Teistmoodi: Pärast lõppu

Hei hei! Esimene lugu mis mul juba kaua mõtteis olnud. Alguses mõtlesin ulme alla panna aga otsustasin ümber:)
---------------------------

1. osa

“Sara!” kostis kuskilt kaugusest. See on nimi. Minu nimi?! Hääl on ka tuttav... Kaua ma siin olnud olen? Olen väsinud, kohutavalt...kuigi maganud vist päevi.
“SARA??? KUS SA OLED???”. Jälle see hääl. Siis lõi pildi selgeks. Kas see oli valust? Sellest kohutavast valust, mida tundsin paremas jalas. Või sellest, et tundsin ära hääle – Melinda. “Sara, kurat, anna endast märku!”. Veel keegi, selle hääle tundsin ära alati- minu Tim. Tavaliselt nii soe ja armastav, kuid nüüd nutune ja valust piinatud.
Pidin endast märku andma. Leidsin siit rusude alt ühe käe juures oleva kivi, viskasin selle kõigest jõust vastu minu peal olevat seina. “Ma...olen....siin” suutsin öelda, kuigi kurgus oli kuiv. “Sara, Sara, Sara...Sa oled ELUS!!!” hüüdis poiss. Nii hea oli kuulda Tim-i hääles rõõmsamat nooti.
Minu välja kaevamisega läks paar tundi. Lõpuks kokkuvarisenud maja alt pääsedes tundsin, et see on ime. Mind ümbritsesid tuttavad, kuid murest murtud näod. Päike, kerge tuul...täielik vabaduse tunne. Tim ja Melinda ei lahkunud korrakski minu kõrvalt. Tim pigistas mu kätt nii kõvasti, et pidin talle mitu korda märkuse tegema. “AI!” karjatasin ma, kui arstid haiglas mu jala paika panid ja kipsi seadsid. Õhtul palatis uinusin nagu talleke.
Hommikul nägin palati toolil Timi jakki. Ta on ikka siin. Uksetaga oli kuulda kahe inimese summutatud rääkimist. Üks kõnelejatest oli Tim, teise häält ma ei tundnud.
“Ära muretse, ta toibub,” ütles tundmatu, arvatavasti arst. “Millal ma tema juurde tagasi võin minna? Ma pean temaga rääkima,” jälle oli Tim kurb. Miks? “Ta peab saama rahu, kui üles ärkab siis vaatame,” lausus arst mornilt. “Ma olen juba üleval!” hüüdsin. Tim tormas sisse kiiremini kui oleksin osanud oodata.
“Ma jätan teid kahekesi,” ütles arst nii muuseas ja lahkus. “Sara...”. “Tim”. Vaatasime üksteist ühe pika hetke. “Sa vist tahtsid minuga rääkida?” küsisin ettevaatlikult. “Jah...pigem vabandada...Ma tõesti proovisin....” hakkas ta seletama. “Mida??? Mida sa ajad? Mille pärast vabandama?” Kummaline. Mis värk on? Ta viivitas vastamisega. Õhus oli tunda selget pinevust. “MIDA?” karjatasin ma, mu kannatus katkes. “Ma...oleksin saanud seda ära hoida. Kõike...kõike seda mis sinuga juhtus. Ma teadsin, et nad tulevad kambaga. Ma oleksin pidanud sulle teada andma...” seletas ta. “Ma teadis ka, et Chris ei tule üksi,” ütlesin ma, Chrisi nime öeldes sisistades. “Sa...Teadsid...Kõike.?!” oli Tim ärevuses. “Jah.”
Tim jookis palati teise nurka. Ma kartsin, et ta läheb ära. “Oota, ma räägin sulle kõik ära. Algusest peale.” “Ma kuulan...kuigi...see ei ole normaalne, et sa ellu jäid!”oli poiss ikka veel imestuses ja justkui tardunud. “Ka mina pole normaalne, mõnes mõttes. Kuula, aga luba, et sa edasi ei räägi!”
“Ma luban,” ütles Tim. Ma teadsin, et nüüd tuleb pikk-pikk vestlus, arvatavasti kaotan ma nüüd kogu tema usalduse. Loll, loll mina. Ma oleksin võinud talle ju alguses rääkida, oleks kergem nüüd. Pärast pikka kõhklust hakkasin looga pihta...

---------------
Kui meeldib saab varsti järje. (vabandan juba ette kirjavigate pärast, neid ma teha oskan.)

Mulle meeldib (:

2. osa : Ootamatus

Ma ei osanud kusagilt alustada. Et ühte asja rääkida, peaks enne jutustama sajast teisest. Lõpuks leidsin jutujärje, kuid ei julgenud rääkida. "Noo..Räägid ka kunagi," oli Tim juba pinevil. "Niisiis, algusest," alustasin kerge värinaga. "Kuulan huviga," ütles Tim ja sättis end mugavalt istuma. Ta kitsas näos oli korraga mitu emotsiooni: kurbus, põnevus, segadus, kergendus ja võib-olla ka hirm. Minu näos võisid olla täpselt samad tunded.

Alustasin: "Sa kindlasti tead, mis on deja vu? See tunne, et oled mingis hetkes juba varem olnud või midagi sellist." "Tean," vastas Tim "mis see siia puutub?" "Ma palusin sul rahulikult kuulata," kuidas ta juba ükskord aru ei saa? "Minul on see tunne väga tihti, okei tegelikult koguaeg... Võib öelda, et ma tajun seda, mis juhtuma hakkab. See pole päris see mis tuleviku ettenägemine. Midagi vahepealset," Tim muutus justkui raidkujuks, "on sinuga kõik korras?!" ehmatasin. "Ee...sa näed asju ette. Ja siis sa küsid kas minuga on kõik okei?" vastas ta imestunult, "ei, mitte päris. Ma olen üllatunud. Aga see ei tulnud sulle üllatusena, et ma olen üllatunud, sest sa nägid seda ette. Issand..." Tunnistan, see kõlab imelikult. "Ma ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab. Tajun mis juhtuda võiks," selgitasin. "Mida iganes," oli Tim endiselt ehmunud "Miks sa seda varjanud oled? Kust ma üldse tean, et sa tõtt räägid?". "Sest viie minuti jooksul tuleb arst ja palub sul lahkuda. Ja ma ei soovi liigset tähelepanu," vastasin kindlalt. "Okei... Mine jutuga edasi," palus poiss. Ootasin enne minuti kui uuesti alustasin. "No tänu sellele ma teadsingi, et Chris ei tule üksi ja teadsin end natuke kaitsta. Ma tajusin kust ta , tähendab nemad, ründama hakkavad. Kuigi jah üksi on raske kolme vastu," lisasin kurvalt. "Ma ei saa ikkagi aru..Mis siis, et sa tead, kust nad ründavad, mis plaanid neil on, neid oli KOLM ja sind ÜKS ja nad olid tugevad ja sina.." ta ei suutnud lõpetada. "Nõrk. Aitäh toetuse eest," sõnasin irooniliselt.

"Vabandust, aga teil noormees on aeg lahkuda," sõnas arst, kes oli just sisse astunud. "Sul oli õigus, näeme homme," sõnas Tim tunnustavalt mulle otsa vaadates ja läks ära. Olingi jälle palatis üksi. Oli õhtu kell kaheksa ja õues oli pime. Olin sündmustest väsinud ja otsustasin magama jääda.

Soe suvepäev. 14-aastane Sara rannas päevitamas, koos oma kolme sõbrannaga. Kuna ta on palju vett joonud ja jäätist söönud, peab ta minema vetsu. Vets on rannast 50m eemal. Poole teepeal tunneb ta, et kohe juhtub midagi. On see hea või halb, seda ta ei mõista. "Tere," kostub hääl ta seljatagant. Sara pöördub aeglaselt ümber, ta seljataga on umbes 16 aastane poiss. Mustas nahktagi ja mustades teksastes. Keset suve. "Kes te olete?" pärib Sara. "Sa ei tea?" küsib poiss imestunult. "Ei, kust ma peaksin?" nähvas tüdruk. "Ära muretse, ma tean et sa tead. Et sa näed tulevikku," lausus poiss meelitavalt. "Kust...Mida?" oli Sara segaduses. "Lihtsalt tean. Olen sind jälginud," sõnas poiss kindla meelselt. "Miks?" oli tüdruk endiselt segaduses. Kuid ta nägi kuidas kohe esitatakse talle pakkumine. Ta keeldub. "Näed siis," naeratas poiss vastikult "ma lihtsalt palun sind, et sa töötaksid koos meiega. Sinu võimetega on sul suur tulevik ja loomulikult palju raha, meie abiga." Poiss tahtis, et Sara tuleks "nendega" panku röövima. Vahele nad ju ei jääks. "Ei, kindlasti mitte," lausus tüdruk kindlalt ja tahtis ära minna. "Oota!" hüüdis poiss, "annan sulle ühe aasta järgi mõtlemiseks, siis tulen sinu juurde uuesti. Kui siis ka keeldud läheb sul haprasti. Ja sa tead seda," ütles poiss enesekindlalt.

