Musta maskiga tüdruk [4 / Kõigi lootuste kohaselt jätkub sügisel.]

Arvatavasti midagi suuremat, pikemat, sisukamat kui ma kunagi varem kirjutanud olen. VÄGA palju mõteid on selle asja jaoks ning vaid ajast kipub puudu tulema, et muudkui klaviatuuri klõbistada.
Ütleksin, et see on niivõrd mitme asja segu, et kõige paremini sobib ta siia kategooriasse.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib esineda! Kui leiad mõne karjuva vea, anna teada.
Kriitika ja kommentaaride üle rõõmustan.

I Maskeraad


Avanes uks ning sealt astus sisse neiu. Ta tõmbas õrnalt ninaga õhku ning naeratas vaevu nähtavalt. Tema blondid kiharad olid sättitud kõrgesse soengusse, tema ihu kattis süsimust uhke kleit, tema kõrvadest ripusid mustad kõrvarõngad. Kuid tema nägu! Seal saalis polnud ühtegi inimest, ühtegi neidu, kes oleks suutnud võistelda selle iluga. Täiuslikud tumedad mandlisilmad, pisike nina ning veripunaseks värvitud huuled. Tema nägu kattis must mask...
Oli karneval ning paljud inimesed olid vaeva näinud enese üles löömisega. Ikka ja jälle oli näha mõnda tuhkatriinut ringi hõljumas, mõnda printsi jalutamas. Tema mandlisilmad uurisid uudishimulikult seltskonda üritades leida mõnda tutavat isikut.
„Ja ma arvasin, et sa nii madalale ei lange,“ sosistas äkitselt häält tema kõrva äärest. Neiu pööras kohkunult ümber ning vaatas otsa teisele kahvatule isikule.
„Hugo,“ venitas neiu ning tõmbas samal ajal käsi katvaid kindaid paremini käe ümber. „Ma lootsin, et ma saan nautida pidu... ilma sinuta. Kes sa üldse oled? Kloun?“
„Rohkem tahtsin olla musketär,“ vastas Hugo veidi haavunult ning hindas neiu välimust pealaest jalatallani. „Sa oled vaeva näinud.“
„Kas tõesti,“ imestas tüdruk sarkastiliselt, tegemata välja komplimendist. Ta tahtis põgeneda Hugo juurest, nii kiiresti kui võimalik. Nõnda otsis ta mõnda teist isikut keda ta tunneks.
„Siin ei ole inimesi, kes sind ära tunneks,“ sosistas Hugo vaikselt neiule kõrva. „Sul pole mingisugust võimalust minust põgeneda.“
„Ära tee nii kiireid järeldusi,“ hoiatas neiu vaikselt, hoides oma külma ja kõrget häält kontrolli all. Olenemata sellest kui väga ta tahtis põgeneda, ei soovinud ta tähelepanu tõmmata endale enda kriiskamisega.

Üks ring, teine ring, kolmas ring luges James oma tooliringe. Tüdrukuid oli nii mõnigi, üks ilusam kui teine kuid mitte keegi ei olnud nagu Sandra. Mustapäine, tumedate silmadega bravuuritar, kellega Jamesile oli võimalus koos olla kuid. Tal oli tunne, et ta süda lõhkeb valust, mida tekitas talle vaatamine kuidas Sandra tantsib kellegi teisega.
Ta mäletas ülimalt hästi seda kuidas Sandra ühel päeval tuli ja teatas lihtsalt, et ta käib nüüd Maxiga, sest tema on tugev, ilus ja rikkam kui James. Ja peale selle, tema juures on võimalik i g a öö ööbida.
„Endiselt igatsed Sandra järgi?“ uuris Alex kui jõudis Jamesini. Ta ulatas noormehele klaasi. James vaatas seda uudishimulikult, pärimata mis seal sees võiks olla. James rüüpas sõõmu klaasist, enne kui hakkas üldse mõtlema mida oma uudishimulikule sõbrale vastata.
„Veidike,“ vastas ta viimaks ausalt. Alex oli olnud tema parimsõber sellest alates kui kaks kooli viiendast klassist kokku liideti. Viiendast klassist kaheteistkümnendani. Neil oli nii mõndagi mida meenutada.
„Sa temast üle, soe soovitus,“ soovitas Alex ning rüüpas enda klaasist. „Tõsiasi on see, et sa ei saa teda tagasi, seega lihtsam oleks leida omale mõni uus tüdruk. Tean üheteistkümnendast mõnda päris ilusat ja pandavat tüdrukut.“
„Alex!“ karjatas James veidike kõvemini kui oli plaaninud. Ta ei igatsenud mõnd pandavat eite, ta igatses armastuse järgi. Ta lausa janules selle järgi. „Ma tahan kedagi.. kes oleks nii ilus kui ka tark,“ ütles ta viimaks oma soovid välja.
„Tüüp,“ alustas Alex „tead sa ikka, et sa tahad midagi saamatut? Ilu ja tarkus ei käi käsikäes. HALLOO! Ja kui käib on nad kõik nagunii juba võetud või lesbid.“

„James on nunnu,“ leidis üks rebane ning kohendas naistes WC’s oma soengut. Klatšides samal ajal oma sõbrannale ilusamatest inimestest maskeraadil. „Aga see tüdruk,“ rääkis ta edasi „kes ta on? Ma pole koolis mitte kunagi näinud ühtegi nõnda ilusat tüdruku!“
„Ah, raudselt mõni üheteistkümnendikust tuupur, kes otsustas end üles lüüa,“ lausus sõbranna lohutavalt ning kohendas kleidi dekoldeed. „Vend räägib, et iga aasta on mõni selline... üllataja.“
„Su vend on muidugi kõige teadja,“ torkas sõbranna vastu ning koos hakkasid mõlemad rebased naerma.
„Kuid, tõsi on see, et ta on kuratlikult ilus.“
Selle fakti vastu ei saanud kumbki sõbranna ja ühel meele olles lahkusid mõlemad ruumist. Musta maskiga tüdruk kehitas õlgu, tõmbas vestus vee peale ning astus kabiinist välja. ’Või, et kohe nii ilus,’ esitas ta peeglile küsimuse, kui kontrollis, kas ühtegi iluviga juurde tekkinud polnud.

„Vaata seda tüdrukut!“ lõi Alex Jamesi vastu kätt ning näitas ühe ringi hõljuva haldja poole. „See on tõeliselt ilus tüdruk. Sa võiksid temaga jutu alustada.“ Alexi Christina oli jäänud päev enne maskiballi haigeks ning nõnda veetiski Alex oma parima sõbra Jamesiga, üritades talle uut naist leida.
„See on ju rebane!“ ahastas James ning võttis viimase lonksu oma klaasist. „Anna on vist nimi.“ James ei mõistnud Alexi naiste maitset, mõnikord ta imestas kuidas ta sõber Christina leidnud oli. Ja veel enamgi, kuidas Christina Alexit välja kannatas, kuid ometi, neil oli õnnelik suhe. Teist aastat juba.
„Mis seal vahet on,“ ei mõistnud Alex „kas on rebane, või Anna, nii kaua kui tüdruk ilus on!“ Alex lükkas silma tikkunud blondi juuksesalgu silme eest ning üritas enda sõbrast aru saada. ’Pirtsakaks läinud’ leidis noormees ning pööras pilgu lava poole. Kohe-kohe pidavat kuulutama välja peoprintsi ja –printsessi. Alex lootis printsiks saada.

