Jumalate otsused /ch. V

Eessõna

Ma pole ammu kirjutanud, seega võin olla pisut roostes. Ma ei garanteeri selle jutu lõpetamist, ma ei garanteeri kriitika kuulda võtmist (kuigi seda võib alati anda) ja võtan vapralt vastu kõik grammatikanatsid kes tunnevad möödapääsmatut kohustust mu kirjavigu parandada. Eksamid on tulekul ja mul ongi viimane aeg endale õigekirja pähe taguma asuda.

Mul on ainult väga kahju, et see foorum ei luba seadistada teksti piltide külgedele. Kui keegi teist on GaiaOnline'is käinud, siis teate, et sealsed foorumid lasevad kirjutada teksti ka piltidest vasakule või paremale, mitte ainult ülesse ja alla, lubades seega palju laiemaid kujundamisvõimalusi...kuid kahjuks ma oletan, et pole võimalik minu pärast kogu foorumi html-koodu ümber kirjutada.

Järgnev lugu sisaldab vägivalda.
Järgnev lugu VÕIB (aga ei pruugi) sisaldada maitsetuid nalju, vihjeid seksile või ebamoraalsustele, vihjeid alkoholile ja tubakale.
Sellest hoolimata järgnev lugu EI SISALDA pornograafilise sisuga stseene ja vaevalt selle nilbustase kuigivõrd Indrek Hargla teostest kõrgemale tõuseb.
Järgnev lugu EI SISALDA armastuslugusid, libahunte ega sätendavaid vampiire.

Põhimärksõnaks on fantasy.

(Ning juhul, kui siin leidub inimesi, kes teavad DnD tumehaldjatest, drowidest, st. ,,ametlikest'' tumehaldjatest - Llothi kummardajatest, ämblikuarmastajatest, meeste orjastajatest, õelaloomulistest infrapunanägemisega maa-aluse kuningriigi elanikest - jah, ka mina tean neist, aga minu tumehaldjad pärinevad Hunt-Haldja jutu päevilt, ajast mil minu teadmised neist piirdusid nende välimuse ja märklausetega stiilis ,,on kurjad'' või ,,armastavad pimedust''...ja ausalt öeldes meeldivad mulle minu tumehaldjad isegi rohkem, seega tuleb teil nendega leppida. Seega - sorri, ei mingit Llothi ega ämblikukultust.)

Jumalate otsused
I – Talude nuhtlus

Läbi pimeduse liikus üksik vari – pikk ja kondine, nagu hernehirmutis, nahk tume, juuksed hirvenahast kapuutsi alla varjatud, oda käes.

Hiilis tasase sahina saatel, pupillid niivõrd laienenud, et vikerkest vaid peenikese punaselt hõõguva ringina paistis.

Varjas ennast puu taha. Siis väravaposti äärde ja libistas oma õblukese keha sara vahelt läbi. Pimedast kostus nuhutus…seejärel suundus ta ennast varjudesse hoides karja-aediku suunas.

Hatune lambapeni ärkas tuttava lõhna peale. Ta kargas jalule, kõrvad otse ette suunatud, ning paterdas magavate uttede jalge vahelt läbi, pigistas ennast kahe taraposti vahelt teisele poole ja jooksis tulijale vastu. Koera kogu tagumine kehapool vänderdas rõõmust, kui ta võõra ümber ringi kepsutas ja oma tuleku eest kondise naise käest kitkutud-praetud linnukarkassi sai.

Tulija sügas looma põgusalt kõrva tagant ning kõndis siis isukalt varesekonte järavast lambapenist mööda, oda tugevalt kätte pigistatud. Naine tegi kiirelt kui metskass tarandikule ringi peale, hoides oma keha maadligi ja heites aeg-ajalt närvilisi pilke lambaaediku kõrval asuva akendeta taluhüti poole. Lambad magasid sügavalt. Uted ja noorloomad, paksu villaga, kaldamudast kasvanud rohust paksuks söödetud. Kondikubu limpsas keeleotsaga üle huulte ja pigistas odast mõlema käega kinni, võttis hoogu…
Vaikust katkestas üksainus ehmunud määgatus.

Koer lõpetas vere lõhna tundes liha järamise ja heitis oma toitja poole küsiva pilgu. Lambad olid rahutud, tõmbusid eemale ja tõid kuuldavale närvilisi häälitsusi. Kas nad kartsid tema toitjat? Lambapeni kõrvad liikusid tahapoole ja ta hakkas lõrisema, nähes kuidas naine oda käest paneb ja üle sara aedikusse ronib. Ei, see ei saanud õige olla, aedikus ei käi peale peremehe mitte keegi…ning see vere lõhn.

Siiani oli võõras, kes viimased kaks nädalat igal öösel penile palukesi toomas käinud oli, võrdunud looma algelises mõistuses hea kõhutäie ja kiitva patsutusega. Nüüd, nähes kondikubu pooleaastase liikumatu talle tagajalgadest haaramas, oli naine kõikumas lähemale rollile, mida koera meeltes tähistasid hundid, rebased, karud ja ootamatult saabunud karjavargad.

Ning tema teadis kuidas sellistega tegeleda.

Kondikubu ei kaotanud hetkegi, kui koer madala haukumise saatel tema poole sööstis – jättes oma saagi kus seda ja teist ronis ta orava kombel tarandiku toestusvaia peale püsti, astus ühelt vaialt järgmisele ning krabas mängleva kergusega selle najale jäetud oda.

Koer hüppas tarandiku najal kahele jalale püsti, haukudes, püüdes naist maha ajada, teda järada, hammustada, peletada!

Oda langes.

Kostus väga lõpliku heliga kiunatus.

Siis koer enam ei haukunud.

Kondine nahkadesse rõivastatud võõras hüppas alla. Lambad määgisid rahutult ja trügisid üksteisele otsa, aga tema tõi põuest välja rulli paksu kanepinööri, sidus selle talle jalgade ümber, vinnas liikumatu koerakeha endale õlule ja lahkus sündmuspaigalt, teades, et hommikul leiab pererahvas oma lambaaediku ühe talle ja koera võrra vaesemana ning temal on kuni Heinasaoni söögipoolis olemas.


Oma varustuse oli võõras juba varem jõe äärde roostikusaarele jätnud ning nüüd, tund aega hiljem ja raskest kandamist valutavate liigestega, võttis ta saarmanahast õmmeldud kotist välja oma au ja uhkuse, mida naine just sedasorti jahilkäikude tarbeks hoidis.

Paunahämarustest tõmmati välja kahe peopesa pikkuna obsidiaannuga. Selle tera oli hoolikalt lihvitud, õige pisut läbipaistev ning iga tahuga valgust peegeldav. Terav ja vastupidav, valminud kõrgetes sügavike kuumustes. Maaklaas, obsidiaan, oli nendel maadel ülim haruldus ja arvatavasti pärineb see pisike terariist kusagilt kaugetest-kaugetest idamaadest, paikadest mis on nii võõrad, et neist vaid hullumeelseid legende pajatatakse. Kuid selliste lugude nimel too kondine talude nuhtlus elatusgi. Pimeduse katte all tegi naine tööd kiirelt. Ta kraapis tallenahalt lohakalt villa maha ja pani selle nahkpauna hoiule, nülgis mõlemad saakloomad ja tükeldas nad kantava suurusega tükkideks, eemaldades sealjuures laipade haisvad sisikonnad ja pekikamarad. Naine uuristas peaaegu õrnalt peni koljust ükshaaval välja looma hambad, aga peale põgusat mõtlemist lõikas ta ülejäänud koerajäänused ribadeks, murdis need kõõluste juurest lahti ja heitis jõkke, soovimata, et hommikul loomi otsiv pererahvas lemmiku jäänused üles leiaks ja noalõigete järgi kes-teab-mida kahtlustama hakkaks. Erinevalt rasva söönud lambatallest oli koer vana, loll ning see vähenegi liha looma luudel sitke nagu tallanahk. Naine oskas selliseid asju näha juba toorest liha vaadates ning kuna tal oli niikuinii vaja pikk tee suure kandamiga jalge alla võtta tasusid vaid parimad palad kaasa tarimist.

Oh, see pehme talleliha oli tõesti kogu seda vaeva väärt. Inimasulate lähistel muutuvad linnud alati julgeteks ning nende püüdmine ei valmistanud raskusi. Koeral on teadupärast ükskõik, mis liiki linnulihaga on tegu, eriti kui see koer on oma elus saanud praetud kana süüa, seega olles paar ööd välja hiilinud, et penile toidupoolist anda, oli ta kindlustanud et koer võõrale esimesel võimalusel haukumise saatel kallale ei tuleks, vähemalt nii oli naine lootnud. Nagu näha oli kogu jaht kulgenud lärmakamalt, kui arvatud, aga sellest hoolimata tundis võõras eemale hulpivaid loomaelundeid ja oma jalge ette laotatud veriseid lambakintse vaadates enda kondises rinnus võidurõõmu. Need narrid jäävadki imestama, kes selle taga oli, ning ta võib järgmine aasta täpselt samasse külla tagasi tulla, ilma, et keegi teda süüdistama hakkaks!

Ning nii sidus võõras lihakäntsakad värskest tallenahast pauna sisse, riputas selle oda otsa ja asus esimese hommikuhahetuse poolt valgustatuna mööda kaldarada teele.

Päris hea Mõned sõnad, mida sa kasutad, on väga toredad, näiteks "hatune." Ma pole niiiiiiiii ammu näinud, et keegi seda kasutaks

Su kirjeldused on mõnusalt konkreetsed, nii et mulle jõudis kõik ilusti kohale. Ja emm...ega ma rohkem midagi öelda ei oskagi. Põnev oli, mulle meeldis ja ma tahan kindlasti edasi lugeda

Ma tänan.

Hoiatan, et see hakkab pisut venima, tegemist on vähemalt esialgu maailmakeskse mitte tegevuskeskse jutuga. Mul on järgmised kaks peatükki ühes illustratsioonidega valmis, aga ma arvan, et laen järgmise üles millalgi järgmise nädala paiku...

EDIT: Nii, nädal on möödas ja taas on käes minul teid tüütult veniva lugemismaterjaliga piinata.

Jumalate otsused
II – Kolletamispäev

,,Ho heirony hirüni
Ulferei ulferei
Tirkya i tairai
Ulfereihirüni

Vo var vaehirüni
Ulferei ulferei
Kuolta kai kaiyari
Anre an auviej’’*

Sellise lustliku laulu saatel saabus kolletamispäeva eelhommikul tumehaldjas Heinasaosse ning endiselt ümisedes kõndis naine, lõug uhkelt püsti, mööda porimülkaks sõidetud teed otse asulasse sisse.

Heinasao oli inimeste ja haldjate võidukäik looduse üle, kuigi nad ise seda veel ei mõistnud. Tumehaldjas, kes ta oli suurema osa oma elust metsas elanud, aga nägi kõike selge pilguga ja teadis, et selline kooselu, kuigi ebaloomulik, on kuidagi veidralt…õige. Pannes inimesed niimoodi mullas sonkima, vilja kasvatama, oli Heinasaol alati olemas odrajahu millest küpsetada leiba. See omakorda lubas suuremal hulgal inimestel ja haldjatel paikselt koos elada, ilma, et nad ümberkaudseid metsi tühjaks kütiksid. Juba haldjate eelmine põlvkond oli sellise elukorralduse üle võtnud, hoolimata paikse eluviisi tülgastavast alandavusest aga iga uus inimpõlvkond oli järjest enam valmis oma kangekaelsust maha heitma ja midagi uut proovima.
Keskmine surelik ei ela üle kolmekümne aasta vanuseks. Tumehaldjas mõtles tülgastusega, et inimestel polegi oma eluga peale hakata muud kui lapsi teha ja silmad pungis kapsaste kasvamist vaadata. Neile sobis põllumajandus väga hästi.