Sara ärkas ehmatusega üles. Nii selge uni tema kahe aasta tagusest sündmusest. Siis kui ta Chrisi esimest korda nägi ja pakkumisest keeldus. Järsku tundis ta sama tunnet mis unes. Midagi juhtub- kohe. Ja juhtuski. Palati uks paiskus lahti ja seal seisis pikk tumedate juustega poiss. C h r i s. Sara karjatas. Chris naeratas."Tere jälle. Vabandust, et ma oma lubadust pole täitnud. Täielikult. Ma tean, et lubasin sind aasta pärast tappa kui sa nõus ei ole, aga näed juba kaks aastat möödas ja sa ikka elus," rääkis poiss näol vastik irve. "Mida SINA siin teed??" oli Sara hirmunud. "Mis sa ise arvad, täidan oma lubadust," lausus Chris ja astus Sara voodile lähemale. Sara oli paanikas. Ta teadis, et enam ei ole midagi teha. Ta ei saa isegi joosta, sest ta jalg on katki. Poiss oli juba Sara voodi juures ning tüdruk pigistas silmad hirmust kinni.

Äkki toimus mingi muutus, Sara tundis et see ei ole veel kõik, täna tema eluküünalt ei kustutata. Õhk on ärevusest paks. "Äkki..ma annan sulle teise võimaluse?" oli Chrisi näol seletamatu ilme. "Ma vist tegin teile selgeks, et ma ei liitu teiega," ütles tüdruk vaikselt. "Jaa, see haav mu käel valutab ikka veel," Chris tõmbas käega üle pika haava oma paremal käel, "aga ära liitu siis "meiega" , unusta Samuel ja Laura, liitu "minuga"." käis Chris välja uue idee." " MITTE IIALGI!" karjus Sara. "Rahu, rahu. Ma annan sulle mõtlemiseks...päeva. Seetähendab, et ma tulen homme uuesti, head aega," lausus Chris ja lahkus.

Tüdruk teadis, et see kord ei suuda ta neile vastu hakata. Homseks peab ta siit haiglast kadunud olema. Tim. Tema ei tohi sellest midagi teada, Chris teeb kõik, et teada saada kus ma olen. See tähendab, et Timi ei saa üksi jätta. Ta tuleb kaasa ja aitab mul, lombakal, põgeneda, mõtles tüdruk. Samal ajal ei mõistnud ta miks Chris vaevus talle uut võimalust andma, kui ta kaks päeva enne oli üritanud Sarat ükskõik mis hinna eest tapma. Sara teadis, et ka selle peab ta välja uurima.

3. osa: Lootus sureb viimasena

Öö möödus rahutult. Sara ei suutnud korrakski uinuda. Ta mõtles homesele põgenemisele, Timile loo selgitamisele ja Chrisile. Kõige rohkem painas teda küsimus, miks Chris ta aasta tagasi ellu jättis ja uue võimaluse andis, miks ta mõne päeva eest ta ellu jättis, vigastustega aga ellu. Ja nüüd jälle. Võib-olla pääseks ta ka homme tervelt, aga ei tasu riskida. Tuleb põgeneda, viivitamatult. Kell viis öösel suikus tüdruk siiski kergesse unne.

“Kopp, kopp,” kuulis Sara läbi une Timmi häält. “Sisse,” lausus tüdruk uniselt, kuid ärkas kohe lõplikult kui talle meenus, millest ta poisile viivitamatult rääkima peab. “Kuidas, sul läheb? Näed juba tervem välja,” lausus Tim hoolitsevlat. “Ja, ja olengi. Kuule mul on sulle üks jutt. Mis kell on?” küsis Sara. “Mm, pool kümme, hommikul,” vastas Tim, selgelt ootusärevuses. “Väga hea. Nüüd. Vaata eile käis...Chris siin. Ja ta tuleb täna tagasi. Õhtul. Ma pean põgenema. Ma loodan..” üritas Sara rääkida enesekidlalt, informatiivselt ja kiiresti. “Pea kinni, tema käis jälle sind tüütamas? Mis ta tahtis?” küsis Tim reavukalt. “See pole tähtis. Ma loodan, et..sa...ee.. soovid koos minuga põgeneda? Ma ei saa sind siia kaitseta jätta,” rääkis Sara edasi. “Muidugi ma tulen sinuga. Millal?” küsis Tim. Sara hakkas juba vastama kui ta telefon helises.

“Tere, kullake. Issand, ma kuulsin, mis juhtus. Kuidas see maja värises ja sina alla jäid,” rääkis kiirelt kõrge naisehääl. “Jaa. Tere, ema, minuga on kõik korras. Varsti kirjutatakse välja,” püüdis Sara öelda võimalikult rõõmsalt. “Ära muretse, kallis, me sõidame kohe sinu juurde, isa läheb kohe lennukipileteid ostma ja...,” rääkis Sara ema. “Ei, ei! Pole vaja, sest ma saan juba homme välja ja siis tuleb meil klassi ekskursioon ja...” luiskas Sara. “Kuhu sa lähed oma katkise jalaga?” oli Sara ema imestunud. “See paraneb kähku, tõesti ärge hakake siia sõitma. Ma saan hakkama. Ma tulen ise varsti teie juurde,” valetas Sara edasi. Ta ei olnud kindel, kas ta homset päevagi näeb. “Kuhu te lähete siis klassiga?” küsis tüdruku ema. “Ee...,” ei leidnud Sara kohe vastust. “Telkima,” aitas Tim vastust mõelda. “Telkima lähme,” ütles tüdruk oma emale. “Ole ettevaatlik, ära jalga koorma, eks,” palus ema. “Loomulikult mitte. Tsauki, näeme varsti,”sõnas Sara endal hääl värisemas. “Tsau,” ütles ema ja pani telefoni ära. “Sellega vedas,” lausus Tim “aga kuidas ta oli nõus sind siia jälle üksi jätma?” küsis Tim imestunult. “Ma olen nii kaua juba üksi elanud ja hakkama saanud. Ta usaldab mind,” vastas Sara uhkelt.

“Millal me siis põgeneme?” küsis Tim närviliselt. “Kohe,” vastas Sara kindlalt. “Mismõttes?” ei saanud Tim aru, “ me ei saa kohe põgeneda, mul..” ei saanud poiss lauselt lõpetada, sest Sara segas vahele “Me PEAME kohe põgenema. Chris tuleb täna tagasi, arvatavasti koos Samueli ja Lauraga. Ma ei saa siia jääda.” “Kuhu me läheks? Sul on hea sinu vanemad on kaugel ära, aga minu omad on siin. Ma ei saa neile öelda, et ma nüüd lähen ära, ma ei tea kui kauaks, ma ei tea kas ma üldsa tagasi tulen. Nad panevad mu kuhugi kinni selle jutu peale,” oli Tim pettunud, aimates põgenemisplaani nurjumist ette. “Klassiekskursioon?” pakkus Sara. “ Ei lähe läbi, nad helistavad kohe klassijuhatajale. Nad ei jää uskuma,” oli Tim juba lootuse kaotanud. “Olgu, siis lähen ma üksi,” lausus Sara vaikselt. “EI!,” nüüd oli Timmi kord karjatada, “sa jääd siia. Kuhu sul minna on? Üksi ka veel. Teed Chrisile lihtsalt asja natuke huvitavamaks. Ta saab su nagunii kätta ja tap..” ei suutnud Tim lõpetada, ”Ma jään ööseks siia, kaitsen sind.” “Ei, sa ei saa üksi kolme vastu,” ütles Sara kindlameelselt, “mine ära. Kohe, kui me koos ei põgene on sul kindlam siit lahkuda. Kui mind siin enam ei ole, hakkab Chris mind otsima, või saadab oma sabarakud seda tegema. Nad otsivad ka sinu ülesse ja pärivad minu kohta. Sa ei tohi neile midagi öelda,” vuristas Sara kogu jutu ette, “Palun mine ära.” “Ma ei lähe ära. Kuidas ma saaksin, ma armastan sind ja ei jäta sind ohtu,” lausus Tim nukralt. “Palun mine. Minu pärast, nii kaitsed sa mind isegi rohkem,” anus Sara poissi. “Ei,” jäi Tim endale kindlaks. Sara ei näinud muud võimalust kui kutsuda turvamehed. “Vabandust, mul ei jää muud üle,” ütles tüdruk ja vaatas Timmile kurvalt otsa, “hüvasti.” “Mida?” oli Tim segaduses. “AAAH! APPI! TULGE KEEGI APPI! SAATKE SEE VASTIK POISS SIIT MINEMA!” hakkas Sara karjuma. “Mida sa teed?!?” oli Tim hämmingus ning vaatas Sarat näoga kus olid koos segadus ja valu. Samal hetkel astusid sisse turvamehed. “Nii, nii noormees. Lähme nüüd rahulikult ära,” ütlesid nad. Sara puhkes nutma. Põhjuseid oli palju: see, et Tim temaga kaasa ei saanud tulla; see, et ta pidi Timmile haiget tegema ja ka see, et tal polnud õrna aimugi kuidas ta üksi põgeneb. Ta võttis kokku oma viimase jõu ja karjus: “ÄRGE TEDA ENAM KUNAGI SIIA HAIGLASSE LASKE!” “Teeme nii, preili,” vastas üks turvameestest. “SARA! Mis toimub? Helista mulle, palun. Selgita. Mida ma tegin? Sa ei saa üksi! Laske lahti jobud!” karjus Tim nii Sarale kui turvameestele. Uks läks pauguga kinni. Sara oli üksi.