„Tahaks tähelepanu,“ rääkis veidike vanemapoolne mees mikrisse. „Peoprints ja printsess on välja valitud ja ma tean, et te kõik tahate teada.“
Saalitäis noori plaksutas käsi, et selle väite peale. Muidugi nad tahtsid teada! Nad lausa anusid teada saamist, et kes on selle maskiballi kõige ilusamad tegelased.
„Esiteks,“ alustas mees ning avas esimese ümbriku „peoprints on James!“ Valgusvihk liikus Jamesi poole, valgustades seda, kuidas noormees pooleldi punastades, pooleldi koperdades, lava poole liikus. Jäädes sinna seisma, vaatas ta mehele otsa, et teada saada, kellega on tal au teha avavalss.
Kooli maskiballil oli kombeks, et peo kõige ilusam paar avab avavalssiga peo pidulikuma osa. Nõnda oli olnud sellest ajast saadik kui Jamesi oli lastud ballile ja see oli neli aastat tagasi. Üheksandikud olid kõige nooremad keda peole lasti.
„Trummipõrinat palun!“ karjus meesõpetaja mikrisse „peoprintsess on mustas maskiga neiu! Keda me ei suutnudki tuvastada!“
Ta pööras, oma blondid kiharad lehvides, ümber olles üllatusest sõnatu. Ta polnud kunagi tulnud peoprintsessiks, sest ta lihtsalt hoidus žüriist kuid nüüd! Selg sirge, valgusvihk ta peale osutamas, kõndis tüdruk lava ette.
„Ja nüüd! Avavalss, palun peoprints ja –printsess!“

„Sa oled ilus,“ sositas James, keerutades tüdrukuga valssi. Nad polnud õnneks ainus paar nüüd tantsuplatsil ning noormees julges neiuga jutu teha.
„Aitäh,“ vormis neiu oma veripunaste huultega vastuseks. „Ega sul endalgi midagi väga viga pole.“
James naeris ning silmitses tüdrukut. „Kas ma tean sind?“ uuris ta viimaks neiult, suudmata meenutada, kas ta teab tüdrukut või mitte.
„Võib-olla, võib-olla mitte,“ mängis neiu vastusega „mina sind tean.“
„Kas me käime ühes klassis?“ uuris James edasi. Talle tundus, et see veidike külm, tühi hääl, meenutas talle kedagi keda ta kunagi tundnud oli, kuid noormees ei olnud selles väga kindel.
„Võib-olla,“ kostus napisõnaline vastus. Tüdruk ei tahtnud end reeta, ta hakkas end üldse aina halvemini tundma, et oli tulnud peole. Näha inimesi, kes olid nii lihtsad, nii seltsivad. Ainult Hugo tundis teda ära. Mustas kleidis tüdruk tundis kuidas ta tahaks sel hetkel Hugot kägistada. Miks vilistlane mängis õpilast, et tulla ja rikuda t e m a pidu?!
„Sa oled napisõnaline,“ lausus James veidike pettunult kui valss hakkas lõpemise moodi kõlama. „Kas ma olen kehv tantsupartner?“
„Ei, oh ei. Ma olengi lihtsalt... vaikne.“
James naeratas rahuolevalt, vähemalt polnud tema tantsuoskused halvenenud. Valss lõppes ning noormees plaksutas oma partnerile. Musta maskiga tüdruk tõusis kergelt kikivarvulikile, surus oma veripunased huuled vastu noormehe põske, jättes sinna punase jälje ning lahkus siis tantsupõrandalt.

„Mina sinu asemel oleksin seda tüdrukut sebinud!“ kostis Alex Jamesile koheselt kui noormees enda põske hõõrudes sõbrani jõudis.
„Ta oli nii... külm,“ väristas end noormees ning Alex vaatas sõbrale uskumatu näoga otsa.
„Külm? Mis, kas ta nahk oli jääkülm? Kas ta oli vampiir?“
„Ei. Ta nahk oli täiesti sama soe kui sinul või minul. Aga ta hääl, tema suhtumine!“ alustas James ning kirjeldas neiut sõbrale.
„Ma ei imesta miks,“ lausus Alex ning näitas käega ukse poole. „Tal paistab olema tegelikult saatja.“

„Ma tahan nüüd minna! Aitäh!“ tujutses neiu ning vaatas Hugole otsa. „Ma tantsin Jamesiga! Ta tahtis juttu rääkida. MINUGA!“
„Ära nüüd end ületähtsusta,“ kostis Hugo vastuseks ning kortsutas kulmu. Miks ta pidi alati tüdruku pilli järgi tantsima? Neiu oli nii külm, nii kättesaamatu. Kuid samas ta oli keegi, kelle järgi tundis noormees soovi ülevaadata. Ka siis kui ta tegelikult selle kooli lõpetanud oli. Tüdrukuga käisid alati kaasa huvitavad sündmused.
„Viid sa mind koju?“ uuris tüdruk viimaks veidike soojema häälega. Hugot pani üllatama, et tüdruk üldse oli võimeline nii sooja häälega rääkima. Nagu ta oleks nagu iga tavaline inimene.
Hugo kummardas ning avas ukse. „Nagu preili soovib,“ kostis ta vaid vastuseks, taskus enda Mercedese võtmeid kõlistades.
Musta maskiga tüdruk naeratas vaevumärgatavalt, vaid hetk enne saalist lahkumist vaatas ta seljataha püüdes poolkogemata kinni Jamesi pilgu. Pilgu ära pööranud, lahkus ta saalist ja peolt.

„Ta on.. huvitav,“ kostis Alex ning pööras uuesti pilgu Jamesi poole. „Ära armusid või? Miks sa seda ust jõllitad?!“
Jamesi pilk oli suunatud endiselt uksele kuigi tüdruk oli sellest uksest juba ammu lahkunud. Vaid hetk enne enda lahkumist oli ta korraks noormehe poole vaadanud.
„Too tüdruk,“ sosistas James, kartes, et keegi peale Alexi teda kuuleb, „on Heather. Too tüdruk, kes meie klassist kunagi mõistatuslikult ära kadus.“
„Miks sa jumala eest seda arvad?“ imestas Alex ning ristas käed. „Heather on see tüdruk seal! Ta käib ühe ühteiskümnendikuga! Ta läks lihtsalt teisse kooli üle.“ Noormees suunas ühe paari poole, kus tüdruk ja poiss endamisi tantsid.
„Ta oli see teine Heather...“

Wohoo, mulle meeeeeeeeldib
Ja ma soovin, et sul oleks sellega ikka aega tegeleda :)

Ma soovin ise ka, et mul selleks aega oleks. Kuid vähemalt mul on mõtted olemas järgmise osa jaoks. ^^
Seega, tore, et kellelegi - peale minu - see jutt meeldib. :)

See on lahe.. kui see ulmeks ei lähe. Milleks see ilmselgetl läheb, aga ikkagi.
Mulle meeldis.

