Päike paistab teisel pool õhtut.

Ma ei oska seda kuhugi liigitada, niiet lisan siia.
Esimene osa tuli väga lühike.
Kui teile meeldib, siis jätkan.

1. osa

„Ei, ei, kallis. Vihm ei häiri mind. Ausalt. Ma olen umbes tunni aja pärast sinu juures,“ naeratas Janar ning lõpetas kõne, suunates pilgu aknast välja. Paar lindu lendas rõõmsalt siutsudes aknast mööda. Kui neid pisikesi linnukesi vihm ei häirinud, siis miks peaks see häirima noormeest, kellel oli täiesti mõistlik põhjus välja minekuks? Kelly oli vägagi mõistlik põhjus.

Maantee oli vihma tõttu libedaks muutunud, kuid Janarit see ei kõigutanud, ta suutis oma kaherattalist ilusasti käsitleda. Mootori hääl silitamas kõrvu, põikles ta autode vahelt mööda, tüdruku maja ei olnud enam kaugel. Hetk enne vasakule pööramist nägi poiss läheneva auto kasvavat kiirust, tundus, et ka sel juhil oli vihmast ükskõik.

„Ma jõuan enne, bemmimees,“ urises Janar mootoriga ühte takti ning keeras masina vasakule...kuid kõrvalteeni ta ei jõudnud.
„Helista kiirabisse!“ kiljatas naishääl hetk enne noormehe viimast hingetõmmet.

Üle valge lae jooksis pikk pragu, oli näha, et maja polnud kaua aega remonditud. Tekk oli nii pehme, et Janar ei olekski tahtnud püsti tõusta, kuid siiski kergitas ta end istukile.

„Tere hommikust,“ lausus vanem meesteharvas, kui märkas noormehe liigutamist.
„Hommik,“ vastas Janar silmitsedes nii teda kõnetajat, kui ka kahte eemal seisvat arsti- keskealist meest ning nooremat naist.
„Pea ei valuta?“ küsis naine, kelle hääl kõlas millegi pärast õelalt.
„Oh ei. Kõik on korras,“ naeratas poiss.
„Loomulikult on. Näed sa tilguteid või mingeid vigastusi kusagil?“ turtsatas esimene kõneleja uuesti.
„Tegelikult ei näe tõesti,“ vajus Janar mõttesse. „Vau! Õnnesärgis sündinud, või mis? See tähendab, et ma saan varsti koju?“
„Ega ikka ei saa küll,“ kostis vanem mees, kes ennast dr. Metsiseks nimetas.
„Miks ei saa? Ma olen ju terve!“
„Vaata poisu,“ lausus naine, istudes voodile. “Tegelikult oled sa surnud!“

Ohsaaa, mulle meeldib.
Muidugi tee edasi.

2.osa

Toas, mida Janar ei tihkanud enam palatiks kutsuda, viibisid kolm üsnagi kummalist arsti. Kuigi poiss kahtles ka selles, kas tegemist ikkagi oli arstidega. Dr. Metsis oli vanem meesterahvas, lõug kergelt habetunud, prillid ninad ja tundus neist kolmest kõige rahulikum ning ehk ka targem. Veel olid toas Melissa, ilusa nime ja välimusega, kuid üsna õel naine ning vaikne ja tagasihoidlik Romet.

Hetk tagasi oli Melissa teatanud, et Janar on surnud. Kuidas see võimalik on? Kui ta oleks surnud, ei näeks ta kolme ’arsti’ enda ees. Kas teinepoolsus on siis tõesti olemas?

„Näib, et sa oled segaduses,“ naeratas Melissa rahulolevalt.
„Mõtlesid sa, elus olles, mis juhtub peale surma?“ küsis Metsis.
„Mõnikord oli mõttevälgatus, et kas surm ongi lõpp, aga mitte mingit teist maailma ma küll ette ei kujutanud.“
„Oleks sulle rohkem meeldinud, et su keha lebab kirstus ja ootab väikeseid valgeid ussikesi?“ tegi Melissa uuesti suu lahti.