Siiski, surelikud ise olid veendunud, et neid tuleks kohelda haldjate ja tumehaldjatega võrdselt, kui mitte isegi kõrgematena. Need haledad ussikesed…

,,Sati!’’

,,Rits?’’ kleenukese tumehaldja punaste silmade pilk jäi peatuma talle viipavale linalakale pikas hames mehele.

,,Ei, no tule nüüd, räägi kus sa siis ka olnud oled, me mõtlesime juba et sa ei tulegi tänavu aasta!’’

Tumehaldjas kõndis rahulikul sammul Ritsu juurde, kes oli kokku mässitud kalavõrgu järgi otsustades teel järvele ,,Räägin. Õhtul. Sooja toidu kõrvale.’’ Ütles Sati napisõnaliselt ,,Üldse, ma tulin siia asja pärast.’’

Mehe äratundmisrõõmus nägu tõsines: ,,Ega midagi ometi juhtunud pole?’’ Eellaste nimel, kuidas ta viimasest kohtumisest muutunud oli, hale vaadata neid silmanurkadesse siginenud kortse!

Tumehaldjas näitas naharibaga kokku tõmmatud pauna: ,,Kas Madde oleks nõus selle minu heaks ära ketrama?’’

,,Ei mina tea, tal on praegu pisiperega tegemist, võibolla õhtul. Kas sa jääd siia veel kauaks, Sati?’’

,,Ei, ainult pidustuste ajaks. Ma pean lindudest õppust võtma ja talveks soojale maale lendama, ega talv minu järgi ootama jää,’’ tumehaldja huultel polnud naeratusevarjugi. Ta ei jaksanud mehega rohkem kõnelda, ja kuigi paistis, et Rits oli iga hetk kuuldavale toomas mõnda banaalset hüvastijätusoovi ei jäänud ta seda ära ootama vaid pöördus kõrvale ja kõndis kaevu ligiduses asuva hüti poole. Inimeste ülisotsiaalsuse ees lipitsemiseks jääb tal ka õhtul aega. Pealegi ta teadis, et Rits oli öörahva veidrustega harjunud ja ilmselt üks vähestest surelikest kes sellist kannatamatust pahaks ei pane.

Heinasao oli Sati teada suurim Kandlist idasse jääv püsiasula, kus elas ligi 20 perekonda, paar tükki siia-sinna, kes seda ikka teab, arv muutus iga aasta kui keegi maha kärvas või ülejäänutest lahku lõi. Ainult teevad lapsi ja vaatavad kapsaste kasvamist… see-eest vähemasti oli kohalik kedranaine osav.

Sati toksis jalaga vastu puidust ust, mille praod samblaga kinni olid aetud, ning lükkas selle siis lahti, kummardudes sisse astudes allapoole, et oma pead mitte lae vastu ära lüüa ,,Tere-jõudu?’’

,,Tarvis.’’

Suitsune, hämar, akendeta ühest ainsast toast koosnev hütt, see vaatepilt avanes Satile. Samuti nägi ta linastes rõivastes inimnaist, ketramas, süles lapsekujulist pampu hoides, kes nüüd läbi hüti keskel põleva lõkkesuitsu tema poole vaatas, pisut segaduses, nagu ei tunneks ära. Siis naise pilk muutus ,,Sina, Sati?’’

Tumehaldjas viipas sama nahkpaunaga: ,,Kas saaksid selle ruttu lõngaks muuta?’’ küsis ta, eirates täielikult Ritsu sõnu seoses sellega, et naisel on palju tegemist. Inimestel on alati kiire, eriti lastega, nad on ilmast ilma väsinud, vanade, suitsust kollaste, külmast parkunud nägudega, nii et Sati ei leidnud enam isegi põhjust nende pidevate hädadega arvestamiseks. Kui ta oleks iga kord välja teinud, kui kellelgi on ,,pisiperega tegemist’’ poleks ta iial ühegi surelikuga jutule saanud.

Naine lõpetas kedratöö. Kedraratas…selliseid olid Sati silmad veel vaid Oberenis näinud. See oli haldjate leiutis, nagu paljud teisedki elu lihtsustavad asjad, ning nüüd oli ka Heinasao asula endale ühe sellise muretsenud. Sati polnud kunagi oma pead vaevanud sellega, kuidas villast lõng saab. Kedranaised hakkasid tumehaldja jaoks eksisteerima alles siis, kui tema lõngavarud olid otsakorrale lõppemas. Küti eluviiside juures ei püsi riided ka parima tahtmise juures üle paari kuu koos.

,,No sa ju näed, et mul on siin väikseke ja tööd ülepeakaela…’’ lausus naine vabandavalt.

Sati ohkas: ,,Mul on siin suitsutatud liha ja ma olen nõus juurde küttima, kui sa selle õhtuks valmis saad. Mul on lõnga tarvis, kas seda on palju palutud?’’

Sisse mässitud tötsakas keha naise käes hakkas Sati hääle peale vääksuma ja tumehaldjas ootas kannatlikult kuni Madde last tasaseks kussutas. Naine heitis tumehaldjale pahase altkulmu-pilgu. Inimesed. Tited. Häh. Aga Obereni oli siit kaugelt liiga pikk maa kõndida, et head villalõnga saada: ,,Hästi…näita see vill ette.’’

Sati ulatas sõnatult Maddele nahkpauna, vältides naisele otsa vaatamist, kui too uuris hindavalt hunnikut pestud ja kammitud peenekoelist tallevilla. Aga Madde ei küsinud midagi, lihtsalt mühatas tasa ja ütles, et kui Satil sellega nii kiire on, võib ta villa endale võtta ja vastutasuks anda paar kera juba valmis kedratud lõnga.

Järgnes tingimine, sest tumehaldjas mõistis vägagi hästi, et tervest sabaotsani pügatud noorest lambalaibast saab kõvasti lõnga ja et Madde poolt nimetatud arv ei lähe tuluga kuidagimoodi kokku…aga lõpuks jäi tehing siiski kedranaise kasuks. Veel banaalseid hüvastijätusoove: ,,Jätku leivale!’’ ,,Ilusat päeva!’’ ,,Pidustustel näeme!’’. Aga toon, millega soove lausuti, oli külm. Naine teadis, või vähemalt kahtlustas midagi, sest pügamisaeg oli juba ammu läbi ning tumehaldjad karjakasvatamisega niikuinii silma ei paistnud..
Sati polnud kunagi Maddega hästi läbi saanud, eriti peale seda, kui ta oli kahe aasta eest tabatud öösel kedranaise hüti ümbruses luusimas. Sati isegi ei mäletanud, kuidas ta ennast välja oli rääkinud, aga kui enamus Heinasao inimestest võttis tumehaldjat kui tervitatud külalist, siis Madde kohtles temasuguseid nagu rääkivaid kanavargaid.

Mis oli muidugi sula veider - miks inimesed alati paari kadunud kana pärast ähmi täis lähevad?

Sati järgmine peatus oli Heinasao Ritsu hütt.

Taaskord koputas Sati enne sisenemist viisakalt uksele ja sai vastuseks entusiastliku ,,Tule sisse!’’

Hütt oli kedranaise omast väiksem ja täidetud lõkkesuitsu, auru ja katlas valmiva toidu lõhnade segust.

,,Ah, Sati, Rits mainis jah et sina tuled ka täna siia!’’

Sahvrist oli välja toodud suitsuliha, pajas valmiv toit levitas kõhtu korisema-panevat lõhna ning oma heameeleks nägi Sati savikaussides kerkivaid taignaid. Leib? Sai? Küpsetised? Lihapirukad? Kõik kõlasid ühtemoodi hästi.

Selle kõige keskel askeldas ümar, lühikeste juustega naine, ees põll mis oli küllalt lai et seda vajadusel purjena kasutada, koos oma kolme tütrega.

,,Ma mõtlesin, et kui teil on täna küllalt ruumi, siis ma jään ööseks siia,’’ seletas Sati, mõistes siiski, et naine juba teab tema tuleku põhjust.

,,Jah, jah, loomulikult, ega meil siin praegu kõige rohkem ruumi ei ole, aga me ei hakka sind ju ometi uksetaha viskama – Laine, pane see ära, see on õhtuks!’’ viimane hüüatus oli suunatud kriimu näoga umbes seitsme-aastasele tütarlapsele.

Meestel omad tööd, naistel enda omad…naised tegid sügispidustusteks süüa, mehed tõid koju värsket loomaliha ja kala, et oleks millest teha, seetõttu oli Rits ka ainus isane keda tumehaldjas viimase kolmveerandtunni jooksul Heinasaos näinud oli. Ilmselt leiaks ta mitmeid tööst viilivaid noori või kalastajaid kui ta vaid vaevuks Pärlijärve kaldale jalutama, milleks tal muidugi soovi polnud. Mida temal inimmeestest ikka tahta on?

Tumehaldjas libistas oma nahast kotid seljast ja jättis need ukse kõrvale ,,Kas kõik jahigrupid on juba läinud?’’

,,Jah, kahjuks küll. Ma kuulsin, et mägedest olevat siia üks neist hiidhirvedest tulnud, nad on teda juba mitu nädalat jahtinud!’’

,,Mägedest?’’ Sati kikitas kõrvu. Sedasorti lood huvitavad kõrvalkülade elanike ,,Mäed on ju kaugel.’’

Naine näitas käega, et Sati ootaks ja käratas korra oma vanemale tütrele toidu hooletusse jätmise eest, siis jätkas: ,,Oh, sa ju näed milline hullumaja siin on, nii nagu igal aastal. Kuid jah, Assar ja Joost, nemad nägid seda elukat. Sarved nagu luupainajal, sõrad kui taldrikud ja üleni hall, ise sama suur kui külavanema hobune! Nii nad ütlesid.’’

,,Ahsoo…’’ Sati tundus pettunud.

,,Ja nii nad siis proovisid teda vibuga lasta, aga näe, ei õnnestunud ning pärast pühkis vihm kõik jäljed ära ja muidugi kõik naersid nad välja, aga siis nägi Pep ka teda ja nii hakati teda taga ajama, kes teab mis sellest välja tuleb, aga kõhe mõelda et meie metsas mõni hiid ringi võiks hulkuda, kas sa ei arva?’’

Tumehaldjas raputas pead: ,,Ma oletan, et nad hakkavad seda täna õhtul lõkke ääres vestma?’’

,,Oh, kindlasti, nagu igal aastal.’’

Sati muigas kergelt ja pööritas silmi. Inimesed…nad olid usaldavad, aga oma pideva jutukusega rääkisid nad vahest ka üpris kasulike pärleid. ,,Ma lähen vist üksinda küttima, kes teab, saan ehk mõne eluka isegi kätte ja sellega ka ise teie nostalgiatraditsiooni oma panuse anda.’’

Ning tumehaldjas jättis naissoo toitu valmistama, käes peotäit pererahva seljatagant näpatud viljateri hoides.