Padjanägu - Ulme on ulme. Ulme meeldib mulle. Aga kui palju selles loos ulmet on, see tuleb hiljem välja.

Sattusin hoogu ja kirjutasin vapustavalt kiiresti. Veider on vaadata kui pikk on juba ainuüksi kaks osa word'i dokumendina. Osa võib-olla on veidike tühjem aga samas küllaltki edasi viiv...
Anna teada kui mõni silmariivav viga on. Anna teada kui meeldib. Anna teada kui ka ei meeldi. Kui on mõni superidee, siis võid ka teada anda. :)
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib olla.

II Saladused


„Tere Alex!“ rõõmustas Jamesi ema. Veidike üle viiekümne aastane naisterahvas, kes oli üles kasvatanud kolm last, viimased kümme aastat üksinda. „Kuidas Christinal läheb, kas ta on tervemaks saanud?“ uuris ta oma poja parimalt sõbralt edasi.
„Ta on endiselt haige,“ lausus Alex kurvalt kuid lisas kiirelt, „aga tal on juba parem. Eile ta sai juba minuga telefonis rääkida.“
„Tore,“ lausus Jamesi ema ning ristas käed. „Aga ma ei hoia sind kinni. James on oma toas kui sa teda otsid.“
Alex tänas Jamesi ema ning läks Jamesi juurde. Ta oli seal toas nii palju päevi veetnud, ta teadis lausa sammude täpsusega kui pikk maa sinna on.
„Noh tere semu!“ hüüdis ta Jamesile kui avas ukse. Tuba oli aastatega pisemaks jäänud. Nüüd oli James peaaegu hiiglane oma toas juba. Noormees vedeles voodil ning hoidis enda eest kooliraamatuid. See oli koolitraditsioon anda igal aastal välja raamat, kus olid kõikide klasside pildid koos nimedega.
„Tsau jaa,“ ütles James, tõstmata pilku. Tema uuris uudishimulikult üht pilti. „Mul on tunne, et ma tean, kes see saatja sel tüdrukul oli.“
Alex kortsutas kulmu. „Kas sa ei arva, et oleks aeg lasta sel ballil meelest minna? Sellest peost on ÜLE nädala möödas,“ rääkis ta endale iseloomulikul kiirel kõnel. Toas ringi vaadanud, võttis ta tooli ning istus ometi pilte vaatama.
James üldse ei teinud märkama sõbra märkust balli kohta. Selle tüdruku mandlisilmad kummitasid teda endiselt unes ning ta tahtis teada, kes too tüdruk oli. „Mul oli õigus,“ alustas ta, lapades raamatu õigele leheküljele, kus asetses uhke kaheteistkümnenda klassi pilt. Ta osutas ühele veidike vinnilisele mehele ning ütles siis: „See on Hugo. Ta lõpetas sel aastal kui meie kaheksandas käisime.“
„Mida ta ballil tegi?“ küsis Alex imestunult. Tavaliselt ei tahtnud mitte üks vilistlane ballile tulla, sest tegemist oli ikkaagi ju lastepeoga!
„Seda tahaks minagi teada...“

„Sa kooli ei kavatse minna?“ uuris mees, lugedes samal ajal ajalehest iseenda kirjutatud artiklit.
Neiu vaatas talle enda mandlisilmadega otsa. „Ma ei tea. Peaksin või?“ küsis ta, mängides lolli. Tema blondid juuksed olid kõrgesse hobusesesappa koondatud ning lehvis iga kord kui ta end liigutas.
„Heather.. see tähendab Marilin,“ hakkas mees rääkima ning lappas ajalehe kokku. Tüdruk kortsutas mõlemat nime kuuldes enda kulmu. „Sa peaksid oma haridusteed jätkama. Sa võiksid näiteks minna sinna kooli, sinna sammusesse, mille ballil sa möödunud nädal käisid.“
„Ja kuidas me, see tähendab sina, kavatased seletada miks ma pole KUU aega koolis käinud?“ uuris tüdruk. „Vähe sellest, ma pole püsivalt koolis juba ammu käinud. Üks kuu ühes kohas, teine kuu teises kohas. Mu teadmised on lünklikud pärast kaheksandat klassi.“ Neiu üritas hoida end hüsteeritsemast, igakord kui ta mõtles sellele, mis oli juhtunud vaid mõni päev pärast kaheksanda klassi lõppu tahtis ta mõne taldriku lõhkuda.
„Sa saad hakkama.“
„Jah, muidugi, sest mina olen tüdruk, kes jäi ellu,“ ahvis tüdruk Harry Potterist levinud lauset ning hakkas kalgil häälel naerma.

„Kuidas sul läheb?“ uuris Hugo telefonist oma endiselt klassikaaslaselt. Hugo vihkas laupäevi, sest need olid igavad. Ta sulges silmad ning vaatas tähti. Ta tahtis minna ja koputada Heatheri seetähendab Marilini uksele ja küsida, kas too viitsib välja minna. Vanasti olid nad nii teinud. Kuid siis oli too tüdruk ära kolinud, sõnagi ütlemata. Ja alles kuid hiljem ühendust võtnud.
„Täiesti normaalselt. Teeme varsti tüdrukute õhtu,“ vastas hääl ning nätsumull lõhkes. „Marilin tuleb ka siia. Lubas mulle ilusad küüned maalida.“
Hugo kortsustas kulmu. Miks Marilin käis läbi nõnda vanade tüdrukutega? Kas ta mitte ei peaks olema noor ja süütu.
„Vaatad sa ta järgi? Ma ei taha, et ta erilist pahandust teeks,“ ütles noormees endalegi üllatusliku lause. Hugo ei tahtnud tunnistada kuid tal oli tunne, et Marilin tähendas talle rohkemat kui lihtsalt sõpra.
„See on tüdrukute õhtu. Mis hullu ikka juhtuda saab?“ ei mõistnud hääl teisel pool toru noormeest hästi.
„Ah, vahet ei ole, ma lihtsalt muretsen,“ lõpetas Hugo ning hakkas naerma.

„Head aega,“ soovis Jamesi ema Alexile kui too õhtul minema hakkas. „Soovi Christinale kiiret paranemist.“ Alex noogutas ning lahkus oma kodu poole. Olles poole peal kodu poole, peatus tema kõrval auto. Alex jäi nõnda samuti seisma, kahtlustades, et talt tahetakse teed küsida.
„Sa oled James, on mul õigus?“ küsis tundmatu hääl autost. Alex raputas üllatunult pead. Teda ja Jamesi oli keeruline segamini ajada. Tema oli lühike, blond ning sinisilmne, samas kui tema sõber oli pikk, pruunide juustega ning pruunide silmadega. Peale XY kromosoomi omamise ei ühendanud neid välimusest küll eriti midagi.
„Ei, ma olen Alex. James on mu parim sõber,“ kostis noormees vastuseks.
„Siis hoiata o m a parimat sõpra, et jätku tüdruku kohta uurimine järele,“ hoiatas mees autos ning sõitis minema.
Alex jäi üllatunud näoga autole järgi vaatama. Ta oli harjunud nägema filmidest selliseid asju kuid tavapärases ja veidi tüütuski elus.. See ei olnud midagi, mis oleks igapäevaselt juhtunud. Aeglaselt kõndides, samal ajal juhtunu peale mõeldes, kõndis noormees kodu poole.

