Loodan et õige alafoorumi alla teema sain.
Selle loo kirjutasin ma juba pikka aega tagasi, kui noorem olin.
______________
Vihkasin rotte, need rotid.. Uhh, räägin teile lähemalt.
Üritasin just Livvu ja Lippyga mängima saada, kuid nagu ikka - nad ütlesid mulle "otsi keegi teine, meie Sinuga ei mängi". Hakkasin nuuksuma ja sammusin koju, enne august sisse muukimist tuli üks rott, kes karjus mulle äbarik ja viskas mind kiviga, hakkasin nutma ja rääkisin kõik enda emmele ära. Vay aga vastas, et rotid ongi sellised, natukene lustakad ja ulakad, pidime ju siiski leppima, et meie olime siin kandis uued, mitte nemad. Uued reeglid.
"Emme, Lippy ja Livvu väldivad mind koguaeg, alati saadavad mind mujale sõpru otsima.."
"Pearly, Sa oled juba suur deegu, tõepoolest, ära jookse koguaeg kannas kinni, otsi endale mängukaaslane!"
"Aga emme..!?"
"Ei!! Ei mingeid agasid, marss, nüüd oma tuppa!"
See oli minu jaoks nii kohutav, esimene asi mis pähe tuli oli jooksu pistmine, haarasin enda juustukontsiku ja jooksin urust välja - tänavale. Jooksin sinna kuhu jalad viisid, õigemini, ma ei taibanud üldse, et olen kodust liiga kaugel. Istusin maha ja hakkasin nutma.. Siis aga tuli see sama rott, kes mind kiviga viskas..
"Mida sa tahad? Kas viskad mind jälle kiviga?" Nuuksusin värisedes..
"Ei, ma niisama kolan ringi.. Mis sa siin üksinda teed, kus su mängukaaslased on?"
Nuuksusin taas "Mul polegi neid.. Minu õed Lippy ja Livvu ei mängi minuga ja emme samuti ei aita, nad peavad mind suureks, deeguks, kes saab ise kõigega hakkama.."
"Ah, pole midagi. Mängi meiega!"
"Teiega? On teid veel?"
"Jah, muidugi, mul on vend Tray ka, tule sisse!"
"Ah olgu pealegi."
Liikusin rotikese järel tuppa, küll seal oli alles hubane, järsku aga pakatas mu ette üks ülisuur karvane elukas.
"Appi, rotike!! Kes see veel on!?"
"Hihi, saa tuttavaks, tema nimi on Mc Canload, meie maja vanim liige, ta liigub aeglaselt seega, ära pane tähele kui ta ette jääb." Ta tõmbas sabaga ümber mu keha ja tiris mind enda isikliku urgu.
Pikemalt tutvudes selgus, et tema nimi oli Roy, kes oli hiljuti kaotanud enda ema.
Ja nii see elu kulgeski, üsna pea kolisin sinna elama, teadmatult, kus asub mu pere, kuid mind ei huvitanudki see, niikuinii neil oli minust ükskõik.. Siiski otsustasin peale nädalat Roy juures elamist talle rääkida enda perest ja ideest neile külla minna. Ta oli nõus, nii võtsimegi ette pere külastuse.
Koju jõudes vaatas mind emme nagu maailmaimet, õed aga, nagu ikka, põlglikult. Ma ei teinud sellest välja.
Rääkisime Royga emmele, et kolin Roy juurde, kuigi emal oli tõepoolest kahju, siis ta nõustus sellega. Üsna pea elasingi Royga, meie läbisaamine muutus aina lähedasemaks, tema vend Tray oli samuti niivõrd tore, et temaga koos olles ei pidanud ma kunagi ennast halvasti tundma..
Möödus kuu, kui minu heaks sõbraks saanud Mc Canload jäi haigeks.. Tervis oli väga nõrk, ta ei suutnud enam liikudagi, ilma et rotid teda ei aitaks. Roy teadis mis teda ees ootab ja ütles:
"Naudime temaga viimseid aegu.."
Nuuksusin tugevalt, kuid seejärel noogutasin, saades aimu, mis tõesti ees ootab.
Nädal hiljem ei olnud Canload ikkagi terveks saanud ja Ladyload istus koguaeg tema kõrval, andis talle süüa, hoolitses tema eest. Vanal oli juba tugev isutusgi. Tuli hakata mõtlema riskandse asja peale...
2 päeva hiljem:
"Canload, pea vastu!" Ütlesin ma talle nuuksudes. Canload lebas surivoodil, terve pere tema ümber. Nüüd kus ta oli mulle eriti kalliks saanud, ei saanud ma teda lihtsalt jätta: "Canload, sa oled minu suur sõber, sa ei tohi veel lahkuda, ei!" Ta tegi korraks silmad lahti ja naeratas oma hallide vurrude alt, lausudes: "Pearly, sa oled tubli deegutüdruk. Ole pai laps ja tee mu pojad õnnelikuks. Rotid, Tray ja Roy. Nad on mulle nagu minu oma pojad. Ma tõesti armastan neid, nagu ka sind" Enam ma ei suutnud pisaraid varjata, need lihtsalt voolasid: "Canload, miks?" Ta vaatas ja pilgutas silma: "Sest nüüd on minu aeg" Ja tema hallikaspruunid silmad sulgusid. Järsku avastasin et pisarad ei jookse enam, pisarad jooksid küll aga kõigil teistel, kõik nutsid ja olid masenduses. Sain aru, et Canload tahtis mulle ja teistele parimat. Pidin olema tugev ja keskenduma ainult sellele, mis nüüd edasi saab. Haarasin Roy käpast ja ütlesin talle "Lähme parem välja". Roy oli väga imestanud näoga: "Meie? Välja? Praegu? Canload ju just...." Ehmusin: "Jah, lahkus. Kuid ta tahtis et meie kõik siin õnnelikud oleksime ja naudiksime elu. Lähme mängime, mul pole enam pisaraid et nutta, ma olen nüüd õnnelik, sest meil on ju kõik mida me vajame!" Roy võpatas sõna "kõik mida vajame" peal. Kuid pikema mõtlemise peale pomises ta endamisi midagi "Olgu siis" ja jooksis välja. Jooksin talle järele, kuid siis jäin seisma. Hüüdsin Royd, ta vaatas tagasi ja küsis: "Kas lähme jälle sinna urgu, mille eelmine nädal kaevasime?" Naeratasin: "Jah, just sinna me minema peaksimegi." Jooksime koos urgu, urgu jõudes sulgesime uru ukse ja hüppasime enda tehtud samblast diivanile. Küll oli pehme. Roy käivitas meie "teleka" ja hüppas siis minu kõrvale tagasi. Tema näol välgatas naeratus, ma ei saanud aru miks. Järsku nägin tema selja tagant juustutaldrikut. Naersin: "Ah, sa sulikaval rebane, anna mulle ka." Ta viskas mulle juustutüki ja me vaatasime telekat. Ilmselt me sinna laisalt ka magama jäime, sest hommikul leidsin mina ennast täpselt sealt samast kohast. Aga Roy oli puudu..
Pealkiri: We are together 
24/3/2010, 18:03