Janaril kadus igasugune jututuju ära. Esiteks see pärast, et ta ei osanud enam midagi vastata. Tõepoolest ei oleks ta tahtnud kusagil vedeleda, laibana, aga samas...ta ei uskunud, et teinepoolsus olemas võib olla. Teiseks- inimesed unistavad tihti paradiisist, mis sama hästi kui ongi teinepoolsus. Kuid mõte, et sa ärkad kusagil laguneva laega toas ja mingi õelalt irvitav arst teatab sulle, et ’vaata, poisu, tegelikult oled sa surnud!’ küll paradiisina ei tundu.

„Mis edasi saab siis?“ küsis ta järsku, tema ainsaks mõtteks oli sellest imelikust toast välja saada.
„Ei midagi erilist. Tõuse püsti ja mine. Naudi oma surma!“ naeratas Metsis.

Noormees hüppas püsti ja jooksis, teadmata kuhu. Ta jõudis uksest välja, koridori. Koridor oli pikk. Janar võis joosta, aga lõppu ei tulnud. Viimaks ta lihtsalt jalutas lugedes tubade numbreid.
„...102,103,104,105,102,103..“ poiss seistas.
„Noh, kuhu jooksed?“ kuulis ta Melissa häält oma selja tagant.
„Ma jooksen ringi ratast?“ oli Janar segaduses.
„Selleks, et joosta mööda ringi, peab ring olemas olema. Sa jõuad lihtsalt algusesse tagasi, kuna sa ei tea kuhu sa minna tahad.“
„Ma tahan siit ära!!“ kostus noormehe vihane hääl üle koridori, kuna ta ju teadis, mida tahab.

Vaevalt seda teinud, leidis ta ennast tänavalt. Tegemist oli vanalinnaga, vähemalt nii tundus. Janar ei julgenud enam millegis kindel olla. See kõik tundus niigi võimatu. Aeglaselt kõndis ta pikki tänavat, kuni jäi ühe väikese kohviku juures seisma. Mite kohvik ei olnud see, mis silma jäi, vaid kohvikust edasi läks kaks teed. Üks laiem tee, pikki tänavat edasi, teine, kitsam liivatee, kadus kaugusesse. Jalad vedasid mehehakatist mööda liivateed, kohvikust eemale. Tee lõppes väikese aiaga. Värav oli lahti ja Janar võttis julguse kokku ning seadis sammud maja poole. Koputuse peale läks uks lahti. Teadmata, mis teda ees ootab, sisenes Janar majja.

Põõneeeeeev. Hästi palju uusi osi tahan

Ülihea Uut!

3.osa

Janar oli oodanud eest leida ämblikuvõrke täis, tolmuse elamise. Kuid maja oli ülikorras, justkui oleks seal iga päev suurpuhastus tehtud. Järsku tundis Janar maja ära. Aeg ajalt oli poiss kusagil murul lesinud ja mõelnud tuleviku peale. Ta oli üsna detailselt ette kujutanud, milline peaks olema tema maja, kus ta elama hakkab.

Noormees keeras selja toa suunas ning sulges silmad.
„Köögi ja elutoa vahel on poolik sein; toa vasaku seina ääres läheb trepp teisele korrusele; keset tuba on ümar laud, millel on lille vaas; eemal on veel üks laud, kus on telekas,“ pomises ta vaikselt ja pööras end ümber.
Kõik oli täpselt nii, nagu ta lausunud oli.
„No jah,“ rääkis Janar iseendaga, „ma ju nägin seda tuba, kui sisse astusin. Kui see oleks mu ’unistuste maja’ oleks üleval korrusel kolm magamistuba;aknast välja vaadates näeksin ma kahe kiiku: sinist ja kollast.“

Põnevusvärin jooksmas üle selgroo, jooksis ta trepist üles, teisele korrusele. Jõudes üles avas ta keskmise ukse- uksi oli tõesti kolm ja liikus aeglaselt akna suunas.
„Hahaa,“ parastas noormees, kui märkas aias puid, põõsaid ja liivakasti.
Kuid siis jäi ta vait. Oli kuulda ketikõlinat. Janar pidi end rohkem aknast välja sirutama ning end vedike paremale kallutama, et näha kahte kiiku, mis tuule käes liikusid edasi-tagasi. Kollane veidike kiiremini, nagu oleks sealt äsja keegi maha hüpanud, sinine veidi aegalsemalt.