„Millega sa terve päev tegelenud oled?“ imestas ema kui pistis pea Jamesi ukse vahelt sisse. Noormees lamas endiselt voodil kuid aastaraamatud olid asendunud läptopiga. James vaatas oma suurte ja soojade pruunide silmadega emale otsa. „Ei midagi erilist,“ valetas noormees „lihtsalt koolitöid.“
„Alex paistis su peale pahane olevat,“ märkis ema. See, et laps laupäeval kodutööd tegi, oli tema jaoks rohkem kui veider.
„Ta on lihtsalt pinges,“ vastas James silmagipilgutamata. Teades tegelikult väga hästi, et Alex on ta peale pahane. Ta ei viitsinud sõbraga kossu mängida vaid uuris mingisuguse tüdruku kohta asju. Inimese, kes oli mingisugusel imelikul põhjusel kadunud. „Muretseb Christina pärast. Tüdrukul on ikka väga kehv seisund.“
„Ta olevat ju temaga telefonis rääkinud?“ imestas ema ning ristas käed. Kas tema pesamuna on äkitselt otsustanud valetama hakata?
„Jah, aga ta igatseb reaalse Christina järgi.“
Selle vastu ei saanud ema vaielda. Ka tema igatses oma mehe järgi. Kuid aastadega harjus ära sellega, et mees mulla all on ning tema peab selle kurja maailmaga ise hakkama saama.

„Marilin, mis sa arvaksid kui sa teeksid põhja musta küünelakiga ja joonistaksid peale valgega?“ uuris Susan kui avas tüdrukule oma toa ukse. Tavaliselt arvati, et kui vanemad kodust ära lähevad, et siis peaks tegema ühe suure ja uhke läbu. Susan otsustas vastuvoolu ujuda ning vaid sõbrannat endale külla kutsuda.
„Jah, see oleks lahe,“ vastas Marilin ning vaatas tüdruku toas ringi. See oli iga noore naise unistus. Suur ja lai voodi ning piisavas koguses kappe, peegleid ja patju. Isegi rõdu oli olemas! „Mida sa endale küünte peale tahaksid? Täppe? Triipe? Lillekesi?“ uuris Marilin kui laskis oma käekotil põrandale prantsada.
„Triibud oleksid lahedad,“ leidis Susan ning kõndis oma peeglilaua juurde, sealt küünelakid krahmanud kõndis ta tagasi Marilini juurde. „Hiljem tuleb Sandra ka. Ta tuleb töölt. Lubas veidike joogipoolist ka tuua.“
„Kus me teeme?“ üritas ta teemat võimalikult asjalikuna hoida. Ta ei tahtnud arutada mitte midagi jookidest, eriti veel siis kui ta peab südaööks kodus olema. „Muideks, ma pean mainima, mulle anti käsk südaööks kodus olla.“
„Miks? Missasja? Milleks?“ imestas Susan ning vaatas suurte silmadega uuele sõbrannale otsa. Nad olid kohtunud täiesti poolkogemata Hugo juures ning imestas Susan kuidas ta suutis varasemalt ilma Marilinita elada.
„Ah, isa,“ valetas Marilin silmapilgutamata „otsustas kurjaks hakata. Ütles, et enne ma ei või kuskile peole jääda kui ma pole otsustanud mis ma oma tulevikuga teen.“
„Ta on nõme,“ leidis Susan.
„Ära sa märgi.“

„Nad on põgenenud!“ karjatas mees ning vaatas oma partnerile otsa. Nad seisid täiesti tühjas korteris. „Miks me jõuame neile alati järgi siis kui nad on lahkunud?!“
„Toad on täiesti tühjad,“ lausus kolmas mees, kes astus kõrvalt toast kaaslaste hulka. Tema taskulamp valgustas tühja korteri seinu ja põrandat, kus paistis olema õrn tolmukiht.
„Vaatame keldrisse ka,“ otsustas esimene mees, kes tegelikult oli nende kõigi kolme juht. Ta armastastas ülejäänud kahe lolli juhtimist, isegi siis kui see tähendas tegelikult seda, et ta pidi kõik asjad ise ära tegema.
„Huvitav, kas nad on endiselt oma nime all?“ küsis äkitselt taiplikult teine mees.
„No teoreetiliselt, nad ei peaks oma nime enam muutma, sest kohtuotsus on kohe-kohe jõustumas.“
„Siis tuleb lihtsalt googeldada ja oodata millal „Marilin“ kooli läheb,“ lausus teine mees naeratades. „Ja siis me teame, kus koolis ta käib. Edasise uurimine on meie jaoks juba imelihnte.“
„Olen ma maininud, et sa oled geenius?“ rõõmustas juht ning tundis rõõmu, et vähemalt korraks oli keegi teine tulnud laheda lahenduse peale.
„Ei.“
„SA OLED GEENIUS!“

„Nonii, valmis. Kuidas meeldivad?“ uuris Marilin Susanilt ning keeras valgele küünemaalingu küünelakile korki peale.
„Super. Sa peaksid küünetehnikuks hakkama,“ leidis Susan naerdes ning lisas „ma olen lihtsalt ülirahul nendega. Jõuaks vaid Sandra kohale.“
„Mis sul temaga?“ imestas Marilin „Ma arvasin, et sa said aru, et ma teiega trimpama väga kauaks jääda ei saa.“
„Ma tahaks kõiki uudiseid kuulda! Mõtle mitu aastat ma vilistlane olen olnud! Tema teab kõike kooliklatši. Ja ma tänan jumalat, et ta sellest lollakas Jamesist lahku läks.“
„Jamesist?“ elavnes Marilin ning sättis end paremini istuma.
Susan vaatas kaastundlikult Marilini. Ta ei teadnudki kõike sellest haledast tüübist! „Nad käisid Sandraga mingisugused kolm kuud äkki. Tüübil välimus on täitsa normaalne. Aga ta ei lubanud Sandral iga öö enda juures ööbida, õigemini Jamesi ema ei lubanud. Kujutad ette! Tüüp allub sellele mis ema käsib või ei käsi!“ alustas Susan noorele sõbrannale Jamesist rääkimist.

„Sa jäid hiljaks,“ märkis mees kui Marilin sisse astus. Ta tõusis ning läks tüdruku juurde, tõmmates ninaga õhku. „Vähe sellest, et sa jäid hiljaks. Sa oled ka joonud.“
„Kõiges kaks pokaali punast veini,“ vastas Marilin külmalt. Miks ta üldse pidi sellele mehele ettekandma iga oma veini sõõmu?!
„Ma arvasin, et me tegime kokkuleppe.“
„Palju arvad. Ma ei kavatsegi kooli minna!“
„MARILIN!“
„Mu nimi on Heather, kurat võtaks. H-E-A-T-H-E-R! Ei mingi Marilin, Heather olen, HEATHER!“ puhkes tüdruk nutma, vajudes mehe sülemasse. Mees tõmbas oma suure kämblaga üle tüdruku juuste, üritades teda rahustada. Kuid ta ei osanud. Ta polnud kunagi suutnud luua perekonda, ta polnud kunagi osanud inimestega suhelda. Ta oskas suurepäraselt sihtida kuid inimestega suhelda mitte.
„Kuss-kuss,“ kussutas mees, õõtsudes õrnalt. „Kõik saab korda...“

Sai nüüd veel veidke klõbistatud, vahepeal muutub imelikuks aga siiski, huvitav (vähemalt mu enda jaoks).
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda. Võib seekord ka olla oleviku-mineviku ühildumist, sest ma kipusin täna millegi pärast kirjutama oleviku vormis. -.-

III Võitlused ja allaandmised

Sa ei tea kunagi milleks sa võimeline oled, nii kaua kui sa pole proovinud.

