10-ne minuti sõit

Kuna ma ei osanud seda mitte kuskile mujale panna, siis see läheb siia. Istusin, kuulasin muusikat, kirjutasin. See on veidra/julma sisuga lühijutt. Ma ei teagi, miks see selline on, või kust see tuli, aga selline see on. Äkki kellelegi meeldib. Pole ammu midagi valmis kirjutanud. Ärge väga kurjad siis olge. Ja jah, kirjavigu on seal kindlasti. Ma lihtsalt olen selline lammas, kes ei saa hakkama ju. Kirjavead võib täitsa välja tuua, siis ma parandan ära. :)

Head lugemist!


Noor tüdruk, seisis värskel, pärgade ja lilledega kaetud haual. Haud oli niivõrd värske, et kivisse poldud surma aastat raiutud. Vihma tibutas, aga ilm oli soe, kuskilt pilveräbala vahelt piilus isegi päike. Tumedad juuksesalgud olid tänu vihmale neiu näole kleepunud, aga ta ei hoolinud sellest. Oma musta roosi oli ta juba ammu kalmule asetanud. Neiu helesiniseid silmi varjasid tumedad päikseprillid, mis oma kentsakuselt neiule sobisid. Musta mantli hõlmad olid lahti ja õhukese kleidi serv liikus vaikses tuules. Ja kuigi vihma sadas, oli just päike see, mis ilma süngeks tegi.

Õhus heljus veel Tema lõhna. Tema kohalolu oli peaaegu käega katsutav, kuid see polnud ometi võimalik. Kuidas sai see nii olla, et kuigi Ta oli surnud, tundis neid tema kohalolekut? Miks hing kohe ära ei rända, miks ta ootab matusteni? Hüvastijätuks? Surm on viimane hüvastijätt. Kuid tegelikult ei saagi hüvasti jätta. Kas see oleks praeguse hetke kergemaks teinud, kui Ta oleks naeratanud ja hüvasti jätnud, enne, kui too alkohoolikust autojuht neile sisse sõitis? Ja mida nemad tegid? Nad ei ületanud isegi kiirust. Autos olid nad vaid kahekesi. Aga Temal polnud turvavöö kinnitatud. Irooniline. „See on ainult 10-ne minuti sõit,“ ütles ta enne auto sõiduteelt välja juhtimist. 10-ne minuti sõit. Tegelikult kestis sõit 7 minutit ja 54 sekundit. Siis toimus kokkupõrge.

Mõlema auto ninad kortsusid kokku, nagu paber. Purjus autojuhi turvavöö oli kinnitatud, kuid väike laps tagaistmel sai sellele vaatamata surma. Ja Tema, ta lendas läbi esiklaasi, mitte et neiu seda näinud oleks. Kõik oli ju sel hetkel pime. Esiklaas paiskus kahe kortsus kapoti peale kildudeks. Sajaks miljoniks killuks nagu unistused mis tüdrukul ja Temal olid. Ta lendas läbi esiklaasi teise autosse ja murdis oma kaela. Kõik see kestis ajaliselt 0.5 sekundit, aga mõtteliselt tervelt üks päev. Neiu jäi oma kohale istuma, teda hoidis turvavöö kinni. Alkohoolik samamoodi, kuid väike laps, kes oli turvahällis istunud, paiskus autos ringi. Ta oli küll turvahälli küljes kinni, kuid ema polnud vaevunud oma lapse ohutuse huvides turvahälli turvavööga tagaistme külge kinnitama. Mõelda vaid, kui palju suudab üks väike viga teha. „See on kõigest 10 minuti sõit.“
Uudistesse lendab see kui iga teine õnnetusjuhtum. Aga tegelikkuses jäi keegi ilma oma pojast. Keegi jäi ilma oma poisist. Keegi jäi ilma oma tütrest. Keegi jäi ilma oma nägemisest. Ja keegi sai seljakoti täie süüdistusi, kahetsust ja valu. Ja te ütlete, et see pole õiglane ja nõuate karistust. Aga õnnetuse põhjustaja polnud tegelikult alkohoolik. Ta oli joonid vaid pool klaasi veini oma sõbranna juures. Ja tagaistme turvavöö oli istme taga kinni, sest enne, kui naine sõbranna juurde sõitma oli asunud, oli tema mees selle autoga lapse tuppa uue kummuti toonud ja istmed alla lasknud. Ja kui naine oma sõbranna juurest tulema asus, pidi ta veidi kiiremini sõitma, sest muidu oleks hiljaks jäänud oma ämma sünnipäevale, kuna oli sõbranna juurde kauemaks jutustama jäänud. Teel tibutas vihma. Kojamehed töötasid ja pühkisid klaasilt häirivaid vihmapiisku, mis sinna aina jälle ja jälle tikkusid. Kaitsmed põlesid läbi ja kojamehed jäid seisma. Sel hetkel hakkas sadama padukat. Vihm kattis klaasi sekundiga. Enne, kui naine auto seisma jätta sai, kaldus ta vastasuuna vööndisesse ja juhtus õnnetus. Surma sai kaks inimest. Ema jäi ilma oma tütrest. Ning kõik näitavad näpuga just tema peale, sest sema oli joonud, tema kaldus vastasuuna vööndisesse ja tema põhjustas õnnetuse. Keegi peab ju süüdi olema. Aga tema karistus on surnud tütar.

