vaatas korraks kergitatud kulmudega noorte poole ja muigas hetke, võttes koha sisse kuskil keskel. Kolme aastaga oli ta välimus küllaltki muutnud. Ta oli parajalt musklis, pruun, pikk ja erinevalt selle aja moest olid tal poolpikad mustad juuksed. Ainult silmad olid endiselt sama läbitungivad ja hallid. Ta oli edukalt lõpuklassi jõudnud ja ühtlasi teadis ta ka, et päevad tädi juures hakkavad lõpule jõudma
„Kuule sina! Eeemoo!” hüüti tagantpoolt. Tanel pööritas silmi. Ta käis mustas ja ei suhelnud inimestega, aga kus kohast üldse oli selline sõna nagu emo tulnud?
Ta sai paberikuuliga vastu pead ja see sundis ta ümber keerama.
„Jah?” päris ta, pilk sähvimas ühelt teisele. Alguses oli vaikus, kuid siis puhkes kamp naerma.
„Friik,” itsitasid Gloria ja Jaanika.
Uue silmapöörituse saatel keeras Tanel end tagasi ja üsna pea helises ka kell. Tema kõrvale potsatas Maarika, kes polnud selle aja jooksul üldsegi muutunud. Endiselt särav, ilus ja peaaegu ainuke, kes temaga suhtles.
„Hommik, päiksekiir,” ütles Tanel talle naeratades. Maarika tegi talle tervituseks põsemusi ja laotas asjad laiali. Nad olid juba aasta aega käinud.
„Lähme ka õhtul diskole äkki?” pakkus Tanel, huuled tüdruku kõrva riivamas. Neiu itsitas kelmikalt ja noogutas. Tagantpoolt kostus öökimist imiteerivaid häälitsusi, mis rikkusid igasuguse õhkkonna.
Koolipäev venis ja venis ja lõpuks said need piinavad kaheksa tundi läbi viie paiku. 11b oli viimane klass, kes majast lahkus. Kahe tunni pärast pidi võimlas pidu hakkama ja Tanel oli lubanud Maarikale autoga järgi minna. Ta oli küll alles kuu aja eest load saanud, kuid sõitis päris hästi. Tädimees Rauno lubas tal mõnikord enda Volvot laenata.
Koju läks ta trammiga. Niipea kui ta uksest sisse sai, oleks Moonika ta jalust jooksnud ja Karl tema järel.
„Lõpetage ära, ise tahate suured olla juba,” keelas Tanel, kuid tema jutt oli lastele nagu hane selga vesi.
Kui vanasti oli siin majas jooksnud ringi neli last, siis nüüd oli alles kaks. Marek oli nädal pärast Taneli sissekolimist minema läinud ja elas nüüd Jõhvis, Taavi oli vaadanud ülikoolis käimiseks endale eraldi korteri. Ning nii jäi ta jäigi koos 8- ja 12-aastaste jõmpsikatega ning Kairi ja Raunoga sinna elama. Varsti kavatseb ka tema minema minna, sellepärast ta otsiski meeleheitlikult, kuid tulemusetult tööd.
Uksele ilmus kurnatud ilmega Kairi, põlletaskust kulp välja küünitamas.
„Nad on täna nii võimatud,” kaebas naine ja Tanel noogutas hajameelselt. Ta viskus külmkapi kallale ja tegi endale kiiresti paar võileiba, manades ette näo, et ta kuulab oma tädi juttu. Kairi oli lühike, kergelt ülekaalus ja lokkis punakaspruunide juustega rõõmus naine. Ta oli otsekui lasteraamatust välja astunud heasooviliku ema kujutis.
Automürin õues andis märku, et Rauno on koju jõudnud. Ta polnud uksest sissegi saanud, kui Tanel teda juba oma tahtmisega pommitas.
„Kas ma täna õhtul su autot saan?”
Rauno kortsutas oma puhmas kulmu ja päris omakorda:
„Kuhu sul sellega minek on?”
„Me lähme Maarikaga diskole,” seletas Tanel kannatamatult,”Ta elab teises linna otsas.”
Mees mõtles hetke ja noogutas siis. Tanel napsas ta käest võtmed ja lidus ülesse korrusele, samal ajal kui Rauno oma koguka kere köögilaua taha istutas.
Noormees viskas triiksärgi seljast ja pani asemele tavalise T-särgi ning musta pusa. Teksad jättis ta alles ja viimaks viskas punased tennised ka jalga. See kõik ei võtnud isegi viite minutit. Kui Tanel oleks viitsinud selle kallal natuke mõtteid mõlgutada, oleks ta olnud õnnelik, et ta ei pea tüdrukute moodi end tund või kaks ülesse lööma.
Ülejäänud tunnikese vaatas ta telekat ja lõpuks mõtles liikuma hakata.
Liiklus oli küllaltki hõre ja Tanel jõudis oodatust poole kiiremini Maarika korteri ette. Ta väljus, lukustas uksed ja kõndis kolmandale korrusele. Uksevastu tuli Maarika toakaaslane Helen, peas rätik ja seljas hommikumantel. Ta paistis olevat üllatunud.
„Nii vara? Ma mõtlesin, et meil on pool tundi veel aega. Hei, Marru, Tanel tuli!” karjus ta tahapoole ning lisas siis vaiksemalt poisile:”Astu sisse.”
Noormees võttis koha sisse köögilaua taga ja põrnitses seina. Ta oleks pidanud aimama, et neil tüdrukutel on rohkem aega vaja.
Uksekell helises jälle ja seekord oli tulijaks Sten, Heleni poiss-sõber, kes kohe kööki jõudes pani suitsu ette.
„On ikka naised, eks,” pomises ta mokaotsast. Tanel noogutas. Sten oli temast kolm aastat vanem ja töötas autoremonditöökojas.
„Räägi, kas see on sinu punane Volvo, mis seal ukse ees seisab?” jätkas ta vestlust.
„Tädimehe oma,” vastas Tanel ning nagu arvata oligi, läks jutt edasi masinatele. Tüdrukud, kui nad köögiuksest mööda juhtusid minema, pööritasid selle peale vaid silmi.
Umbes seitsmeks olid mõlemad valmis ja demostreerisid end koridoris. Poisid vilistasid kooris, panned neiud itsitama. Tanel pidi tõdema, et tal on ikka tõsiselt vedanud.
Kuigi disko oli alanud, nad ei kiirustanud, sest algus oli alati selline veniv. Tanel avas Maarikale ukse, piieldes ise samal ajal kadedalt Steni mootorratast.
Ning nagu nad olidki arvanud, läks tõsisem tantsimine alles tunni aja pärast lahti. See oli hea lõõgastus argipäeva raskele rutiinile. Pärast pikemat tantsimist läksid nad neljakesi õhku hingama. Nad olid ainukesed.
„Päris mõnus ju,” naeratas Helen, lehvitades endale kätega tuult. Maarima noogutas, kuid Tanel vaatas hetkeks kaugusesse.
„Ja ma arvasin, et nad ei suuda endale rohke krohvi peale toppida..” pomises ta, kui pimedusest ilmusid välja Gloria ja Jaanika, itsitades nagu hullumeelsed. Jaanika oli oma tumepruunide juustega mingi väga imeliku seongu teinud ja tõesti, nad olid väga paksu meigikihi all. Nelik jäi vait, kui neist mööduti. Sten ütles nende kohta paar vängemat sõna, mille enamiku tähendus riimus sõnaga kits.
„Minu naist ei sõimata, raisk,” ütles Raul, ilmudes välja eikuskilt.
„Ega minu,” lisas Kevin oma vene aksendiga. Vladimir oli ka ühe sellise tibi endale käevangu saanud ja lõi käega, juhtides tüdruku eemale, ise midagi samuti vene keeles pomisedes.
„Сразу ебать себя, сволочи, ” urises Sten. Tanel vaatas teda hetkeks mõistmatult, kuna ta polnud kunagi kuulnud venekeelset ropendamist, aga kui Maarika sosistades need sõnad tõlkis, läksid poisi silmad suureks ja näole ilmus muie. Raul ja Kevin läksid aga sellest täiesti segaseks ja tahtsid Stenile kallale minna. Tüdrukud taganesid, kui Tanel vahele hüppas ja Raulile vastu vahtimist virutas. Too taarus tagasi ja hoidis oma valutavast lõualuust kinni, näol ehmunud ilme. Ilmselt poleks nad kunagi uskunud, et see „emo” suudab nii hästi lüüa.
„Эта вещь не остались в стороне!” ähvardas Kevin ja kadus koos Rauliga. Mehed vahetasid omavahel pilgu ja Maarika võttis Taneli kohe ette.
„Miks sa teda lõid? Nüüd ta võib su peale kaebuse esitada!”
„Refleks,” pomises poiss. Seda ilmet oli ta korra varemgi näinud, põhikoolis. Kuid see teine pool tõotas kättemaksu, mis tähendas, et enam ta rahus puhata ei saa.
„Ну, товарищ,” kiitis Sten ja patsutas poissi õlale.
„Jäta see vene keel, ma ei saa mitte muhvigi aru,” naeris Tanel ja viipas, et nad tagasi sisse läheks.
Pidu ei jätkunud enam tavalise hooga ja üsna varsti läksid nad minema. Helen ja Sten jäid veel ühe aeglase loo ajaks. Kuna kell oli veel vähe, mõtles Tanel minna Emajõe äärde. Maarika oli nõus.
Jõgi oli kuuvalguses väga kena ning kevadine jahe õhk oli värskendav. Maarika väristas õlgu ja Tanel andis talle enda pusa, mis sest et tal sellest külm hakkas.
Nad toetasid vaikides auto kapoti peal ja vaatasid tähistaevast. Tanel võttis ettevaatlikult tal käest kinni ning nihkus lähemale. Maarika vaatas talle sügavalt otsa ja järgmine hetk nad suudlesid. Ning üks asi viis teiseni.

