Hey. Igav hakkas. Ja mul pole naerutuju tegelikult. Aga mõtlesin midagi absurdset kirjutada. :) Loodan, et pole liiga mage :)
Ma olen naiivne, ma tean. Aga kuidas ma saangi teisiti? Ma olen eriline. Mind ei toonud toonekurg vaid mind tõi papagoi. Jaa, tõsi. Emme ütles.
Ma lähen täna esimesse klassi. Ma olen juba suur tüdruk, issi ütles. Ikkagi 12 aastane. Huvitav kuidas teised titad mind vastu võtavad?
"EMMÄÄ!" röögin. "Mis on tibu?" küsis ta ja sättis mu lipsu peas. "Mul on mure," räägin kurvalt. Ema võpatab. Jookseb ruttu üles tualetti ja toob paki alwayse. "Ma teadsin, et see päev kord tuleb. Oh issand. Ma olen nii elevil!" vaatan talle rumalalt otsa. "Mul pole mähkmeid veel vaja, emme. Mul on see mure, et ma kardan, et ei sobi kooli," lausun tasa. Emme nutab ja kallistab mind. "Ma tean, kullake. Mind noriti koolis, peksti, lükati aknast välja ja korra isegi kasutati põrandalapina. Kuid ei, ma ei luba sinuga sama. Sa oled juba suur tüdruk. 12 aastane. Sa oled suurem kui sinu klassikaaslased! Sa annad kõigile peksa, eksju? Kullake, täidad emme unistuse vallutada kooliõpilased? Teed kõik neile tagasi! Kõik! KÕIK!" emme röökis viimased sõnad. Hakkasin nutma:"EMMÄÄ.. ÖÖÖÖ. Ma armastan sind kaa.. Õõõõõõõ.. Nuuks.. nuuks.. Ma ei taha minnaa..õõõõõ!" Ema rahustas mind ja kallas külma vett pähe. "Rahune maha, kullake. Külm du¹¹ mõjub alati hästi. Mine nüüd tipa-tapa kooli!"
"20 kilomeetrit? Issi ütles, et sa viid autoga, emme!"
"Emme on väsinud, kallis. Küll sa suudad. Sa tubli tüdruk."
"Emmää! Aga äkki ma ei jõua esimesse tundi siis!"
"Jooksed, siis jõuad, armsam!"
"Kas ma jõuan nii palju joosta?"
"Sa jõuad rohkemgi, kullake!"
"Aga emmmmä! Ma kaalun ju 105 kg!"
Jah. Paha emme. Andis rula. Ma ei tea, mida tehagi sellega. Panin paela otsa ja istusin peale. Veaks end kooli? Ikka parem kui jala.
Oh, see ei aita. Mida teha? Vaatan ringi. Buss? Hääletaks? Kuidas. Oot, emme kunagi rääkis keskmisest sõrmest. Või oli see põial? Mm, prooviks mõlemaid? Ühe käega lehvitasin keskmist sõrme ja teisel käel oli põial püsti.
TUUUUTT!!!
Bussijuht näitas rusikat. Ma ei teadnudki, et buss võib solvuda. Karjus minu pääle. ÕÕõõõ. Nuuks.
Auto tuleb. Prooviks ühte moodi. Näitan keskmist sõrme, siis kui ei mõju, siis näitan oma põialt. Ohh. Auto peatuski. Liikusin auto poole. Aken keriti alla.
"Sa, paks, tead ka, kes me oleme?" küsis mult üks poiss.
"Ei tea, aga sa võid tutvustada!" vastasin.
"Sa tuled siia ülbama või?"
"Ei, ma hääletasin!" ehmusin. Mida ma valesti ütlesin?
"T*ra sa trulla ei tule siia hüppama!"
"Ma ei hüppa, ma seisan," hakkasin juba nende mõistuses kahtlema.
"Tahad tappa saada?!"
"Ei, pole küll plaanis. Aga kui teistele pakute, ehk nemad on nõus?" arusaamatu. Kuidas saab inimene tahta, et talle haiget tehakse?
"Kuule paksu, tahad hoopis nuga?!"
"Mu emale on juba sada korda nuga antud. Ma võin temalt küsida, kui tahan. Seega, ei tänan," vastasin. Ma teadsin, et igal aastal kingitakse emale nugadekomplekt, talle meeldib süüa teha.
"Hullumajja ei taha minna või?" küsis juht ja naeris.
"Ei, ma tahan kooli minna," vastasin.
"See ka hullumaja ju!"
"Appi, ma lähen hullumajja?!"
"Just nii, paksuke!" karjus juhi kõrval istuja ja nad sõitsid minema.
Miks emme ei maininud, et ta mu hullumajja saadab? Emmä tahab lahti saada minust. Õõõõ...
Järgmine auto jäi seisma kui ma nutma hakkasin. "Mis juhtus, tüdruk?" küsis üks naine.
"Õõõõ... Emme saatis mu hullumajja!"
"Oh issand, mis ema? Vaesekene. Miks ometi?"
"Et ma targaks saaksin ja tema kättemaksu täide viiksin, õõõõ..!"
"Kättemaksu? Oh sind vaesekest. Su ema tuleks hullumajja saata!"
"Ta käis ka seal kunagi. Ta ütles, et oli seal põrandalapiks!"
"Vaeseke, kellega sa ometi elama pead!"
"Emmega ja issiga!"
"Kas me viime su kuhugi?"
"Aga ma pean hullumajja minema, õõõõ..!"
"Olgu, me viime su sinna," vastas tädike ja lükkas mu autosse. Tore, ei peagi kõndima.
Naine viis mu suurde valgesse majja. Seal on tore. Ma polegi ainuke seal. Lenin oli, Pu¹kin ka. Nad olid toredad. Koristaja oli ainult kuri. Ta sõimas mind igasuguste sõnadega ja pärast seda vabandas ning andis kommi. Üks vanem tädi rääkis, et tal on sõber, kuid ta on nähtamatu. Ma sain nii targaks seal. Ma ei teadnud, et on olemas nähtamatuks tegev mantel. Nii lahe. Emmet ja issit ei näinud ma kunagi. Kuid ma sain siin palju sõpru. T¹¹¹s. Olge tasa. Uinuv kaunitar karjub, et ta tahab magada, Prints on lähedal.
Pealkiri: Naiivitar 
27/3/2010, 19:56