Paari minuti pärast tuli arst. “Kuidas teiega on?” küsis ta. “Kõik on korras,” vastas Sara hoides kõigesr väest uusi pisaraid tagasi. “Meil on häid uudiseid,” lausus arst rõõmsalt,” te saate juba täna välja. Kargud saate ka tasuta kaasa,” üritas arst veel naljatada. See rõõmustas Sarat. Põgenemine haiglast jääb ära, kuid põgenemine Chrisi ja tema jüngrite eest mitte. “Tore, kas ma võin kohe minna?” küsis Sara õhinaga, see tähendaks, et ta saaks ka Timiga rääkida, veel viimast korda ja vabandada. “Mitte kohe, paari tunni pärast. Paberite täitmisega läheb aega. Teatame sellest ka teie vanematele. Magage nii kaua, näete väsinud välja,” seletas arst, “head aega.” “Aitäh teile ja head aega,” oli ka Sara juba rõõmsam. Magamine tundus samuti hea idee.

Sara on aasta vanem. Juba 15. On jälle suvi. Tüdruk käib ringi kaubanduskeskuses, otsides uusi kingi. Järgmisesse poodi sisenedes, näeb ta poissi, kes teda aasta eest ähvardas. Saral tekib kerge hirm. Ta otsustab sinna poodi mitte minna. Ta pöörab selja ja hakkab kiirelt minema kõndima. "Kus sul nii kiire on," küsis tuttav poisihääl. Sara tegi näo nagu ta poleks seda kuulnud. Poiss haaras tal käest. "Oota. Ma ei taha sulle halba," lausus poiss rahuliku häälega. "Eelmine kord väitsid küll vastupidist," ütles Sara. "Ja.. Ajad muutuvad mul on sind elusalt vaja," rääkis Chris meelitades. "KES SA OLED! MIS SUL MINUST VAJA ON?" hakkas Sara juba paaniliselt kartma ja rabelema. "Rahu, pole vaja liigset tähelepanu," noomis Chris tüdrukut, "Ma olen Chris, 17 aastat vana ja sinust ei taha ma muud midagi, kui su annet, millega saaks teha suuri asju." "Seda sa küll ei saa," vastas Sara vihaselt. "Sellega saaksime valitseda maailma. Jah seda ma tahan," vastas Chris. "Aga mina ei taha," oli Sara nutu äärel, "lase mul minna." "Hii," irvitas poiss, "nii lihtsalt sul see ei lähe. Ma annan sulle veel ühe aasta." Poiss hakkas minema jalutama. "Oota!" hüüdis teda Sara, " Miks sa koguaeg aega juurde annad. Ma ei liitu teiega. Mida sa ootad? Tapa mind siis ära," karjus Sara vihaselt, kuid poiss oli juba läinud. Vaid teised poodlejad vaatasid tüdrukut imelikult.

Sara ärkas ja imestas jälle, kui tõetruud und ta oma minevikust nägi. Ta vaatas kella. Kell oli juba seitse õhtul. Ta hakkas paanitsema, sest Chris tuleb juba tunni aja pärast. Ta kutsus arsti, et öelda talle, et ta on valmis lahkuma. "Head õhtut teile," lausus arst ja Sara võis minna. Nüüd seisis tüdruk tänaval, kahe kargu ja väikese seljakotiga. Kuhu minna, ta ei teadnud. Ta teadis vaid seda, et tal on tund kuni algab jaht. Saagiks on tema. Sara otsustas helistada Timmile. Telefon kutsus juba mitmendat korda kuid keegi ei vastanud. See muutis tüdruku rahutuks. Ta otsustas minna poisi koju. Äkki on ta seal.

Sõitnud 15 minutit bussiga oli ta Timmi maja ees. Ees seisis retk kolmandale korrusele, kus asus poisi korter. Kui tüdruk lõpuks seal oli leidis ta uksematilt kokkuvolditud kirja. Ta avas selle aeglaselt.
Sa oled nii ettearvatav. Ma aimasin, et sa põgened ja tuled siia. Ühesõnaga kui sa tahad Timmi veel elusana näha, tule kella kaheksaks linna keskväljakule. Sara luges kirja mitukorda üle. Kirja alla oli kirjutatud Chris.

Saral vaatas kella, tal on umbed pool tundi, et linnaväljakule jõuda. Ta komberdas trepist alla ja kutsus endale takso. Bussiga poleks ta enam jõudnud. Takso saabus viie minuti pärast. "Kuhu sõidame," küsis naistaksojuht. "Linnaväljakule, palun sõitke kiiresti," palus Sara. Taksojuht aimas, et midagi on mäda: "Teen mis suudan," vastas ta.

Poole tunni pärast oli ta kohal. Kell oli kaheksa ja ta otsis pilguga Chrisi ja Timmi. Peale mõningast otsimist leidis ta nad, seismas ühes tänavaotsas. Chris viipas käega, et Sara sinna läheks.

Aitäh:)

Üritan siis edaspidi selgemini kirjutada.

4. osa: Uus elu

Sara hakkas üle väljaku jalutama. Tal läks sellega kaua, kuna see oli tema jaoks esimene kord karkudega joosta. Ta oleks tahtnud olla juba seal, kus poisid. Äkki astus Chris sammu tahapoole, veel rohkem tänava poole, kuhu paistis väga vähe päikest. Sara üritas sammu kiirendada. Lõpuks jõudis ta tänavasse, kus Chris ja Tim teda ootasid. Nad seisid seal rahulikult. Tim näis küll, ehmunud, kuid seisis kindlalt Chrisi kõrval.

“Tere,” lausus Chris vaikselt, “äkki läheksime minu juurde? Seal on kindlam rääkida,” pakkus poiss. Sara vaatas kahtlevalt Timmi poole. Tim üritas märku anda, et Sara keelduks, kuid tüdruk ei mõistnud seda. “Lähme siis,” vastas Sara. “Ei!” hüüatas Tim, kuid kohe sai ta Chrislit kerge löögi kõhtu. “Sina ole vait!” karjus Chris tema peale. “Mida sa teed?” ehmus Sara. “Minuga on kõik korras,” sosistas Tim. Tänu oma andele, teadis Sara, et Chris tahab Timmi uuesti lüüa. Tüdruk tõmbas Timmi kiiresti Chrisi löögi eest kõrvale. “Lõpeta ära,” palus Sara Chrisi. Poiss ei vastanud midagi, nad jätkasid vaikides teed. Sara tundis, et nad on lähedal. Nii oligi. “Daamid ees,” lausus Chris. Sara läks maja uksest sisse. Maja oli väljast räämas, kuid sees olid kallis disainmööbel ja üld mulje oli uhke ning mingilmoel ka hubane. Esikust möödudes jõudsid nad elu tuppa. Suurel punasel diivanil istusid veel kaks inimest: Samuel ja Laura. Sara oli siiamaani lootnud, et Chris on üksi, kuid lootus kustus juba poolel teel. Ta lihtsalt teadis seda ette.

“Niisiis,” alustas Chris jutuga, kui kõik olid jõudnud elutuppa, “sa pole oma otsust muutnud?” küsis ta Saralt. Sara oli kahevahel, kui ta ütleks Chrisi pakkumisele ei, tehakse kindlasti Timmi elu põrguks. Kui ta oleks pakkumisega nõus reedaks ta kõiki teisi , kuid Tim pääseks. “Vasta juba,” muutus Chris kannatamatuks. Laura, blond ja peenike tüdruk, lahkus ruumist, midagi podisedes. “Tulen kohe tagasi, “ rääkis ta oma kõrge häälega. Samuel vahtis tühja pilguga eemale. Ta tundus olevat täiesti omas mullis. “Ma..” alustas Sara, endiselt kahtlevalt. “Edasi, edasi...,” julgustas Chris. Ka Tim tahtis midagi öelda, kuid Chrisi kuri pilk vaigistas ta koheselt. “Ma olen nõus,” vastas Sara. “Meeldiv,” vastas Chris rõõmsalt. “Sam,” pöördus Chris äkki tõmmu poisi poole, “on nii?” “Ja jah,” vastas Samuel ruttu. Ta istus ikka ühe koha peal ja vahtis aina seina. “Tore,” oli Chris rõõmus. Sara ja Tim ei mõistnud Chrisi ja Samueli vahelist vestlust, seda märkas ka Chris ise. “Ei mõika jah?” päris ta kiuslikult. “Ei,” vastas Sara. “Pärast räägin,” ohkas Chris, “Härra Timothy, te võite lahkuda,” rääkis Chris oma tavalise ehk ülbe häälega, “teid pole enam vaja.” Tim ei liikunud paigast. “Mine,” käsiks Sara. Tim lahkus vastumeelselt, uksel pikalt Sarale järgi vaadates. Kohe kui poiss ukse sulges valdas Sarat hirm, nüüd oli ta üksi ja kaitsetu. Seekord ei suuda ta neile üldse vastu panna. Samal ajal tuli Laura tuppa tagasi.

