Ilu.

Üks vanem jutt. Aastast 2007. Vigu ärge tähele pange



Ühel pimedal õhtul istus üks tüdruk silla ääre peal, lampide valguse all. Täiesti võõras inimene läks temast mööda ja vaatas teda. Tüdruk vaatas meest vastu ja naeratas talle. Mees küsis, miks ta kurb on. Tüdruk vaatas teda ja küsis, kust ta seda võtab. Mees naeratas lahkelt ja ütles, et seda on ta silmadest näha. Tüdruk vaikis hetke ning siis lausus, et tal pole midagi, midagi, mille üle rõõmu tunda. Tundmatu istus tüdruku kõrvale ja vaatas enda ümber. "Vaata neid linde, kes lendavad kõrgel pimedast taevas ja neid lilli, mis magavad oma und, seda rohtu, mis ei maga ja kasvab järjest suuremaks ning seda jõge, mis voolab rahulikult oma radapidi, vaikselt sulisedes," ütles mees. Tüdruk vastas: "Ma ei näe midagi, liiga pime on." Nad istusid vaikselt mõne hetke ja järsku tundmatu küsis, kas tüdrukul oli paika, kus ööbida. Tüdruk vangutas pead. "Tule, väljas hakkab juba jahedaks minema, ööbid ja saad kõhu täis minu juures," lausus mees ja tõusis püsti. "Ei, aitäh, mul pole und ega nälga," vastas tüdruk ja istus edasi. Mees andis tüdrukule paberi, kuhu oli kirjutatud tema aadress ja hakkas astuma oma teed pidi. Tüdruk vaatas seda korra ja pistis endale taskusse. Öö saabus ja tüdrukul oli külm. Ta tõusis püsti ja hakkas minema, kuhu jalad viisid. Pärast poolt tundi kõndimist sattus ta maja ette, kus põlesid tuled ja oli tunda maitva ja sooja toidu hõngu. See aadress oli tuttav. Ta võttis paberi taskust välja ning vaatas seda. See oli see sama maja, selle tundmatu mehe maja, kellega ta mõni tund tagasi rääkis. Ta koputas uksele. Mees tegi ukse lahti, palus tulla tüdrukul edasi ja ütles, et ta talle järgneks. Tüdruk läks mehega kaasa kööki, kus oli kaetud laud kahele inimesele. Tundmatu palus tal laua taga istet võtta. Tüdruk istus, vaatas suure isuga lauda, kuid ei võtnud midagi. "Ära karda, võta kõike, mida hing ihaldab," kostis mees tüdrukule. Ja tõepoolest, laual olid tüdruku lemmikroad ja joogid. Tüdruk oli jahmunud, kuid nälg ja isu olid liiga suured, et lasta ennast sellest häirida ning tüdruk hakkas sööma. Mees ise ei söönud midagi, vaid luges rahulikult raamatut. Üks hetk tõusis ta püsti ja ütles, et tuleb kohe tagasi. Umbes viie minuti möödudes, kui tüdruk ei jõudnud enam ühtegi ampsu süüa, tuli mees tagasi ja ütles, et tema voodi on valmis tehtud ja ta võib heita magama, pärast oma pikka ja väsitavat päeva. Tüdruk läks voodisse, kuid ei suutnud magama jääda, ja nii ta lamas mitu tundi. Järgmine hetk tegi tüdruk silmad lahti, vaatas enda ümber jahmunult, kuid siis tuletas meelde, mis oli eile õhtul ja täna öösel toimunud ning tõusis püsti. Ta vaatas majas ringi, kuid kedagi ei olnud. Tüdruk jäi korraks mõtlema ning siis läks otsima vannituba, et minna vanni. Kui ta oli ennast ära pesnud, tuli ta vannitoast välja, läks tagasi magamistuppa, kus istus juba see tundmatu mees. Mees ulatas talle uued ja puhtad riided ning ütles need selga panna. Tüdruk vahetaski riided ära, tuli tagasi tuppa ja istus diivanile. "Kust te teadsite, et ma tulen ja miks te nii lahke olete minu vastu, miks teid üldse huvitab selline tühi koht, nagu mina?" Küsis tüdruk järsku. Mees ei vastanud