The Forgotten
Tuba. Tühi. Vaikne.
Tuba. Ilma kardinateta aknast langeb sisse soe õhtune päikesekiir. Tema teekond põrandani on õhus selgelt välja joonistunud, põhiliselt tänu sellele, et õhk ise on täis õrnu, vaikselt ja häirimatult lendlevaid tolmukübemeid. Tolmukiht katab ka helepruuni parketti, mis põrandat katab. Ruumi seinad on bee¾id.
Tuba. Tühi. Vaikne.
Iga asi, mis siin ruumis nähtaval paistab, on nelinurkne. Tuba ise on ka nelinurkne. Neli seina. Neli nurka. Tühjus. Vaikus. Seinad näiksid nagu ise koomale tõmbuvat. Põrandal on kohati üksikud kastid. Suured, väiksed, keskmised. Pruunid pappkastid. Kõik kinnised. Kõik pealt pruuni teibiga kinni kleebitud. Kõik puutumata.
On tuba. Jah, tuba on tühi. Tõsi, tuba on vaikne. Kuid sellele vaatamata on tuba soe. Seda on näha, mis sest, et kellegi silmad seda ei vaata. Et kellegi silmad seda ei uuri. Et kellegi silmad sellest ei huvitu. Päikesekiired liiguvad mööda põrandat edasi, kaugemale, samal ajal kui päike väljas taevavõlvil madalamale vajub.
Kiir puutub vastu ühte seinaäärde lükatud kasti. Ainuke kast, mis on vaid pooleli suletud. Ainuke kast, mis ei ole kinni teibitud. Kiir libiseb edasi. Vaikselt, aeglaselt. Ja siis on kõik pime.
Enam pole tuba soe. Nüüd on tuba tühi. Vaikne. Külm. Maja jäätud. Unustatud.
Avatud karbist paistavad mitmed asjad. Asjad, mis ei ole nelinurksed. Ümmargune pildiraam. Selles olev naeratava inimese foto. Punane pall. Ämber lapsepõlvest koos plastmass reha ning labidaga. Ammu närtsinud kokkuköidetud kimp kevadisi metsalilli. Mõni vana, kunagi kusagil raamatu vahel olnud punane vahtraleht...
Ja kaltsunukk. Kaltsunukk, kelle üks käsi tolkneb üle kasti serva. Nagu üritaks ta sealt välja ronida. Kuid kuhu? Milleks? Kelle jaoks? Vaene nukk. Ta on unustatud. Kõik teisedki asjad on unustatud. Kogu see ruum on ammu unustuste hõlma vajunud. Ja nüüd, kui päike loojus. Nüüd on see unustus külm, kalk, vaikne ja halastamatu.
Pealkiri: The Forgotten. 
14/3/2010, 05:44