Pooljõetuna istus ta põrandale. Ta oli enda teada ainus, kes oma unistuse täitudes tunneb end halvasti, et mitte öelda pettunult. Rahakott oli taskust peaaegu välja pudenud ning Janar avas selle, et võtta sealt vahel üks foto.
„Kelly,“ sosistas ta. „Mis kuradi unistus see on, kui sind mu kõrval ei ole?“
Ta libistas sõrme üle pildi. Kellyl olid sinised silmad, sõbralik naeratus ja veidi pikemad kui õlgadeni blondid juuksed.
Egoistlikult mõtles poiss, et Kelly võiks surnud olla, loomulikult ei tahtnud Janar talle halba, vaid soovis tüdrukut enda kõrvale. Nii mõeldes kuulis noormes all korruselt hääli.
„Kallis?“ oli Janar imestunud ning lippas trepist alla. Hääl, mis kostis, kõlas nagu oleks keegi pesemas. Ja tõepoolest hääl tuligi vannitoast. Järsku uks avanes ning Janar astus sammu tagasi. Vannitoast astus välja juukseid kuivatav tütarlaps. Olles rätiku peast võtnud, vaatas ta noormehele otsa ja naeratas. Tegemist ei olnud Kellyga. Tüdrukud oli täiesti teineteise vastandid. Sinisilmse linalaka asemel seisis uksel shokolaadi värvi silmade ja kastanpruunide juustega tüdruk.

„Hommikust,“ naeratas ta.
„Sa pidid mind surnuks ehmatama praegu,“ lausus Janar, endal süda rinnus peksmas, oli ta üsna ehmunud võõrast tüdrukut kohates.
„Mitu korda sa surra tahad?“ turtsatati poisi väite peale naerma.


---
Olge õnnelikud, et ma bussist maha jäin ja kirjutama asusin.

Uut!

Põnev
Tahaks edasi lugeda! =)

Esimese asjana tuli Kärka surnute jutt meelde, :DAga ei, vägea hea on! (Y)
Ootasin tglt just tüdruku vaatevinklit. (Teadsin, et poiss sureb, kui libedatest teedest jutt käis. )
Aga ootan siis uut. (Y)

4.osa

„Mitu korda sa surra tahad?“ kuulis Janar tüdruku häält.

Poiss astus akna poole ning vaatas kaugusesse. Eemal oli näha kollaseid lehti langemas puudelt. Kui Janar ei oleks teadnud, poleks ta küll arvatagi osanud, et ta võib kuisagil teises maailmas olla. Kuid kas üldse oligi? Võib-olla ta elab ja teda lihtsalt tahetakse hulluks ajada? Melissa ei jätnud endast just kuigi usalduväärset muljet, teised ka mitte. Tüdruk, kelle nime Janar ikka veel ei teadnud, erines ’haiglas’ viibijatest. Temast justkui kiirgas sõbralikust.

„Mis rolli sina selles loos mängid?“ küsis noormees järsku.
Kogu see maailm tundus tema jaoks näitelavana.
„Mind saadeti sinu juurde, et ma sulle siinset ’elu’ näitaksin, seletaksin, kui sa millegist aru ei saa ja ...“
„...ja valvama?“ kortsutas Janar kulmu.
„Mitte päris.“
„Aga peaaegu?“
Tüdruk noogutas. Kui palju ta tahaks noormehele rääkida, kui palju saladusi ta tahaks avaldada, kuid Melissa oli kindlalt keelanud.