Mulle meeldib!
Uut!

Mulle väga meeldib see, et see alguses olnud Wicca osa on siiski reaalne. Ise praktiseerin ka Wicca't.

Üldse on hästi mõnus jutt. Mulle väga meeldib ja ootan uut osa.

Jälle, mitu asja juhtub ühes peatükis.

2. peatükk

Ma avasin silmad ja oigasin. Ma olin jälle siin.
Must-valge unenäomaailm. Ma olin seda mõned korrad külastanud, eriti viimasel ajal, aga kas keegi on minu nõusolekut selliseks asjaks küsinud? Looda sa. Pealegi oli mul ainult seljas mingisugune imelik rüü.
Siin oli pehme liivaga rand, eemal kohises meri. Ma seisin kaljude juures nagu alati. Kaljude sees oli ka haigutav must avaus, mis tundus mulle kummaliselt tuttav. Seni ei olnud mulle meenunud.
Midagi hägustus ja mu kõrval seisis rebane. Ma ei tundnud hirmu, vaid kükitasin ja vaatas loomale silma. Need tundusid haruldaselt targad ja olekust, kuidas ta mind vaatas, tundus nagu ta mõistaks mind. Minu valu. Ta oli alati siin, kui vaja.
Silitasin looma ja piidlesin koopasuud. Tõusin, kõndisin paar sammu ja keerasin siis tagasi. Jälgi polnud näha.
Ning mu ette ilmus kuju...

Ja põrgulärm ajas Taneli ülesse. Ta surus padja kõrvadele ja lõi äratuskella kapi pealt maha. See plärises endiselt edasi, nii et tal ei jäänud muud üle kui ärgata.
„Neetud kell,” pomises ta pahaselt ja istus mõni hetk bokserite väel voodis. Ta haigutas ja põdes veel mõned hetked esmaspäevast haigust nimega laiskus. Ühtlasi üritas ta unenägu analüüsida.
Juba ei tea mitmes selle kuu jooksul. Need hakkasid juba painajaks muutuma. Äkki peaks laskma arstil unerohtu kirjutada... Tanel triikis kätega oma nägu ja üritas üksikasju meenutada, kuid ainuke, mis tal täpset silme ette tuli, olid need rebase silmad. Nii kummaline kui see ka polnud. Aga vähemalt seekord oli edasiminek- ta oleks äärepealt mingit tüüpi näinud, seda polnud varem juhtunud.
Poiss libistas pilgu üle toa ja nentis, et see oli endiselt väike ja tsipake sassis. Mitte täielik sealaut nagu Kairi ütles tavaliselt. Seinu ei katnud postrid nagu aasta tagasi, alles olid vaid mõned üksikud ja üks pilt bikiinidest blondist näitsikust. Laud oli õpikute ja lahtiste paberilehtede all lookas, kapist turritasid riided välja ja ka põrandal leidus üht-teist. Sealt haaraski nooruk endale ühe bändi logoga särgi ja kulunud auklikud teksad. Korraks jooksis tal peast läbi koristamise mõte, kuid selle hetis ta vähemalt praeguseks peast.
Tanel viskas asjad kotti ja kõmpis alla. Rauno ja Kairi olid juba üleval, nagu ka väiksed Moonika ja Karl, kes tõstsid peaaegu et igahommikuse protesti, miks nad peavad kooli minema sellise ilusa ilmaga. Tanel kugistas pannkooke alla, heites lühida pilgu õue- kaunis päikesepaiste, taevas polnud mitte ühtegi valget laiku. Kahetsusväärselt mõnus.
Ta kulistas piima peale, saades noomivad sõnad Kairilt, kes soovitas tal aeglasemalt süüa, kuid paari minuti pärast oli minek. Rauno viis noored kooli ja ise läks tööle.
Vaevalt oli Tanel uksest sisse saanud, kui tema vaatevälja hõivas Raul, selja taga kogu tagapärane kamp ja paar kutti veel lisaks. Noormees mõistis, et ta on üpris täbaras seisus ja neelatas.
„Sa oled surnud, mees,” ähvardas Raul. Tanel märkas, et ta vastasel on huul paistes ja lõug päris kõvasti sinine.
„Enda arust ma küll veel elan,” vastas ta külmalt ja üritas mööda minna. Temast krabati kinni ja suruti vastu seina. Lööke hakkas igast suunast tulema, kuni ta kuulis uuesti Rauli häält.
„Kuidas maitseb, мудак?” uriseti talle kõrva. Tanel hoidus vaevaga oigamast, sest see kamp oli teda päris omajagu tümitanud. Kuid vaikimise asemel vastas ta üpris kõva häälega.
„Nii arg oledki, et annad kambaga peksa? Kurat, ma mõtlesin, et sinus rohkem meest on ja tahad mulle üks ühele..” rohkem ei saanudki ta öelda, sest kellegi rusikas lendas talle suhu. Ilmselt peks oleks jätkunud, kui direktor Kasekas poleks vahele sekkunud.
„Mis siin sünnib? Nüüd kohemaid kõik see kamp minu kabinetti,” käratas ta,”Mitmekesi ühe kallale, kas teil häbi ei ole, poisid?”
Nüüd hakaksid ka õpetajad järsku kuskilt ilmuma. Tanel sülitas põrandale ja nägi paistes silma alt, et see oli punane. Veri kohises ta kõrvus ja korraks vaatas ta raevunult oma peksajaid. Need taganesid, kuid ta kargas hoopis Raulile kallale ja nad hakkasid omavahel kaklema. Kogu oma viha rakendades tümitas ta poissi hoolega ja sinna kuhu juhtus, kuigi peamine objeks oli nägu, ning sai ise ka omajagu lööke juurde. Direktorist ei teinud enam keegi välja, mõned õpilased rahuldasid oma verejanu rüselejaid ergutades.
„Olete te inimesed või loomad?” möirgas Kasekas ja üritas poisse lahutada, kuid Raul andis talle kogemata vastu vahtimist.
„Oh, perse,” ropendas ta lõpuks ka eesti keeles.
„Kohe. Minu. Kabinetti.” Hingeldas mees ja näitas näpuga treppide poole. Üksteist tõugates liiguti sinnapoole. Direktor hõõrus oma valutavat lõuga ja vaatas üleolevalt kogunenud õpilasi, kes tegevuse raugedes sihitult ringi uitasid.
„Kell on juba ammu helisenud, marss klassi,” käsutas ta ja sammus ise poistele järgi.

