Timefreezer.

Let's hope the best from it.

#1
Just stop it...

"Nicole!"
"Ei, ei, ei ja veel kord ei!" mõtles kutsutu end puupõrandalt püsti ajades. Tema tuba oli täiesti lage ja aastaid kappide taga peitunud mahakooruv tapeet oli nähtavale tulnud. Tõepoolest, tuba oli 100 aastat vana, kuid klappis kogu majaga ideaalselt ning oli neiule juba kalliks muutunud. Mis sest, et lae all ilutsesid kollatavad laigud või et põrand nagises õõvastavalt; see oli tütarlapse kodu olnud kuusteist aastat ja sellest loobuda... Katastroof.
"Nende arust oli muidugi super mind sinna Inglise internaati toppida! Kyle on kümnene; paistab vist päris ingel. Niiet, okei, ma keerasin koolis käki kokku, aga mind teise riiki saata ja oma kodust eemale kiskuda... See on lihtsalt julm," arutles Nicole peas edasi, kui ta massiivseid kohvreid trepist alla taris.
Isa ootas trepi otsas, sõrmed ümber käsipuu põimunud, nägu valulik. Neidis ainult turtsatas, lükkas meekarva juuksed näo eest ning lehvis vanemast külmalt mööda.
"Nicole, miks sa pead nii käituma?" kostus tagant etteheitva tooniga küsimus, kui tüdruk parajasti oma pagasit autosse paigutas. Ta pööras ümber ja puuris emasse jahedate helesiniste silmadega auke. Too ei pannud sellele aga vastu ja ohkas. "Ma tõesti ei taipa. Kui sa vaid võtaks end kokku, siis..." Nicole tõi kuuldavale järgmise trotsiva turtsatuse. Seejärel vajus ta autoistmele ja tõmbas ukse pauguga kinni, sättides end mugavasse asendisse. "Mina?! Tõsiselt. M i n a pean end kokku võtma? Vaadaku kõigepealt peeglisse ja tulgu siis õiendama," vaidles tütarlaps veel viimase mõttega ning surus siis klapid kõrva ja suunas pilgu aknast välja.

"Tere tulemast Birminghami Kolledžisse!" kuulutasid sarlakpunased sildid kooli ukse kohal kõrgudes. Hoone oli grandioossne ja tuhmbeeži tooni. See laius kaarena üle kevadrohelise väljaku ning paistis olevat liigselt üle külvatud akendega.
"Issand. Jumal," pahvatas neiu mõtetes, kuid väljus autost täiesti tuima näoga ja silmitses altkulmu kooli. Isa kiskus viimase jõuraasuga kohvrid autost välja ning sõnas muiates tütre kõrvale astudes: "Kena kool, eks ole?" Neidise hambad vajutusid automaatselt keelde ja ta astus iseenesest paar sammu isast eemale, tahtes naerma purskuda. Kuid seda ta ei teinud, sest talle kõndis vastu ametlikus riietuses noormees.
"Tere tulemast, mina olen Rick. Mind määrati sinu giidiks," lausus ta rõõmsalt, lumivalge hammasterida näos säramas. Tõmmule näol tikkusid mõned süsimustad juuksesalgud, mis olid patsi seotud.
"Briti aktsent, pikad juuksed, iiveldavalt õnnelik naeratus... Ma ei saa siin hakkama!"
"Ma näitan sulle ehk kõigepealt toa ära ja sa saad pisut reisiväsimusest puhata. Õhtul saame kokku ja ma teen sulle ekskursiooni koolis, sobib?" pakkus nooruk sõbralikult, naeratus ikka näole kleepunud. "Ökk," pomises Nicole tasa, kuid poisile vaid noogutas.