Kergelt tõmbas ta oma veripunase küünega üle laua, kortsutades samal ajal kulmu. Nüüd jääb veel hiljaks ka! Kas pole mitte suurepärane uue elu algus... Eilne nädal oli unustatud, eriti see, mis juhtus ühel õhtul. Kuidas tema, alati kalk ja südametu inimene, julges nutta.
„Kordame veel kord üle,“ lausus ’isa’ ning astus uuesti ruumi sisse. Ta teadis mida ta tegema pidi, ta pidi toda kaitsetut tüdrukut kaitsma. Olema talle isa. Olema talle meesisik, kes teda alati kaitseb. Kuid vähemalt temal oli tunne, et ta on selles ametis läbikukkunud.
„Tere! Mina olen Marilin Harwood,“ alustas tüdruk, vidutades mehe poole oma mandlisilmi. „Minu isa on Martin Harwood, ta on uuriv ajakirjanik.“
„Edasi?“
„Kuna mu isa tihti oma ameti pärast reisib, olen ma paljusid koole vahetanud. Mu ema on Marie Harwood, ta on surnud.“
„Sa ei pea seda ütlema,“ ütles Martin viimaks ning vaatas neiule otsa. Tüdrukule olid uuesti pisarad silmanurkadesse kogunenud.
„Ma olen kaheksateist ja pillin öeldes midagi, mis ei ole tõsi. KURAT!“ teatas tüdruk ning tõusis püsti ja marssides toast välja.
„Marilin....“
„Jäta mind rahule!“ kostus teisest ruumist vastus
„Palun, me lepisime kokku,“ üritas mees tüdrukut veenda. „Sa ei saa oma haridusega mässata.“
„Kes keelab?“ küsis tüdruk, tulles tagasi tuppa kus oli Martin. Tema häälde oli tagasi tulnud seesama külmus, mis temale alati iseloomulik oli.
„Mina eesotsas,“
„Sa hoolitsed minu eest ainult sellepärast, et raha saada!“ vihastas Marilin, tema hääl tõusis kõrgeks, meenutades rohkem kriiskamist kui lihtsalt rääkimist.
„See ei ole tõsi,“ kõlas kurb vastus. Martin oli shokeeritud, et tüdruk, kelle eest ta aastaid hoolt kandnud oli, arvas, et ta teeb seda kõike vaid raha pärast. Martin oli sisemas kindel, et isegi kui talle raha ei makstaks, leiaks ta viisi kuidas neid kahte üleval pidada ning anda võimaluse tüdrukul kasvada ilusaks tütarlapseks.
„Ma usun, et meil on aeg kooli minna,“ lausus neiu alistunult, pärast pikka vaikust. Võib-olla oli ta veidike üle pingutanud oma sõnadega kuid ta ei muretsenud. ’Issi’ saab hakkama. Tema peab maailmaga võitlema kunagi...

„Ma kuulsin, et meile pidi klassi uus õpilane tulema,“ kostis Alex kui istus oma parimasõbra kõrvale. Tema blondid juuksed olid sättitud sasipeaks. Christina pidi järgmine nädal kooli tulema ja Alex ei suutnud ootamist lõpetada. Ka Jamesi pahurdamised ning mingisuguse tundmatu neiu otsimise oli ta unustanud.
„Mmm...“ mõmises unine James vastuseks. „Selliseid kõlakaid on peaaegu iga päev, et mõnda klassi tuleb mõni uus õpilane kuid harva on see tõeliseks saanud.“
„Aga, ehk, täna?“ pakkus Alex naerdes sõbrale. Alexile meenusid sõpra vaadates kõik need korrad kui nad olid koos midagi ettevõtnud. Need kõik hetked olid meenutamist väärt.
„Sa loodad ilmselgelt liiga palju,“ torises James ning elavnes tunni algust märkiva kella peale. „Kohe astub klassist sisse õpetaja ja hakkab meile rääkima kui võrd oluline on ikkagi viimasel aastal õpida.“

Blondide juustega naine lamab kinniseotult pimedas toas, tema tumedad mandlisilmad on suletud. Ta ei võitle. Ta on ammu alla andnud. Äkitselt pannakse toas tuli põlema. Naine avab oma auku vajunud silmad ning üritab valgusega harjuda.
„Kus on teie tütar?“ karjutakse naise peale.
Naine ohkab, sulgeb silmad, vormides hääletu vastuse: „Isegi kui ma teaks, ei ütleks ma seda teile.“

„Valmis?“ uuris mees autos blondilt noorelt naiselt. Nende aastatega kui ta on Heatheri ehk Marilini järgi valvanud, on tüdrukust sirgunud imeilus naine. Täpselt nagu tema ema.
„Peab ju,“ porises naine, avas ukse ning astus päikse kätte.
„Lähme siis,“ vastas mees, teades, et tüdruk ei kuule teda. Vaikselt väljus ta autost ning vaatas tüdrukut veel enne kui astuma hakkas.

„Gaga!“ kiljatas naine ning avas ukse. Ta vihkab oma haigust kui see pakkus samas talle rahu. Inimesed ei sega teda, tema saab rahus oma uurimistöid teha. Ei mingisuguseid lisainimesi, ei kedagi, kes teda tüütaks. Tema on see hull, kes ütleb imelike asju juttu sisse. Ilmselgelt põrunud inimene ja ometi sai ta hakkama millegagi, mille üle tänapäeva teadus uhke oleks.
„Tere, kas teie olete Wintoga, Sarabel Wintoga?“ küsitakse temalt ning ta uuris uudishimulikult küsijat. Mees, arusaamatus vanuses, kergelt kiilanev, tundub täiesti usaldusväärne.
„Seep’ ma olen,“ vastab Sarabel ning naeratab, „kuidas ma saan teid aidata?“
„Me otsime sellist naist.“
Talle näidatakse pilti, mille peal on blondide juustega naine, kes naeratab fotograafile. Naine tundis koheselt ära selle kes pildil oli. Ja ometi, ta ei saanud öelda neile, kes ta on.
„Ma... ma ei tunne teda,“ kogutas naine vastuseks, sulgedes silmad, lootes samal ajal, et äkki ei kahtlustada, et ta võiks valetada.
„Olete te kindel?“ nõudis mees ülevaatamist, „Ta on kadunud.“
’Jah, kullake, ma tean seda,’ vastas naine talle oma mõistuses ’ma tean ka miks’. „Kas tõesti?“ imestas naine valetades. „Kes too ilus naine on?“
„Hanna Sokala,“ vastas talle mees ning vaatas kurvalt maha „Heatheri ema... Minu naine.“
Sarabeli silmad välgatasid korraks, Hanna polnud kunagi abielus olnud, ning nüüd teadis vana naine, et too mees valetas hullemini kui tema.
„Kunagi meil tänavas elas üks Heatheri nimeline tüdruk, ilus tüdruk oli, aga ta kolis ammu ära,“ heietas ta ning lisas kogemata, „GAGA!“
„Vabandust?“ imestas mees, kortsustades oma pakse, puhmas kulme.
„Mul on haigus,“ seletas vana naine häbelikult.
Mees vaatas Sarabeli veel korra kahtlustades, andes siis alla. „Aitäh teie ajaees, rohkem ma teid ei tülita,“ lubas ta.
„Mul on kahju, et ma teid aidata ei saanud,“ vastas Sarabel naeratades, ning sulges ukse kui mees oli eemaldunud. ’See läks napilt,’ mõtles ta endamisi ning tänas jumalat, et Hanna oli talle kunagi maininud, et tal polnud abikaasat olnud.