Küla oli ovaalse kujuga, rajatud Pärlijärve läänekaldale, veekogu ümbritseva tee äärde. Selle ühte otsa jäi ebaühtlaselt paigutatud hüttide vahele suurem lage ala, kuhu oli joogivee tarbeks kaev rajatud, aga enamiku oma pesuveest ja loomajoogiveest said elanikud Pärlijärvest, nagu ka kala, pilliroogu ja väikeseid musti jõepärleid posijale ennustamiseks. Siin elas kolm haldjaperekonda, juba küla asustamisest saadik, ning neile ei kavatsenud Sati enne õhtut oma nägu näidata. Naise silmis olid haldjad kõrgid ja ahned, ennasttäis olevused kes talle ülevalt alla vaatasid kuna tumehaldjal polnud kodu. Sati ei kannatanud, kui keegi ennast temast tähtsamaks peab.

Teate mis?

Satil oli kodu.

Ning see oli ilusam kui keskmine Heinasao haldjahütt kõiges oma ,,nikerdatud uksepiitade’’, ,,laudahoone’’ ja ,,korstnaga’’, mis näisid Satile eputava pirtsutamisena.

Sati koduks oli terve maailm ja maailm oli loodud temale elamiseks.

Seniks kuni ta vahele ei jää.

Ning tumehaldjas kõndis mööda teerada umbes kilomeetri jagu külast eemale, kuni põllud ja karjamaad metsa taha kadusid…siis astus naine rajalt kõrvale, puude varju kolletunud rohu vahele.

Kui keegi juhtunuks tumehaldjat nüüd nägema oleks ta naise tegevust kindlasti väga veidraks pidanud.

Sati seisis paar minutit keset enda poolt tallatud lagedat platsi. Kuulatas. Siis puistas ta maapinnale teri, tõstis pea üles ja tegi vidistavat häält. Vaikis. Kuulas vastust…ning seejärel tegi ta kindlaks, et tema ümber pole sipelgapesi ega kõrvenõgesid ja heitis sinna samasse palja Rehekuu maa peale magama.

__________
* ,,Murrab küünisega
Susi susi
Utelisi ja haldjalasi
Soeküünisega

Rauast/Tugeva küünisega
Susi Susi
Tapab kõik muldalla (mulla alla)
Kuni küla on tühi.’’ – vana-dunmeri keel.

Kas sa teed need illustratsioonid ise? Need on ägedad

Igal juhul...seda haldjateemat on väga huvitav lugeda. Parajalt müstiline.

Et siis...palun uut osa

Prince Kirameki kirjutas:

Kas sa teed need illustratsioonid ise? Need on ägedad

Igal juhul...seda haldjateemat on väga huvitav lugeda. Parajalt müstiline.

Et siis...palun uut osa

Teen ise. Neid on lõbus teha. ^^

Bänner: Fragment hetkel poolikust pildist Satist tema tavalise ,,jahisaagiga''.
Esimene peatükk: Paintiscetch + pastakascetch märkmikust mille ma GIMPis üle värvisin.
Teine peatükk: Teine märkmiku kantud pastakascetch mille ma GIMPis üle värvisin.
Kolmandale tuleb: Harilikuga tehtud/varjutatud scetch, GIMPis üle värvitud.
Neljas: GIMPis üle värvitud pastakascetch ja harilikuscetch. Ja pastakascetch! Mis on vildikatega üle värvitud!

Ma arvan, et kuigi mul on peatükid kuni viiendani valmis kirjutanud hakkan ma neid kord nädalas välja laskma...saavad muidu liiga ruttu otsa järsku.

Kui sulle lugemine siirast rõõmu pakub võin sind suunata ka ühe oma varasema töö, Hunt-Haldja, juurde? See leiab ideeliselt aset samas maailmas (mitte et ma selle maailma kohta siis veel midagi teadnud oleksin v.a. Põhjamäed ja Kentra linna nimi), aga teises ajastus (umbes paarkümmend tuhat aastat ,,Jumalate otsustest'' hiljem, kindluste ja aadlisuguvõsade ajastul).

Ahjaa, tänan kommentaari eest. ^^ *deviantARTist tekkinud harjumus*

Hunt-Haldjas? Jah, sa võid mind küll selle juurde suunata

Ma kirjutasin Hunt-Haldja nähtavasti 2006. aastal, kui ma olin nähtavasti päris põnn, katsena teha ,,kurja'' tegelast, mis loomulikult ebaõnnestus.

Võid ise valida:

Mängukoobas
LDT foorum (includes a map)


EDIT: Nii, nädal on möödas ja taas on käes minul teid tüütult veniva lugemismaterjaliga piinata. Ma pole selle nädala jooksul uut peatükki teinud, sest mul on olnud kiire ühele sõbrale rollimängu juhtimisega, aga õnneks on mul veel paar peatükki varrukast tõmmata...
...jah, sellel on süžee, see lihtsalt liigub aeglaselt.
Kui kellelgi on tarvis abi seoses murrete tõlkimisega, öelge.

III - Kolletamispidu

Loojuv päike peegeldus Pärlijärve pinnalt nagu karpkala soomused kui Sati ärkas. Maha puistatud terad olid ära nokitud ning naise rõivastus kaetud langenud, kolletanud lehtedega

Kolletamisõhtu.

See oli kõigest päev. Inim- ja haldjarahva püha.

Aga väga tihti oli see aasta viimane päikeseline päev ning peale selle möödumist võis tunda ähvardava äikesepilve kombel lähemale hiiliva talve lõhna.

Relvastatud tühjade käte ja süütult vabandava pilguga võttis tumehaldjas ette teekonna tagasi Heinasaosse. Juba külapiiridel, möödudes lagedaks koristatud põldudest, nägi ta asulast tõusvat suitsu ja lõkkeid. Pidustused olid juba algamas.

Aasta viimased päikeselised päevad enne jaguaja saabumist olid väärt tähistamist. Ning sellistel juhtudel said nii püsikülad kui rändhõimud kõigi muiduleivasööjate ja kodutute küttide sihtpunktideks.

Ta ei vaevunud inimeste nimesid meelde jätma, kui neid polnud tarvis just mõne kuulujutu edasirääkimiseks. Peale Ritsu perekonna, Madde, külavanem Tovi ja külaposija Helve ei teadnud Sati siin kedagi nimepidi. Inimesed olid selleks liiga nõrgad ja muutlikud, nii et isegi nende nägude meeles pidamine valmistas tumehaldjale raskusi. Aga tema kohale jõudes oli üldine meeleolu vaikselt loomisel. Nimetud, näotud surelikud olid välja tulnud ning külaväljaku ümber, majade ette, süüdati põlema lõkked pimeduse eemale peletamiseks.

Tumehaldjas jälgis nuka tagant, kuidas toodi välja pingid, lauad ja lõpuks ka tõrvatud vaadid. Hoidis eemale inimeste pilgu alt, otsekui kartes, et tedagi tööle rakendatakse. Ta nägi teisel pool tulederingi lähenemas vana külatarka, kes oli antud asulale ka preestri eest. Helve ja tema tütar misiganestanimioligi olid inimeste jaoks Heinasao suu ja silmad. Kuigi asula tegelik juht oli Tovi, vana valgejuukseline haldjamees, siis ilma Helve heakskiiduta ei oleks need surelikud nälkjad lillegi liigutanud.

Lapsed mängisid lõkke ümber oma ringmänge, vanad inimesed heietasid ja päike oli looja läinud. Tule ning tumeda taeva kontrast pani tumehaldja õrnad silmad valutama ja seetõttu naine otsustasgi, et targem on sagimisega liituda, aidata lauda katta – eks saab ju temagi sellest pidusöögist osa.

Ning pidusöögi nime sai see tõesti väärima. Jahigrupid olid kinni püüdnud metssea, kes, kuigi kondine, oli ometi küllalt suur et kõik temast tüki saaksid. Iga perekond, iga hütt, oli oma osa sellesse ühissöömingusse pannud. Leivad, pirukad, sepik, küpsetised, hautatud või praetud liha, sinki, suppi, pudru, juurvilja, jahukörti, munaroogi, kala ja enesestmõistetavalt hulgim kanget odraõlu.

Nüüd, kus kõik kohal olid, nägi Sati ka, et rahvas on tänavu mitmekesisem kui tavaliselt – tumehaldjad, temasugused, olid siia saabunud, terve viiepealise grupina, kes istusid õllevaatide ligiduses, kohalike jahimeeste rõõmsas seltskonnas, Heinasao haldjaeliidi valvsa silma all.

Oh, need haldjad – erinevalt inimestest lõi Kaunis Rahvas hoolega kontrollitud, väikeseid perekondi. Inimeste puhul elasid mitu põlvkonda ühe katuse all, vähemalt öösiti, sest päeva veetsid nad peaaegu alati väljas kui polnud just tarvis tegeleda tubaste toimetustega (v.a. Madde, kellel jagus majas tegemist ööpäev läbi). Kõik need arvukad lapsed, vanatoid, ära vaevatud emad, habetunud jahimeestest isad ja nende koduloomad mahutasid ennast ööseks suitsusesse hütti loomanahkade peale magama. Tegid lapsi ja vaatasid kapsaste kasvamist. Kuid keskmine haldjakoda koosnes vaid abielupaarist ja nende lastest…kes täisikka jõudes kosja läksid ja vanematekojast lahku lõid. Kolm haldjaperekonda kogu küla peale. Neid oli ju nii vähe. Aga haldjate pilku oli kõikjal tunda - nende käe puudutust, imalat lõhna. Siinsed inimesed olid teistsugused. Puhtamad, püsivamad, kui nende idapoolsed naabrid, olles Tiiri-maade haldjatelt karjakasvatamissaladusi ning ketramist õppinud. Saanud endale osa ,,kauni rahva’’ ,,tarkustest’’.

Sati seadis sammud inimestest mööda, tumehaldjate poole. Tema, kui isehakanud aukülalise, kohustuseks oli silma peal hoida et nad karjaga jalga ei laseks ja temasuguste reputatsiooni alla ei kisuks. Sati arvamus tumehaldjarühmadest oli väga madal – nad olid küll sobilikud suurulukite küttimiseks, aga varastamiseks? Ei no, muidugi nad võisid röövida ja laamendada niipalju kui soovivad – viis tumehaldjat saaksid igaüks kahest-kolmest inimesest jagu, aga nad olid ka ülimalt silmatorkavad…sedasi savikruusidest alet kaanides ja žestirohkelt Ritsu ning teiste jahimeestega rääkides. Kui peale nende minekut kasvõi üks mullikas ära saab veetud on ka Satile vesi peale tõmmatud…

,,Sati!?’’

Naine pöördus pahaselt oma järjekordset hõikajat vaatama. See oli üks Ritsu tütardest, kes talle vastu jooksis ,,Ema küsis kas sa said midagi kätte, ta arvas, et selle saab siis vardasse panna ja enne hommikut veel ära süüa.’’ Seletas ta, olles tumehaldja ees seisma jäänud.