„Sind kõrvaldati nädalaks koolist?” ahastas Kari ja kattis oma silmad käega.”Oh taevake küll. Ja su nägu!” ta otsis kiiresti köögikapist välja puhastusvedeliku, vati, salvi, plaastri ja sideme.
„ Raul nägi hullem välja,” kinnitas Tanel, üritades vaprat nägu teha, kui tädi ta haavu tohterdas,”Kaks nädalat eemal pluss käitumishinne mitterahuldav, ta andis direle vastu vahtimist. Ta ise noris seda keretäit mu käest.”
Kairi ohkas ja vangutas pead. Ta ütles:
„Tanel, Tanel. Miks sa pead ometi nii keevavereline olema?”
Noormees hingas vilinal sisse, kui naise sõrmed ta kergelt tursunud silma katsusid. Lisaks sellele oli tal kehal päris palju siniseid plekke ning ainult mõnedest haavadest jooksis verd. Siiski need paistes kohad olid kõige valusamad. Soe päike tundus teda lausa mõnitavat.
Uksel kõlas järsk koputus ja mõlemad võpatasid. Kairi tegi ukse lahti ja seal seisis silmnähtavalt paanikas Maarika.
„Kus ta on?” päris ta, kuid ta pilk lages köögilaual istuvale poisile.
„Oh, Tanel,” ütles tüdruk kergendatult ja tormas poissi kallistama. Oiete peale lasi ta aga lahti ja asus ise tema kehal olevaid vigastusi kompima. Kairi sättis end laua taha istuma.
„Oh teid poisse küll,” ütles ta, määrides salvi Taneli nukkidele. Noormees oli üllatunud, sest esisti arvas ta, et Maarika sõimab ta näo täis, aga naised on ikka ettearvamatud olevused küll. Virutad kellegi ühekorra- saavad pahaseks. Kakled pikemalt- hoolitsevad sinu eest nagu oleks sa invaliid.
„No täpselt minu mõte,” pahandas Kairi,”Ma ei saa aru, miks nad peavad kõike rusikatega lahendama..”
„Tegelikult on see kõik Steni süü,”katkestas Maarika tedakindalt ja teised ruumisviibijad vaatasid teda üllatunult.”Tema õrritas neid tüüpe, nii et Tanel pidi Rauli lööma ja noh, see on juba kord selline kättemaksuhimuline.”
Kairi turtsatas ja oli tuliselt temaga nõus, kuid Tanel katkestasin nende dialoogi.
„Palun, naised, mu pea valutab.”
Mõlemad muigasid ja Kairi lahkus omaette pomisedes köögist. Nii pea kui uks oli kinni vajunud, suudles Maarika Tanelit ettevaatlikult ja kallistas uuesti.
„Kui ma kuulsin, et Rauli kamp oli sind tümitanud, läksin ma täiesti endast välja,” seletas ta summutatult,” aga mitte keegi ei suutnud uskuda, et sa peksid üksi Rauli nii läbi, et ta enda ema ka ei tahtnud teda ära tunda. No muidugi nii hull ka lugu ei olnud, aga ta nägi ikka päris jube välja. Mitmeid kordi hullem kui sina, kuigi sinu kallal oli tervelt kuus tükki. See on täiesti uskumatu, et sa nii vähe vigastatud oled.”
„No jama lugu, kui ma sulle pettumuse valmistasin,” pomises poiss kogu selle pika loo peale. Maarika paistis solvunud olevat, kuid Tanel tegi endale omase haleda näo pähe ja tüdruk tonksas teda mänglevalt.
„Aia,” tegi Tanel, näos moodustamas võlts valugrimassi. Tütarlaps pööritas silmi ja tegi talle veel ühe põsemusi, sosistades kõrva:
„Muide, reede oli super,” endiselt kavala pilguga teda vaadates, jätkas Maarika nüüd juba natuke kõvemini,”aga ma pean nüüd minema. Töö ootab.” Ta kallistas poissi veelkord ja lubas teda selle nädala jooksul vaatama tulla. Tanel jättis hüvasti ja lohises hambaid kokku surudes oma tuppa. Näost ta ei paistnud pooltki nii hull, kuid see-eest oli erinevaid traumasid üle kere mitme eest. Välja ei kavatsenud ta paar päeva minna.,
Tanel pikutas voodis ja vahtis igavasse valgesse lakke. Liikuda ta hetkel ei jõudnud ega viitsinud eriti, teleka isu tal polnud, mingeid huvitavaid raamatuid polnud käepärast ja tüdimus tappis. Koolis oleks vähemalt mingi kindel ajakava ja tegevus, kuid kodus... Ta ohkas ja jätkas põrnitsemisest, pea seekord täiesti tühi.
Pidurite krigin. Hall BMW põrkab kõrvulukustava pauguga vastu uut Audit, mis omakorda annab tugeva löögi punasele Volvole, mis kaotab juhitavuse ja sõidab vastu poeseina. Keegi karjub midagi. Lakkamatu autosignaal. Rauno peast tilgub verd ja klaasistunud silmad vaatavad auto lakke. Kohutav, kohutav valu, kuid mitte füüsiline, vaid hingepiin.
Tanel ehmatas end vandudes püsti, ikka veel lõõtsutades. Raskustunne ei tahtnud lahtuda. Kujutluspilt surnud Raunost ei tahtnud silme eest kaduda ja järsku valdas teda kindel teadmine- Riia maanteel seal kolme tee ristumiskohas, poole tunni pärast. Ta tormas alla, unustades täiesti oma hädad ja valis paanikas olles Rauno mobiilinumbri. Kutsumine tundus igavikuna, siis käis krigin ja Rauno võttis vastu. Tanel ohkas kergendusest.
„Tule täna pikemat teed pidi,” palus poiss.
„Miks?” imestas Rauno ja ragin valjenes.
„Mul on sealt uuest poest Tähtveres rattakiivrit vaja,” leiutas Tanel kähku umbes. Rauno mühatas ja lubas läbi käia ning pani siis toru ära. Noormees ei rahunenud maha, ta närvitses hoopis rohkem. Kui lapsed koju tulid, soojendas ta ise neile pannkooke ja kallas siirupit peale. Söötma hilinenud Kairi lõi imestusest käsi kokku, kuid seda kõike ei pannud Tanel tähele. Ta vaatas pidevalt kella ja siis ust.
„Ootad sa kedagi?” küsis Kairi lõpuks läbinägelikult. Poiss noogutas.
„Maarikat?”pakkus naine, kuid seekord sai ta pearaputuse osaliseks.
„Olgu, kui sa nii salapärane meil täna oled,” kehitas tädi õlgu ja hakkas laste laga koristama. Need läksid aga käratsedes ülesse korrusele ja kööki jäi maha vaikus.
Minutid jooksid. Rauno oleks pidanud juba ammu kodus olema. Tanel hakkas edasi-tagasi sammuma ja mudis sõrmi. Kairi vaatas teda murelikult ja tundus, et närvilisus nakkas.
„Rauno peaks juba kodus olema...” ütles ta vaikselt, korrates poisi mõtteid. Ning aeg lendas edasi.
Tund aega hiljem kostus väljast automürinat ja mõlemad ohkasid kergendatult. Rauno astus uksest sisse ja oli täiesti terve, kuid pahane.
„Ma ei leidnud Tähtverest mitte mingeid rattapoode. Ilmaasjata läks aeg raisku.. aga naisukesele tõin ma need,” ütles ta juba lõbusamalt ja tõmbas selja tagant välja suure roosikimbu.
Kairi ahhetas ja Tanel läks kiiremas korras teise tuppa, lükates teleka käima. Parasjagu lõppes mingi seebikas ja edasi pidid uudised tulema. Poiss oli pinevil ja nagu ta arvanud oligi- avarii Riia maanteel, bemm ja audi põrkasid kokku, ei ühtegi surnut, õnneks.
Tänu temale.
Tanel raputas pead, otsekui sooviks selle mõistmise sõna otseses mõttes peast heita- Ta oli oma mineviku siia kolides maha jätnud, nii oli ta otsustanud. Viisteist aastat oma elust peaaegu et maetud.
Maha maetud... ja talle meenud ema haud. Tanel vandus ja üritas sellest kujutluspildist vabaneda, kuid asjatult. Ta polnud teist korda seal käinud, aga kõik oli meeles nagu oleks see alles eile olnud- Inimesed, kirikuõpetaja sügav hääl, nuuksed ja linnulaul. Hiljem oli olnud vaikus ja ainult tema sõnad olid kõlanud.
Noormees üritas muule mõelda, näiteks sellele, miks mineviku varjud teda nüüd kummitama tulevad. Ta ei uskunud enam üleloomulikke asju, vaid oli nüüd ateist, mitte Jehoova tunnistaja nagu ta tädi ja nõid nagu ta ema. Isa oli vist üldse luterlane olnud ja Maarika oli ka ristitud. Nii palju erinevaid uske ümberringi ja oli kitsarinnaline väita, et ainult üks on õige tee. Siiski tehti seda üpris tihti.
„Okei, mul on midagi väga viga,”pomises ta omaette, langetades pea põlvedele.
„Hea, et isegi aru said,” ütles Karl, maandudes tema kõrvale istuma. Poisike oli uudishimulik, sellest oli kohe aru saada.
„Kas niimoodi kakelda on valus?” päris ta lõpuks. Tanel tõstis pea ja näitas lõpuks oma nägu lähedalt, mille peale Karl päris ära ehmatas.
„See pole veel kõik, mul on keha peal rohkem,” hoiatas nooruk muiates. „Ja kujutad ette, too teine nägi veel jubedam välja.” Karli silmad olid õudusest pärani. Tanel ise polnud veel peegli ette jõudnud, nii et ta ei kujutanud oma välimust ette. Aga ega seal ilmselt midagi head loota pole.
„See-eest olen ma nädal aega kodus,” lisas ta irvitades ja pani jalad ülbelt lauale. Väike poiss trampis ja vingus:”Mh, ma tahan kaaa... ma annan kellelegi rusikaga, äkki lastakse mind ka koju?” lõpetas ta lootusrikkalt. Tanel vangutas pead ja ütles:
„Jääb ära. Sa oled koolist kõrvaldamiseks liiga noor.” Karl ristas käed ja tegi mossis suu, mille peale noormees lõbusalt naerma hakkas, kuid kohe lõpetas, kui valupisted ta külgedele sööstsid. Ta krimpsutas nägu, kuid ei kahetsenud Raulile tehtud. Keskkool oli talle õpetanud, et mõned inimesed ei saa tõesti ennem aru, kui mõistus koju peksta.
Moonika kepsles telekatuppa ja Tanel oigas, kui nad Karliga vaidlema hakkasid. Ta tõusis püsti ning võttis köögist mõned Kairi küpsetatud värsked moonisaiad, mis olid juba pikemat aega majas mõnusat lõhna levitanud. Kiiresti süües otsustas ta haruldaselt vara magama minna. Ees ootas viis päeva kodus passimist.. no ja järelõppimist ka, miks mitte ennast enne seda kaelamurdvat tööd välja puhata.