„See on hullem kui nõela otsimine heinakuhjast!“ lausus väsinud mees, langedes diivanile istuma. „Nõela jaoks võiks veel ülitugeva metalianduri leida aga ÜHE inimese leidmine on veel keerulisem.“
„Jäta see torisemine,“ vastas boss ning lisas: „enneaegu kiitsin sind. Pole sa geenius midagi.“
„Räägi järgmine kord ise „gaga“ karjuvate vananaistega, kel ilmselgelt on kümme tervise probleemi pluss veel sada kassi.“
„Kas mitte selleks ei ole teie kaks idiooti olemas?“ imestas boss, naerdes endamisi oma nalja üle. „Räägites teisest idioodist, kus ta on?“
„Seda peaks boss kõige paremini teadma,“ porises idioodiks nimetatud mees mokaotsast.
„Sa tuled mind norima?“ kõrgendas boss mitme tooni võrra häält.
„Oh ei, ma lihtsalt räägin siin, omaette,“ lausus idioot ning põgnes kiirelt toast, enne kui boss aru sai kuidas ta tema kallal norinud oli.

„...Siin on teie tunniplaan,“ pidas koolidirektor oma kümneminutilist monoloogi edasi, ta oli juba oma kooli uuele õpilasele jaotanud nii palju uusi asju. „Ma usun, et teie tütart on siiski õigem panna kaheteistkümnendasse, kui tuleb välja, et ta teadmised on niivõrd puudulikud, siis arutame tema madalamasse klassi asetamise.“
Martin noogutas ning Marilin vahtis aknast välja. Ta polnud mitte üht sõna kuulanud, mitte ühelegi küsimusele vastanud. Tema blondid kiharad särasid päiksega, tema pikad punased küüned tõmbasid tähelepanu kuid tegelikult tahtis ta lihtsalt olla oma toas ning end voodi alla peita.
„Ma olen muide teie artikleid lugenud seoses kooli haridusega, leian, et need on väga huvitavad,“ rääkis koolidirektor edasi, unustades justkui Marilini olemasolu ning üritades vaid Martinile muljet avalda.
„Kk.. kas tõesti?“ üritas mees imestunud nägu teha. Kui palju elas selles riigis inimesi, kes vähemalt korra elus polnud lugenud mõnda tema kirjutatud artiklit.
„Leian, et see on väga tõene, mõtlesin, et me võiks mõnikord neid kooliprobleeme lõunalaua taga arutada.“
„Isa! Nüüd aitab,“ tõusis Marilin äkitselt, krahmates ühe käega endale kuuluvad asjad nagu tunniplaan, kapivõti, teise käega isa käest kinni võttes. See veel puuduks, et võltspunapea sebiks tema võltsisa ära.
„Teiega oli tore tutvuda,“ kudrutas koolidirektor edasi, tegemata endiselt Marilinist välja.
„ISA!“ kriiskas tüdruk ning tõmbas meest ukse poole.
Martin tundusolevat justkui labidaga vastu pead saanuna, ei kuulnud midagi. Vaatas ainult üksisilmi koolidirektorit. „Lähme,“ käsutas tüdruk edasi ning tõukas oma isa direktorikabinetist välja.

Alex pilgutas silmi, kas tõesti paistis õues selline vapustav päike ning tema peab toas sees passima ja matemaatikat õpima?
„James,“ toksas ta oma sõpra, kui ta kippus magama jääma.
James oigas ja hõõrus küünarnuki kuhu parimsõber talle obaduse oli virutanud. Oma pruune silmi pööritades, küsis ta vaikselt sõbralt:“Mis tahad?“
„Lähme teisest paaris tunnist päikest võtma,“ pakkus Alex välja, lootes, et sõber koheselt pakkumise vastu võtab, üksinda poleks ta küll julenud teha sellist metsikut asja, kuid koos sõbraga...
„Hull oled või?“ imestas sõber üllatunult Alexi ettepanekule. Vanasti ehk ta oleks nõustunud kui vanasti ei lõpetanud nad kooli.

„Valmis?“ uuris Martin ning vaatas neid täiuslike tumedaid mandlisilmi, blondi juuksepahmakas, täiusliku nägu. Ta tundus mõnes mõttes nii ebareaalselt ilus olevat. Kuid tüdruk oligi ebareaalne.
Tüdruk noogutas ning avas ukse, kus tunniplaani järgi pidi toimuma teine tund, matemaatika.
„... Oi tere,“ lausus õpetaja kui märkas tüdrukut seismas „Kas ma saan sind aidata?“
Tüdruk noogutas ning tipis oma baleriinisussikestes õpetaja juurde, ulatades talle paberi, et ta on uus ja hakkab nüüd selles klassi õpima.
„Oh, või nii, Marilin,“ elavnes õpetaja ning naeratas blondile tüdrukule. „Võta palun istet seal akna aluses pingis. Too tüdruk, kes seal istuma peaks on haige, eks kui ta kooli tuleb siis vaatab sinu istumis kohaga edasi.“
Marilin noogutas ning hakkas liikuma näidatud koha suunas. „Muide Marilin,“ lausus õpetaja ning tüdruk pööras ümber „Tere tulemast!“

Kuigi alati saab ka paremini, ei oska ma preagu kritiseerida midagi - ma võin öelda, kuidas mina teeksin, kuid see oleks minu stiili ainuõigeks kuulutamine justkui. Paar pisiasja võin ma küll kommenteerida - esiteks, kõik nimed on nii ebaharilikud, kuigi sellega võib ära ka harjuda. Samuti pole mõned asjad loogilised, või täpsemalt, loogiliselt esitatud - millises keskkoolis toimuksid maskiballid, kui need pole just rikaste erakoolid, viis, kuidas nad räägivad, mis nad on, kõik on võimalik, kuid saaks teha palju loogilisemaks paari täpsustava ja olustikku seletava lausega. Seni aga - way to go! Päris lahe on...

Aitäh Mirei! Olgu, jätan meelde, et võiksin olustikku veidike selgitada. Balliga vist küll nii palju, et (kooli)balle toimub isegi eesti koolides, seega maskiball on lihtsalt veidike ameerikat juurde kleebitud. Aga aitäh väga heade soovituste/märkuste/kommentaaride eest!