,,Kas ma näen välja, nagu oleks mind jahiõnn saatnud?’’ küsis Sati, oma häälde väsinud tooni sundides: ,,Ma roomasin päev läbi võsas ringi, ajasin taga loomaradu, proovisin linguga faasaneid püüda, aga fayur, nad on hrick kiireks muutunud, teie jahimehed oma kohmitsemisega muutsid nad valvsaks,’’ valetas Sati, ilmselgelt ärritunud, frustreerunud. ,,Kus on siin tänu ausate küttide töö ja vaeva eest? Mõni on pidanud läbi paksu ja vedela käima, et teie kotitanud külale ninaesist püüda ja kui mina peale väsitavat päeva tagasi tulen ei küsita isegi kas ma jäin terveks, kas ma soovin ehk puhata, ikka ,,Õu, kas sa said midagi kätte!?’’, hrick, sellest hiiust oled kuulnud, kes metsas elab? Ma oleksin võinud surma saada, aga kas kedagi huvitab!?’’ Ehmunud tüdruk vaid noogutas iga naise sõna peale ja astus sammu tagasi. Kuigi Sati oli vana perekonnasõber kartsid inimlapsed teda ikkagi naise ebainimlikult pika kasvu ja hernehirmutise-peenete jäsemete pärast. Tumehaldjas tundis teiste endasuguste pilke – emakeelsed vandesõnad olid Sati kõnest teravalt välja torganud ja nende tähelepanu köitnud: ,,Ütle oma emale, et minu kahjuks tulin ma tagasi tühjade kätega ja soovi talle ilusaid pühi,’’ lõpetas Sati tooni võrra soojemalt, võttes tüdrukul õlast ja talutades teda paar sammu koduhüti poole.

Siis pöördus naine tagasi oma igatsetud õlletünnide suunas ja peale paari pikka sammu ka jõudis nendeni, valas endale vahutava kapatäie ning istus kuulama, millest jutt käib. Ka inimesed nihkusid märkamatult lähemale, elama kaasa tumehaldja loole.

,,…iy hrick, sis mae muidui ehnru sinna tahha puole, sehst karhu seisis mael risti tee pial ees-’’

,,Ja-jaa, ma meletan küll, kuidas sa sellest reekisid. Sellest vanast haisusest elajaloomast oleksin ma üksipei ka odaga jagu saanud!’’ naeris teine tumehaldjas ja kulistas õlut kurgust alla. Ta oli peaaegu Sati pikkune kongus nina ja valgest värvist maalingutega mees, kivist tahutud oda naharibadega selja peale kinnitatud. ,,Aga vot, kui sa laseksid mul reekida loodusjõudude vaest, kui ma kord Põhjamegedes-’’

,,Kuss, minu jutt! Iggalyuhul MINAE sööstsin, nag mae ütsin, pia eis pimedse, otse selle kirbuse ellaija-’’

,,Kirbuse? See pidi küll olema nagu oma peegelpildi nägemine.’’

,,-pesast müöda iy siis mae usksin, et FAYUR minuga on fayer lõpp, sehst tema ollai oh kui naeljane iy oh hrickei kui suur, sügisest uimas iy suve jooksul naha teis söönd! Pirrakas nigu tuo külavanema obene, nigu pirrakas vaalaskalha!’’ rääkija oli lihaseline naissoost tumehaldjas, kes kandis peas kapuutsi mille tegemiseks üks õnnetu ilves oli ilmselt pidanud kogu oma esimese poole ohverdama. Ka tema nahka katsid valged jutid…tegelikult märkas Sati nüüd nende kõigi nägudel värvivõõpa. Mingi klannimärgistus? Loodetavasti oli see mahapestav, Sati teadis kui ebapüsivad tumehaldjaklannid on. Naine oli oma käed ajanud laiali-laiali, silmad nii pärani, et nende valged punaseid vikerkesti igast küljest ümbritsesid, siiras püüdes kujutlusvõimega vähe õnnistatud kuulajatele edasi anda täpselt KUI tohutu see elajas siis lõppude lõpuks oli.

,,Ha-hah-haa, ja siis jei ta koopasse kinni.’’

,,Ei jeend veel, tfi, las mael lõpet’da!’’ Naine rääkis tugeva aktsendiga, vürtsitades oma juttu tumehaldjakeelsete sõnadega. Segakeel. Sati toetas oma küünarnukid algelisele tammepuust lauale, mis kahe paksu paku najale püsti oli pandud. Ei, segakeele vastu polnud tal midagi, ta isegi vandus oma emakeeles, leides, et kui on tarvis midagi nimedega kutsuda siis parem seda teha juba sünnipärasel, sosenide poolt ettenähtud viisil. Tumehaldjate jaoks on võõrkeeles sõimamine enesesolvang. Kuid see võõras siin ei rääkinud inimkeelt korralikult, kasutades ka muid, mõtlematult öeldud, muukeelestatud väljendeid. Järelikult polnud ta palju inimestega kokku puutunud. Enamik Heinasaost läbi käivaid tumehaldjaid tulid Kentrast, aga viimane on kui segamiskatel kus öörahvas surelikega aastaringselt läbi käib. Ehk on nad pärit Nerrbicktist? Sati proovis aktsenti kindla kohaga kokku viia samas kui võõras rääkimist jätkas: ,,Se tfi karhu ollas maend [i]hrickei ribaideks retsind, nij suur [i]iy paks ta ollei, ijich olin nurka surtud nigu lõksune kits, koopa lüopus, iy kui mae kaesin karhun rasvunud mustaisse silmaisse maen elu juoksis silme eist mööda -’’

,,See oli vast igav vaatepilt.’’

,,- a’a siis, oh õnnistet, sõrmedi all kompsin tühjamiku, pragu, koobas leks edesi! Mae ollai paestetud! Nii mae, hirmul nig mae ollin, roomsin muidgi pia eis pimedse! Mae veel kuulsin, kuis karhu sirtas oma fayur kepa mulle jaerele, tundsin ellaijan tulist hingeohku om’ pahkluul, öhu liikmist [i]iy möireid kui temae küünsed iy kihvad [i]jich jalast [i]uire leksid…ag’ ei, temae keiku ei mahtnu, nii paks temae oli-’’

,,Ma ütlesin, et ta jeeb koopasse kinni, ha!’’

,,-niin mae muudkui roomsin sialt kivide va’elt üha süvamale, kuni karhu jei kaugele seljataaksen!’’ Jah. Huvitav dialekt. Nii rääkiva naise kui ka vahelesegava mehe ä-tähed olid samahästi kui olematud, l-id helisevad, nagu läänehaldjatel, ning muude omaduste hulka sai juurde panna pidevad hääldusvead, sulaselge keelevõhiklikkuse, mida naine häbitult eksponeeris. Nerrbicktist nad polnud. Vähemalt seda lootis Sati vähearenenud aga siiski eksisteeriv patriootlikus – tema kodupaiga tumehaldjad pole sellised kehkatsid. Ometi teadis ta seda aktsenti, see oli nii isikupärane, lausa keele peal.

Niipalju ta naise vigasest kõnest siiski aru sai – too oli mägedes karu koopasse läinud, omanik tuli koju ning surmahirmus ronis võõras koopa lõpust leitud käiku.

,,Jaa, kuulake nüüd, nüüd tuleb hea osa!’’ irvitas mees õllekappa kõrgele õhku tõstes, nii, et vahtu lendas: ,,Ta hakkab teile maa-alustest rääkima!’’
Ilvesenahas naine pani käed lauale, pilk ringi vilamas ja kogu keha ettepoole toetatud nagu püüdes nähtamatu vaenlase eest varjuda ning jätkas, madala, ootusärevusest pakatava häälega, ehitades kõrghetke lähenedes pinget üles ,,[i]Iy sial minae olemgi. Seljataaksen marrune karhu, aina uotamas mil minae velja ronin, ag’ edeisi ei saa - kaeik ollnud kitsuke nigu-’’

,,Amre taira gheive?’’ torkas mees kähku vahele ja lõi naerust rõkkavate kaaslastega kruuse kokku.

Nagu haldja misasi?! Hoolimata võrdluse arvatavast paikapidavusest leidis Sati selle liialt vulgaarse väärimaks midagi enamat muige poolt saadetud turtsatusest.

,,Jah, justament! Nigu haldja v-’’ naine ei suutnud sõna välja öelda, pahvatades uuesti naerma, mitte sõna enda üle aga olles just teadvustanud omale kuulama kogunenud inimeste segaduses pilke ja kauni rahva kullipilguna teravat seiramist.

,,Nagu haldja mis?’’ küsis lõpuks Helve kõrvale ilmunud Tovi kuivalt: ,,Ka meie, umbkeelsed, sooviksime teada mis teile nalja teeb.’’ Naer laua ümber
vaibus, kui tumehaldjad üksteisega segaduses pilke vahetasid.

Nähes kuidas võõrastele pähe hakanud mõdu koos ehmatusega nende keeled suulae külge kinni on kleepinud tõstis Sati enesekindlalt pooltühja kapa: ,,Hoi, peremees! Meite rändur kaugelt maalta räägib siin kuis tema olevat pugenud läbi käigust mis sama kitsas kui haldja vöökoht.’’ Võõraste suust kostus paar närvilist kõkutust, mis sunniti vaikima laua alt osavalt suunatud jalalöögiga.

,,Ah et nii siis…’’ ning Tovi istus naljahambast tumehaldjamehe kõrvale: ,,Kui vöökoht, siis vöökoht. Ehk räägiksite uuesti, mis sündmused küll teid sellisesse omapärasesse paika viisid, kuidas te sealt, vabandage väljendust, välja vingerdasite, ja üldse – kust te, kodutud susid, ka tulete?’’ Siis Satile koitis.

,,Nemad, austatet peremees,’’ tõusis Sati püsti, üks jalg pingil: ,,tulevad muidugi kaugelta läänest, teiseltpoolt tiiremaad, kus inimeste jalg pole astnud. Siinkohal palun, et me kõik teeks ühe suure toosti meie dunmeri-külaliste* auks Ulfereihirü neemelt!’’

______

dunmer – nimetus mida Nerrbickti ja Kentra tumehaldjad endasuguste kohta kasutavad.
Sõnaseletusi:
Ehnru - ,,jooksma’’ minevikuvorm
Ij – ja
Ijich – ja mina/ja minu
Uire – millestki napilt mööduma

Ma suudan neid sündmusi isegi ette kujutada ja see on hea Jutt on ka Ja pilt

Need murded...oeh, alguses tundusid need olevat paras pähkel, aga õnneks ainult alguses Ma pidin paar kuud tagasi lugema "Tants aurukatla ümber" ja enamus selle raamatu dialoogist oli mingis imelikus murdes, mis oli miljon korda hullem

Ootan ikka uut

Järgmine nädal on möödas.
Uus peatükk.
Järgmine nädal ei pruugi uuendust tulla, ma püüan siiani valida moodust kuidas saada Sati sinna, kuhu teda vaja läheb mis tähendab et kuigi mul on järgnevad peatükid olemas ja illustreeritud võib neis veel muutusi tulla, mis tähendab et ma ei saa neid nii ruttu üles laadida.
Kui ma oma kirjanikublokist üle saan viskan teile lausa kaks peatükki, sest järgmises peatükis üksi ei juhtu midagi märkimisväärset.