Astunud hiiglaslikult hoonest sisse, mähkus neidise ümber masendavalt soe õhk. Terve fuajee - mis oli kaunistatud lillede ja maalidega ning eredat valgust kiirgas umbes viiekümnest lambist - oli täis omavahel vestlevaid või õppivaid inimesi. Mitte kumbki neist tegevustest polnud abosluutselt tüdruku lemmik, seega kiirendas ta vaid sammu.
Tema kahjuks sarnanes kogu maja sellega. Igas ruumis, mida ta läbis, oli vastikult talumatu valgus ja veripunaste sametitega kaetud pinkidel istusid määratult õnnelikud isikud.
Viimaks jõudsid nad neljandale korrusele, kus pidi asuma tütarlapse tuba. See paiknes üsna koridori lõpus.
Seistes hämmastavalt valge, mitte ühegi kriimuta ukse ees, kus kuldselt helkival plaadikesel seisid numbrid: 205. Nicole Mildstown, surus Rick ta näppude vahele uhiuue võtme, mis ilmselgelt kuulus väikesesse lukuauku uksel.
"Kohtume siis fuajees kell kaheksa, eks ole?" sõnas noormees veel ja tuhises oma sileda naeratusega minema. Nicole aga astus uksest sisse ja ei vaevunud tuba uurimagi, vaid vajus kohe imepehmele voodile ja uinus.


Ootan kriitikat.

Algus on hea, võib-olla ma liialdan, aga väga hea. Vähemalt alguse kohta. Seega jätka kirjutamist ning mina hoian silma peal sellel, sest see tõesti hakkas mind huvitama, mis edasi saab.
Seega, UUT! :)

Väga ilus algus. Nicole tundub lahe. Niiet uut

Oh, mulle meeldib väga-väga see pealkiri
Ma juba päeval KA lugesin seda aga kuna oli kiire ei saanud süveneda korralikult. Nüüd oli natsa rohkem aega ja mulle meeldib.

Tänud.

#2
You can't have it...

Kui Nicole ärkas, oli tema tuba täiesti kottpime. Kui tema silmad pimedusega harjusid, silmas ta ähmaselt mööbliesemeid ja pimeduses siiski kõige rohkem hiilgavat ust, mis oli endiselt lumivalge.
"Ma olen ikka siin," tõdes neiu oma mõtetes ja ajas end püsti, tundes peas korra tuikavat valu, mis kohe kadus. Seejärel laskus ta põlvili vaibale, et oma koti poole küünituda, kuid niipea kui ta vaipa puutus, tundis ta, et ta jalgu läbistab piinav valu ning iseenesest varises ta põrandale pikali, hoidudes mitte kisamast.
Siiski võttis ta end kokku ja tõmbus püsti, taganedes mitu sammu vaibast eemale, käed hullumeelselt värisemas. Valu kadus, kuid see ei asendanud hirmu. Neidis kartis väga väheseid asju, kuid see vaip sundis millegipärast temas maad võtma ehmatust, šokki, alandlikust ja kohutavat hirmu.
Lõpuks suutis Nicole oma jalad enda kasuks töötama panna ja ta liikus koti juurde, kahmates selle ühe ropsuga põrandakattest eemale. Istudes põlvili otse ukse ees, sobras ta vihaselt kotis ja tõmbas lõpuks välja mobiili.
"8.10! Misasja! Vähe sellest, et siin mingid tapjalikud koletisvaibad on..." karjus tüdruk mõtetes ja koperdas püsti, tormates kiirelt toast välja.

Niipea, kui ta fuajee uksele jõudis, tardus ta soolasambaks. Ruum oli sama pime, kui tema tuba ja seal oli haudvaikne. Tundus lausa võimatu, et keegi seal üldse enne viibis.
"Okei, see ei ole normaalne."
Nicole seisis hetke pimedas fuajees ja sammus siis paar sammu edasi. Ka Ricki polnud seal, nagu poleks nad midagi üldse kokku leppinud. Nagu maja oleks mahajäetud.
Tütarlaps astus välisukse juurde ja lükkas selle tasa lahti, tundes jahedat õhku kraesse puhumas. Siiski libistas ta end prao vahelt välja ja jäi vaatepilti jõllitama.
Kõik Briminghami Kolledži õpilased seisid platsil suures ringis ja pomisesid midagi. Nende keskel hubises sadu küünlaid, mis olid vanade laternate sisse põlema pandud.
Üks õpilane ringist astus sisse ja korjas kõige äärmise laterna kätte, raputades seda kolm korda. Seejärel pahvatas ta meeletult kisama, mis vallandas ka teistes mingi himu ja kõik tervel platsil hakkasid röökima ja laternaid loopima.

