Netireaalsus

TÄHELEPANU! Tegu ei ole ilusa ja romantilise jutuga. Tüdrukutele võib see olla isegi solvav. Palun vabandust sellise jutu eest, kuid tegu on ainult hoiatusega. Jutt põhineb erinevatel tõsielulistel lugudel.










Jõuan koolist koju. Lõpuks on päev läbi. Miks peaks mõni tsiviliseeritud inimene üldse koolis käima? See ainult tapab mõistust ja nüsib vaimu. Nädalast nädalasse sama tüütus. Kodused ülesandedki võiks ära jätta. Selle asemel inisevad need „täiskasvanud“, kui mul on need tegemata, isegi kui ma niisamagi suurepäraselt teemat valdan. Enamasti ka nendest paremini. Eks see ole väikese koha jama.

Niimoodi mõtiskledes jalutan külmiku juurde ning võtan omale ühe topsijogurti. Sooja toitu ma teha ei viitsi. Ja pealegi, mis sellest muutuks, kui ma teeks? Ema võib mind ju käskida, kuid tegelikult ei puutu tema jutt minusse. Vähemalt mitte senikaua, kui ta Soomes tööl on.

Topsijogurt söödud, maandun arvutisse. Alguses võtan ette klassikalised leheküljed: Hotmail, tuttavate blogid, erandkorras Orkut ja Facebook. Reedel e-kooli pole mõtet avada. Keegi minuga suhelnud pole. Miks nad peaksidki? Mina ju nendega ka ei suhtle. Kõigest hoolimata olen siiski saanud peokutse. Koolialgusepidu – mida järgmiseks küll välja mõeldakse? Elagu nõudepesu?

Ironiseerides panen mõttes kirja peolemineku. Pidu peaks toimuma Kolus sugulase juures. Tundub, et kogu meie lend on sinna kutsutud. Sellisel juhul saab rahulikult nurgas alkoholi lakkuda, ilma et keegi segaks. Transpordi uurin ka välja. Valin välja kella kaheksase bussi. Eks küsin siis teeotsas peatust.
Suhtlemisosa ja toitumine läbitud, jõuan tänase põhiteemani. Alguses vaatan, kus uusi pilte on. Lahti lendavad Erotic Walls, I Draw Porn, Bravoteens ja paljud teised. RedTube ja YouPorn jäävad täna puutumata. Pidu käib täna piltide najal.

Rahuldan ennast kaheksateist korda. See on küll keskmisest natuke vähem, kuid pärast pidu jõuab veel. Viskan puhastamiseks kasutatud salvrätid prügikasti ja mõtlen, mida tarka teha. Kella kaheksani on veel neli tundi aega. Võtan välja filmi „Kingdom of Heaven“ ning vaatan seda kolm tundi.

Bussijaamas ootavad veel kuus klassivenda. Teised on arvatavasti autode kasuks otsustanud. Ema laseb meie autol muidugi lahkelt sadama parklas seista. Niimoodi terve töönädala kuni ta sellega laupäeval koju sõidab. Väga kaval on omada autot 100 kilomeetri sõitmiseks nädalas.

Buss saabub ning jääb põhimõtteliselt tühjaks. Tänapäeval ei sõida enam keegi suurte bussidega, eelistatakse marsruuttaksosid. Klassivendadega ma ei suhtle, neil on oma juturing. Juhuslikud jutukatked räägivad pornost, autodest, tüdrukutest, pornost, NBA’st, koolist ja pornost. Meil on väga rikutud klass, mina ise kaasa arvatud.

Buss peatub teeservas, seitse poissi ronivad välja. Kõnnin nendega koos ning nemad ei paista seda tähele panevat. Ma olen nende jaoks üsna eikeegi, vaevalt väärt tervitamist. Vaatan lähemale jõudes oma sugulase maja. Mitu korrust, satelliidiühendus, heinamaad ümberringi – kõik viitab klassikalisele eramajale talude vahel.
Uksest sisse jõudes tabab kõiki poisse kallistuste jada, mind samuti. Tegu on ju ikka kooli algusega. Minu jaoks tundub see lihtsalt järjekordse põhjendusena joomiseks. Siiski, on tore saada kallistusi küpsetelt tüdrukutelt. Mitte keegi nendest ei sarnane ühegi neiuga pornolehekülgedelt. Minu tähtsaim kehaosa ei liighatagi.

Juues mõtisklen oma elu üle. Iga päev tulen koolist koju, poleerin mürsku, teen midagi, lükkan mürsu uuesti läikima. Mõtisklen, kas nii suurel masturbeerimisel on mingi kahtlane maik juures. Vaagin asja üht ja teistpidi, kuid probleeme ei leia. Kõik tüdrukud on minu arust pinnapealsed ja blondid, mitte juuksevärvilt vaid mõtteviisilt.

Paari tunniga on kõik juba täie auru all, mina olen asja rahulikult võtnud. Seetõttu märkan ka, et üks kamp tüdrukuid on mulle võõrad. Natuke infot küsides saan teada, et tegu on mu sugulase klassiõdedega Tallinnast. Otsustan minna sinna jutlema. Nemad mind ei tea ning seega saan ehitada suurepärase kattevarju.

Lähen nende juurde ning alustan mingit lampi teemat. Siiski pettun: kõik tüdrukud on lihtsad ja blondid. Juuksevärv on ajus sügavalt kinni. Oot, kõik on mõttetud, välja arvatud üks. Tema on brünett ja kannab lühikesi juukseid. Ta meenutab näolt mulle üht minu lemmiktibi. Muidugi sellel eksponaadil siin arvatavasti ei saaks kolme lausega toppi seljast.