IV Killud

Kui faktid ei sobi teooriga, muuda fakte. (Einstein)

Oli varahommik ning päike oli just end taevalaotusele vedanud. Ta valgustas linnatänavaid, mis olid inimtühjad, maalides varje ning äratades tänavakasse. Mõned linnudki laksutasid veel laulda, oli juba ammu novembri algus kuid vaikses linnakeses tundus olevat justkui varassügis. Vaid puud olid oma lehed heitnud ning ootasid kannatamatult talve tulekut.
Linna üks kahest gümnaasiumist seisis üksikult. Üleeile olid seal inimesed ringi käinud, lapsed naernud, õpetajad karjunud, kuid nüüd vaikus. Kuid pühapäeval polnud kellelgi põhjust sinna minna, mitte vähemalt nii vara. Kuid ometi, koolimaja ümber oli näha liikumist. Kolm meest liikusid vargselt koolimaja poole. Nende näod olid kaetud mustade, veidike sokke meenutavate, maskidega. Nad rääkisid üksteisega sosinal, kuigi see polnud vajalik. Mitte ühtki inimhinge, peale nende, polnud läheduses. Inimesed nautisid oma pühapäeva hommikuid.
„Ma usun, et nüüd oleks õige hetk minna,“ käsutas boss ning sulges silmad, kontrollides, et ega tema plaanis ühtki nõrka kohta pole. „Direktorikabinet on esimesel korrusel, vasakus tiivas, esimene uks paremalt.“
Ülejäänud kaks meest kuulasid oma bossi vaikides. Veidike pikem mees köhatas vaikselt. Ta vaatas uudishimulikult oma bossile otsa. Tema, ja mitte keegi teine, oli tulnud selle plaani peale, et tüdruku nimi googeldada ja selle nädala alguses tuli välja, et tüdruk ongi jälle kooli läinud.
„Igastahes, sina,“ nüüd näitas boss lühema mehe peale, „ muugid lahti uksed. Sina“ – nüüd näitas ta pikema mehe peale – „teed kindlaks selle, et signa ei tööta ja mina lähen otsin Direktorikabinetist üles Marilini dokumendid. Küsimusi?“
Mõlemad mehed noogutasid. Oligi tore, et boss ise õiget kausta otsima läheb, muidu võtavad nad veel vale inimese ja siis on halvasti.

Hugo ärkas oma veidike segamini toas, tundes peas kohutavat valu. Aeglaselt tõusis ta voodis istukile. Mis pagan oli toimunud eelmisel öösel? küsis ta endalt ning haigutas, nüüd hakkasid talle aeglaselt meenuma mõned huvitavad faktid eilsest. Hugo sulges silmad ja meenutas eilset.
Kõik oli alanud sellest, et Susani vanemad olid jälle läinud ning tüdruk oli otsustanud korralda peo. Hugo, kes üldiselt pidas end liialt täiskasvanuks, et pidudel käia, oli sinna läinud. Algus oli igav, Susan ja veel mõned endised klassikaaslased, kes polnud ära kolinud. Ka Sandra tuli ning uhkustas oma poiss-sõbraga. Kuid siis astus ruumi sisse Marilin. Ta nägi veidike liialt üleslöödud kuid samas, isegi Sandra uhke Max ei saanud tüdrukult enne silmi lahti kui Sandra talle paraja obaduse virutas. Pärast tüdruku tulemist oli pidu käima läinud, justkui peopiduriks oli ennem olnud tüdruku puudumine. Kuid Hugo ei saanud tüdrukult silmi lahti kuid Marilin vist isegi ei pannud tähele, et tema peol oli. Hugo üritas neiut püüda kuid ta kadus ära ja nõnda ta jõi, ja jõi, et lohutada tüdrukult korvisaamise pärast. Nüüd on ta oma kodus, voodis, ja tunneb, et ta sureb, elusast peast.
„Hugooooooooooooooooooooo,“ karjub väike õde ning sööstab ta tuppa vaid hetk hiljem kui Hugo oli lõpetanud oma eilse õhtu meenutamist.
„Lisaaa,“ vastas Hugo väsinult, üritades keelt hammaste taga hoida ning väike õele mitte öelda, et kadugu kus see ja teist.
„Emme ja issi on su peale päris pahased,“ rääkis ta kiirelt, kui oli oma venna juurde voodisse pugenud „ma ei tea, mida sa tetid. Ma eile matasin kui sa tulid.“
„Või nii,“ lausus Hugo vaikselt ning silitas oma õe blonde juukseid.
„Ata nad on veidi kurjad. Ütlesid, et ma su üles ajatsin, juhul tui sa matad,“ seletas ta edasi ning tõusis jalule, tehes noormehe põsele suure ja kõlava matsakaga musi ning lahkus seejärel ruumist, jättes noormehe meenutama kuidas ta üldse koju saanud oli.

„Tehtud! Tubli töö,“ kiitis boss ning hoidis käes kausta, mille nad olid koolimajast virutanud. Kõik, absoluutselt kõik, oli läinud plaani järgi ning vähem kui neljakümne minutiga olid nad varastanud üheainsa kausta kuid jätnud koolimaja samasuguseks kui varem, välja jätta vaid direktorikabineti puruks löödud ukseklaas, kuid toda ust polnud võimalik lihtsalt lahti muukida.
Lühem mees istus roolis, jälgides täpselt liikluseeskirju, nüüd vahele jäädes, oleks kõik läbi. Pikem mees tukastas magada ning boss tundis, et nüüd on õige hetk teada saada, kui ’Marilini’ külastama minema peaks.
Ta luges mõnda aega vaid nohisedes, tegemata välja sellest mis toimus mujal. Seal oli tüdruku iseloomustus ning bossil oli imelik lugeda inimese iseloomustus, kelle ta peab röövima ning pärast soovitud asjade kättesaamist tapma. Kuid miski hakkas teda aina rohkem häirima ning lõpuks, kui oli iseloomustuse läbi lugenud, avas ta esilehe, kus olid faktid. Sellel hetkel, kui ta silmad üle lehe libisesid, hakkas ta karjuma: „Tuhat ja tuline! ME VÕTSIME VALE KAUSTA! See ei ole õige Marilin, see on mingi kuradi viienda klassi plika, mingi teine Marilin, see on tatikas!“
Pikem ärkas koheselt üles kuid ometi tundus, et tema ei saa sel hetkel midagi teha. Lühem üritas sõita, ärevus hinges, ta oli muukinud sisse majja, et võtta vale inimese andmed.
„Mmmm..“ alustas pikem mees uurimist „mis me nüüd teeme? Nüüdseks on seal ammu koristaja ja võib-olla isegi politsei. Me ei saa minna, vabandada, et sorry, võtsime vale kausta.“
Boss vaatas mehele otsa nagu too oleks rääkinud hiina keeles. „Välja! Välja! Välja minu bussist! Või sina tuled nüüd targutama!“ karjus ta, muutudes aina rohkem tomatiga sarnaseks. „Või, et mina tegin valesti! Hakka nüüd seda minu nina all hõõruma!“
„Vabandust boss,“ porises mees ning lisas vaikselt: „Ma lihtsalt tahtsin teada mis edasi saab.“
„Me ei tee midagi,“ vastas boss, olles endiselt pahane enda peale „peale selle, et põletame selle kausta ära jajaja ootame uut võimalust.“
Kumbki alluvast ei öelnud midagi, noogutades vaid nõustumise märgiks.
Marilin avas aeglaselt oma mandlisilmad ning jõllitas tundmatut lage. Esimene mõte, mis talle pähetorkas oli see, et nüüd ongi ta kätte saadud. Kõik need aastad varjumist on raisku läinud ning ta on ikkagi kätte saadud. Teine mõte oli, aga see, et teda pole kätte saadud, sest kes teine sositaks talle vaikselt kõrva tema valenime.
„Marilin,“ sosistas Sandra juba kümnendat korda.
„Mhm?“ küsis Marilin ning oigas hääletult peavalu üle. Miks teda äratas Sandra? See tundus nii imelik, sest enda meelest oli ta Susanile külla läinud.
„Alex ei ärka üles,“ kurtis Sandra Marilinile. Tema suured tumedad silmad olid täis paanikat ja kedagi peale Marilini ei osanud ta äratada.
„Mis mõttes?“ mõmises Marilin ning üritas endale meelde tuletada, miks ta peaks üldse mingisuguse tibi noormehe pärast muretsema. Kuid ometi, tüdruk vedas end püsti.
„Lihtsalt ei ärka! Ma proovisin kõike, musitasin, kallistasin...“ alustas Sandra loetelu asjadest, mida ta oli proovinud.
„AITAB! Säästa mind detailidest,“ käsutas Marilin ning haigutas. Kui inimene end pildituks joob, siis pole vist väga loota, et ta ärkaks mingisuguse musi peale. „Kalla talle näiteks vett kraevahele, kui see ei aita, siis kutsu mind uuesti.“
Sandra noogutas tänulikult oma uuele sõbrannale ning hiilis oma poiss-sõbrale vett kraevahele valama. Vaid mõni minut hiljem oli kuulda ahastuses karjet kui Alex külma vett oma kraevahel tundis.