"Palun öelge, et see on uni!" palus Nicole oma peas, samal ajal silmi kinni surudes. Kui ta laud uuesti lahti libisesid, valitses platsil veel hullem segadus. Küünlate leegid lahvatasid põõsastesse ja hävitasid taimed, inimesed jooksid ringi ja karjusid.
Ühel hetkel märkas neidis rahvamassis Ricki, kes seisis tardunult platsi keskel, pilk klaasistunud, käed kramplikult külgedele surutud. Nicole jooksis kiirelt läbi inimeste tungides noormehe juurde ja raputas teda.
Hetk hiljem paiskus ta eemale, sest nooruk oli ta tohutu jõuga eemale lükanud. "Ei ole võimalik," pomises neiu ja lähenes uuesti Rickile. Ettevaatlikumalt vaadates silmas ta ehmatusega, et poisi silmad olid veripunased ja nahk tõmmust kahvatuvalgeks muutunud. Tüdruk taganes ja komistas oksa otsa, lennates istuli. Rick kummardus ta kohale ja sisistas võikalt: "Sa ei suuda vastu panna..."


Nüüd tuleb küll kriitikalaviin.

WOW

Kriitikalaviini vähemalt minult ei tule. Selline üübersalapärane osa. Tahaks kiirelt teada mis edasi saab. :)

Kena, aga 'kui' ette ei panda tavaliselt koma :)

Ma ei saa nendest tähtedest üle.

#3
You never let go...

Ricki sõrmed põimusid Nicole'i randme ümber lämmatavasse haardesse ja kiskusid ta püsti. "Sa saad üheks meist," sosistas ta masinlikult ja tugevdas haaret. Nicole karjatas ja püüdis end vabastada. "Lõpeta ära!" röökis ta paaniliselt, tundes, kuid veri aegamisi ringlemise lõpetab.
Noormehe suust tuli kuuldavale sisin ja ta lükkas neiu kiirelt eemale. Tüdruk nägi vaeva, et mitte tasakaalu kaotada ja taastanud viimaks balantsi, suunas ta põletavad silmad Rickile. "Mis toimub?" surus ta läbi hammaste. Tulest levivad sädemed hõljusid õhus ja sattusid neidisele silma, mis panid ta ägedalt silmi pilgutama. Selle tulemusel tekkisid ta ripsmetele helkivad pisarad.
Siiski ei lasknud ta end sellest häirida. "Räägi! Mis toimub? Mis mõttes üheks teist? Miks te nii käitute?" pahvatas ta raevunult ja lähenes noormehele. Rick tõmbas suure sõõmu süsist ja kahjulikku õhku sisse ning tõi kuuldavale raevunud möirge.
Nicole taganes paar sammu ja põrkas kellegagi kokku. Pööranud ringi, vaatas talle otsa sama kahvatu naha ja verdtarretavate silmadega blond tüdruk, kelle käsi automaatselt ümber Nicole'i kõri sulgus, näoilme vihast vahutav. Kägistatav kriipis blondi sõrmed veriseks, kuid see ei paistnud seda tundvadki. Niisiis peksis ta teda jalgadega, kuid ei tabanud ühtki nõrka kohta.
Ühel hetkel jäid kõik vait ning liikumatuks. Ka Nicole ei julgenud mingit heli tekitada. Sekundi murdosa jooksul hakkasid kõik jälle liikuma, kuid nüüd täiesti tasaselt, peaaegu hääletult ning kadusid ükshaaval pimedusse. Blond pillas neiu maha ning kui nad kõik ära olid põgenenud, jäi Nic mudalompi lebama, tulesädemed silmi sihtimas ning kurk põlemas.