Pole midagi paremat kuumast saunast peale päevade pikkust rändamist! Saun oli kaugelt inimeste kõige geniaalsem leiutis – paik mis lubas sul olla puhas ja soojas kasvõi südatalvel.
Heinasao koobassaun oli ehitatud külmakeldri kombel kuhjatud künkaseina sisse, pehmendatud põhuga, toestatud puidust laudadega mis sooja ära ei juhtinud. Sati teadis, et saun oli juba enne tema tulekut küdema jäetud ning nüüd, õhtul, juhiti suits pimedusest välja ja tulistele kerisekividele visati esimene kapatäis vett mis tekitas ühe mõnusa aurupahvaku ja püüdis ruumi jäänud tossu endasse.
Saunas käidi tavaliselt perekonniti või sõprusringkonnas, ning siinkohal polnud tumehaldjas küll see kes head traditsiooni rikkuma hakkaks. Sõbralike suhete hoidmise huvides oli Sati juba aastaid koos Ritsu järjekindlalt kasvava perega leili viskama tulnud.
Pesemisrituaali juurde kuulusid kuumas vees leotatud kasevihad, mõned aeg-ajalt vahetatud sõnad, kommentaarid, millele Sati tähelepanu ei pööranud, sest need ei käinud tema kohta. Tema vaid naudiskles auru ja soojuse käes nagu nastik kuuma kivi peal, pekstes kasevihtadega nii ennast kui teisi teisi, pühkides maha seda kõike mis kehale koguneb peale pikka teekonda ja igapäevaseid kuuseokstest improviseeritud varjualustes magamisi. Kuigi inimesed, Ritsu pere välja arvatud, kippusid Satit riieteta nähes ehmatusest tummaks jääma peitus selles surmapiirini nälginud kehas märkimisväärne jõud ja paindlikus. Selleks oli vaja endas väga kindel olla enne kui lased tumehaldjal ennast vihelda.
Saun oli koht puhtuseks ja lõõgastumiseks. Siin heideti seljast kõik vana nii kehaliseks, kui ka (Helve sõnutsi) vaimseks puhastuseks. Noh, peaaegu kõik. Enda vaimu ei pidanud Sati pesemise vääriliseks ning riided mingu või lõkkesse, aga oma arvukatest kihvakeedest naine loobuda ei kavatsenud. Ega keegi ei käskinudki - koobassauna ainsaks valgusallikaks oli tuliselt hõõguvate süte nõrk valgus ja see polnud küllaldane, et keegi peale Sati ruumis midagi mainimisväärset näeks, eriti seda mida keegi saunas seljas kanda on otsustanud. Niiskes, tahmases põrgukuumuses lõdvenesid tumehaldja lihased, kadusid valud seljast ja õlgadest. Ainuüksi võimalus seda hoonet kasutada oli Satile põhjus inimrahva katkematu loba ja lollustega kaasa mängimiseks.
Üks lollus millega Sati keeldus siiski kaasa minemast oli Heinasao surelike imelik komme tormata peale leilist üle kuumenemist sünnisärgis saunast välja ja sukelduda külma järvevette. Naise meelest nullis see ära kogu enda kasimisele kulutatud aja ning ta ei osanud niisugustel puhkudel muud teha kui segaduses pilgul jälgida kuidas Rits oma perega kümne minuti pärast läbimärjalt ja vett kiites tagasi sooja ronivad nagu nad poleksgi ennast hetk tagasi kollektiivselt uputada proovinud.
Kuid muidugi polnud kõik saunast huvitatud – kogu külale ei jätkunudki ruumi ega aega sealt ühe õhtu jooksul läbi käia, ning selle aja jooksul mil tumehaldjas saunalaval lebaskles käisid lõkete ümber ringmängud, meenutati ammu kadunud aega või möödunud suve, söödi, joodi ja lauldi. Saabunud tumehaldjagrupp kaugelt läänest püsis aga selgelt naise meeltes.



Sati lõpetas viimasena, tundes ennast rammestunud ja kainena, olles kogu alkoholi oma vereringest välja higistanud. Väljas oma arvukaid metsloomanahku ümber mähkides nägi ta teatava heameelega kuidas kolm viiest tumehaldjast küla poolt mööda teed lähemale tuigerdavad, kergelt kõikudes ja odadega vehkides aga ilmselgelt ilma varastatud vasikateta. Nad laulsid oma dunmerikeele dialektis, kuni üks neist naist märkas ja talle viipas. Sati kissitas ööpimeduses silmi, püüdes kindlaks teha kes täpselt seltskonnast puudu on ning tuvastas härra killuvenna ja ühe lahtiste rastapatsidega isase puudumise. Naine vastas viipele, imestades, mida on teistel tumehaldjatel oma purjakil olemisest hoolimata talle öelda ja tundis järsku viisi järgi ära ka laulu mida kolmik leelotas. See oli nende isiklik versioon ,,Ho heirony hirunist’’. Päris julge viis mida haldjate poolt valitsetud asulas haige varese kombel kraaksuda.
,,Õu, sina, suletutiga!’’ hõikas viipaja emakeeles, kuigi tumehaldjad olid juba küllalt ligidal et Sati teravad kõrvad neid ka tavalisel kõnevaljusel kuuleks. Naine pani käed rinnal risti, osalt kõrgi väljanägemise saavutamiseks teisalt varjamaks kiiruga tagurpidi selga tõmmatud jänesenahkset kehakatet.
,,Minuga räägid või?’’ uuris ta külmalt, samuti dunmerikeeles rääkides. Sati kotkasuled ning peapael vedelesid endiselt saunaukse kõrval kivi all ja tema määrdundvalged rastapatsid liibusid vastu kaela ning selga, märjad, rasked ja mis kõige tähtsam - suletutivabad.
,,Jah, sinuga!’’ Hääletoon oli vaenulik.
Sati kummardus ja võttis oma oda kätte, pilku võõrastelt eemaldamata: ,,Noh, tulite tänama et teid enda narriks tegemisest säästsin? Õlut võtsite kaasa?’’
,,Suletutt, mes sa arvad et me ise end välja poleks vingerdand, ah?’’
,,Äh, Kovi, jäta ta,’’ üles tema kõrval seisev lühikeste juustega mees, lai nagu kapp ja ilmselgelt kõige kindlama jalgealusega: ,,See inimesekummardaja pole vaeva väärt.’’
,,Inimesekummardaja?’’ Sati kergitas kulmu. Nende solvangud muutusid iga hetkega järjest tobedamaks: ,,Kas sinu sõber polnud mitte see, kes haldjate anatoomiat seestpoolt tundis?’’
Kovi astus Satile lähemale ja paljastas lõukoera kombel hambad, komme mida Sati pidas tumehaldjameeste puhul ääretult ebavõluvaks, kuid ilvesenahka rõivastatud naine pani talle käe rahustavalt õlale.
,,Mida Kovi öelda tahab,’’ seletas halva inimkeeleoskusega naine oma rubiinikarva silmade pilku Satile kinnitades: ,,On see, et sinusugune sisearetatud tõbras ei topiks oma neetud nina meie asjadesse.’’
Sati naeris: ,,Ärge kartke, mind ei koti teie asjad, aga hale oli näha kuidas te ennast alandate.’’
,,Sa arvad ikka veel, et asi on selles haldjavõrdluses, kas pole?’’ sisistas Kovi, silmad pimedas kalgendamas.
Ilvesenahkne pööritas silmi: ,,Astu kõrvale, kondikubu, ja ära mõtlegi inimestele iitsatada kui sa meist midagi enamat tead.’’
Sati seisis seal veel hetke, tegemaks kindlaks, et üksgi kolmest ei kavatse talle kallale tulla. Nähes, et nad asuvad ennast sauna minekuks ette valmistama korjas tumehaldjas üles oma suled, helmed ja paelad ning lahkus neist: ,,Surelikud peaksidki praegu külas ennustamisega alustama,’’ pomises ta tehes pilguga selgeks et sellega asi võõraste jaoks ei lõppe.
Tähendab vahejuhtum polnudki tingitud haldjanaljast? Millest siis? Satile koitis – võõrastele ei meeldinud, et ta oli kõigile kuulutanud nende päritolumaad, Ulfereihirü neeme.
Ulfereihirü neem. Hundiküüne neem. See oli Hiidudemaa kaitsjate kodu, maailma läänepoolseim punkt, mis ei asunud küll enneolematult kaugel aga tee sinna oli siiski täidetud raskustega. Lähim asula Ulfereihirüle oli haldjakindlus Oberen ja kuigi läänedunmerid seda elusees ei tunnistanud leidis Sati, et nad said haldjatelt kaugelt ebatervislikes kogustes mõjutusi.
Oma helmeid ja peapaela saarmanahast kotti surudes arutles Sati mis paneks küll grupi dunmereid soovima incognito talveks idasse reisida? Noh, ehk tüdinesid nad ennasttäis kahvanahkade pidevast kuklassehingamisest või oli läänes metsloomi väheseks jäänud aga sisetunne ütles naisele, et see pole see, kui ta tagasi külaväljakule jõudis, rastadest välja murdnud valged juuksekarvad külmast üles tõusmas.
Külarahvas oli kogunenud viisakasse kaugusesse keskmise lõkke ümber. Nad olid kõik vaiksed…isegi Tovi. Killuvenda ega rastapead ei näinud Sati aga kusagil. Naisel kulus valgusega harjumiseks hetk – et veripunaste silmade pupillid kitsasteks piludeks tõmbuksid. Kuid kui see aset leidis nägi ta Helvet ümber lõkke kõndimas, oma kähiseval häälel sosistades palvet Maaemandale, inimeste viljakus- ja elujumalale.
Haldjatel ja inimestel oli vähe ühtivaid jumalusi. Kauni rahva panteon oli lai, neil oli Sati meelest iga nähtuse, kivi, puu või surnud peatäi jaoks oma kõrgem vägi leiutatud ja loomulikult ei saanud keegi küsida et keskmine haldjas neid kõiki meeles peaks. Sellepärast koolitasid nad enda seast välja valitud isikuid, valitsejatele nõunikeks, kelle elu ülesanne oli jätta meelde Jumalate nimed, tähistamistähtpäevad ning ,,hoida nendega sidet’’. Oh, Sati oli haldjakindlustes käinud, isegi oma silmaga tunnistanud seal aset leidvaid naeruväärseid rituaale. Kas on talv kunagi tulnud pehmem sest seda lumevaimult paluti? Kas on vili jäänud ikaldamata, lapsed suremata või jahiõnn saabumata kui tantsida kirevais rõivis lõkke ümber, mängida oma ägisevaid pille, laulda laule ja korrutada aastast aastasse lõpmata rumalaid palveid? Kas üksgi tõeline kõrgem jõud on kunagi härda palumise peale halastanud?
Hrick, kui jumalad on olemas siis peavad nad olema ühed erilised kaabakad.
Kuid Maaemand oli haldjate ja inimeste usu ühine osa ja seega julgustas Tovi Heinasaos igal mõeldaval moel tema kummardamist. Heinasao oli mõjusfääride piirialal, see oli segamiskatel, mille tagajärgi võis tunnistada nii igapäevaelus kui ka tavades, usukommetes. Nii ka praegu, mil Helve oli korraga külaposija ja haldjapreestri rollis, hoolimata oma liigilisest kuuluvusest.
Posija oli riietatud linasesse aluskleiti, mida siiski peaaegu näha polnud kõigi nende loomanahkade alt mis naine endale kaitseks külma eest ümber mähkis. Tema kaelas rippus loendamatu hulk helmekeesid, naise hääl tõusis hetkeks valjemaks, nii et kogu külaväljak suutis järgnevaid sõnu eristada:
,,Tuli, erksalt valgusta. Põleta ja pimesta. Tuli, hoia kurjatsed püha riitust segamast.’’
See oli ilmselgelt inimkeelestatud variant haldjate kaitseõnnistuspalvest. Kurjatsed. Kurjad vaimud. Kodukäijad. Nemad, kes jaguajal meie seas kõnnivad koos esivanemate hingedega. Miks peaks tuli neid eemale hoidma aga häid vaime läbi laskma? Sati ei mõistnud seda., tuli on küll sosen geraude[i]* ehedaim vorm aga siiski ilma iseseisva mõistuseta. Naine hiilis oma tavapärast osavust ära kasutades õlut tooma - seda mõttetust ei saanud kaine peaga välja kannatada.