Martin vaatas ärevalt telefoni. Ta oli ööläbi üleval passinud, et kuulda, millal Marilin koju saabub. Kuid ei midagi. Nüüd oli ta juba rohkem kui närvis. Marilin peaks ju teadma, et teda ei tohi kaua teadmatuses hoida. Ta hakkab muretsema. Martin, kes on tavaliselt külma kõhuga, hakkab muretsema siis kui Marilin endast märku ei anna. Ja nüüd ta muretses. Istus päevinäinud tugitoolis ning vaatas telefoni, lootuses, et see helisema hakkaks, et Marilin teataks talle, et temaga on kõik korras. Kuid ei, telefon püsis vait ja Martin läks aina rohkem närvi... Korraks unne suikunud, kuulis ta läbi une telefoni helisemas.
„Marilin?“ karjus ta seda vastuvõttes.
„Mmm.. ei,“ kostis naine vastuseks ning lisas: „Kas ma helistasin valel ajal? Ma olen Marilini koolidirektor.“
„Või nii. Ei-ei, te ei helistanud valel ajal. Kuidas ma saan teid aidata?“ küsis mees viisakalt.
Telefonitorus oli pikk vaikus, enne kui ta kuulis naist uuesti kõnelemas: „Meie kooli murti täna öösel sisse.“
„Või nii,“ lausus Martin, teeseldes ükskõiksust.
„Jah, nad võtsid mingisuguse pisikese pättaka Marilini toimuku. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teiega kõnelda...“
„Ahah,“ kostis Martin vastuseks, kuulamata korralikuld üldse seda, mida naine teiselpool telefonitoru räägib.
„Ma tahtsin teid täna õhtuks endale külla kutsuda,“ lausus naine ühe hingetõmbega ning jäi ootama vastust. Marilin oli nagu iga teine ilus tüdruk koolist, kuid tema isa! Milline välimus! Milline käitumine! Ja kui hästi kirjutab!
Martinile tuli see kui välk selgest taevast, ta polnud osanud kahtlustadagi, et Marilini koolidirekotr kutsuks teda külla. Kuid just oli seda tehtnud ning Martin ei osanud midagi öelda. Mitte kui midagi.
„Mmmm...“ kostis Martin umbkeelselt
„Ma teen kana itaalia moodi, oleksite te tulemas? Või sooviksite te hiina moodi kana?“
„Mmm...“
„Ma ootan teid väga külla, teate kui üksik ma olen!“
„Mmm...“
„Noh? Ja öelge ära koheselt, kas soovite valget või punast veini?“
„Mmm...“
„Oodake, politsei tahab teada kui suured kahjud koolimajas on sissemurdmise pärast, ma helistan teile koheselt tagasi.“
Ja nõnda jäi Martin tugitooli istuma, jõllitades telefonitoru oma peos. Teda oli just õhtusöögile kutsud ja ei ütlemine tundus vale. Kuid Martin ei teanud mida teha ja Marilin polnud ka endast endiselt elumärki andnud. Mees kartis aina rohkem, et temaga on midagi juhtunud ja tema ei saa oma armastatud kasutütar kuidagi aidata.
Sügavalt sisse ja välja hingates üritas ta oma pulssi kontrolli alla saada. Martin lootis, et tema süda nüüd selliste pisiasjade pärast üles ei ütle. Kes siis Marilini eest hoolt kannaks? arutles ta endamisi ning üritas endiselt maha rahuneda.
Aeglaselt silmites ta ruumi kus ta viibis. Mööbel polnud just viimase moe järgi kuid siiski piisavalt korralik, et esinduslik olla, vaid too tugitool oli nõnda kaua kasutatud olnud, et see nägi veidi vana välja. Parkett oli uus ning aknad nõndasamuti. Ka valgustuse oli ta uue lasknud panna.
Telefon helises uuesti ning lootuses, et seekord on see Marilin krahmas ta telefoni.
„Marilin?“ uuris ta uuesti.
„Oh ei. Kas ta pole ikka koju tulnud?“ küsis tuttav naishääl ning vadistas edasi „igastahes, politsei läks nüüd ära. Ma ei saanud aru kumba veini te soovite? Valget? Punast? Roosat? Või te ei joo veini?“
„Mmm...“
„Ja mis moodi ma seda kana siiski tegema peaks?“
Martin sulges silmad, lastes naise jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta ei tahtnud minna naisele külla. Ei tahtnud, üldse kohe ei tahtnud. Kuid ometi ei suutnud ta end sundida nii paljut ütlema.
„PAPS! Ma olen kodus!“ kõlas esikust hüüe ning tüpsuvad sammud, mis läksid teisele korrusele. Martin hingas kergendatult ning kuulas uuesti naise jutuvada telefonis: „Igastahes, kas kell seitse oleks liiga varem?“
„Armas direktor,“ alustas Martin
„Kutsuge mind Lindaks,“ parandas naine teda.
„Armas Linda, ma kardan, et ma ei saa täna teile üldse külla tulla ja tegelikult oleks üldse parem kui te mulle mõnda aega ei helistaks.“
„Aga....“
„Ilusat päeva jätku, Linda.“
Võidukalt pani mees telefoni käest ning läks õue muruniitma. Tüdruk oli kodus ning tüütust austajast lahti saadud! Ei mingeid murepilvi paistnud kuskilt.