Jahedusest õhkavad plekk-katused aurasid, päike võõpas tuhmidele majakatustele erksamaid toone ja õrn tuul lendles üle linna. Nicole'i silmad läksid lahti aeglaselt.
"Ja ma olen ikka siin," tekkis tüdruku pähe esimene mõte, kui ta end aegamisi püsti ajas. Paugupealt ilmusid ta silme ette pildid eilsest õhtust ja ta surus silmad hetkeks kinni. Teda valdas hirm. Mis seal koolis ometi toimus?
Seal tükk aega istunud ja mõtisklenud, julges ta viimaks püsti tõusta ja edasi astuda, sammudes kaarega vaibast mööda. Vahetanud kiirelt riided, väljus ta toast ja lukustas selle, hakates fuajee poole kõndima, samal ajal hobusesaba punudes. Ta pooleldi kartis sinna minna ja arvestades eelmise õhtu sündmusi, oli ka põhjust.

Jõudnud ruumi, tardus ta teist korda sama koha peal. Kõik oli nii, nagu esimene kord. Valgust kiirgas pimestavalt ja tuba oli täis lõbusat suminat ning säravaid inimesi. "See ei ole võimalik lihtsalt!"
"Nicole!" Neiu pöördus järsult ringi ja kohkus tagasi, silmitsedes umbusklikult Ricki. Noormehel oli ikka see õõvastav rõõmsus näole teibitud ning ta ei käitunud mitte raasugi nii, nagu eilsel õhtul. "Rick. Mis sul eile viga oli?" sisistas Nicole käsi rusikatesse surudes. Poisi naeratus tuhmus veidi, kuid ei kadunud. "Eile õhtul? Mis eile õhtul oli? Ja kus sa olid? Ma ootasin sind fuajees," vastas ta oma täit õnnelikust taastades.
Tüdruk seisis nagu kohale naelutatud, suu paokil ja pilk Ricki jõllitamas. "Aga sa... Sa olid... Ja üks blondi üritas mind t a p p a!" karjatas ta hämmastunult, pälvides kõikide ruumis viibivate isikute tähelepanu, kuid see lahtus kiirelt.
"Mis sa räägid!" ajas nooruk tagasi ja võttis Nicole'i oma käevangu. "Sa nägid lihtsalt halba und. Lähme sööme midagi, siis hakkab parem."
"Väkk!" mõtles tütarlaps tusaselt. Ta vihkas, kui teda lapsena koheldi.


I think... et ikka kriitika.

põnev, põnev.

padjanägu, [h] kirjutas:

wtf.
(ma lihtsalt andsin teada, et ma ka loen. )

Suht sama siin.

Kirjastiil meeldib, palju parem, kui osadel siin. Kuigi jutt liigub vägagi kiiresti. Alles kolmas osa ja draama laes.

Suhteliselt sündmustevaene osa siis.

#4
Be careful, where you step...