[i],,Maaema,
Taivaema
Mulla looja
Elu tooja
Oo Leire
Sina kellest oleme tulnud
Ja kelleks me saame taas.
Sina, kelle soonteks jõed,
Kelle silmadeks järved
Kelle nahaks muld
Kelle luudeks kivi
Anna meile nõu ja abi
Andesta meile halvateod
Juhi meid läbi halva ja hea
Ja ära unusta meid
Nii nagu meie
Pole unustanud
Sind.’’

Ägises vana posijanaine. Tema oli jumalapalved oma emalt õppinud, kes sai need oma emalt ja nii muudkui edasi…aga see üks isik, üks vaene kauge esivanem, temale oli Tovi või mõni tolleaegne kuid nüüdseks surnud haldjapreester need laused arvatavasti jõuga pähe tagunud et ta neid järeltulevatele põlvedele edasi annaks, ütleks et see ongi kõige õigem moodus jumalaid kummardada. Kuid kes seda teab, inimesi ei huvita mis nii kaua aega tagasi juhtus. Nad võivad öelda et tahavad ammukadunud aegu teada aga tegelikult unustavad surelikud oma viha kergesti, juba mõne põlvkonna järel on vanad vaenud lahtunud lugudeks mida õllekapa taga või õhtul lõkke ääres rääkida. Aga selline jumalate ees lipitsemine oli väga ebainimlik, see andis tõestust põlvkondade pikkusest mälust, mälust, mida haldjad elus hoidsid, millegi enamana kui lõkkelugude ja rahvalauludena, oma vaikse, kuklasse hingava võimu arvel.
Keskmised idahõimu surelikud tähistasid oma Kolletuspäeva järgnevalt: Nad tegid üles suure lõkke, praadisid sellel ühes tükis sea või põhjapõdra kes saadeti siis oma viimasele kurblikule teekonnale nende kõhtu. Siis tantsiti, lauldi, joodi ennast käärind mahlast pildituks, keegi pani ilmselt mõne sõbra kogemata põlema või otsustas vaadata kui kaua ta vihase tarvasepulli seljas püsida suudab ja…ahjaa, muidugi, vahepeal tuli mingi eideke, sehkeldas midagi õlise veega ja ütles mis ilm järgmine aasta tuleb aga keegi ei pannud teda eriti tähele enne kui mehed kolm päeva hiljem pohmellist üle said ja tagasi tööle läksid. NEMAD teadsid kuidas oma kahekümne viie aasta pikkuse elu jooksul korralikult pühasid tähistada!
Siin toimuv oli lihtsalt venitamine. Bläku-bläku-blää, kas oleme lõpetanud, millal õunasiider välja tuuakse?
Helve jätkas oma jutlust. Küsis head vilja-aastat, odrasaaki, et Maaemand hoiaks tallekesi eksimast ja aitaks naistel sünnitada, annaks värsket roogu katuste tegemiseks, tooks Päikest mis taevast alla säraks, annaks vihma kuid hoiaks saagil mädanemast, et Leire, kes polnud tegelikult muud kui haldjate poolt Maaemandale antud võõrapärane nimi, hoiaks ühtmoodi kõiki elusolendeid (aga eriti muidugi inimest ja haldjat, kuigi nad seda otse välja ei öelnud, ainult vihjetega, auväärset dunmerirahvast ei mainitud aga isegi kaudselt).
Helve tütar tõi oma ema ette suure savist kausi, täidetud puhta veega ja naine jätkas, lubades pühendada oma ihu ja hinge maa hooleks, Maa usaldusse, nii nagu ka kõigil viiekümnel või nii varasemal aastal. Ainus kelle hooleks ta ennast varsti lubada saab on vaglatoit – posija selg oli küürus, keha kokku kuivanud, vaevatud loendamatutest luu- ja ihutõbedest ning Sati nägi, et Helve hambad olid juba aastate eest välja mädanenud nii et ta ei saanud süüa midagi jahukördist tahkemat.
Naine viskas vette lõhnaürte ja valas kausi sisse morõililleõli mis värviliste viirgudena veepinnale keerlema jäi.
Kogu külas valitses pinev vaikus, ainsaks katkestajaks Sati kõõksatus. Ta võttis häbitult õlut juurde.
Helvele ulatati nüüd järgmine pühaese – see oli kõige tavalisem kuivatatud, säilitatud odrakõrs, viimane mis see aasta korjatud. Hooaja esimene ja viimane nopitud taim omasid inimeste silmis mingit erilist tähtsust, millele Sati polnud kunagi päriselt pihta saanud.
Posijanaine võttis kõrre kätte ja langetas selle vett katvasse õlikihti, tehes ringe, joonistades kausi sisse odrapeaga mustreid. Sati terased silmad nägid Helvet selgesti. Tema lõtvunud nahaga kortsus nägu, lühinägelike keskendumisest kissis silmi, kongus nina, soonilist kätt mis muudkui ringe tegi. Selline rituaalikeerulisus ei olnud inimestele omane. Naine hakkas aeglaselt rääkima:
,,Talve hingus…see on kaugel, aga kiirustab siia, juba kiirustab… Maa ütleb, et Maaemand sätib ennast magama, aga ta jääb hiljale…kuid kui ta katab ennast lumevaibaga saab see olema paks ja tema uni sügav…pikk. Suvekuud on kaugel, aga tulevad…aasta ringkäik saab täis ja meil saab sündima palju lapsi, palju tallesid…vili tuleb kuldne…lopsakas…aga kaugustes tunnen kõuepilvi…rõhuvat pimedust…mis…on…’’ naine vakatas. Sati meelest endale teadvustades kui lorana tema jutt kõlab. Mida saab keegi ikka näha õlisest veest? Tumehaldjas teadis, mis järgmiseks juhtub ja see oli temajaoks ennustamise kõige huvitavam osa, midagi rääkimisest enamat.
Helve kogus ennast hetke, tema keha raputas rögisev köhahoog. Siis suskas eit odrakõrre lõkesse enda ees ja pillas selle kaussi, mis täitus meetri kõrguste heledate, väänlevate leekidega. Noorte inimeste, laste, suust kostus hämmingus ahhetusi ja üks imik hakkas nutma, aga täiskasvanud püsisid pühalikult tõsised. Helve surus käed maa sisse ja siis taeva poole, sosistades sõnu, nüüd juba hoopis teises keeles.
,,Brizzer leiru arqei vaile iiwal durum zo drooulle a hille.’’** Sati mühatas. Ta tundis sosen geraudet naisest välja immitsemas, leekidesse mis silmaga nähtavalt näisid põlevat vee peal. Sosen geraude oli nii haruldane ja vana naine ei osanud seda ilmselgelt korralikult kasutada. Raiskamine – tema kõne oli ebameeldivalt kärisev, hääldus väär ega teinud keelele sugugi au. Sati ise oleks olnud kordades parem kandidaat sosen geraude õppimiseks, aga kas keegi mõtleb kunagi auväärt dunmerirahvst arvestada? No muidugi mitte, kahvanahad käitusid, nagu hakkaks Sati sosen geraudega talusid röövima. Ei, see vägi polnud niisugusteks alandavateks ülesanneteks kohane.
Helve käed olid hakanud värisema ja Sati märkas kuidas Tovi üle keha pingesse läks, ainiti tuld vaadates. Posija viibutas kätega üle leekide, läbi kuumuse, otsekui proovides neid käte vahele püüda ja peopesade vahel vormida. See oli tavatu, nii võis ju põletada saada.
Siis, ühel hetkel, nägid seda kõik – leegid võtsid oma viimase jõu kokku ja tõusid ülesse poole, millegi suure, millegi tiivulisena, langedes siis kokku ja kadudes. Sati ja Tovi olid ainsad kes teadsid sosen geraudest mida naine leekidesse suunanud oli. Hetke pärast sai õli otsa, tuli kustus vaikse popsatusega, uppus piinarikkalt allikavette kausi põhjas.
,,Öökull tõuseb.’’ Sosistas Helve käsi raskelt maha toetades, kaega kattunud silmad põrnitsemas tahmunud veest pilte mida vaid tema nägi.
Teatele järgnes vaikus, siis sosin, kui inimesed üksteisele nõutult otsa vaatasid proovides öeldut lahti mõtestada. Kõik need aastad mil Sati Heinasaos käinud oli tegi Helve ennustusi ainult karja või ilma kohta. Tovi ja posijatütar kiirustasid vana naise juurde, kes tundus iga hetk kokku vajuvat. Nii juhtub kui ebakompetentne surelik üritab kasutada sosen geraudet.
,,Kas juhtus midagi põnevat?’’ uuris hetk tagasi Sati seljataha ilmunud killuvennast tumehaldjas, oda ja pungil kotti seljataha peites. Ta proovis näha välja ebavajalikult süütu, võiks lausa öelda et naiivne, ning just selle järgi sai Sati aru et nagu see õhtu poleks veel küllalt vahejuhtumeid leidnud on Heinasao nüüd ilmselgelt paari kodulooma võrra vaesemaks jäänud.



____

Sosen Geraude* – Otsene tõlge on Eellaste Vägi. Tähenduselt on kõige lähim inimkeelne vaste sõna ,,võlukunst’’ – vana-dunmeri keel.
,,Brizzer leiru arqei vaile iiwal durum zo drooulle a hille.’’** – Haldjakeele murrang mis juba aastate eest kõnekeelest lahku lõi ja nüüdseks on vaid loitsude eesmärgil elus hoitud. Sõna-sõnaline tõlge pole tähtis, aga üldmõte on ,,Tuli, näita mulle vastuseid ja tajude allikat.’’

See rituaal oli põnev...ja mis värk selle öökulli tõusmisega on? Igatahes...ma jään siis lubatud kahte peatükki ootama

Ma sain oma raskest kohast üle...õigemini ei saanud, aga ma tean nüüd, mida teha, seega kui aega saan jätkan J.O. kirjutamist, seniks, sähh, uus peatükk, nautige.

Mul on selle jaoks pilt olemas, aga see pole skännitud, asub mu sodilas ja sodila on ajalooõpetaja käes sest ma olin juhtumisi vihiku maha jätnud kui ta neid inimestelt ära korjas (ja ma sain ''kahe'', mis tundub mulle ajuvaba sest ma olin antud tunni teemast kõik üles kirjutanud). Saan sodila tagasi - skännin pildi - viskan algelised värvid peale - panen üles.

