Suits

Kell oli 14.07. Ta istus rahulikult katuse peal, vaadates all ja eemal olevaid tänavaid ja maju, meenutades kõike, mis ta oli teinud ja kus käinud. Meenutas kõiki häid ja halbu hetki. Kõiki hetki, mida oleks soovinud tagasi ja mis võiksid kesta igavesti ning samuti ka need hetked, mis oleks võinud juhtumata jääda. Korraks oli ta pea tühi, ta pistis oma käe taskusse, võttis suitsupaki välja ning sealt ühe suitsu ja pani selle ette. Ikka istus ta seal rahulikult, mõeldes kõigest sellest edasi, jälgides suitsu, mis tõusis taevasse. Kell oli juba 15.00 ja ta heitis katusel pikali, ikka edasi mõeldes oma elust ja hetkedest. Juba hakkas pimedaks minema, kuid ta oli ikka veel katusel, kordagi sealt püsti tõusmata, tundmata külma ega nälga. Suitsupakk oli tühjaks saanud ja ta viskas selle katuselt alla ning vaatas kella, mis näitas 21.39. Lõpuks tõusis ta püsti ja vaatas enda ette maha paar sekundit, seejärel sulgedes silmad. Ta nägi teda, seda imeilusat tüdrukut, kes tähendas tema jaoks väga palju. Tüdruk, kes oli talle maailm, kes kaitses teda maailma paha eest, kes temast tõeliselt hoolis. Ta nägi seda pilku ja armsat naeratust, mida ta nägi esmakordselt temaga kohtudes. Ta tundis tema suudlust enda huultel ning tema sooja kallistust. Naeratus ilmus tema suule ning lõpuks tegi ta oma silmad lahti, vaadates veel kord alla. Möödus üks hetk ja teda enam ei olnud katusel. Ta hüppas, hüppas kogu maailmast üle. Seal ta lamas, rahulikult, vabana, tõustes taeva poole nagu see suits, mida ta jälgis tunde tagasi. Hakkas sadama õrna lund. Kõik oli rahulik ja vaikne ning tänavad, kus päev tagasi liikus kogu aeg keegi, olid tühjad. Lumi aga sadas ja sadas..

Kell oli 04.16. Ta lamas voodis, vaadates aknast välja, kus sadas õrnalt, kuid tihedalt lund. Und ei olnud enam ja pea oli täis mõtteid ning see unenägu, mis ta just nägi, ei tahtnud ta peast lahkuda. Rahuliklt pani ta riided selga, läks oma vanemate tuppa, võttis kogu raha, mis kapis oli ja suundus tagasi oma tuppa. Ta pani kotti oma riided ja sülearvuti, võttis sahtlist oma raha ja passi ning laua pealt rahakoti ja autovõtmed, pani jope selga, kirjutas oma vanematele kirja, et ta peab lahkuma ning läks autosse. Auto läks kohe käima ja ta sõitis ära. Kell oli 08.12, kui ta jõudis linna, kus elas tema tüdruk. Jõudes ta maja taha, ronis ta tüdruku toa aknast sisse, mis oli ööseks lahti jäetud, et õhku saada. Ta istus voodi peale, jälgides oma tüdruku und. Nii ta seal istus, jälgides tema und, mitte liigutades, kartes teda äratada, kuskil tund aega. Lõpuks tegi tüdruk silmad lahti ja oli imestunud teda näha. Tüdruk tahtis midagi öelda, kuid ta ei lasknud ja suudles teda, seejärel küsides, et kui ta lahkuks täna sellest riigist, kas ta tuleks temaga kaasa. Hetke olid nad vaikuses, tüdruk suudles teda ning vaikselt sosistades kõrva jah, tõusis ta püsti, et asjad kokku pakkida. Kuni tüdruk kirjutas vanematele kirja, viis ta tema asjad autosse. Nad istusid korraks maha, mõeldes vaid ühe hetke kõigele, mis oli olnud ning lahkusid seejärel nagu suits mis tõusis taevasse, maha jättes endast vaid mälestused...