Ometi ei saa me süüdistada vihma või läbipõlenud kaitsmeid. See lihtsalt juhtus. See juhtus, sest saatus istus tumedas rüüs oma mõisas, kapuuts pähe tõmmatud ja jõudis raamatuga sinnamaani, kus kellegi vea tõttu sai keegi surma. Aga kas süüdi on saatus? Ei, ei ole. Me ei saa kedagi süüdistada, sest süüdi oleme me ise, täpselt samamoodi nagu hooletu ema. Nagu läbipõlenud kaitsmed. Nagu vihm. Nagu Tema, kes ta ei viitsinud turvavööd kinnitada.

Saatus ei naernud. Oh ei. Ta valas pisaraid, nagu tütrest ilma jäänud süükoormaga ema. Nagu poisist ilma jäänud pime tüdruk. Nagu nende kõigi pered. Nagu meie. Ka saatus nutab. Sest tema ei taha paha olla. Keegi ei taha. Aga keegi peab halb olema. Keegi peab olema vaikiv märklaud, „Näe, tema on süüdi.“ Meie oleme süüdi.

„See on ainult 10 minuti sõit.“ Surma sõit.

Appi.

Nagu.. Ma istun siin ja mõtlen, kus kurat sa end peitnud oled? Nagu.. Okei, ma teadsin, et sa kirjutad väga hästi, aga see.. Kõik need võrdlused, kirjeldused..
Mulle meeldib lihtsalt KÕIK selle jutu juures. Ja see paneb mõtlema. Ja see jääb kummitama. Mida jutud teevad. Head jutud..



Ei no see mängib su enda kahjuks, et sa selle siia panid, sest nüüd ma sind enne rahule ei jäta kuni sa järjepidevalt kirjutama hakkad. Mwhahhahhaaaaaaa.

Vigu mina ei leidnud. Samas ma olin liialt ekstaasis ka.

Uuuuh.. Kirjuta veel midagi.

Kärka, aitäh. Wow. Lahe, et meeldis. Et veel kirjutada, on mul inspireerivat tuju vaja või midagi. :)

Murtagh, aitäh. Uuuh, nüüd ma leidsin seal ühe vea veel, tänks. :)

Super lihtsalt!

*võtab komplimendid viisakalt vastu*
Kas just suurepäraselt, aga aitäh. :)

See oli üks neist juttudest, mis jätab pärast lugemist sõnatuks.
Liiga hea, tunded ja kirjelduses oli lihtsalt perfektsed.
Säärase teksti lugemine tungib vist igaühe hingesoppi ja paneb mõtlema.
Sul on annet :)

Oskaks siis selle andega midagi peale ka hakata ja oleks inspiratsiooni lõputult.
Aga suur aitäh lahkete sõnade eest. :)
Jube mõnus on lugeda, kui keegi ütleb, et minu kirjutis pani teda asjade üle mõtlema.