“Mis meie plaanid siis on?” küsis Sara vastumeelselt. “Kõigepealt selgitame sulle reegleid,” lausus Chris. “Mis reegleid?” ei mõistnud Sara. “No esiteks, ei tohi sa rääkida mitte kellelegi, et meil selline ühendus on ja, et meil siin sellised võimekad inimesed on,” seletas Laura. “Võimekad?” ei mõistnud Sara, “ma pole siis ainus?” Chris ja Laura puhkesid naerma, Samuel mitte, nüüd passis ta mossis näoga tumepruunist puust diivanilauda. “Eriti heal arvamusel endast,” irvitas Laura. “Sinust küll parem,” lausus Samuel, kes siiamaani vait oli olnud. Saral vajus suu lahti. Nii sügav ja puhas hääl oli Samuelil. Laura hea tuju oli aga kadunud. “Rahu rahu,” ütles Chris, “Jah, Samil on ka võime,”ta teab kui keegi valetab,” rääkis Chris. Sara oli nagu puuga pähe saanud. “Laura on tegelikult võimetu, mina...” rääkis Chris edasi “ mina, tunnetan inimesi kellel on võimed.” Nüüd istuti natuke aega vaiksues, Sara seedis infot. “Ja elad siin, koju lähed ainult häda olukorras,” rääkis Samuel. “Mida?” oli Sara üllatunud, “ma ei saa nii, mul on kool, sõbrad, vanemad...” ei suutnud Sara just kuuldut uskuda. “Nii on. Siis on sul parem silma peal hoida,” sõnas Chris. “Rohkem reegleid pole. A see ka, et mina teen siin plaane ja sina täidad neid,” käsutas Chris, “kõik selge?” “Ju vist,” ütles Sara. “Sa ei jaga tuhkagi,” sõnas Samuel. Sara pidi nõustuma, kõik oli käinud liiga kähku. “Tule ma näitan sulle sinu tuba,” ütles Laura, endiselt pahur olles. Laura läks ees ja Sara järgnes talle. “Siin,” viipas blond tüdruk käega, “võid kodust läbi käia, asju tuua.” “Tänan,” lausu Sara. Tuba oli suur, keset seda laiutas suur ja kõrge voodi. Tuba oli kaunistatud sinistes toonides. Saral tuli tõdeda, et siin elamine on luksus, kuid millise hinnaga. Sara istus hiigel voodile ja mõtles, mis nüüd edasi saab. Suve võib ta ju siin elada. Kui tuleb mingit plaani täita või maailma vallutada, võib ta Chrisi valejälgedele ajada või midagi sellist. Ainuke probleem oli Samuelis. Ta saab aru kui keegi valetab. See maksaks valusalt kätte, kui Chris saab teada, et Sara üritab kõigile vastu töötada. Tüdruk otsustas Chrisiga rääkima minna. Kui ta toast väljus, märkas ta, et ta käed värisevad. Arvatavasti oli see siiski väikesest hirmust.

“Ma tahan paar küsimust esitada,” ütles Sara Chrisile. “Olgu nii,” vastas poiss leebelt, “tule kööki.” Köök oli sama uhke kui ülejäänud maja. Samas oli köök kõige hämaram ja veidi õudnegi. “Miks te seda teete?” oli Sara esimene küsimus. “Mida?” ei saanud Chris aru. “No varastate ja tahate maailma vallutada, nagu sa mulle ükskord ütlesid,” selgitas tüdruk. “Lihtsalt, miks mitte? Kui meil on võimed ja oskused selleks, siis ei näe ma põhjust, miks mitte võtta võim,” rääkis Chris, samal ajal endale juua valades. Chris jõi paar lonksu vett ja rääkis edasi, ilma et Sara oleks pidnud mingeid küsimusi esitama. “Sain kümne aastaselt aru, et olen eriline. Siis tundus see mõtetu, kuid kui ma viis aastat hiljem tänaval Samueli kohtasin tuli mul suurepärane mõte. Koguda kokku kõik erivõimetega inimesed ja koos vallutada kogu maailm. Rääkisin sellest mõttest ka Samuelile. Ta keeldus nagu sinagi. Siis tegin ma talle sama mis sulle, ainult vastupidi. Röövisin Laura,” jutustas Chris. Sara vahtis teda suurte silmadega. “Jah, nad olid kunagi koos, enam mitte,” selgitas poiss ja rääkis edasi: “Siis Sam nõustus, aga ainulr ühel tingimusel, et Laura jääb meiega. Siis polnud mul selle vastu midagi. Aga pärast on see hakkanud närvidele käima, sest..” Sara ei lasknud Chrisil lõpetada, sest ta teadis mis poiss ütlema hakkab, “nad läksid tülli ja nüüd on Laura koos sinuga,” lõptas Sara lause. “No näed! Su võime on super!” oli Chris rõõmus. Sara seda entusiasmi ei jaganud. “ No ja siis, aasta pärast, kui ma olin juba 16, leidsin ma sinu. Sinuga oli keerulisem, sa hakkasid vastu,” naeris Chris. Sara vaats oma jalga, mis oli kipsis ja siis armi Chrisi näol, mis oli tema tekitatud. Südames tundis Sara enda üle uhkust. “Noh ja peale mõtlemisaja pikendusi ja peale ühte võitlust...jäid ka sina nõusse,” sõnas Chris, nüüd oli tema kord enda üle uhke olla. “Ja muide, kolme päeva pärast röövime ühte panka. Raha hakkab otsa lõppema. Tänu sinule on see nüüd veelgi kergem. Samuelist pole sellistel puhkudel eriti kasu. Isegi Laurast on rohkem kasu,” irvitas poiss. “Kuidas siis Laurast rohkem kasu on? Ta ei oska ju midagi,” imestas Sara, “Aa, kui nii siis nii,” lisas ta kui nägi ära mida Chris vastab. Laura võrgutab kõik pangas olevad mees turvamehed ära. Sellega vestlus lõppes, kuid üks küsimus jäi Sarat veel piinama. Ta otsustas, et seda küsib ta kunagi hiljem.

Köögis muutus jälle vaikseks. Kui Sara elutuppa tagasi suundus meenus talle, et ta võis ju kodust läbi käia. See mõte tegi ta korraga rõõmsaks ja kurvaks. Rõõmsaks, sest ta saab veel korraks koju ja kurvaks, sest see tuletab talle meelde tema endist, lihtsat ja head elu ning kinnitab teadmist, et see elu on nüüd lõplikult läbi. Nüüd töötab ta koos petistega keda ta kogu südamest vihkab ning ta teeb seda selleks, et päästa see, keda ta armastab. Juba ta igatses Timmi, sest temaga oli Saral rääkimine keelatus. Tüdruk ei saa Timmile isegi seletada, miks nad enam suhelda ei saa. Chris oli talle öelnud:” Kui sa kas või üritad Timmiga kontakteeruda, võid kindel olla, et see poiss homset päeva ei näe.” Sara silmanurka tekkis pisar. Selle pühkis ta kiiresti ära. “Ma käiks siis viimast korda kodust läbi,” sõnas Sara. “Okei. Kus Laura on?” küsis Chris Samuelit. “Läks poodi vist, “ lausus Samuel mornilt. “Siis lähed sina Saraga kaasa,” nõudis Chris. “Mik..Ah, vahet pole,” ütles Samuel ja kõmpis ukseni. Nägu endiselt morn.

5. osa : Lõputud valed

Samuel näis tänaval kõndides rahutu, sest ta pidi Sarat koguaeg järgi ootama. Sara mõistis seda ja lausus vihaselt, juuksed tuules lehvimas: “Ega see minu süü ei ole, et ma normaalselt käia ei saa.” “Ma tean,” vastas poiss tuimalt, “sorry.” “Natuke hilja vabandada,” sõnas Sara üha pahuramaks muutudes. Samuel ei öelnud selle peale midagi ning jätkas jalutamist bussipeatuse poole. Vaikides edasi minnes tuli Saral hiilgav mõte, kuidas Timmiga siiski ühendust võtta, veel viimast korda. Timmi juures on piisavalt tema asju ja kui ta nimetaks Timmi kodu oma koduks ja kui nad sinna sõidaksid saaks ta Timmiga rääkida. Selle idee teostumiseks on vaja kahte asja: seda, et Tim ikka kodus oleks ning teiseks seda, et Samuel nõustuks all ootama.

Bussipeatusesse jõudes küsis Samuel:” Mis numbriga me lähme?” “Koju saab number viiega,” vastas Sara, lisamata et sellega saab Timmi koju. “Valetad,” ohkas Samuel. Sara mõistis, et ta plaan on läbikukkunud. “Vihkan sind,” urises tüdruk endamisi. “Nüüd räägid sa tõtt,” sõnas poiss, kelle näol nägi Sara esimest korda pisikest muutust. Poisi suunurgad tõusid natuke ülespoole. “Mille peale me siiski läheme?” küsis poiss uuesti. “Üheteistkümne,” vastas Sara. Rohkem nad ei vestelnud. Bussi saabudes, astusid nad sisse ja sõitsid Sara peatusesse. Terve sõidu aja oli Sara kurb, kuna mõistis, et Timmiga ta enam nii lihtsalt kontakti ei saa.

Bussist väljudes helises Sara telefon. Tüdruk üritas kohe telefoni taskust kätte saada, kuid ta unustas, et ta on karkudega ning olles veel bussi trepi astmel, hakkas ta kukkuma. Mõnikümmend sentimeetrit enne maad püüdis Samuel ta kinni, ise naerma puhkedes: “Va...vabandust,” suutis poiss läbi naeru öelda. Sara põrnitses teda väga vihase näoga. “Tõesti, see oli koomiline,” vastas poiss sõbralikult, tema näolt oli kadunud korrakski see tuimus. Sara oli sisimas selle üle isegi natuke õnnelik, sest ta oli poisile pärast Chrisi juttu kaasa tundnud. Sara naeratas ka, kuigi ta üritas seda tagasi hoida.