Sati veetis öö ja poole järgnevast päevast Ritsu pere kodus, mehe abikaasa ning poegade-tütarde seltsis. Mitte et ta seda mäletaks. Noorim tütar proovis naist küll kukelauluga üles ajada aga sai tagajärjeks vaid mööda läinud rusikahoobi. Sati jaoks mängis selles pikas uinakus oma osa nii tema tavaline poolöine eluviis kui ka eelmisel öösel joodud alkoholist saadud peavalu.
Läänedunmerid olid ennast sisse seadnud Heinasao heinalakas ja ei paistnud soovivat lähiajal lahkuda. Keegi polnud veel koduloomade kadumist märganud, inimestel oli ka muid probleeme.
Öökull tõuseb.
Keegi ei teadnud mida see tähendab ja Helve käest seletust saada ei õnnestunud – esimene asi mida Sati ärgates kuulis oli kogu küla noolena tabanud mure posija haigevoodisse sattumise pärast.
Tumehaldjat see ei heidutanud. Ta teadis, et Helve oli leeke sosen geraudega vorminud. Häh. Ilmselt mõtles naine, et tema tavalisest etendusest võib publikule tänavu väheks jääda ja tahtis seda pauguga lõpetada.
Inimesed…nad elasid kaugelt liiga vähe, et õppida sosen geraudet korralikult kasutama. Pealegi suhtusid nii haldjad kui surelikud sellesse väesse valesti. Kaunis rahvas…nemad uskusid, et sosen geraude tuleb vaimudelt, haldjatelt, jumalatelt, neist keda vastava loitsu või riitusega seostada sai. Inimesed pidasid sosen geraudet aga Maaemanda kingituseks. Tumehaldjad olid juba ammu lõpetanud aktiivsed katsed selgitada kahvanägudele Tõde* ja lihtsalt ootasid kannatlikult oma võimalust saamaks kätte sosen geraude saladused, mis tegelikult aegade algusest saadik oleksid pidanud neile kuuluma. Tovi pidi olema Helvele sosen geraudet õpetanud, arvatavasti juba noorest east peale, sest Sati mäletas ennast tundmas sarnast väepahvakut ka varasematel aastatel, iga kord kui ta naist ennustamas nägi, iga aastaga üha tugevamalt. See oli otsekui hetkeline soojus, muutus õhus mis pani kuklakarvad tõusma.
Sati tahtis seda.
Aga mitte veel. Selleks pidi ta võitma usalduse. Helve ja Tovi oma. Ritsuga oli see juba õnnestunud ning ka teised inimesed olid tema iga-aastaste külaskäikudega harjunud.
Aga hrickei kui raske oli surelikega tegeleda…
Esimesed veerand tundi peale ärkamist veetis Sati oma juukseid uuesti kinni põimides ja nende sisse sõlmede ning lõngajuppide abil sulgi kinnitades. Samuti lõi ta oma kukla ära. See viis vähemalt mõtted ära pohmelipeavalust.
Kellele seda kõrget alkoholitaluvust ikka tarvis läheb…ai hrick küll…
Hütt oli tühi. Siin polnud peaaegu kunagi päeva ajal inimesi, suitsuse õhu pärast. Ainult paar laigulist kana magasid õrrel, isegi segavereline jahipeni oli kuhugile kaasa võetud.
Tumehaldjas toitis ennast ise, leiva ja tüki suitsulihaga mida keegi vaevalt taga igatsema hakkab, võttis kaasa oma ustava obsidiaannoa ühes peotäie odrateradega ning väljus.
Ilm väljas oli pilvine, jaguajale kohane. Pärast Kolletuspäeva läheb kõik allamäge, nii küttide kui viljakasvatajate jaoks.
Häh. Inimesed. Teevad lapsi ja vaatavad kapsaste kasvamist.
Teevad kapsaid ja vaatavad laste kasvamist?
Sati ei teadnud ise ka enam, ei huvitanud. Tegelikult polnud sellel vahet kuidas surelikud oma aega veetsid seni kuni neid ära saab kasutada. Tema hiilis mööda järvekallast samasse kohta, kus eilegi, puistas maha odrateri, vilistas ja jäi liikumatult ootama.
Naine pidi istuma kaua, enne kui esimene lind puuladvast laskus ja maast otra nokkima asus. See oli rästas, süütult mustade silmade ja kirju sulestikuga. Peale teda tulid ka ülejäänud, kokku seitse tükki, siblides mööda maad, aeg-ajalt oma pead küljele pöörates, Satit uudistades. Tumehaldja suunurgad tõusid neid vaadates, kuidas nad seal nii usalduslikult nokkisid ja viimaks minema lendasid.
Tagasi külas kuulis tumehaldjas oodatud uudiseid – läänedunmerid polnud lahkunud, küll aga olevat Joosti (mitte et Sati seda nime kellegi kindla isiku näoga kokku oleks osanud viia) majapidamisest läinud eelmine õhtu kaduma hea kamakas sinki ja üks hani.
Sati tõi ära oma oda, teades, et madinaks võib minna ja suundus pikkade sammudega heinalaka poole.
Erinevalt dunmeriküttidest, kellel olid oma isiklikud ehted, isiklikud relvad ja rõivad oli Heinasaos kõik majas leiduv perekonna ühisomand, kõik perekonnaväline küla ühisomand. Viimane kehtis nii põldude, kaevude, järvevee kui ka heinalaka ja viljaaida kohta. Tumehaldjale tundus see kergelt…räpane. Ta ei suutnud kujutada ette, kuidas keegi teine tema odaga küttimas käiks või tema riideid kannaks, jagamise mõte tundus naisele üdini häiriv. Aga hea külg oli see, et näiteks heinalakk kuulus kõigile, samas mitte kellelegi, järelikult oli igal ühel täpselt samasugune õigus seal viibida. Tegu oli lihtsalt vaiadest, puidust ja puukoorest varjualusega kuhu sügisel viidi karjamaadelt heina ning teradest puhastatud odrakõrsi millega talvel loomi sööta.
Sati kõndis sinna nahhaalselt sisse, kuigi tema enda lootust mööda dramaatilist sisenemist võis rikkuda asjaolu et naise pea katusetoega hetkeks valju raksatuse saatel väga valusalt üheks proovis saada. Susi võtaks surelike, nad ehitasid kõik nii madalalt!
Hetkega olid viis kahtlustavat silmapaari naisele suunatud.
Heinalakas oli palju sulgi.
,,Nii-nii-nii, mis meil siin siis on?’’ uuris tumehaldjas vaba kätt noomivalt puusale pannes.
,,Ma ütlesin, et sa oma nina meie asjadesse ei topiks,’’ turtsatas ilvesenahk: ,,Mida sa nüüd teha kavatsed? Kahvanägudele ära kaevata?’’
,,Oh ei, esiteks ainult rääkida.’’ Sati lõi oda otsapidi maasse ja tõstis põgusalt käed – dunmeritele kohane rahužest mis ütleb ,,mul pole relva käes, ma ei kavatse teile kallale tulla aga kui sa annad vägivallaks põhjust tõmban ma selle maast välja ja istutan sulle kõhtu’’. ,,Teie eilne käitumine ei meeldinud mulle sugugi.’’
,,Sa tuled ülbitsema vä?’’
,,Mis see sinu asi on, susi võtaks,’’ lisas Kovi-nime all tuntu: ,,Mjöllnir, viska ta välja!’’
,,Viska ise, ma ütlesin juba varem et temaga pole mõtet aega raisata,’’ porises ennast heinte vahele visanud lai isane, Mjöllnir, linnuluuga hambaid puhastades. Mees poleks ilmselt siis ka üles viitsinud tõusta kui tema kaaslased Satil sealsamas kaela kahekorra käänanud oleks.
Tumehaldjatar pööritas silmi: ,,Ma olen siin selle kana asjus.’’
,,Hane.’’
,,Ah-ah, järelikult te siiski teate sellest midagi,’’ tumehaldjas heitis silmanurgast veel ühe pilgu heintel lamasklevale Mjöllnirile: ,,Nagu teile pidustustel õgitust ei jätkunud.’’
,,Mis õigusega sa ettekirjutusi tuled tegema? Oled sa eile sündinud?’’ rastadega siiani vaikselt istunud mees ajas käed laiali, tehes põgusa žesti kõigi kohalviibijate suunas: ,,Mida mina siin näen, on see, et meid on sinust mitu korda rohkem. Ning me oleme kõik relvastatud. Sealt kust mina tulen tähendab see, et meie teeme siin mida tahame!’’
Jeerum, miks pidid nad niivõrd ründavalt meelestatud olema? Tfi.
,,Jah? Teid visatakse välja, kui te nii jätkate.’’
,,Kelle poolt? Kahvanägude?’’
,,Täpselt, või lastakse soolikad välja,’’ Sati pilutas silmi: ,,Mina ei tea mida neetut te seal läänes tegite, raisk, mind ei huvita ka, aga siin elame me teiste seaduste järgi,’’ ja lisas kähku, enne kui keegi midagi sapist märkida oleks suutnud: ,, ,,See pole kuritegu kuni sa vahele ei jää’’, see on siinne elureegel, mitte relvaseadus.’’
Hetk vaikust. Siis hakkas härra killuvend, kelle nime Sati endiselt ei teadnud, naerma: ,,Mida, et sa siis maeitea, teeskled kahvanägude reeglitele allumist?’’
,,Ei, ma ei otsi nendega konflikti.’’
,,Sa saaksid neist jagu!’’
,,Mitte kõigist korraga, ning teie ei saaks samuti.’’
,,Erinevalt meist pole sa muud kui lihtsalt nõrk, tõrvatud näoga haldjas, sul pole siin mingit sõnaõigust,’’ teatas Mjöllnir ükskõikselt linnuluud eemale visates. Ta tõusis istuma, heinatuustid sassis juustest välja turritamas. Jeerum, see mees oli isegi tumehaldja kohta massiivne: ,,Seni kuni meie siin oleme teeme me mida tahame. On selge?’’
Sati vaagis seda ideed hetke: ,,Ja kui kauaks te jääte?’’
,,Nii kauaks kui tahame.’’
,,Pigem nii kauaks kui teid lastakse…’’ Tumehaldjatar kortsutas kulme: ,,Teie käitumine seab mind halba valgusse.’’
Killuvend silmitses Satit ja tumehaldjas mõistis järsku, et neil oli temast südamest kõrini saamas: ,,Sa kavatsed meid sisse rääkida?’’
,,Kui te külast jeehat ei tõmba siis küll.’’
Ilvesenahk pööritas silmi: ,,Vaata ennast kõrvalt, naine. Meid on viis. Sind on üks. Katk sind võtaks, sa näed välja nagu hernehirmutis, isegi Tser tuleks sinuga üksipäini toime!’’ Ning killuvend viipas oma nime kuuldes Satile märkimaks et nõustub ilvesenahaga jäägitult ,,Kuidas sa üldse julged oma lõugu laiutada, ma võiksin oma kopsud õhku täis võtta ja sind siit välja PUHUDA! Ime et sa tuulistel päevadel lendu ei tõuse.’’
,,Ja kas see on küüliku kasukas?’’
,,Oo, küll ma kardan, ta tapab süütuid väikeseid jänkusid!’’ nad hakkasid naerma.
,,Minu rõivistu ei puutu üldse asjasse, kaduge siit!’’
,,Vaadake milline jänesemõrvar!’’
Sati pööritas ilkumise peale vaid silmi, endiselt taganemata.
,,Loodetavasti olid neil suured hambad? Eh? Olid või? Miks sa ei vasta, haldjasõber? Mida sa kaela ümber kannad? Rebast? Kas ta proovis sind surnuks lakkuda? Miks sa koerahambaid kaelas kannad, kõht läks tühjaks? Ise hoolid nii väga inimestele meeldimisest, tsk-tsk.’’ Tser, killuvend, hakkas naerma. Kaabakas. Sati mõtles kas nad on kõik alaarenenud, võttis oma oda ja pöördus lahkuma: ,,Oi, näe! Põgeneb! Jookse aga ja õpi ära oma koht elus, koer!’’
