Nüüd olen ma sinuga.

Lihtsalt vahelduseks kirjutasin ka midagi.
Võite siis teada anda, kuidas meeldis/ei meeldinud.

Pimedus ja täielik tühjus. Kus ma olen? Ei, ma ei tea tõesti, mis koht see on, kuid ma tean, et see on hirmutav.. Veelgi hirmutavam on mõistmine, et nüüd seisneb kõik vaid minus endas. Julgen ma seda või löön ma araks? Ei, luban ma endale. Seekord ma teen seda. See on minu aeg.
Astun sammu edasi ning jään veidi enne serva pidama. Andke mulle andeks, kuid ma pean seda tegema. Pööran pilgu selja taha, sisimas ehk lootes, et keegi tuleb ning takistab mind, kuid ei.. Näen vaid hämarat lagedat platsi ning mitte ühtegi elavat hinge. Reaalsus jõuab minuni ning levib külma lainena üle kogu mu keha. Nad ei hooli. Mida ma siis ootan?
Astun veel ühe sammu edasi ning nüüd juba täiesti serval seistes, tunnen oma põsele langevat pisarat. Ma ju tean, et sa ei oleks soovinud, et ma seda teen.. Või ehk oleks? Ma kahtlen. Kuid ma pean seda tegema, ning palun püüa mind mõista.
Veelkord vaatan üle õla, lootustunne sees kripeldamas, kuid siis haihtumas sama kiirelt nagu oli sinna jõudnud. Siin pole kedagi. Olen mina. Üksi.
Sulgen silmad ning hingan sügavalt sisse. See hetk on käes, ma tean seda. Ikka veel silmi kinni hoides astun sammu edasi ning tunnen, kuidas maapind kaob mu jalge alt. Ehk ma poleks pidanud seda tegema, kes teab. Seda ei saa keegi iial teada.
Kuid üht ma tean - üht ja kõige tähtsamat.
Nüüd olen ma sinuga.