Lõpuks vastas Sara telefonile. Helistajaks oli Melinda. “Hei, sorry, et ma varem ei helistanud, ma olin ära,” rääkis Melinda. “Pole hullu, mul on endalgi tegemist olnud. Ma sain haiglast välja juba,” vastas Sara. “Ma tean, Tim rääkis,” ütles Melinda, “ ma tahaks väga sind näha, aga ma pean ära sõitma. Tead küll, “maale” vanaema juurde,” lisas ta väsinud häälega. “Pole hullu, mõni teinekord siis, “ vastas Sara tundes kergendust, et vähemalt Melinda ees ei pea ta valetama hakkama.

“Kes see oli,” uuris Samuel, kui Sara oli telefoni ära pannud. “Sõbranna,” vastas tüdruk lühidalt. “Ok,” vastas poiss sama lühidalt. Taas jalutasid nad aeglaselt ja vaikides edasi, kuni jõudsid Sara majani.

“Sa ootad all,” see oli Sara poolt rohkem käsk kui küsimus. “Olen siiski sunnitud kaasa tulema,” vaidles poiss vastu. “Kes käsikis?” küsis Sara imestunult, “Chris,” mõistis ta siis. “Nägid ette, et ma nii ütlen?” oli poiss korrga huvitatud. “Selle teadmiseks küll võimeid vaja pole,” pomises Sara, otsis tasksut võtmed ja keeras välisukse lahti. Trepist üles minnes meenus Sarale üks hetk vestlusest Chrisi elutoas.

“Ma olen nõus,” vastas Sara. “Meeldiv,” vastas Chris rõõmsalt. “Sam,” pöördus Chris äkki tõmmu poisi poole, “on nii?” “Ja jah,” vastas Samuel ruttu.

See hetk. Sara ju valetas, ta ei olnud nõus liituma, kuid Samuel ei öelnud, et ta valetanud oleks. Sara oli segaduses. Seda märkas ka Samuel. “Mis juhtus?” küsis ta. “Ei midagi,” vastas tüdruk kärmelt. “Valetad,” ohkas Samuel jälle. Tüdruk jäi Samueli piinatud silmadega pikalt vaatama. Sara teadis, et ta ei saa midagi kokku luisata vaid peab ausalt ära rääkima. “Noh, mis juhtus,” küsis Samuel juba ärritunult. “Sa...” ei suutnud Sara alustada. “Mis minuga on?” oli poiss segaduses. “Sa valetasid ju. Chrisile. Siis kui me seal elutoas olime. Siis kui ma nõustusin,” rääkis tüdruk aaeglaselt. Poiss oli samuti hetkeks sõnatu. Sara nägi Samueli vastust juba ette, kuid lasi poisil siiski ise vastata. “Ka minul on plaane, mitte ainult Chrisil. Ja sina mängid selles plaanis suurt osa,” vastas poiss kavalalt. Tüdruk naeratas teades juba plaani. “Super. Mul pole siis palju asju kaasa vaja võtta, “ lausus Sara lustlikult. “Võta ikka,” oli ka Samuel rõõmus, lõpuks ometi leidis ta endale mõttekaaslase, “peame Chrisi ära petma,” vastas poiss. Hing täitunud uue lootusega läksid nad Sara korterisse ning tüdruk pakkis oma asjad.

Tagasi teel selgitas poiss Sarale plaani põhjalikumalt. “Sa võib-olla mõtled, miks mina üldse nõustusin Chrisiga liituma,” seletas Sam. “Ma juba tean, Chris rääkis,” vastas Sara. “Ta valetas,” ütles poiss ja ta näol peegeldu vale, “Chris räägib harva tõtt.” “No miks sa siis tegelikult liitusid?” küsis tüdruk. Kuigi ta teadis juba vastuseid kõikidele oma küsimustele lasi ta Samuelil rääkida. “Üks põhjus oli tõesti Laura. Ma armastasin teda sel hetkel, kui Chris minu ellu ilmus,” seletas poiss, “ma ei tahtnud teda ohtu panna. Aga teine põhjus peitub selles, et ma tahtsin kuidagi Chrisi plaane taksitada. Ma ju teadsin millal ta valetab. Näiteks siis kui ta mulle ütles, et ta tahab maailma üle võtta rahulikult. Ei, ta lausa tahtis jamasi või võitlusi,” ohkas poiss jätkates. Sara kuulas vaikselt. “Tema pundis olles, üritasin teda ümber veenda, tema plaane vussi keerata ja mida kõike veel, kuid see ei õnnestunud. Lisaks sellele jättis Laura mu maha ja jooksis Chrisi käte vahele,” rääkis Samuel vastikusega. “Jobu,” lausus Sara. “Tõesti või?” küsis Samuel sarkastiliselt. “No ja siis ma ootasin kuni sina meiega liitud,” rääkis Samuel edasi, “ma teadsin, et sa vihkad meid, aga seda oligi mul vaja. Ma teadsin, et sa nõustud mu plaaniga,” seletas poiss enesekindlalt. “Jah...” vastas Sara. “Miks sa lihtsalt ei lahkunud, kui Laura Chrisi poole üle läks?” küsis Sara äkki. “Ma läksingi,” vastas poiss, silmnähtavaöt valus piineldes. Sara kahvatus kui nägi mida Samuel edasi oleks rääkinud. “Ta tappis su õe,” kogeles Sara, samal ajal tundes, et hingamine muutub raskemaks. Samuel oli pea kõrvale pööranud. Tüdruk mõistis, et poiss võitleb pisaratega. “Enam ma lahkuda ei julgenud,” oli kõik, mis poiss öelda suutis. Ülejäänud sõit kulges taas vaikuses. Sara oli väsinud ja jäi bussis magama.

Sara leidis ennast kuskilt võõrast kohast passimas mingi suvalise müüri tagant. Ilm oli hall ja vihma sadas. Veidi eemal seisid Chris ja üks tüdruk, kes sarnanes kohutavalt Samueliga. Sara mõistis, et see ongi Samueli õde. Sara nägi, mis edasi juhtuma hakkab. Ta üritas nende juurde joosta, kuid ta jalad ei allunud ta tahtele. Ta oli liiga aeglane. Ta pigistas hirmust silmad, kuid jooksis edasi. Silmad avades seisis ta tüdruku kohal, Chris oli kadunud. Ta kükitas maha ja vaatas tüdrukule otsa. Tüdruk oli surnud. Järsku muundus tüdruk Timmiks. Sara karjatas valust, pisarad segunesid vihmaveega ja ta mõistis, et Chrisi eest pole pääsu.

“Sara, ärka üles!” hüüdis Samuel. Sara tõusis üles. “Mida?” küsis tüdruk nuuksudes. “Me peame maha minema. Mis sa unes nägid?” küsis poiss kahtlustavalt. Sara pühkis pisarad ära ja vastas: “Seda, et Chris on kõikvõimas,” seda öelnud vallutas kurbus ja valu uuesti Sara keha ning bussist välja saades, vajus ta pingile kokku. Ta nuttis ennast tühjaks. Samal ajal lohutas teda Samuel: “Ei, ta ei ole kõikvõimas. Tema anne ei loe eriti midagi meie omade kõrval. Ta tahab meid oma poolele kuna ta tegelikult kardab meid.” Mõne aja pärst kogus Sara ennast ja nad asusisd teele Chrisi maja poole. Maja ukse taha jõudes küsis Samuel Saralt: “Oled valmis?” “Jah,” vastas tüdruk.

6. osa: Plaanid, plaanid, plaanid...

Uksest sisse astudes sattusid nad pimedasse esikusse. Sara ei teadnud kus lüliti asub ja mainis seda ka Samuelile. Poiss ei öelnud midagi, vaid vajutas ise lülitile ja sammus edasi. Ta näol oli jälle see tuim ilme. Sara ei saanud aru miks. Kas ta oli viimast paari tundi ka unes näinud? Samuel vaatas üle õla tagasi ja nägi Sara kahtlustavat nägu ning naeratas. “Kõik on nii...” hakkas poiss seletama, “nagu enne,” lõpetas Sara tema lause. Chris ju ei teadnud midagi.

Kuna kell lähenes juba keskööle, olid ka teised toad pimedad. Chris ja Laura arvatavasti juba magasid. Sara läks mälu järgi oma tuppa. “Head ö..” tahtis ta Samuelile öelda, kuid talle meenus, et ta peab oma keele hammaste taga hoidma. Vähemalt siin majas. Sara ronis voodisse. Ta tundis, et aknast puhub sisse mõnusat suvist tuult. Parema meelega oleks ta akna siiski sulgenud, kuid ta oli liiga väsinud, et uuesti püsti tõusta.

