Koolis oli vaja siis üks lühike, omaloominguline jutt kirjutada. Nii, et õpetaja andis esimese lause alguse ette.
Tuleta meelde see päev kus ma siia saabusin, kui mind saadeti su juurde. Tea, et ma ei tahtnud tulla kuid selline oli krahv Montener’i käsk. See õhtu oli imeline, meie koos kuni sa laususid, et sa tead milleks ma tegelikult saabusin. Ma olin ehmunud, üritasin vabandada aga sina ei teinud sellest väljagi ja sõnasid rahulikult : „Mul on oma allikad aga see pole tähtis. Tee see ära ja siis saame veel rohkem koos olla.” Ma sain sust aru ja imestasin miks ma ise sellepeale ei tulnud. Kuid siiski otsustasin ma lõpuks seda teha, see ei saanud ju nii raske olla. Mina, kes ma olin pooleldi vampiir kuna oli juhtunud õnnetus sirutasin oma pea su kaela juurde ning lõin oma kihvad sisse. Seejärel juhtud midagi imelikku. Ma ei saanud aru mis, kuid hiljem selgitati mulle, et ma olin olnud koba ja sa olid koheselt surnud. Krahv oli mu peale kuri, sest inimesed olid aru saanud, et me oleme läheduses kuid ma ei hoolinud sellest. Kõik mis mulle vaid luges oli see, et ma ikkagi ei suutnud sind päästa ning nüüd seisan ma siin, su haual ja jutustan sulle seda kurba lugu.
Pealkiri: Tuleta meelde... 
31/7/2008, 17:16