Tõesti hea jutt. See on ka just eriti huvitav, et mitu asja juhtub ühes osas ja ka niivõrd lähestikku. Mulle meeldib ja ma ei lakka ka seda kiitmast.

Ootan põnevusega uut osa =)

Lugesin selle läbi ja pean tunnistama, et minule meeldis. Kohati leidsin küll typosid, aga need ei seganud lugemist ning mõttest sain alati aru.
Rituaalikirjeldused oleksid võibolla natukene rohkem õhkkonda loonud, aga samas oleksid need ka loo kiire tempoga vastuollu läinud.

Kas poisi ema oli Eesti nõid, Keldi sugemetega nõid või lihtsalt selline...seganõid, new-age isik? Sest siiani jäi mulle mulje, et ta on üpris looduslähedane, võibolla eesti-paganistlik isik, samas su signatuuris olev pilt ning Samhaini mainimine panevad pigem new age'ile ja keldipaganismile mõtlema.

Ootan järge.

Väga mõnus lugemine.

Uut ootan juba :)

3. osa

Neljapäeva hommik koitis jaheda ja värskendavana. Maapiirkondades mähkis udu metsad ja põllud enda embusesse, linnas oli lihtsalt tunda karget õhku. Lapsed läksid kooli, täiskasvanud kiirustasid tööle.
Kuid Tanel nägi und.
Juba pikemat aega seisan ma siin. Huvitav, kas ma siit kuidagi omal tahtel ka välja saan? Ei hakanud proovida, vaid vahtisin endiselt koopa sissekäiku, millele ma polnud nagu tavaliselt sammugi lähemale jõudnud.
Rebane mu kõrval paistis midagi ootavat. Jalad tinarasked, lähenesin ma kaljule paar sammu. Mitte midagi ei juhtunud. Astusin vaevaliselt veel ühe. Nii raske oli liikuda ja pealegi laugudel oli suur surve peal, nägemine oli piiratud. Järgmise sammu ajal lendasin ma hoopis käpuli.
Liiv tundus mu käte all vägagi ehtne. Kuum, peen, libises sõrmede vahelt läbi. Esimest korda panin ma midagi tähele- siin ei olnud lõhnasid. Ma ei mõistnud, miks ma peaaegu igal ööl siin lõksus olen, mis minuga viga on?
Midagi virvendas mu ees ja ma nägin paljaid jalgu. Ma kardsin ülesse vaadata, sest uni võis lõppeda. Siiski, otsekui mingi minust sõltumatu vägi tõmbas mu pea ülesse poole ja siis ma nägin Teda.
Sel hetkel ta kadus, jättes mind hingepõhjani vapustatuna istuma. Seda ei saanud just juhtuda. Ei, ta ei kadunud, mõtlesin ma. Ta oli veel siin. Ma tundsin seda. See heasoovilik soe aura, mis siin läheduses oli pidi Talle kuuluma. Rebane tegi midagi noogutuse sarnast nagu oleks minu mõttekäigust aru saama.
Ma tundsin enda kaela hella puudutust ja mul tuli kananahk ihule. Vähamlt tundus mulle nii. Minuni jõudis mõistmine, et ma olen kaitstud, kui ma ise vaid seda palun. Mind saadakse alati aidata. Ma sain aru, kuid unenäomaailm hakaks mu eest hajuma. Seekord ei punninud ma vastu, vaid lasin sellel kõigel vaikselt minna..
Minna...
Tanel ärkas võpatades ja tundis, kui kanged olid tema jäsemed. Ta lebas hetke voodis ja mõtles just nähtu järele. Kui ta oleks uskunud sellistesse asjadesse, oleks ta pakkunud, et ta võis olla kohtunud oma kaitseingliga. Kuid kuna Tanel ei uskunud jumalat – nagu ta endale meelde tuletas- ega sellega kaasnevat, sättis ta vähemalt hetkel selle enda igavleva ja hiilgava kujutlusvõimega mõistuse arvele.
Tema pilk libises kella peale ja kulmud kerkisid üllatusest- osutid näitasid poolt ühte pärastlõunal. Ta polnud kunagi nii kaua maganud.
Vaevaliselt ajas nooruk end ülesse, ringutas ja silmitses nagu iga hommik toas valitsevat loomingulist segadust. Tanel mõtles, et kui dušši all on käinud, söödud ja natuke logeletud, võiks ju Kairi meeleheaks siin natuke korda midagi teha. Ning kuna ta nägi juba natuke parem välja, võiks hiljem Maarika või kellegagi õue minna.
Kuid pärast kiiret sööki muutis Tanel plaane ja otsustas raamatukokku minna. Kui probleemide eest ei saa põgeneda ega oska neid lahendada, tuleb teha taustauuringut. Ta viskas punase jaki selga ja astus õue.
Sihtpunktini polnud väga palju maad, kõigest kahekümne minuti tee. Ta silmitses oma peegeldust poeaknalt ja pidi tõdema, et need kollakad ja lillakad varjundid näos polnud just kõige kenamad. Aga ega need väiksed armid mehele midagi tee.
Raamatukogu oli päris suur valge hoone. Tanel ei sattunud sinna just tihti, ta polnud kuigi lugemislembeline. Riiulid ei kõrgunud laeni vaid olid mugavalt kättesaadavad. Ta eksles sihitult ringi, kuni leidis kogemata otsitud teema- okultism.
Noormees vaatas ringi, tehes kindaks, et läheduses polnud hingeliski. Ta lehitses paari raamatut, kuid pani need turtsatades tagasi. See kõik oli tema meelest üks suur jama. Unenägude seletajast ei olnud mõtet otsidagi, seal olid enamasti ainult märksõnad. Talle jäi silma üks raamat inglitest, aga see oli nii paks, et noormees mattis selle mõttes kohe maha.
Lootusetult ohates keeras ta ringi ja oleks äärepealt raamatukogutöötaja otsa jooksnud. Pilk nimesildile ütles, et tegemist on Aive Saaregaga.
„Kas ma saan kuidagi aidata?” küsis noor naine lahkelt.
„Ee.. ei. Jah. Ma ei tea,” naeris Tanel närviliselt.”Asi on selles, et ma nägin üthe kahtlast unenägu, millele ma tahaks seletust saada, kuid nendes raamatutes pole midagi sobivad vist.”
Aive kummardus ja soris natuke aega raamatutes. Tanel uuris seni ta välimust. Suht pikk ja sale, kohevad blondid juuksed punupatsis, seespool asetsevad silmad, väike nina.. ja neetult kobe tagumik pealekauba.
„Jah, ega siin kahjuks midagi erilist ei ole,” nõustus Aive ja naeratas vabandavalt. Tanel avastas end mõtlemast, et too on oma kummalisel kombel päris kenake.
„Pole viga,”kehitas Tanel õlgu ja pöördus minekule. Kuid naine ei jätnud teda rahule
„Ma olen natuke unenägusid ja spiritualismi uurinud, äkki räägid sellest mulle ja ma oskan sind aidata,” pakkus ta. Poiss kaalus seda. Võhivõõrale rääkimine poleks iseenesest mitte mingi mure, tegelikult lausa hea mõte. Aga see uni tundus kuidagi isiklik... ah, vahet pole. Ta noogutas ja nad istusid ühe laua taha.
„Nii,” alustas Tanel muiates ja rääkis üldpili kogu loost. Aive paistis väga huvitatult kuulavat ja kohati oli noorukil isegi ebamugav. Mitte keegi polnud tema juttu varem nii pingsalt jälginud. Kui ta lõpule jõudis, kortsutas naine kulmi.
„Mida sa täpselt pead tõstes nägid?” päris ta uudishimulikult.
Tanel raputas pead.”ma ei suuda seda kirjeldada. Üle mõistuse, eks? Teate küll-„
„Sa võid mind sinatada.”
„Tead küll,” jätkas Tanel häirimatult,”et mõndasid asju peab ise kogema. Mõnda asju pole loodud otseselt silmaga nägema. Seda võib tunda nii kehas kui ka vaimus, kuid nägemismeel veab mõnikord alt. Näiteks elekter. Me tunneme selle soojust ja näeme selle abil, aga elektrivooge ennast pole vist keegi meist näinud.”
„Või armastus,” lisas Aive mõtlikult,”Seda on tunda igas rakus ja keerab mõistuse täiesti ära, kuid mingit kehalist vormi sellel pole.”
„Täpselt,” nõustus Tanel, olles õnnelik, et naine tema mõttele järgi jõuab.
„Aga tead, mis mina arvan,” ütles Aive vaikselt. Tanel kummardas kuulmiseks lähemale. „Need korduvad unenäod tavaliselt tähendavad, et sa jätad oma elus midagi märkamata või üritas alla suruda. Ja siin pole mingit kahtlust, et su kaitseingel ilmutas end sulle. See rebane... ma arvan, aga ma võin ka eksida, et see on su väeloom.”
„Väeloom?” kordas Tanel tuhmilt. Ta tundis midagi ähmast mõistuse piiril, kuid ei saanud aru.
„Ta on midagi tootemlooma sarnast, energia, kes on sinuga hingelt sarnane. Mõnikord saadab ta ise sulle sõnumeid, mõnikord lihtsalt vaatab kaugelt. Antud hetkel üritab ta sulle ilmselt midagi mõista anda,” seletas Aive. Tanel märkas, et naisel on sädelevad sügavad rohelised silmad.Ta raputas end unelusest ärkvele ja kummardus eemale.
„Ma ei usu seda,” ütles ta veendunult.
Aive vaatas teda peaaegu et kaastundlikult.
„Aga paistab, et see sinusse usub.”
Tanel mõtles, miks ta üldse ateismi peale läks. Ühiskond, eriti eakaaslased, ei aksepteerinud uskumust, mis sisaldas haldjaid, maavaime, energikogumeid ja ingleid sellisel kujul. Nii oli ta end veennud, et kogu seda maailma, kus ta ennem oli elanud, polnud olemas või oli see kõik tema fantaasia vili.
„Mida ma tegema peaksin?” küsis ta alla andes.
„Lase end vabaks,” ütles ta lihtsalt. Tanel ei mõistnud jälle ja ilmselt tema miimika reetis ta, sest naine naeratas heasoovilikult ja seletas juurde:
„Praegu oled sa end kammitsenud usuga, et kogu vaimumaailma pole olemas. Et esivanemate hinged pole meiega. Et jumal on kõigest üks suur ajalooline farss. Võib-olla ongi, aga kes teab. Sa surud midagi tähtsat tagasi, kuid see tahab iga hinna eest pinnale pääseda. Lase sel tulla. Ära karda, mitte midagi hullu ei saa ju juhtuda. Ütle, kas sa elaksid pigem terve elu, pingutades elu eest, et need mõtted su pähe ei tuleks, või laseks neil vabalt voolata, mõistlikult kontrollides. Tegelikult, mida sul kaotada on?”
„Sul on õigus,” noogutas Tanel, vaadates kaugusesse. Aive paistis olevat rõõmus ja hoidis vist suure vaevaga käsi kokku plaksutamas.
„Kas sa tead ka, kui vähe on inimesi, kellega sellistest teemadest rääkida,” ohkas ta. Tanel vaatas teda, pea viltu, silmades kummaline pilk.
„Kes sa oled?” küsis ta. Aive vaid naeratas salapäraselt, tõmbas põuest paberilehe ja kirjutas sinna numbri.
„Helista, kui sa täielikult mõistad,” ütles ta ja kadus riiulite vahele. Noormees kiikas talle järgi, kuid naine oli kui tina tuhka kadunud. Tanel triikis kätega nägu ja mõtes, palju paranormaalseid asju ta nädala jooksul taluda suudab. Varsti pidi sellele asjale piir tulema.
Ta vahtis ikka veel näppude vahel olevat paberilehte. Number kuulus mobiilile. Õlgu kehitades pistis ta selle rahakoti vahele ja lahkus raamatukogust, seades sammud kooli poole Maarikale vastu.