Oli taas möödas aasta Chrisi ja Sara viimasest kohtumisest. Seekord kartis Sara oodatud kuupäeva. Kuid lõpuks see saabus. Ta otsustas püsida kodus. Ehk ei leia Chris teda siit. Pool päeva oli rahulikult mööda läinud kui helises Sara telefon. Sara ehmatas kuid helistajaks oli Tim. “Sa ehmatasid mind,” ohkas tüdruk. “Vabandust,” vastas poiss, “ma tahtsin öelda, et keegi Chris, helistas mulle ja ütles, et kui ma sulle järgmist teadet edasi ei anna läheb meil mõlemal halvasti,” rääkis poiss imelikul toonil. Tim siis teadis kõike, oli tüdruk ehmunud. “Sa siis tead? Mis teade?” küsis Sara kurvalt. “Tean jah. Ta rääkis kõik ära,” sõnas poiss, “Teade oli järgmine: Tule kohe kui teate kätte saad, mahajäetud tööstushoone kõrvale linna ääras või muidu...,” edastas Tim sõnumi. “Või muidu...,” küsis tüdruk. “ “Nii teade lõppes,” sõnas poiss aeglaselt. “Sara...Chris ei...” alustas poiss. “Mida?” nõudis Sara. “Ei midagi,” vastas poiss nagu vabandades. “Ma siis lähen,” ütles tüdruk hirmunult. “Ma tu...,” üritas Tim midagi öelda kuid telefon pandi ära.

Sara ärkas hingeldades üles. Kell oli kaks öösel. Sara arvas, et meenutused tema minevikust unenägudes on tingitud, sellest mis viimastel päevadel toimunud on. Nüüd sai ta aru, et Tim tahtis teda juba siis hoiatada, et Chris ei tule üksi, kuid tal ei lastud. Chris ei lasknud, sest arvatavasti seisis ta sel hetkel Timmi kõrval ja arvatavasti katkestas Chris ka kõne. Nüüd teadis Sara kõikke.

Tüdruk üritas uuesti magama jääda, aga ta ei suutnud. Ta kuulatas hetkeks, et veenduda, kas kõik teised ikka magavad. Selles kindel olles, upitas ta ennast oma teksasteni ja otsis nende taskust telefoni. Ta kasutas võimalust helistada Timmile.

Telefon kutsus kaua, kuid lõpuks Tim vastas. “Hei,” vastas Tim rõõmust segane. “Hei,” sosistas Sara nii vaikselt kui suutis, “ma tahtsin sulle öelda, et varsti on kõik jälle korras.” “Kuidas?” küsis Tim, minnes samuti üle sosistamisele, kuigi tema puhul polnud see vajalik. “Samuelil ja minul on plaan, kuidas siit pääseda...ilma kaotusteta,” sosistas Sara õhinaga. “Samuelil?” oli Tim segaduses. “Jah, ta polegi paha. Ma räägin sulle kunagi,” seletas tüdruk. “Olgu,” sõnas Tim. Sara kuulis samme. “Ma pean lõpetama,” sosistas ta ülikiirelt. “Ma armast...” üritas Tim veel öelda, kuid Sara pani telefoni kinni, lükkas selle tekki alla ja teeskles magamist.

Sammud peatusid Sara ukse taga. Sara hingeldas, kuid ta üritas sügavamalt hingata. Sammud olid kerged. Järelikult oli see Laura. Sara ei mõistnud, miks tema praegu üleval oli. Laura sammus edasi suundudes kööki. Sara teadis, et ta läheb vett jooma. Ta teadis ka seda, et Laura teadis, et Sara on üleval. Sara otsustas samuti kööki minna. Tuues ettekäändeks palavuse, mis nii väga vale ei olnudki.

Sara ei võtnud karke, vaid toetus mööblile. Kööki jõudes vaatas Laura tüdrukut suurte silmadega. “Ma arvasingi, et sa oled üleval,” lausus Laura. “Jah, palav hakkas,” sõnas Sara. “Hmm, minu arust sa rääkisid kellegagi,” kahtlustas Laura. “Ei,” ütles Sara üritades naeratada, “võib-olla pomisesin midagi endamisi. “Millegi pärast ma ei usu sind,” lausus Laura veel rohkem kahtlustades ja isegi ülbelt, “SAMUEL!” karjus ta siis. Sara teadis, et Laura tahab Samuelilt küsida, kas ta valetas. Sara teadis ka seda, et Samuel on igaljuhul tema poolel. Saral oli tükk tööd, et muiet tagasi hoida.

Mõne aja pärast jõudsid kööki ka Chris ja Samuel. “Mida sa lõugad?” küsis Samuel vihaselt ja unesegaselt. “Mis on, kallis?” küsis Chris veidi ehmunult. “Sara rääkis kellegagi, paar minutit tagasi. Ma kuulsin,” kaebas Laura. “Ma ei rääkinud,” vaidles Sara vastu. “Mida sa valetad,” tahtis Laura juba Sara peale karjuma hakata, kuid enne seda lausus Samuel: “Ta ei valeta.” “Laura...,” alustas Chris kõhklevalt, “ma arvan, et sa kuulsid valesti. Rahu, pole vaja ärrituda,” rahustas poiss Laurat. Samuel kõmpis osavõtmatult voodisse tagasi. Ka Chris lahkus pead vangutades. “Üks kord söön ma su siit välja,” ähvardas Laura Sarat sosinal. “Sobib!” oleks tahtnud Sara hüüda. Selle asemel küsis ta: “Miks?” ja tegi pähe kurva näo. Kuid juba ta mõistis- Laura on armukade. Seda Laura kõvasti välja ei öelnud vaid jalutas minema.

Ka Sara läks tagasi voodisse, sisemiselt naerdes. Ta kartis sattuda terroristidega ühte ühingusse. Kui terroriste on vaid kaks ning üks neist ei soovi teda sinna. Lisaks sellele on tal koos ühe kamba liikmega plaan põgeneda. Voodisse jõudes uinus ta silmapilkselt.

Hommikul tõusis Sara täiesti väljapuhanuna. Ta oli teine, kes ärkas. Chris oli esimene. “Kuidas esimene öö uues kodus möödus?” küsis poiss sõbralikult. “Hästi,” vastas Sara. Põhimõtteliselt ta valetas, sest ta ei tahtnud seal olla, aga samas, mõeldes sellese, et kaua ta seal enam olema ei pea, võis isegi öelda, et jah kõik on hästi. “Siis on tore,” vastas poiss, “homme siis panka röövima,” sõnas poiss lavalalt. “Homme?” oli Sara segaduses, see pidi toimuma alles paar päeva pärast. “Plaanide muutus,” oli kõik, mis Chris ütles. “Ossa,” sõnas Sara kui nägi mida Chris plaanib. Ta plaanib röövida suurimat panka selles linnas. “Jah,” ütles poiss irvitades. Ka Sara irvitas, kuid ei näidanud seda välja. Mida suurem pank seda parem. See sobib suurepäraselt tema ja Samueli plaanidega- Chris vahelevõtta. Veidike valetamist ja Chris jääb vahele. Sara, Samuel ja Laura pääseksid noomitustega, sest nemad osalesid küll röövis, aga samas aitasid nad tabada peamist kurjamit. Kuigi Saral poleks midagi selle vastu, kui ka Laura mingi karistuse saaks. Vaevalt ka Samuel vastu oleks.

“Hommik,” hüüdis Sara Laurale enne, kui too oma toa uksest välja oli saanud. “Suurepärane,” oli Chris Saraga rahul. Seda kuulis ka Laura, kes kööki jõudes, viskas Sarale vihase pilgu. Sara isiklik plaan sai aina hoogu juurde. Tema plaan oli lihtlabane- vihastada välja Laura, kes omakorda räägiks Chrisile, et too, uue tüdruku, ehk siis Sara enda, välja viskaks.

Laura istus Chrisi kõrvale, hiigla suure söögilaua taha. Sara jäi teisele poole lauda. Kümmekond minutit sõid nad kolmekesi vaikides, siis ärkas ka Samuel. “Tere hommikust,” tervitas Sara ka teda, liiga vara loomulikult. Chris vaatas Sarat imetleva pilguga. Laura oleks tahtnud Sarale kätega kallale minna. Samuel aga ei vastanud. Ta jalutas kööki võttis külmkapist jogurti ning lahkus elutuppa. Laura irvitas, ning lausus: “Erak.” Sara oleks tahtnud talle öelda, et see on tema süü, et Samuel kõiki väldib kes sinuga, Laura, suhtlevad. Siiski jättis Sara selle enda teada. “Sam!” hüüdis Chris, “ole homme valmis.” “Ok,” hüüdis Samuel külmalt vastu.

Ülejäänud hommikusöök kulges vaikuses, vaid Chris ja Laura rääkisid vahepeal tühistest asjadest. Sara lahkus lauast esimesena ning läks vannituppa pesema. Vannituba oli võrreldes ülejäänud tubadega kohutavalt väike. Sara oli imestunud. “Suurem vannituba on teiselpool maja,” sõnas Samuel, kuna väiksemasse vannituppa saamiseks pidi minema läbi elutoa. “See maja on ikka tohutu,” lausus Sara imetlevalt. Chris sisenes samuti tuppa ning Samuel oli jälle oma tavalises olekus- morn ja sõnavaene.