Saan selle pornostaari teisiku kambast eemale ning me hakkame klappima. Mõlemad oleme otsinud kedagi sisukat, mõlemad oleme kuidagi üksi. Ma tahaksin kohe järgmise sammu astuda, kuid tema on kuradi kaine. Esimest korda mulle meeldiks, kui tüdruk oleks rohkem täis.

Teen ettepaneku jalutama minna, tema nõustub. Tee pealt astume kohe kõrvale, kõrrepõllul on tore jalutada. Eemal on üks vana küün, sean sammud sinnapoole. Samal ajal kaldub jututeema vaskakule, minu süül muidugi. Mina räägin ainult sellest, millest ma mõtlen ning hetkel ma mõtlen temast natuke vähem riides.
Küüni juures tüdruk komistab ja ma püüan ta kinni.

„Miks nii pinges?“ küsib ta naerdes. Ma ei saa aru, siis märkan oma erutust. Teda mõttes lahti riietades on mul eesmine jalg end lahinguvalmis seadnud.

„Kas see on halb?“ küsin vastu.
„Ei,“ ütleb ta naerdes. „See täitsa meeldib mulle.“ Seejärel ta suudleb mind. Me kukume vanasse heinahunnikusse. Ma tõmban tal topi seljast… kõik see käib mu peast läbi vähem kui kümnendiksekundiga.

Riskin talle vastata:
„Kas see on halb?“
„Mul lihtsalt tekivad kahtlused sinu kavatsuste suhtes. Sinu juttki on viimased minutid kahtlane olnud“
Võtan seda komplimendina. Liigun sammu edasi.

„Minu kavatsused on sellised,“ ütlen ning suudlen teda. Ta astub sammu tagasi ning kukub vanasse heinahunnikusse, mina vajun talle peale. Tema punnib vastu, rabeleb ja karjub. Mulle meeldib tema mäng. See meenutab mulle netist vaadatud, olgu hentai kiidetud. Ma ei karda, et keegi meile peale võiks sattuda. Jalutuskäik oli meid viinud asustusest kaugemale.

******

Mingil hetkel lõpetab ta rabelemise. See teeb ka minu jaoks asja igavaks. Lõpetan ning panen püksid jalga. Tema jääb heina sisse nutma.

„Tuled sa ka?“ küsin ma talt. Tema ei vasta. Eeldan, et ta tahab sama õnnetunnet, mis mul peal on, üksi nautida. Nutmise osa jääb mulle siiski segaseks. Jätan ta rahule ning jalutan tagasi maja poole.

Tee peal mulle järsku välgatab, et ma vägistasin ta. Ma olin nii väga oma pornofilmide stsenaariumis kinni, et ei saanudki aru, kui asi halvaks läks. Sellest ka tema nutt. Samas teadsin ma, et kõik läks nii nagu ma tahtsin. Ka pornolehtedel meeldivad mulle just videod ja pildid vägistamisest. Mul on isegi Gary Robertsi autogramm kodus. Kokkuvõttes otsustasin, et tegu oli positiivse kogemusega.

Majas oli pidu sama hooga edasi läinud. Keegi polnud märganud, kuidas ma olin ära käinud. Läksin jooma. Mingi osa minust tahtis unustust. Mingil hetkel küsis mult keegi:
„Oled sa Territ näinud?“

„Ei? Kes ta on? Ma ei teagi teda.“
„Ah, üks tüdruk Tallinnast. Tumedad lühikesed juuksed?“
Otsustasin, et parim lahendus on vastata, et pole aimugi.

Sellel ööl tuli karm temperatuurihüpe. Enne päikesetõusu olevat ainult paar kraadi sooja olnud. Paari päeva pärast kuulsin, et ta olevat külmununa leitud metsast kolm kilomeetrit eemal. Ta oli vales suunas läinud minema. Perekond keeldus lahkamisest ning Terri läks hauda, vägistatuna ja põhimõtteliselt tapetuna võõra poolt.

Ee.. Tore jutuke..

Ei, see pole tore jutuke. Liiga reaalne (nagu öeldud, päriselt juhtunud - erinevad osad vähemalt).

See oli ülima sarkasmiga öeldud ka.

Ma ei hakka mõtlemagi, kust otsast see tõsieluline on..

Lugesin läbi ja ma ei oskagi midagi selle peale öelda. (Tegelikult on see hea, et ma midagi öelda ei oska)
Ja et see veel reaalselt juhtunud on... Prrr.

Nii...

Ja ma ka ei oska midagi öelda. Ainult et, okei, see tundub kahtlane, aga mulle lõpp meeldis. Tähendab, mitte et see oleks tore, et mingid tsikkid surevad...aga jutu seisukohast on see hea.

Jamh.

Omapärane. Kas heas või halvas mõttes, ei oska öelda, aga midagi selles jutus on. See surnuks külmumise koht meenutab mulle natuke üht "Ohtliku lennu" osa, kuid õnneks ainult natuke. Mis puutub selle jutu tõsielul põhinemisse, siis olgem ausad, sul on õigus: kahjuks on see tõesti reaalne

Üldjoontes mulle meeldis

Ma pakun, et võib-olla püüdis peategelane seda virtuaalset maailma, millega ta end lõbustas, pärisellu üle tuua ning pealkiri vihjab, et selle pärast kõik juhtuski..aga see on ainult minu arusaam

Niiet kõik on interneti süü ja tegelikult on see poiss ise üldse see kõige suurem ohver? right..

Lõpuks üks alaealine peale minu ka siin teemas...

Nooh...solvavaks seda nimetada ei saa, kuid jutt ise oli hästi kirjutatud. Kuigi see, et need seigad on võetud reaalsest elust, on küll võigas.