Tüdinud Tanel passis tänavavalgusti najal oma pool tundi, enne kui tema klass majast välja valguma hakkas. Mööda minnes heiti talle uudishimulikke ja uurivaid pilke, kuid ei öelnud midagi. Noormees peaaegu et tundis, kuidas temast selja taga räägiti.
Maarika astus uksest välja, vesteldes elavalt ühe klassivennaga, kelle nime teadis Tanel olevat Hannes. Viks ja viisakas, alati puhtad ja korralikud riided, juuksed mingi geeliga üle pea tõmmatud. Nägi välja nagu viimane idioot tema meelest.
Maarika ja Hannes kallistasid pikalt, enne kui nad oma teed läksid ja Taneli silmad tõmbusid kahtlustavalt pilukile. Maarika märkas teda alles nüüd, ehmatas ja naeratas siis närviliselt.
„Hei, Tannu,” tervitas ta, kallistades poissi põgusalt. Tanel võttis Maarika koti kandmiseks.
„Sa suhtled Hannesega nüüd?” küsis Tanel järsult. Jah, ta pidi endale tunnistama, et ta oli kohati liiga armukade, kuid väike ettevaatus ei pee paha. Nad hakkasid kõndima.
Maarika noogutas.”Ta lubas mind keemias aidata.”
„Ja selle peale kohe nii pikk kalli?” päris noorus hapult edasi. Maarika vaikis, kuid Tanel ei jätnud tema vaatamist. Ta teadis, et tal on väike võime inimestes oma pilguga ebamugavust teha ning ka seekord ei vedanud see alt. Maarika muutus veel närvilisemaks, hammustas huulde, sõrmitses kaelaketti ja jälgis vilksamisi oma kallimat.
„Kas ta meeldib sulle?” küsis Tanel äkitselt, lootes üllatusmonedile. Paistis, et see mõjus, sest Maarika oli selliselt otsesest lähenemisest ehmatunud.
„Ei, ei..,”ajas ta tagasi, kuid muutus siis kindlamaks, kasutades solvunud tooni:”Kas ma ei või teiste klassivendadega suhelda või?”
„Asi pole selles..”alustas poiss.
„Mulle just nii tundub,” lõikas Maarika vahele ja jäi vihaselt Taneli ette seisma.”Mina ei või teist nägugi teha, kui sina mõne tüdrukuga räägid, aga kui mina mõne poisiga natuke tihendamini suhtlen, on paanika kohe majas.”
„Te suhtlete tihedalt siis?” pistis Tanel vahele, kuid hetke pärast mõistis, et see on viga.
„See ei ole sinu asi,” vastas Maarika nipsakalt ja rabas koolikoti poisi käest.”Ma lähen edasi ise.”
Tanel jäi juhmilt tänavanurga peale seisma.
„Naised,” pomises ta vihaselt ja kõndis pikkade pargi poole. Nad ikka oskavad olukorra nii ära keerata, et mees jääb süüdi. Mingi eriline anne neil vist. Ning nii ta liikus, needes mõttes maapõhja tervet naissoo kavalust, seda Hannest ning kõike muud häirivat, mis tal pähe tuli.
Kell oli pool seitse, kui ta koju jõudis. Kairi, lugedes poisi nägu nagu avatud raamatut, ainult noogutas ja ei öelnud midagi. Tanel istutas end köögilaua taha ja võttis vastu tädi pakutud õhtusöögi. Ta sõi vaikides ja läks siis oma tuppa. Korraks kaalus Tanel talle helistamist, kuid ta arvas, et neiu ei võtaks tema kõnet vastu. Homme saadab ta lilled, sellest äkki aitab, etandestust saada. Tegelikult ju talle ei meeldinud Maarikaga tülitseda ja liigne armukadedus pole üldse hea asi suhtes. Aga kuna tegevusetult olles kippus Tanel liiga palju mõtlema, otustas ta hetkeemotsiooni ajel oma toas korra majja lüüa.
Veerand tundi hiljem oli Tanel valmis segadust likvideerima. Kõigepealt otsis ta igast nurgast ülesse mustad riided ja viis selle kolossaalse hunniku vannituppa. Ta võttis isegi tolmu, kloppis natuke vaipa ja pühkis põrandaid, sorteeris laua peal olevad paberid ja õpikud ära, tegi lauasahtlid korda. See kõik oli tal juba praegu võtnud kokku üle kolme tunni kindlasti.
Vaadates kriitilise pilguga oma riidesahtleid, imestas ta oma lohakuse üle. Mõttes tegi poiss märkuse, et edaspidi proovib natuke hoolikam olla. Ohates tiris ta kõik välja ja asus eraldi panema. Enda imestuseks avastas ta midagi jalanõudekapi sarnast, millest tal ennem aimugi polnud. Seal olid mingid vanad suusasaapad, kellegi kontsakingad, mis olid ilmselt 30 aastat tagasi moest läinud, veel mõned kaltsud ja räbal raamat.
Tanel kortsutas kulmu. See tundus tuttav.
See polnud raamat, see oli kolm kokkukleebitud kaustikut. Ema enda lookleva käekirjaga. Déjà vu lõi Taneli pahviks ja hetkeks virvendas tuba tema silme ees. Ta libistas õrnalt sõrmedega üle kaane ja ei julgenud seda veel lahti teha.
Kogunud end veel mõne hetke, avas ta kaustiku ja lehitses seda aeglaselt. Tanel isegi ei üritanud kõiki neid mälestusi tagasi suruda, vaid lasi vabalt voolata. Ning tundis end üle pika aja suurepäraselt.
Ta jõudis ema viimaste sõnadeni. Sinus on väge ja ära lase sel raisku minna. Aga mida tema siin praegu tegi? Oli omaarust ateist, kuigi tegelikult oli ta ju üleloomulikest jõududest palju teadlikum kui keskmine inimene. Kui rumal oli ta olnud... Tanel raputas pead ja läks algusesse tagasi, hakates lugema.
Lõppude lõpuks taandub kõik ikkagi usule. Isegi eitajad usuvad, et Jumalat pole olemas. Kui minu meelest argielus taandub asi mõttejõule ja ühtlasi ka palvele. Sellepärast tuleb olla oma mõtetes puhas ja positiivne, palved olgu siirad ja mitte kellelegi halbasoovivad. Ja tuleb kindel olla, et sa saad selle kõigega hakkama...
Tanel luges hoogsalt edasi, laubale oli tekkinud väike mõttekorts. Ta vaidles mõttes oma ema maailmapildiga ja oli sellega kohati nõus. Kuid üks oli kindel- sellest hetkest alates ei lase ta enam enda väel raisku minna, olgu seda alles palju on.