midagi, vaid hoopis naeratas lahkelt ja ütles, et ta sööks kõhu ilusti täis sest täna lähevad nad laadale. Tüdruk ei küsinud enam midagi, vaid läks kööki. Tund aega hiljem läksid nad laadale. Pea- aegu kõik kohad läbi käidud laadal, ütles mees tüdrukule oodata teda järve ääres. Tüdruk läkski ja istus järve ääres maha. Ta märkas, et tükk maad eemal temast istub temaga umbes sama vana noormees. Poiss loopis kivisid vette ja tundus olevat kurb. Tüdruk läks tema juurde ja poiss vaatas talle otsa ning tüdruk naeratas lahkelt, oodates, et poiss naeratab vastu. Poiss istus sama nukralt edasi, jätkates tüdruku vaatamist. Tüdruk istus maha, poisi kõrvale. "Miks sa kurb oled?" Küsis tüdruk. Poiss vastas: "Miks ma peaks õnnelik olema?" Tüdruk vaikis korra ja palus poisil kirjeldada oma elu. Poisil olid vanemad, kodu, raha ja kõike muud, mida tüdrukul ei olnud. Tüdruk ütles: "Ma ei saa aru, kuidas saab sellise elu juures olla nii kurb." Poiss vaatas tüdrukut paar hetke vaikides ja ütles, et ta pole varem nii ilusat tüdrukut näinud. Sel hetkel tuli mees ja ütles, et nad peavad nüüd minema hakkama. Tüdruk jättis poisiga hüvasti ja nad hakkasid minema mehe maja poole. Tüdruk ja mees kõndisid vaikides, kuid järksu küsis mees: "Sa pole mind varem näinud, sa ei tunne mind, sa ei tea isegi mu nime..miks sa usaldad mind?" Tüdruk ei osanud sellele küsimusele vastata, kuid ta ei tahtnud kah. Ta mõtles koguaeg sellele poisile ja tema kurvale pilgule. Tundmatu mehe koju jõudes palus mees tüdrukul istuda ja ütles talle, et tüdruk saab kõik mida ta tahab, tal tuleb vaid seda öelda. Tüdruk vaatas imestunult otsa, kuid ei hakkanud mida pärima, kuna teadis, et ta ei saa vastust teada. Järgmised päevad sai tüdruk kõike, mida tahtis ja iga hommik käis ta sealsamas järve ääres poisiga rääkimas. Nad said äga hästi omavahel läbi. Mõne kuu möödudes lamas tüdruk voodis, unetult. Tal oli kõik, mida ta palunud oli, kuid samas ta tundis tühjust enda sees ja ta mõtles ikka veel selle poisi peale. Tema jutu peale, tema silmadele, talle endale. Ta oli paar korda poissi külastanud ja talle meeldis poisi pool olla. Sellest kõigest mõeldes jäi tüdruk magama. Hommiku saabudes, läks mees tüdrukut üles äratama, kuid tema voodi oli tühi. Läks mööda umbes aasta ja seesama tüdruk istus pimedal õhtul selles samas kohas, kus kunagi. Mees istus tüdruku kõrvale. Vaikus täitis õhku ja hetke pärast lausus tüdruk: "Vaadake neid linde, kes lendavad maa kohal ja neid lilli, kes magavad, et päeval särada, see rohi, mis ei lõpeta kasvamist, see jõgi, mis jutustab meile palju lugusid ja voolab oma rada pidi, millestki hoolimata." Hetkeks oli vaikus ja tüdruk hakkas uuesti rääkima: "Ja enam ei ole mu silmades näha kurbust, sest mu silmad on kinni, kinni selle pärast, et siis ma näen seda poissi, kes suutis mind panna nägema, mis on tõeline õnn ja kes sai ise õnnelikuks, see poiss, kes istus kunagi kurvalt järve ääres ei ole enam kunagi kurb, see poiss on mulle tähtsam kui miski muu siin maailmas." Pärast seda oli jälle vaikus. Kumbki ei lausunud enam sõnakest, vaid istusid rahulikult silla peal. Ei olnud enam külma, nälga ega kurbust. Oli vaid maailm täis vaatamisväärsusi ja õnne...