„Mis edasi saab üldse? Ma olen surnud, vähemalt nii mulle väidetakse, kuid edasi?“
„Oled nii nagu eelmises eluski. Lihtsalt sa ei saa surma ja su soovid täituvad.“
„Ei täitu! Ma soovin Kellyt näha!“ vastas Janar kurvalt.
Tüdruk osutas sõrmega lauale. Aeglaselt vaatas Janar sinna poole. Laual seisis klaaskuulike, mille noormes oma kätte võttis. Õrnalt hõõrus poiss kuuli ning tema imestuseks oli seal näha maja, kuhu ta oma surmapäeval sõitma pidi. Täpsemalt öeldes nägi ta Kelly tuba, kus tüdruk voodil istus ning joonistas. Mida, seda poiss ei näinud. Mitte midagi ütlemata, endiselt kuuli silmitsedes marssis poiss trepist üles, tuppa, mida ta enda uueks magamistoaks pidas. Salapärase tüdruku, kellega ta just vestlenud oli, oli ta unustanud. Kurvalt vaatas ta kuuli sisemust. Ta oli niivõrd keskendunud, et ei märganud kuidas tüdruk talle järgnenud oli, pilk sama kurb kui Janaril.

-----
Fuck it!

5. osa

Ainiti klaaskuulikest silmitsedes unustas Janar kõik muu enda ümber. Lisandra proovis teda korduvalt kõnetada, kuid tulutult.

“Oled sa kedagi nii palju igatsenud, et lausa valus hakkab?” küsis oma unede maalt tagasi jõudnud noormees.

Kuid tüdruk ei vastanud. Selle lausega oli ta mõtted eemale ehmatatud. Kuhugi kaugele, kohta, kus “elul” oli hoopis teine tähendus. Kohta, kus surma peeti kõige lõpuks. Loomulikult oli ka tema igatsenud. Tõesti- ka nii palju, et valus hakkab. Oli ju temagi olnud kunagi elurõõmus tütarlaps, mitte et ta müüd rõõmus ei oleks, kuid pigem oli see rõõm hingest, mitte elurõõm. Aastad on möödunud. Kui palju, seda tüdruk ei teadnud, ei tahtnudki teada.

Järsku Lisandra võpatas. Ta tundis kätt oma õlal.
“On kõik korras?” sositas Janar.
“Loomulikult on,” püüdis tüdruk naeratada.

Iseasi kas poiss ta vastust ülde kuuliski. Janar oli jäänud oma kätt silmitsema. Kui ta tõepoolest oli surnud, kuidas ta sai tunda tüdruku õlga oma käe all? Tunnete kohta ei olnud tal küsimusi, need tulid hingest, kuid keha kaudu tundmine?

Miski noormehe peas hakkas kõmisema. Algul vaikselt, siis valjemalt, kuid ometigi poolsosinal. Siis muutus kõmin hääleks. Kelly hääleks. Lisandra muutus häguseks, peaaegu, et nähtamatuks. Janar tundis, kuidas ta pea käib ringi ning siis lõi silmade ees mustaks.

Kui ta uuesti silmad avas, seisis Lisandra asemel ta ees Kelly.
“Janar. Sa kuuled mind?” küsis tüdruk pisar silmis. “Ma nii kartsin.”
Noormees tahtis vastata, kuid ei suutnud. Hääl ei tahtnud välja tulla. Ja seejärel jooksis Kelly kuhugi koridori.
“Ära mine!” palus Janar hääletult.

Jällegi tundis ta peas kõminat ning üsna pea oli ta tagasi Lisandra kõrval.
“Janar. Sa kuuled mind?” küsis ka see tüdruk, mitte küll pisarsilmil, kuid siiski samade sõnadega.
“Mis toimus?” küsis noormees ehmunult.
Lisandra ei vastanud, ta lihtsalt libistas end, selg vastu seina, põrandale.
“Ma nii kartsin,” sosistas ta siis.

Tuhandeid, olematuid kilomeetreid eemal sesis heledate juustega tütarlaps voodi, kus lamas liikumatu noormees, ees jälgides arstide toimestusi.
“Ta tõepoolest tegi silmad lahti,” pomises ta enda ette.

Woah....See jutt ajab tõsiselt värisema, nii hea :O

Issand kui hea!! (L)
Edasii :)

Njah...
Mis huvitav idee... kirjutada teiselt poolt elu...
On see sinu arusaam/uskumus asjade käigust?
Igatahes, Uut!