Raamatukogu osa oli parim.
Mulle vägavägaväga meeldib
uut!

Unustasin siia vahepeal postitada, nii palju oli kõike teha
(See on suht nõme osa tegelt, aga elab üle)

4. peatükk

Üle pika aja läks Tanel kooli. Nädal aega kodus passida oli olnud täielik piin ja järgiõppimine väga raske, Maarika aitas teda ainult natukene. Nad olid ära leppinud, kuid tüdruk suhtus Tanelisse ikka veel kohati külmalt. Noormees ise aga tundis, et ta on küllalt endast olukorra parandamiseks andnud.
Nagu ta oligi arvanud, vaadati teda imelikult. Vigastused olid alles paranemisjärgus, aga järgmiseks nädalaks ilmselt läinud. Õpetajad ei öelnud midagi, aga paistsid temasse kuidagi tõrjuvalt suhtuma. Seevastu õpilased tegid temaga igal võimalikul hetkel juttu, et arutada niisama tühjast- tähjast. Tanel oli imestunud. Ta oli alguses arvanud, et see peksmine peletab inimesed veel rohkem eemale, kuid noored poisid olid juba kord sellised- kellel olid hiilgavad kaklemisvõimed, nendega tuli häid suhteid hoida ja võib- olla isegi kamp moodustada. Tanel lootis, et selleni asi ei lähe.
Kolmandas vahetunnis tuli tema juurde Jaanika, nägu säramas.
„Tsau!” sädistas ta, volksutades oma ülipikki ripsmeid. Nooruk oli hämmeldunud ja Maarika tema kõrval kivines.
„Tsau...” venitas poiss ja üritas liikuda, kuid tüdruk võttis talt käest kinni.
„Ega sa juhuslikult ei pannud koridoris neid tantsupeo kuulutusi tähele? 14. Mai, viimane sel aastal, hästi palju rahvast tuleb kohale,” jätkas Jaanika energiliselt, kile hääl Taneli kõrvu lõikamas.
„Em... Ma ei tea,” vastas ta segaselt, kiigates seintele. Seal olid tõesti mingid roosad laigud suurte kirjadega, aga kes neid ikka viitsib vaadata.
„Sul on muidu kaaslane olemas?” päris tüdruk kohe.
Tanel maigutas ainult suud ja kehitas õlgu, saates meelehetliku pilgu Maarika poole. Too vaatas hoopis teises suunas.
„Ma arvan küll,” vastas ta, võttis Maarikal käest kinni ja kadus sealt kiiresti. Jaanika oleks olnud päris kena, kui seda krohvi nii palju peal ei oleks, aga see hääl ja see iseloom... Tanel võdistas õlgu. Pealegi, ta ei suutnud tundmatute naistega eriti rääkida, see oli mingi kompleks tal.
„Niisiis. Keegi on meil päris populaarseks saanud,” ütles Maarika. See ei olnud küsimus. Ta lihtsalt nentis fakti. Poiss kehitas õlgu ja küsis:
„Aga mis pidu see on siis, kas sa tead sellest midagi?”
„Oh, tavaline tantsimine, tsipa pidulikum ainult. Pidulikud kleidid, ülikond ja nii edasi,” seletas neiu,”Mingi kuulus DJ pidi külalisesineja olema, aga kes seda teab. Ma pole sellest nimest varem kuulnud, mingi Sunbeater peaks olema. Ja eriti huvitav on see, et seekord on tüdrukute valik kaaslaste suhtes nagu.” Ta vaikis ja istus ingliskeele klassis laua taha. Tanel potsatas tema kõrvale.
„Või nii,” ütles ta alguses ainult. Kui vaikus oli natuke pikemaks veninud, otsustas ta väheke lisa küsida.
„Aga kelle sa siis kutsud?”
Maarika põsed läksid roosaks ja käsi hakkas põhimõtteliselt iseenesest vihikukaant sodima. „Ma mõtlesin, et äkki võiksid sina tulla?”
„Hea meelega,” vastas Tanel rõõmsalt. Ta pidas seda omamoodi märgiks, et Maarika pole enam tema peale vihane. Nad vahetasid ühe õnneliku pilgu ja tõusid püsti, kui õpetaja sisenes.
Tanel ei keskendunud tunnile, ta lihtsalt ülbelt ei viitsinud. Selle asemel mõtles ta neljapäeva peale, mis oli olnud harukordselt sündmusterikas. Samuti leitud kaustiku peale, mille ta avastas olevat Varjude Raamat. Kõlab kui õudusfilmist, aga seal ei olnud ju ometi loitse deemonite väljakutsumiseks või kellelegi needuse pealepanemiseks. Tegelikult oli seal ainult tähtpäevade rituaalid ja mingi kondikava, kuidas ise loitsu üles ehitada. Mitte midagi keerulist, kuigi iga asi vajas tugevat uskumist. Ning Tanel aimas, et tema ei hakka enne uskuma, kui ta on selle läbi kogenud.
Kutsumata külalisena ujus üks mälestus päevavalgele- sünnipäev, halloween, wicca’de uus aasta. Just nii nimetas ema seda usku mitmeid kordi- wicca. Alguses tundus see niivõrd välismaine ja võõrastav, aga lõpuks nooruk mõistis, et see oligi tema jaoks loodud.
Aga igatahes tol sabatil oli ta kogenud midagi imelist. Ei mingeid Hollywoodilikke valgus- ja suitsuefekte ja nurga tagant väljakargavaid koletisi, vaid seda suurepärast tunnet, midagi sõnulkirjeldamatult. Uskumatu, et see on mul ikka veel meeles, mõtles Tanel. Tegelikult avastas ta, et noorusest mäletab ta kahtlaselt vähe asju. Ju siis ei toimunud midagi märkimisväärset.
Maarika müksas teda küünarnukida, libistades kirja tema poole. Tanel kiikas õpetaja poole, kes ajas oma joru edasi ja luges siis paberilehelt neiu korralikku käekirja.