Sara leidis suurema vannitoa, see oli tõesti tohutu. Sara sai oma toimetustega ühele poole ja läks elutuppa tagasi, kus olid teised. Nad vaatasid telekat. Äkki küsis Chris: “Tüdrukud? Mis täna lõunaks on?” Sara vaatas üllatunult Chrisile otsa. Laura aga vastas: “Ma ei tea, külmkappis pole midagi.” “Käige siis poes ära,” vastas Chris, “mõelge teepeal midagi välja,” lisas ta. “Kes “me”?” oli Laura segaduses. Sara aga teadis ja lausus: “Lähme,” ning sammus esikusse. Laura hakkas mossitama, kuid järgnes siiski Sarale. “Meeldiv,” pomises Laura endamisi ülbelt. Sara aga kuulis seda. “Mis sul on minu vastu?” küsis ta ärritudes. “Tahad tõesti teada? Sa siis ei teagi. Sina ju tead meil kõike,” jätkas Laura oma üleoleval toonil. Uksest välja astudes vastas Sara: “Sinu mõtteid ma ei näe, ainult seda mis juhtuma hakkab, ehk siis mis sa ütlema hakkab,” seletas ta ja lisas endamisi: “blond.” Laura seda ei kuulnud.

Mõlemale tüdrukule vastumeelselt, asusid nad teele.

Ta lihtsalt usub Samueli võimesse. Talle ei tule pähegi, et Sara ja Samuel koostööd teekisd.

7. osa: Kolm on kohtuseadus

“Millisesse poodi me läheme?” küsis Sara. “Nagu sa juba ei teaks,” torises Laura. “Kõige lähemasse,” vastas Sara üritades naljatada, kuid lisas: “sest sa tahad minuga võimulikult vähe kokku puutuda.” “Umbes nii, jah,” oli Laura nõus. Kuni poeni kõndisid nad vaikuses.

“Miks sa siiski minu vastu oled?” küsis Sara. “Sest...” ei suutnud või ei tahtnud Laura alustada, “sest sa oled ju täiuslik.” Sara oli üllatunud: “Kust otsast?” “No esiteks on sul võime tulevikku näha, teiseks oled sa tugev, kolm ühe vastu ja sa ikka pääsed eluga ning...” seletas Laura endal pisarad kurgus, “lisaks sellele kõigele oled sa veel kena ka, isegi kipsiga,” lisas tüdruk ja hingas sügavalt. Sara oli hetkeks sõnatu. “No...ja siis?” ei mõistnud Sara, “See ei põhjenda siiski miks sa mind vihkad.” “Kuidas sa siis aru ei saa?!” muutus Laura kärsituks, “Chris ju lausa imetleb sind!” hüüatas tüdruk, endal hääl valust nõrk. Sara mõistis, et Laura on armukade. “Usu mind, Chrisil pole minuga küll mingit lööki,” samal ajal kui Sara seda ütles, sai ta aru, et see kukkus väga halvasti välja. Laura vaatas Sarat vihasel ning haavunud pilgul ja kiirendas sammu niipalju, et Sara talle järele ei jõudnud.

Siiski mõtles Sara, et ehk nüüd läheb Laura Chrisiga rääkima, et ta väljavisataks. Samas oleks see Samuelile noa selga löömine, sest tema jääks ikka sinna ja üksi ta põgeneda ei saa.

Mõne minuti pärast jõudsid nad poodi. Ukse juures olid pingid. “Oota sa siin, ma saan üksi kiiremini,” ütles Laura. Sara ei vastanud midagi vaid istus kuulekalt pingile. Nii, et Chris on minust siis sissevõetud, mõtiskles Sara, huvitav, kas seda ei saaks ka ära kasutada. Kaua Sara seda mõtet edasi arutada ei saanud, sest juba väljus Laura poest. “Kuhu nüüd?” oli Sara segaduses. “Ah, sina ka siin. Tee ruttu, meil on kiire,” seletas Laura. “Kuhu?” küsis Sara uuesti. “Kasuta oma võimet, loll,” sõimas Laura Sarat. Sara kasutaski oma võimet ja kahvatus. Laura oli leidnud, kellegi keda Chris oli juba ammu otsinud, nüüd jookseb Laura Chrisile temast rääkima. Halb, mõtles Sara, see võib tema ja Samueli plaanid nurja ajada

“Oota, ma ei saa nii kiiresti,” kaebles Sara. Laura ei teinud teda kuulmagi vaid tormas edasi. Sara aimas halba.

“CHRIS!” karjus Laura juba esikus ning lükkas kiiresti tossud jalast. “Jah,” kostis köögist. “Ma...,” lõõtsutas Laura jooksust, “ma leidsin ta. Ma leidsin Willemi,” sõnas Laura õhinal. “Kuhu sa Sara jätsid?” küsis Chris. Laura oli pettunud, ta lootis selle uudisega Sara Chrisi mõttetest välja ajada, kuid see ei õnnestunud. Samal ajal kööki jõudnud Samuel on ehmunud, kuna Laura rääkis tõtt. “Siin olen,” vastas Sara, kes alles nüüd kohale jõudis. “Hea,” vastas Chris naeratades Sarale ja pöördus siis Laura poole: “Kus te teda nägite? Poes?” “Jah,” vastas Laura. “Ma lähen räägin temaga,” sõnas Chris kindlameelselt ja tormas uksest välja, Sara peaaegu pikali joostes. Laura itsitas selle peale.

Chris oli ära juba viisteist minutit, kõik hakkasid pabistama. “Sara, kas sa ei näe, mis Chris praegu teeb?” küsis Laura diivani peal lösutavalt Saralt. “Ei,” vastas tüdruk lühidalt. Möödus veel pool tundi. “Ma lähen vaatan, kus ta jäi,” ütles äkki Samuel ja astus ukse poole. “Ära mine,” hüüdis Sara talle järgi, endal silmad täis õudu. Ta teadis, mis kohe toimuma hakkab ja see ei olnud üldse hea. “Nad on kohe siin,” lisas Sara. “Nad?” küsisid Laura ja Samuel ühest suust, Laura võidurõõmsatl, Samuel hirmununa. Samueli ja Sara plaan on mokas. “Ei,” sosistas Sara enda ette. Laura jooksis õue, et tulijatele vastu minna. Niipea kui Laura uksest väljas oli jooksis Samuel Sara juurde. “Mis toimub?” küsis ta. “Chris ja Willem tulevad kohe. Tead sa midagi Willemist?” küsis Sara. “Ainult seda, et tal on ülihead võime, ma ei tea küll mis, aga Chrisile vajalikud,” sõnas poiss segaduses. “Sa oled vaba...” sosistas Sara Samuelile ja hakkas ise nuuksuma. “Sa ei valeta,” oli Samuel korraga rõõmus ja kurb. Sara võpatas kui kuulis võõrast häält ukse tagant. “Sam...” sosistas Sara ja tegi tööd, et nuuksumist peatada.

“Tere, sõbrad!” tervitas Chris kõiki. “Tere,” ütles ka Willem. Willem oli suurt kasvu, õlgadeni pruunide juustega kuid veidralt siniste silmadega. “Tere tulemast,” ütles Samuel võlts-sõbralikult. Tervitamised- tutvustamised tehtud suunduti suurde tuppa.

“Mul on teile teadaanne,” alustas Chris pidulikult, kui kõik olid maha istunud. “Sara äkki räägid ise?” küsis poiss, kui nägi Sara ma-tean-juba-kõike nägu. Sara suutis vaid pead raputada. “On sul paha?” küsis Chris hoolitsevalt, nähes et Sara on näost lubivalge. “Ei,” vastas tüdruk väriseval häälel.

“Niisiis,” alustas Chris uuesti. “See on Willem nagu te juba teate. Olen teda otsinud, sest tal on suurepärane võime. Ta suudab panna kõik temaga nõustuma, ükskõik millises küsimuses,” rääkis Chris uhkelt. “Nii see on,” kinnitas Willem. “Teeme katse,” oli Chris õhinas, “hmm, Samuel, palun mine korista köök ära,” palus Chris teades, et Samuel pole sellega kunagi nõus. Tal oli õigus. “Kuule, see on Laura töö,” vaidles Samuel vastu. Willem pööras oma pilgu Samuelile. Viimane tõusis äkki püsti ja sõnas: “Aga miks ka mitte?” ja suundus kööki, koristama. Siis pööras uus poiss pilgu ära. Samuel sai jälle oma mõtlemise tagasi ja vahtis segaduses ringi. “Tule siia tagasi,” naeris Chris. “Willem oli igati nõus meiega liituma,” rääkis Chris edasi, “aga nüüd tekkib ka väike probleem. Meid on liiga palju,” seletas poiss. “Mis mõttes?” küsis Samuel. Sara peitis näo põlvede vahele, et pisaraid peita. “Noh, kolm on kohtu seadus, aga meid on juba viis. Peab tegema harvendusi,” selgitas Chris. Kõik, peale Willemi ja Sara, vahtisid küsivate nägudega Chrisile otsa. “Miks mitte viis, neli sobis ju sulle,” küsis Laura, kartes et tema on esimene kes ära saadetakse. “Tegelikult, oli mul kohe kui Sara saabus mõte üks teist ära ajada,” märkis Chris. “Kelle siis?” küsis Samuel. “Laura. Ma vabandan aga alustame võimetutest, sinust pole meile kasu. Vabandust, aga palun lahku ja hoia oma suu kinni, sest muidu...” ähvardas Chris. Laura palus veel, et Chris oma otsust muudaks aga ta ei teinud seda. “Kas sa siis mind üldse ei armastanud?” küsis Laura meeleheitlikult. “Lõpu poole enam küll mitte, oli sinust paremaid,” vastas Chris külmalt, kuid vaatas siis soojalt Sarale otsa.

