Vabadus.

Midagi alternatiivset.


Suremine on nagu magamajäämine. Ja surnud olemine on nagu astraallend..või unest ärkamine. Või hoopistükis nagu uni ise. Ja alati me ei saa aru, et me näeme und või oleme astraallennus. Vahel me ei mäleta kuidas me jäime magama. Ning leida end jälgimas ennast võib tekitada hirmu. Mitte mäletada kuidas sa põgenesid reaalsusest unenäo maailma teeb uudishimulikuks. Ja aru saada, et see on uni on vabastav.
Teada saada, et sa oled surnud, ongi kõike seda. Algul võib see olla hirmutav, kuid siiski see teeb vabaks. Surm on nagu uks. Uks vabadusse, kuhu kõik tahavad nii õudsalt pääseda. Ja võti sellele uksele - neid on palju. Tohutult. Ja kõik nad vedelevad meie nina all. Olgu see nuga, köis, tikk bensujaama kõrval seistes või hoopis kraanikauss või möödasõitev auto. Väga paljut saab kasutada võtmena. Kõigest üks pisike pingutus ja me oleme vabad! Kas pole tore?
Aga ei. Tihtipeale me ei kasuta neid võtmeid ja ei ava seda ust. Nii väga kui me ka ei tahaks, me ei tee seda. Miks? Hirm, lootus, vajadused, unistused, inimesed, raha, ahnus, armastus, nostalgia, lapsed, koer, rott, raamat, plekk vaiba peal. Või lihtsalt sest ei viitsi ega jõua sedagi. Kõik kuni pisiasjadeni võib olla põhjuseks. Ja kuigi need põhjused polegi tegelikult nii suured ja tähtsat, teeme me nad tähtsaimateks ja suurimateks asjadeks. Selleks et me saaks jätkata. Sest tegelikult me ei taha ju olla vabad. Me tahame tunda, näha, olla, kuuluda, saada. Kuigi see kõik vangistabki meid, on meil sellest hea olla. Kuni selle tundeni, kui tahaks saada vabaks, sest lõputu vangis istumine on ära tüüdanud...