Kuule, mis unistad? :)

Tanel muigas ja kirjutas vastu:

Ei midagi, niisama. Mõtlesin paari asja peale.

Maarika vastus oli kiire.

Okei. Lähme see nädalavahetus kuskile välja ka?

Tanel hammustas huulde. Tal oli plaanis Beltanet tähistada ja ettevalmistus võttis ka oma aja. See oli tähtsuselt teine püha ja ta kavatses just sel hetkel selle tseremoonia ära teha, millega ta oma kuuluvust wicca usku kinnitab. Sellepärast andis ta eitava vastuse ja tõi põhjuse, et peab Kairit aitama. Maarika paistis olevat pettunud, kuid sai sellest kiirelt üle. Selle asemel säras ja sädistas ta tulevasest tantsupeost ja lõpuks hakkas Tanelil tõsiselt pea valutama ning ta oli isegi natuke õnnelik, kui neil koju minnes tee lahku läks.
Majas valitses aga vaikus.
„Keegi kodus ka on?” hõikas ta. Ei mingit vastust. Ta võttis suuna kööki, viskas koolikoti maha ja pani endale ette natuke külma vormirooga, mis eilsest oli alles jäänud. Tema pilk langes sedelile keset lauda. See kuulutas, et Kairi läks sisseoste tegema ja jõuab kuskil viie paiku tagasi. Mis tähendas, et sinnani oli veel kaks tundi ja lapstel läheb alati esmaspäeviti kauem.
Alguses mõtles Tanel telekat vaatama minna, kuid tal polnud viitsimist. Oma toas polnud ka midagi teha ja õppida kohe pärast koolist tulemist tundus lausa pühaduse tõotus. Kui siis torkas talle pähe, et rituaali jaoks on tal vaja ka igasuguseid taimi ja küünlaid. Aga samas tal polnud raha. Ta muutus tusaseks ja passis lakke, kuni otsustas linna peale jalutades aega parajaks teha.
Väljas niimoodi sihitult ringi hulkudes tõdes Tanel, et sel pole päris vigagi. Ta istus pargipingile ja jälgis möödakäivat rahvast. Igasuguseid inimesi, igast töövaldkonnast, erinevatest peredest. Ja igaükselas oma elu kinnisilmi, kas nad üldse mõttesid, mis tuleb pärast surma? Miks on see kõik praegu nii nagu on? Kas nad väärtustasid oma hinge või ainult materiaalseid hüvesid? Nooruk kahtles selles, kuid kes oli tema mõistmaks inimesi hukka lihtsalt pealevaatamise järgi.
Tanel tõusis uuesti püsti ja kõndis kaubamajja. Ta heitis ühe pilgu raamatupoodi, riietest kõndis ta otsejoones mööda. Isegi seal polnud mitte midagi erilist teha, tuttavaid ega sõpru ka ei näinud.
Ta möödus postkontorist ja jäi hetkeks seisma. Siis pööras ta tagasi ja astus sisse, võttes suuna otsekohe kassa juurde. Ta uuris kiirloterii pileteid ja valis seal ühe kümne krooni maksva välja.
„Ega mul pole midagi kaotada,” pomises ta endale nina ette ja kraapis sendiga piletit.
Ning vahtis tulemust.
„Kas võitsite ka midagi?” küsis postitöötaja huvitatult ning küünitus ettepoole. Tanel noogutas.
„10 000,” vastas ta rahulikult. Töötaja silmad läksid suureks ja ta palus seda näidata. Nagu aegluubis andis Tanel talle pileti ning naine uuris seda põhjalikult.
„Nii see on, palju õnne, noormees! Teil on väga õnnelik käsi. See summa makstakse kohe välja, kui te soovite. Teie konto nurmber, palun.”
Tanel vormistas võidu emotsioonitult. Ta ei juubeldanud ega karanud ringi, vaid oli nagu vana rahu ise. Võib-olla polnud asi talle veel kohale jõudnud, et vähemalt praeguseks on tema rahamured murtud. Ta oli millegi pärast kindel, et see summa peab olema suunatud oma võimete arendamiseks. Tädile ei kavatsenud ta sellest rääkida.
Koju minnes jäi tee peale ka üks esoteerikapood, kust Tanel läbi hüppas. Sisse astudes tabas teda nina ärritav kibemagus lõhn ja rahustav föödimuusika. Pood oli väike, aga mahukas, vähemalt nii paistis. Müüjat ei olnud kuskil nii et Tanel otsustas ise ringi vaadata. Samal ajal kui ta mõtlikult ühe laes oleva unenäopüüdjaga mängis, kuulis ta väikest köhatust. Ta keeras ringi ja vastas leti tagant päris noore mehe, temast heal juhul paar aastat vanema. Tüüp oleks vist olnud iga normaalse tüdruku unistus- pikk, tugeva kehaehitusega, tõmmu, pruunide juustega.
„Kas otsite midagi kindlat?” küsis ta ehmatavalt sügaval häälel. Taneli peast vilksas mõte, et mida selline mees seal üldse tegi.
„Lihtsalt paari asja on vaja,” vastas ta kiiresti ja suundus plaatide juurde. Mees tuli talle appi valima ja oli üllatavalt asjalik, teades esoteerikast üht-teist. Poest lahkudes oli tal kaasas korralik varustus raamatute, plaatide ja kivikeste näol. Mees oli talle ravimtaimi ka pakkunud, kuid Tanel oli ära öelnud. See eest võttis ta ühe tarokaartide paki.
Koju saabudes tervitas teda nagu ikka kära. Nii palju sai ta aru, et Karl koolis oli midagi Moonikale jälle teinud ja sellisest oli hull jama sündinud. Tanel pääses märkamatult oma tuppa ja peitis asjad jalanõudekappi, kus ta ka kaustiku hoidid. Millegipärast uskus ta, et tädi seda eriti heaks ei kiidaks.
Tema uksele koputati. Tanel hüppas kähku voodisse ja haaras esimese kättejuhtuva juturaamatu. Selleks osutus Faust.
„Jah?” andis ta sisenemiseks loa. Uks paotus ja Kairi piilus tuppa. Kus hundist juttu, mõtles Tanel.
„Söök sai valmis, tule alla... oooh, sa oled oma toa ära koristanud!” hüüatas ta, päästes ukse valla. Ta vaatas hämmeldunult Taneli toas valisevat korda, mida polnud seal ammu nähtud.
„Vaat, kui tubli,” kiitis ta,”Ei võtnudki ju tükki küljest?” Tanel noogutas ja pani raamatu kõrvale. Ta järgnes järsku rõõmsaks muutunud Kairile ja istus õhtusöögilauda.
Söök oli nagu ikka suurepärane ja ka jutt oli sõbralik. Rauno rääkis lühidalt, kuidas tal tehases oli läinud ja Kairi kaebas talle, et pesumasin on jälle katki. Tanel ei teinud sellest seni välja, kuni tema poole pöörduti.
„Kui sul koolis läheb, Tanel?” küsis Rauno äkitselt. Poiss kehitas õlgu ja vastas:
„Enam vähem. Rasket pole midagi. Ma kolin varsti siit ära.”
Tema viimaseid sõnu võeti vastu vaikuses. Tanelile endale tuli ka see lause üllatusena, kuid juba ammu oli tal mõte liikunud, et sisimas tahtis ta ju tegelikult linnast ära. Liiga tormav tempo oli siin kõigil peal, tal oleks vaja midagi rahulikku.
„Sul on kool pooleli, ei lähe sa kuhugi,” ütles Kairi rangelt.
„Ma olen täiskasvanud, ma otsustan ise oma elu üle,” vastas nooruk ükskõikselt. Tädi ja ta mees vahetasid ärritunud pilgu, kuid Tanel ei lasknud midagi öelda, seletades edasi:
„Mul on raha olemas korteri jaoks, küll ma ka töö leian. Ma hakkan selle kõrvalt koolis käima ja lõpetan ilusti ära.”
„Aga miks nii äkki?” pistis tädi vahele.
„Ma olen teil isegi kaua kaelas olnud,” sõnas Tanel vaikselt ja lükkas tühja taldriku eemale. Ta vaatas kõigile eraldi otsa.
„Ma veel ei lähe. Lihtsalt üks päev on mu tuba tühi ja siis ma olengi läinud oma elu peale. Nii ikka juhtub.” Ta kõndis aeglaselt ülesse ja pani ukse kinni. Ta vaatas kiiresti õppetükid üle, vaevamata mitte millegi üle pead, ja vajus siis magama ära.

