Bussis.

Sirvisin enda asju ning leidsin paar asjakest. Tunnen ennast lihtsalt kergelt süüdi, kuna pean tunnistama, et ma pole viimasel ajal üldse kirjatööga tegelenud, olles sujuvalt ülelibisenud joonistamise, pillimängu ja fotograafia peale. Siin siis igatahes üks neist.

Bussis.

Mõni inimene istub kuskil akna all, pea peaaegu põlvedeni kummardunud, niiet ega keegi ei saagi enne, kui vaid lähemalt vaatlemisel aru, et tegelikkuses tegeleb ta lugemisega, mitte ei ole lihtsalt ära vajunud. Noored arutavad valjult pidusid, mõni räägib telefonis sõbraga, grupp noormehi aga kommenteerivad valjult viimast joomingut, üks neist unustab enda tüdruksõbra nime.. Peatus, uksed avanevad, minu ees oleva vanema naisterahva nägu tõmbus minu jaoks ootamatult naerule, kuna enne oli see olnud täiesti emotsioonitu, tühjad silmad aknast välja vaatamas. Minust trügib mööda sellest vanast naisest umbes kümme, kakskümmend aastat noorem naisterahvas. Nad teretavad, uurivad, kuidas kummagil läheb ning üsna pea on nad juba süvenenud tavalisse tänepäeva klatšijuttu. Algus kõlas huvitavalt, kuid peagi ma tüdin ning jätkan vaatlemist. Üks ilmselgelt purjakil mees istub akna all, tema kõrval olev tool on tühi, vaatamata sellele, et buss on puupüsti inimesi täis. Lõhnad käivad lihtsalt üle pea, keegi ei tahagi tema juurde istuma minna. Ta ühmab midagi, tõuseb püsti, ühmab uuesti ning istub nüüd vahekäigu poolsele toolile, kaisutades oma käes olevat kilekotti. Mõne hetke pärast tõuseb uuesti ühmates püsti, astub vahekäiku, kõigub seal veidi aega ning maandub siis tagasi oma endisele kohale, et siis uuesti püsti tõusta ning järgmises peatuses maha minna. Inimesed näivad tema eest kahte lehte tõmbuvat, nagu kartes endale mingit haigust külge saata või siis peletavad neid eemale lihtsalt mehe vänged lõhnad. Enamik inimesi seisavad või istuvad ja loksuvad bussiga kaasa täiesti emotsioonitult, liigutades ennast alles siis, kui neil on aeg maha minna. Ning siis väljendab mõne nende nägu kergendust, kuid enamuse puhul püsib emotsioonitu.