Sati kõndis heinalakast eemale, pikkade, kiirete sammudega…Ta ei põgenenud. See oli strateegiline pagemine. Ei, nende sõnad ei kõigutanud teda sugugi, ei, muidugi mitte, aga niipea kui ta oli väljas nii kuulde- kui nägemisulatusest virutas naine oma oda maa sisse, lõi seda mitu korda nagu oleks Eellaste poolt veest välja tõstetud mullapind süüdi nende neetud sisearetatud tolvanite lapsikus irvamises.
Läänedunmerid olid teistsugused. Nad ei teinud tegemist inimestega, kuigi jagasid põlgust kahvanägude vastu. Nad ei lahkunud tavaliselt Neemelt, pidades oma pühaks kohuseks…mida täpsemalt? Takistamaks kellelgi ümber neeme mägede taha sosene segama minna. Mida tegid läänedunmerid, valvurid, aga ikkagi siin?
Hrick, see ei lugenud, Sati ei kavatsenud sellist kohtlemist välja kannatada. Ühe hane võib rebaste peale lugeda, aga kui hakkavad kaduma talled või vasikad… Hrick tfi dunmir, Satil pole järgmine sügis enam kusagile jooma tulla!
Tumehaldjas hindas taevast, aeglaselt loojuvat päikest, peitis oma oda külaservale maja taha ja üritas märkamatult posija hütini hiilida.
Helve kodu asus ülejäänud külast õige pisut eemal. Ta elas seal, Tovi ja haldjaperekondade naabruses, seltsiks ainult tütar, rida kodulinde ning aedikusse kinni pandud ülesöödetud poolmetsik emis.
Sati teadis varasematest külaskäikudest, et naise kodus oli palju kotte, potte, kausse ja muid anumaid, milles posija oma arvukaid rohtusid alles hoidis.
Tumehaldjas hiilis hütile ligi tagant poolt, surudes põse vastu maasse löödud palkidest seina, pannes oma teravaotsaliste kõrvade tundlikust kasutusse. Ta ei kuulnud seest jutupominat ega üldse helisid, seega hiilis naine mööda seast, kes oma kärsa lohakalt laotud tara vahelt läbi pigistas ja teda kas hammustada või nuhutada proovis, ning hüti ette. Seejärel lipsas ta võimalikult vaikselt sisse.
Naine nägi kohe, et posijal pole hetkel külalisi.
Vana külatarga hütt oli seest pime. Tuli ei põlenud. Külm oli. Aga õhus leidus värskust, mida tavalises suitsu ja kanade järgi lõhnavas inimasulas ei tunne. Tumehaldja ninna hakkas kohe rohtude lõhn. Kummel, piparmünt, kõrvenõges, paju, kask, kui vaid mõningaid tähtsamaid ära mainida. Nende mõru hõng täitis varjualuse maast laeni.
Ning oma asemel, lambavilla ja karunaha all, magas Helve sügavat und. Oligi parem.
Tumehaldjas hiilis temast mööda, sobrama naise arvukates püttides, kottides ja kaussides.
…see peab siin olema. Ühegi posija kodu pole ilma selleta selleta päris lõplik, inimestel läheb ju ikka vaja!
Ei, muidugi ei kavatsenud Sati Tovile ega surelikele rääkida läänedunmerite ükskõiksusest Heinasao omandi vastu. See oleks olnud enesetapp, pealegi läinuks vastu naise endale kehtestatud reeglitele. Nagu maailm veel küllalt keeruline ei oleks pidi isegi tumehaldjas kuuletuma elutõdedele, see oli teistest üleva mõistuse omamise puudujääk. Mingi uhkus oli Satil siiski olemas, mis siis et tema keed olid tehtud koerte, ilvesekutsikate, talveunes surnud karude ja kährikkoerte hammastest. Ning ta tundis, et on ka…personaalsemaid…mooduseid tegeleda vaenude või ülbitsemisvajadusega dunmeripõnnidega. Sest isegi kehalt täiskasvanutena käitus see kamp nagu kari tolvaneid, lapsi. Sati ei saanud aru kuidas nad isegi üksteist välja kannatavad. Samas…peale eilseid enesesugemisi oli valge värv nende kehadelt maha tulnud. Võõraste näojoontes oli taibata mingisugust…sarnasust…ehk olid nad sugulased?
Fayur, kus see on!?
Sati kätte sattus peotäite kaupa jahu, teri, nõgeseid, isegi kotiga midagi mis meenutas kuivatatud kärbsetiibu.
Sugulased. See seletaks koos rändamise. Seletaks miks nad tunduvad üksteist nii hästi tundvat. Tavaliselt kogunesid tumehaldjad kokku ainult südatalvel, et koos mägedes suurulukeid jahtida. Kuigi hiidu kohates pidid isegi nemad taganema…erinevalt enamikest inimestest, kes soovisid ennast tõestada, kangelast mängida, oli tumehaldjatel väga hästi arenenud enesealalhoiuinstinkt. Alla viiene grupp poleks tarvasele kallale läinud ning kui nälg tõesti sunniks peaks umbes viisteist tumehaldjat enne odad pihku võtma kui keegi julgeks mäehiiule ligi minna.
Sati tegi kindlaks, et ta kõik välja võetud asjad hoolega tagasi paneks. Naine väänles arvukate nõude ning anumate vahel, nagu madu, püüdes vältida millegi ümber ajamist, nuuskis ja uuris kõike, mis talle kätte sattus, pilk keskendunud, kõrvad vähimatki heli püüdmas, valmis iga hetk peitu pugema kui Helve tütar, Tovi, või mõni külaelanikest peaks juhtuma sisse astuma.
Hiiud, läänedunmerid, surelikud. Häh. Tegelikult Sati mõistis, et läänedunmerid olid tema kallal vaid norinud. Nad oleksid teinud sama iga tumehaldjaga, kes nendega vestlust proovinuks alustada. See näitas naise meelest dunmeri kohta ebatavalist kambavaimu – võeti koos ühte leeri irvitamaks nende üle, kes sellest välja jäid. Kuid see ei muutnud asjaolu, et võõrad ei meeldinud Satile ja ta kavatses nende peal kasutada tumehaldjate esimest elutõde.
No, hrick, kus see ometi on, ei ole ju võimalik, et-
,,Väike kott seinatala küljes, vasakul,’’ kostus naise seljatagant ägisev hääl. Tumehaldjas kargas ehmatusest maast lahti ja pöördus sama liigutusega järsult üle õla vaatama, oma asemel istukile tõusnud vanale posijanaisele otsa, kes teda juba teab mis ajast silmitses.
Tumehaldjal oli häbi. Mitte oma teo pärast, vaid kuna ta polnud naise ärkamist kuulnud.
,,Ah, oh, em…’’ Helve näoilmest ei saanud midagi välja lugeda. Tumehaldjas pöördus tema poole: ,,Ma tulin teile vaid head paranemist soovima. Ning noh…’’ Sati pidas põgusa mõttepausi, siis jätkas, ülimalt siira häälega: ,,Mul on enesetunne eilsest saadik väga kehv olnud, ilmselt kõigest sellest söögist, teate ju et dunmerirahvas tavaliselt jahutoite ei söö ja ma siis mõtlesin et tulen küsin teilt kõhurohtu, aga teie magasite seega…’’
,,Sa hiilisid sisse ja tuustisid mu kogu läbi. Selge,’’ naine noogutas, nii et Sati tahes-tahtmata tema arvukate kortsude võdisemist nägi. Haldjad ei vanane. Nad hallinevad aja möödudes ja hääbuvad viimaks, aga ei mingisugust surelikele omast kortsumist, lümfipõletike ega rögisemist. Aeg polnud Helve vastu lahke olnud.
,,Ainult teie une hoidmiseks, austatet perenaine.’’
,,Seda ma usun et sa mind meelega ei äratanud. Aga see vana keha enam sügavalt ei maga, eriti kui keegi ligidal askeldab. Ei mind huvita, mida sa selle rohuga peale hakkad, mina ennast teie, öörahva, nagelemistesse ei sega. Võta pealegi, lihtsalt jäta meile ka midagi.’’
Sati tõusis kahtlevalt, tõmbas koti oma näo ligidale, nuhutas seda ja sidus kinnitusnööri lahti, valades umbes poole rohekast pulbrist ühte oma arvukatest nahkpaunadest.
,,Sa pead inimeste ligi hoidma, Sati.’’
Tumehaldjas mühatas.
,,Suur muutus on lähenemas.’’
Sati ei vastanud endiselt, aga tema näost oli näha, et ta ei usu seda. Kas Helve räägib jälle oma ennustusest? Sellest linnust mille ta ise sosen geraude abil välja voolis? Miks ta temaga rääkis? Tumehaldjas oli just naise majja sisse murdnud ja selle läbi tuulanud. Helve tema vabandusi vaevalt et uskus. Miks ta temaga siis ikkagi vestlust proovis alustada?
,,Sa arvad, et ma olen petis,’’ naine hingas sügavalt sisse. Sati ei arvanud midagi, ta lihtsalt ei uskunud rituaalidega ennustamisesse. ,,Sa arvad, et ma tegin seda ise?’’
,,Ma tean, et te sosen geraudet tule peal kasutasite. Ma ei kanna teie peale keelt.’’
,,Muidugi, sa ei saagi, või Tovi ei lubaks sul enam iial Heinasaosse tulla, Sati. Teie puhul on kõik isekusest ajendatud. Aga asi pole selles. Sa ei usu mind, Sati, aga…mina andsin, tõesti, leekidele jõudu. Aga vaid selleks, et Maaemand…saaks anda tulele kuju…mida see ihaldas…andmaks edasi oma teadet…’’ naine heitis uuesti pikali, tuhmide silmade pilk Sati näolt lahkumata.
,,Et seda su jumalanna ütlesgi? ,,Öökull tõuseb’’? Mida hrickei see tähendama peaks?’’
,,Seda näitab aeg. Kuid…püsi inimeste ligi, Sati, talv tuleb karm ja sa tead isegi…et oled haigestumas…’’
Tumehaldjas ohkas: ,,See pole teie mure.’’
,,Tõsi. Kuid…mitte kõik…mured…pole…enese…kes…ksed…’’
,,Mida see tähendama peaks?’’
Vaikus.
Tumehaldjas lahkus pead vangutades, vaevumata vana naise olukorda lähemalt uurima.
Mitte ainult polnud Helve omaenda lollusest sosen geraudet kasutanud, nüüd väitis ta ka ennast ainult vahendaja olevat.
Miks fayur peaks jumalus ennast üldse sellisel moel teatavaks tegema? Kui ta tahab öelda kahtluse varjutagi, et saabumas on suur ja jube muutus tuleks ta ise Maa peale ja ütleks seda!
…ehk on ennustused selleks, et sõeluda inimprahist välja kõige usklikumad?
Hm. Maailm saab hakkama ka ilma et selle üle üleloomulikud jõud valvaksid. Ei. Sati jääb esialgu siiski eellastekultuse juurde.
Ta peatus.
Eellased.
Kas on ehk võimalik…et Eellased on naasmas?
Ning siis ei teadnud Sati enam keda või mida uskuda.
_______________________
Tõde* - pole heledanahksete poolt aksepteeritav põhiliselt kuna väidab muude asjade seas ka et ainus moodus Eellaste naasmist üle elada on anda ennast tumehaldjate armu alla.

Eellased? Kõlab kuidagi ohtlikult

Mulle meeldib, et su osad alati nii pikad on, neid on hea lugeda. Paluks uut ka