Nädal möödus aeglaselt. Kool muutus Tanelile tühiseks, kuigi ennem oli ta alati teadmisi hinnanud. See on võti hea töö juurde, oli ta alati mõelnud. Kuid nüüd veetis ta suurema osa päevast oma toas ja luges neid raamatuid, mis ta hankinud oli. Ta ei pannud isegi seda tähele, et Maarika oli temasse jälle natuke külmalt suhtuma hakanud.
Lisaks häiris teda see, õpilased temasse nii hästi suhtusid ja kutsusid teda kogu aeg kuskile peole. Eelmine positsioon, üksik hunt, meeldis talle palju rohkem. See vähemalt ei hõlmanud igasuguste tühiste inimestega suhtlemist.
Kui koitis laupäeva hommik, oli Tanelil asi selge. Ta teadis, kuhu ta läheb. Noormees pakkis asjad suurtesse kottidesse ja kirjutas kirjad Maarikale ning Kairile ja Raivole. Kedagi teist ilmselt ei huvitaks, kui ta äkitselt kaduma läheks. Maja oli jällegi tühi. Ta pani ümbrikus olevad kirjad köögilauale ja heitis viimase pilgu majale, mis oli kolm aastat talle kodu eest olnud. Tanel mõistis, et tal oli palju rohkem elukogemusi, kui enamikel 18. aastastel poistel üldse. Nende elu koosnes pidudest, naistest ja uutest autodest. Tema aga valis teistsuguse elu, raskema raja.
Ning ta astus sillerdavasse päikesepaistesse, jättes selja taha vana elu.

Mai või ikka. Tõesti äge jutt. Ootan taas uut osa :)

Weird. Mul on ju mõned osad veel kirjutatud, miks ma neid ülesse pole pannud o.o


Nädal oli möödas. Tanelit polnud koolis.
Iga hommik oli Maarika lootusrikkalt kooli läinud, et äkki oli poiss siiski ümber mõelnud ja tagasi tulnud.
Iga kord oli ta saanud pettumuse osaliseks.
Maarika kandis kirja kogu aeg endaga kaasas ja heitis vahetevahel sellele pilgu, kuigi see oli talle täiesti pähe kulunud.

Kallis Maarika! Seisis seal.

Anna andeks, et lahkun nii ootamatult. Asi on selles, et ma lihtsalt pean minema. Ilmselt ei näe sa mind mitte kunagi. Koolipaberid lasen ma Raunol välja võtta. Ära lase pead norgu, maailmas on teisigi poisse, kes on ilmselt üliõnnelikud, et ma silmapiirilt kadusin ja sa saadaval oled. Okei, see oli natuke halvasti öeldud, aga mõte on selles, et selline kaunitar ei tohi üksikuks jääda, eks :)
Ole ikka tubli ja elurõõmus.
Tanel.

Ta oli alguses jahumunud olnud. Siis tahtnud vihasena talle järgi söösta, kuid Kairi ja Raunol polnud aimugi, kuhu ta läinud oli. Seejärel oli ta nuttes koju jooksnud.
Viimasel ajal polnud nende suhe olnud selline nagu mõned kuud tagasi, kuid siiski äärmiselt tugev ja üksteist mõistev. Telepaatia oli vist selle sõna nimi. Kuid Hannes oli ta hetkeks kahtlema pannud, kas ta on ikka õnnelik. See oli olnud ainult hetkeks, kuid sellest ilmselt piisas, et Tanel lahkuks.
Sisimas ta teadis, et see enesesüüdistamine ei aita enam midagi, aga muud ei osanud ta teha. Maarika oleks võinud olla vihane Taneli peale, et ta nii tegi ja Hannese peale, et too tal pea natukeseks sassi ajas, kuid ta ei suutnud.
Päev päeva järel muutus ta ühe ükskõiksemaks, see oli vist paratamatus. Tegelikult ta lihtsalt surus oma tunded südame tagumisse soppi ja õmbles selle veritseva haava kinni, et mitte päris koost laguneda. Iga asi meenutas talle Tanelit, kuid Hannes oli väga toetav.
Nädala möödusid.
Ikka veel polnud mitte mingit märki.
Maarika muutus jälle rahutuks. Ta tahtis viimast korda teda näha. Nii hakkas tüdruk asja loogiliselt võtma ja tuletas meelde viimast nädala, kui Tanel oli olnud äärmiselt imelik.
Iga asja peale õlgu kehitanud. Maailma vastu ükskõikne olnud. Harva naeratanud, väga vaikne olnud ja endassetõmbunud. Rääkis ainult siis, kui midagi küsiti. Samas oli tal selgesti meeles reedeõhtune vestlus.
Nad olid jalutanud käest kinni pargis. Vana kuu paistis ja näitas päris palju valgust, õhk oli olnud liikumatu. Linnakära eriti ei kostunud. See oli päris romantiline olnud ja Maarika oli õnnelik.
„Kuidas sa oma tulevikku näed?” oli Tanel tema käest küsinud. Maarika kortsutas kulmu ja ütles pärast pausi:
„Kui ma kooli ära lõpetan, tahaks ülikooli teoloogiat õppima minna. Tahaks naispastoriks saada,” naeris ta kergelt. Tanel rääkis edasi:
„Usk on sulle vist väga tähtis, kas pole?” Maarika noogutas. Noormees jätkas:”Aga kodu? Kas maale või linna?”
„Linna, ma usun. Aga mis sul endal plaanid on?” küsis Maarika uudishimulikult. Sel hetkel vaatas Tanel talle nii sügavalt silma, et tüdruk kaotas tasakaalu. Need silmad rääkisid milleski, mida neiu ei mõistinud, ega saanud ilmselt kunagi mõistma. Poisi hingest.
„Koju,” vastas Tanel ainsa sõna ja keeras pilgu Maarikal tagasi teele. Tüdruku edasise pärimise peale vahetas too hoopis teemat ja saatis ta koju ära.
Ning nüüd Maarika mõistis, mida see tähendas. Ta oli ilmselt oma sünnikoju läinud, aga tekkis küsimus miks küll? Kas ta polnud temaga piisavalt õnnelik? Kas need noorpõlve veidrused lõid jälle välja? Maarikal oli meeles, et Tanel oli olnud kogu elu ilma suuremate sõpradeta. Ta lihtsalt käitus nii imelikult nagu oleks täiesti omas maailmas ja teised teda ei huvitakski. Ning muidugi need silmad, lihtsalt nii kohutavalt läbitungivad, et isegi õpetajad hakkasid mõnikord kokutama. Kuid alati oli tema olnud poisi kõrval. Nad oli tülitsenud, leppinud, kuid saladusi polnud kunagi nende vahel.
Maarika otsustas minna tagasi ja kõik välja selgitada. Laupäeva hommikul, täpselt kaks nädalat pärast Taneli kadumist, istus ta bussi peale ja sõitis Elvasse. Mõttes otsustas ta ka enda sünnikodust läbi käia.
Maarika naeratas, kui tuttavad majakesed tee peale sattusid. Buss peatus linnas ja edasi läks ta rattaga. Teel Taneli tallu peatus ta vahete vahel ja pildistas ta loodust.
Talutee oli rohtu kasvanud. Mitte mingid jäljed ei andnud mõista, et keegi oleks siin käinud ja Maarika hakkas juba kõhklema. Ta jättis ratta teeotsa ja läks jalgsi edasi lootes, et ta mõne rästiku peale ei satu.
Õu oli tühi ja korrastamata. Maja paistis olevat hüljatud ja maha jäetud, tekitades natuke kõhedust.
Maarika koputas uksele, kuid keegi ei vastanud. Ettevaatlikult astus ta kriiksuva ukse saatel sisse ja kõndis kikivarvul majas ringi. Siin oli juba märke elust- mustad riided, poolik leib laual, ahjus põlev tuli. Nii et tal oli ilmselt õigus olnud.
„Tanel?” küsis ta vaikuselt. Mitte midagi.
Tagatoast kostus nõrkasid trummihelisid ja Maarikal hakkas eriti kõhe. Tüdruk kõhkles hetke, kuid astus siis sisse uksest, millel olid imelikud kandilised märgid peal.
Uks avanes vaikselt.
Tanel istus valge ringi sees, silmad suletud ja käed omasoodu hüpnotiseerivas rütmis trummi lüües. Ümbrust vaadates hakkas Maarikale silma palju raamatuid, erinevad purgid riiulitel ja nurgas isegi väike katel. Ta väristas õlgu. See oli väga veider ruum. Ta astus ühe sammu lähemale ja Tanel lõi äkitselt silmad lahti.
Need oli tungisid läbi Maarika, otsekui näeks tema hinge ka kõige mustemaid kohti. Kuid need hallid silmad oli tühjad nagu ei viibiks nende omanik siin ilmas. Maarika taganes kiiresti ja jooksis sealt minema, kaugele ära, trummihelid endiselt peas kummitamas.