Laura lahkus pisarais. Willem pööritas silmi. “Nüüd siis mina jah?” küsis Samuel. “Jah, mul on tõesti kahju,” sõnas Chris. “Tegelikult ju ei ole,” ohkas Samuel ja jalutas minema. Sara vaatas talle abipaluvalt järgi. Samuel ei öelnud seda küll välja, aga ta vabandas, Sara tundis seda. Kõik, mõistis Sara, nüüd ei pääse ta enam kunagi. Isegi kui ta lihtsalt ära jookseks

“Miks sa nii tegid?” küsis uus poiss, “nad tundusid päris toredad,” lisas poiss. “Kolm on kohtu seadus nagu ma juba mainisin,” selgitas Chris. “Ja siis,” oli Willem endiselt segaduses. “See tunduks lihtsalt kahtlane,” selgitas Chris, “kui viis noort kooselavad. Meid hakataks kontrollima. Nad võivad arusaada, millised võimed meil on. See oleks jama,” segitas ta. “Aga sul oli Sami ju nii vaja,” sõnas Sara mõne ajapärast, “ ja nüüd lihtsalt ajad ta ära?” ei suutnud tüdruk mõista. “Teie kaks, olite tähtsamad,” lohutas Chris.

Sara läks oma tuppa ning hakkas välja mõtlema uut plaani. Kahjuks ei tulnud talle ühtegi head mõtet. Siis kuulis ta, kuidas Willem ja Chris omavahel midagi vaikselt räägivad. Ta ei tahtnud nende juurde tagasi minna ning ta liikus lihtsalt uksele lähemale, et paremini kuulda.

“Homme siis, jah?” küsis Willem. “Jah, plaan on juba valmis,” rääkis Chris. “Ja jah, ma tean,” sõnas Willem ruttu, kuid küsis järsku: “Kui sul olen mina, siis miks sul seda tüdrukut vaja on? Mitte et ma egoist oleks, aga..” “Vahel on temast ikka kasu ka,” seletas Chris ja lisas vaikselt, et Sara teises toas ei kuuleks: “Ta meeldib mulle.” Saral polnudki vaja kuulda, sest ta juba teadis. Tal on raskem lahkuda kui ta oli arvanud. Saral tuli äkitselt plaan.

“Chris!” hüüdis Sara teise tuppa joostes, “sellest ei tule midagi välja.” “Millest?” ei saanud Chris aru. “Panga röövimisest. Me jääme vahele, ma nägin seda,” seletas Sara. “Sa ei näe nii kaugele,” sõnas Chris kahtlustavalt. “Vahel näen,” valetas Sara. “Ma tean su võimete piire,” ütles Chris kindlalt, “sa näed ette viis kuni kümme minutit.” “No nüüd igastahes nägin kauem,” vaidles Sara vastu. “Valetad,” vihastas Chris. “Kust sa tead? Sa ei ole Samuel, kes teab, mis on vale, mis mitte!” karjus Sara talle vastu. “Minu võime on näha teiste võimeid. Ja ma TEAN, et sa ei näe nii palju ette. Selleks pole Sami vaja,” karjus Chris veelgi vihasemalt. Sara sattus segadusse, ta ei olnud sellega arvestanud, et ta plaan läbi ei lähe. Ta haaras kinni viimasest võimalusest: “Ehk on mu võimed siis halvenenud. Võib-olla pole sul mind enam vaja?”, kuid Sara mõistis, et ka see ei lähe läbi. “Sul on plaanis ära minna?” küsis Chris, saades aru, et nii see on. “Ei,” sõnas Sara, “miks ma peaks?” “Ma kutsun Samueli tagasi, siis näeb kas sa valetad või ei,” rääkis Chris kindlameelselt. Willem vaatas toimunut huviga.

Chris väljus toast, et Samuelile helistada.

Vabandan, et lühike.

Hoiatan juba ette et see jutt läheb väga sürriks vahepeal. Andke teada, kui mul oleks parem selle jutu kirjutamine lõpetada.

(öldakse ju, et esimene vasikas läheb ikka aiatahaJ )


**********************************

8. osa: Muutus

“Sam!” Chris peaageu karjus telefoni. “Tule kohe siia tagasi...palun,” jätkas Chris vihasel tooni. “Ok,” lasus poiss ja pani telefoni ära. “Ta tuleb kohe,” ütles poiss Sarale ja Willemile.

Mõne minuti pärast oliga Samuel tagasi. “Mis juhtus?” oli tema esimene küsimus. “Ütle, kas Sara valetab?” palus Chris, “ütle seda uuesti, mis sa ütlesid,” käskis poiss Sarat. “Ma näen kaugemale kui kümme minutit ning homne pangaröövimise plaan kukub läbi,” vastas Sara kindlalt, teades, et Samuel on tema poolt. “Ta räägib tõtt,” vastas Samuel lihtsalt, “võin ma nüüd minna?” kibeles poiss sealt ära. “Mine,” vastas Chris pettunult.

Samuel oligi lahkumas, kui ta äkki ümber pöördus ja sõnas silmis tühi pilk: “Sara valetas, ta ei näe nii kaugele ja homme läheb arvatavasti kõik hästi.” “Mida?” karjatas Sara ehmunult. Siis sai Samuel tagasin oma tavalise oleku. Willem naeris nii, et ruum kajas. Chris oli hetkeks segaduses, kuid siis irvitas ka tema. “Hea töö,” kiitis ta Willemit. Äkitselt kadus Chrisi näolt muie ja ta pöördus vihaselt Sara poole: “Reetur!” karjus ta, “Mida sa üritad?” küisis ta. Sara ei vastanud, kuna ta oli hirmust kange. Ta kartis Chrisi rohkem, kui enne.

“Willem!” käratas Chrsi siis, “Sara kord tõtt rääkida!” Sara vaatas paanikas Samuelile otsa, ta teadis, et tema ja Samueli lõpp on lähedal. Siis valdas tüdrukut aga ainult üks soov: rääkida iga hinna eest tõtt.

“Niisiis, Sara, miks sa valetasid?” küsis poiss. “Sest ma, see tähendab meie tahtsime su plaane nurja ajada, et sa oma tegevuse lõpetaksid,” vastas Sara kõhkluseta. “Meie?” uuris Chris. “Mina ja Samuel,” vastas Sara ruttu. Chris pööras ennast Samueli poole. “Või nii,” sõnas ta ja vangutas pead. Chris vajus mõttesse. “Aitab?” küsis Willem, Saralt pilku pööramata. Chris ärkas oma vihastest mõttetest.“Jah,” vastas ta ning Sara sai koheselt oma mõttemaailma tagasi.

Nüüd meenus Sarale kõik, mis ta öelnud oli. Ta oleks tahtnud lihtsalt ära joosta, aga kipsiga kaugele ei jookse. “Vabandust,” sosistas tüdruk Samuelile, kes seisis tardunult paigal. Chris vahtis maruvihaselt kord Sarat kord Samueli.

“VÄLJA!” karjus Chris täiest kõrist. Sara ei suutnud oma õnne uskuda, Chris tõesti tahtis, et nad lahkuksid. Siiski ei suutnud ta ennast veel liigutada, kuid Samuel astus juba sammu tahapoole. “Ja sa ei hakka kedagi tapma, kui me lahkume?” küsis Sara tunnistust. “Ei,” karjus Chris, “mitte veel. Alles siis kui maailm on minu, siis olete teie esimesed, kes oma eluga hüvasti jätavad,” lisas ta irvitades.

Sara sammus aeglaselt ukse poole ja naeratas omaette. Tema õudusunenägu on lõppenud. “Mida sa irvitad?” küsis Chris vihaselt. “Ei midagi,” sõnas Sara kähku. “Ta valetab,” lausus Samuel. “Mida sa...” hakkas Sara küsima, kui mõistis, kes selle taga on – Willem. “Vihkan sind,” urises Sara vaikselt. “Ma tänan,” vastas Willem vastikult.

Samuel oli juba uksest väljas, kuid Sara seisis endiselt vihaselt esikus. “Kas sa läheksid, PALUN, välja!” käratas Chris. Sara ei liikunud paigast, ta oleks tahtnud minna ja Willemile kõrvakiilu anda. “Liigu!” käsikis Chris. Sarat haaras mingi imelik tunne, ta ei näinud enam asju ette. “Mis siis saab kui ma ei liigu?” küsis Sara ähvardavalt.

Siis juhtus tõesti midagi ootamatut. Chris tõmbas kuskilt välja püstoli ja sihtis Sarat. “Ei!” karjatas Sam ja tahtis Sara Chrisi sihiku eest kõrvale lükata. Kahjuks jäi ta hiljaks. Käis lask ja Sara kukkus valukarjega põrandale.

“Tule Willem,” sõnas Chris rahulikult ning astus ukse poole. Willem järgnes talle ja siis jäid Sara ja Sam üksinda suurde korterisse. “Ta ei tule tagasi,” sosistas Sara. “Ära räägi,” palus Sam. “Ma viin su haiglasse,” lisas poiss.

Sara üritas noogutada, kuid ta tundis kuidas jõud temas kahaneb ning lõpuks vajus ta sügavasse unne. “EI!” karjus Sam.

******************

Eks ma proovin :)

********************

Siiski, ma otsustasin, et selle jutuga on nüüd kõik. Vabandan väga. Olen mitu päeva mõelnud ja mulle pole tulnud mõtet, kuidas seda lugu edasi kirjutada, ilma et see väga ära ei pööraks.

Sorry.