"All for love!"

Umm, vampiirid (A) Libahunte pole. Ma luban. Vähemalt ma loodan neist mitte teha.
_________________________________________________________________

PROLOOG

„Um, ma tean, et Sina, kui vampiir ei söö midagi, aga siiski oleks ebaviisakas jätta küsimata, et, um, kas sa võileiba tahad?“ küsisin ära ning naeratasin vabandavalt. Hetkeks vaatas Ta mind arusaamatu pilguga ning hakkas siis naerma. „Oeh, sa oled võimatu, mine sööma! Ja tänan ei, ma ei soovi võileiba,“ vastas Ta, suul siiski muie. „Kuigi, ühte asja ma sooviksin,“ lisas Ta ning vaatas salakavalalt mulle otsa. Ta tõusis aeglaselt püsti ning oli asendis nagu hakkaks Ta mind ründama. Ta ei teeks seda. Mina taganesin ning Tema lähenes. Veel üks samm ning ma olin nurka surutud. Tegin näole hirmunud ilme. Ta hakkas mulle lähemale jõudma. Olles minu ees pani Ta käed minu pea kõrvale vastu seina. Ma olin nurka surutud. Hetkel, kui Ta mind suudlema hakkas pugesin ma tema käte alt läbi ning jooksin üles, enda tuppa. Loomulikult oli Ta seal. Pöörasin naerdes ning kiljudes ümber ning võtsin suuna ukse poole, et sealt aeda joosta. Olin jõudnud just uksest välja astuda, kui mind sülle võeti ja võimatu kiirusega järve poole kihutati. Ma olin üllatunud, kui järve ei tulnud ning äkitselt metsas olime. Me jäime seisma ning Ta pani mind maha. Hetke olin ma lihtsalt segaduses- vaatasin kord ühele, kord teisele poole ning üritasin välja mõelda kuidas kurat saime me ilma märjaks saamata läbi järve joosta. Ja siis süttis mul lamp põlema. Piltlikult muidugi. Keerasin ennast aeglaselt Tema poole. „Kas me just… nagu… Kas me just jooksime üle vee?“ küsisin ma hääles ilmselge uskumatuse noot. Ta ainult muigas. Müksasin Teda. „ Tõsiselt ka! Kas me just jooksime ÜLE vee?“ See ei ole ju loogiline. Okei, oletame, et jooksimegi üle vee, AGA tal peaksid vähemalt püksiääred märjad olema. Ta ainult noogutas ning naeris siis. „Aga… Aga… Aga miks sul siis püksiääred märjad ei ole?!“ pahvatasin ma vaadates kord Teda, kord Tema pükse, kord ennast ning jälle Teda. See ei ole loogiline. Üldsegi mitte. See ei ole ka ebaloogiline. Oh no…See on ebaloogiline kuubis pluss üldvõrdes. „Näh, ma olen kiire. Ma olen ammuilma teisel pool vett, kui vesi hakkab alles reageerime sellele, et midagi puudutas vett. Kui sa tahad, siis sa võid seda filmida ning hiljem aegluubis vaadata. Mina ja mu õde tegime seda. Päris võimas peaks mainima,“ lausus ta ning pilgutas mulle silma. Mu peas oli ainult üks juhe ning see oli piisavalt pikk, et ma praegu mitte millegist aru ei saaks. Tõsiselt. Ta võttis mu käest kinni ning vaatas puurivalt mulle silma. Ma vaatasin vastu. Hetkel mil ma silmi pilgutasin Ta suudles mind. Hetkeks võiks ette kujutada, et me hõljusime aeglaselt keerutades taeva poole. Kuid nii see ei olnud… Olin üllatunud, kui Tema oli esimene, kes suudluse katkestas. Ta hingeldas. Naeratasin võidurõõmsalt. „ Wow, kes võiks arvata, et vampiiril on probleeme hingamisega…“ ütlesin ma, manades näole võimalikult süütu ilme. „ Tõsiselt, see „Videvik“ on sinu arvamust vampiiridest liiga palju mõjutanud. Ning sina,“ näpuga minu poole osutades ning lähemale astudes, „peaksid“ 3 sammu veel, „kõige paremini“ 2 sammu veel, „ teadma, et“ 1 samm veel, „ ma PEAN hingama“ ning viimane samm. „Ma tean seda,“ laususin ning pilgutasin silma. „Ning, kas me võiks tagasi minna, sest mul on kahtlane tunne, et uks jäi pärani lahti ning ma ei,“ kuhu Ta kadus? „Ole sugugi rõõmus, kui majja sisse murtakse. Oi, tere, Sa ka siin,“ laususin ma irooniliselt. Mulle ei meeldinud, kui Ta nii hetkeks ära kaob. „Ma käisin ning panin ukse lukku,“ lausus Ta ning kehitas õlgu. „Nii et sul ei ole mingit plaani mind tagasi viia?“ küsisin ma kahtlusaval häälel. „Nope, not really,“ ütles Ta, kahmas mind sülle ning jooks Tema maja poole võis alata.
[u]

Emm
Jumala hea:D
Varsti siis uus jah?

Supper
Tee kindlalt ruttu uus osa