"Vau. Päriselt ka," käis Nicole'i mõtetest läbi, kui ta hiiglaslikku sööklasse astus. Ruum oli pooleldi täis ning üsna jaheda õhkkonnaga. Seinad olid kahvastusinist värvi ning kohati pragunenud värviga, mis tekitas seina ebamäärased vaod. Lauad olid korrektsetes ridades üle terve söökla, valmistatud heledast puust. Kõige tagumises ääres oli pikk klaasiga kaetud lett, mille taga askeldasid noored valgete kitlitega naised.
"Okei, meie sööklas küll nii kõrgklassilisi söögitädisid polnud," turtsatas neiu peas ja astus paar sammu edasi. Kirtsutanud kergelt nina, pöördus ta ohates Ricki poole ja küsis: "Kus me istume?" Noormees noogutas peaga ühe aknaaluse laua poole, kus istusid kaks tüdrukut ja üks poiss. "Okei," venitas Nicole ja sammus aegamisi laua poole.
"Tore, et me süüa võtame," pomises ta tusaselt. Hetk hiljem varises ta õlale raske käsi ja kostus mahe hääl: "Küll me jõuame." "Issand, kas see Härra Perfektne-Rick kuuleb absoluutselt kõike?"
Viimaks istusid nad laua taha ja see andis Nicole'ile võimaluse kaaslasi uurida. Kahest kõrvuti istuvast neidisest parempoolne oli päevitunud jumega, läikivmustad lokid õlgadel voogamas. Teine tütarlaps oli liivakarva sasipea ja hõbehallide sügavate silmadega. Tüdrukud vestelesid tasasel toonil elavalt. Kolmas, noormees, oli aga teistest veidi eemale tõmbunud, kritseldades midagi tuima pilguga kulunud märkimikusse.
"Naomi," Rick viipas peaga poisipeaga tüdruku poole, "Marion ja Benjamin; lühidalt Ben. See on Nicole." Nicole nõksatas kergelt peaga ja näris õrnalt alahuult. Mis ta nüüd ütlema? Kuidagi inglispäraselt tervitama? Aktiivselt vestlusesse süvenema? Vaikides juuste taha varjuma?
"Kena tutvuda, Nicole," lausus Marion selge ja maheda häälega, kiiskav naeratus näol. "Eino tore. Siin koolis on ka mõni inimene, kes täiesti hullunult ei naerata?" Siiski manas ta näole lahja naeratuse ja kostis: "Eem, jah. Tore tutvuda..." Seejärel keeras ta pead veidi kõrvale ja pomises: "Mitte."
Nicole ei söandanud nendelt inimestelt enam küsida, kas eile õhtul nähtud vaatepilt oli meeletult veider uni või tõesti mingil seletamatul kombel toimus selles koolis äärmiselt kahtlaseid asju.
Nähes, et söögipoolist polnud sealt loota ja vestlus tammus vedelalt ühe koha peal, tõusis Nicole kärmelt püsti ja sõnas: "Mul pole söögiisu. Ma lähen oma tuppa." Seejärel kiirustas ta peaaegu joostes sööklast välja.

Aga tüdruk ei läinud oma tuppa, vaid suundus otsejoones läbi fuajee õue, kus erinevalt hommikusest ilmast, oli pöördunud tavapäraseks Inglismaa masenduseks. Tihe hall vihm tibutas märjale kruusateele ja lehised puud vappusid tuule sahistamisest ning vee kastmisest. Siiski sörkis neiu koolist pisut eemale, viibides siiski veel selle piirkonnas ja leidis tilkuvate puude vahelt kaks roostetanud kiiku, mida ta sinna saabudes oli häguselt märganud.
Ta ei teadnud isegi, miks ta täpselt siia oli tulnud. Ilmselt seepärast, et ta ei kannatanud enam seal seesolekut ja kiiged tundusid ainuke loogiline koht õues. Mis siis, et pilvetombud värvusid aina hallimaks ja vihm läks aina tihkemaks.
Neidis istus ettevaatlikult ühele libedale kiigele, mis otsekohe kõrvulukustavalt kriiksuma hakkas. Ketid, mis kiike puude okste küljes hoidsid, olid karedad, niisked ja tekitasid puudutamisel valu. Kiigeplaadid olid õhukeseks kulunud ja neid kaunistasid peegelduvad veeloigud. Mitte midagi meeldivat. Ometigi sättis Nicole end ühele alusele ja surus tossud murusse, et pisut hoogu saada.
"Pole ju eriti mugav koht. Miks sa siin oled?" kostus äkitselt tema selja tagant tuttav magus hääl. "Kuidas ta nii kiiresti siia sai?!" hüüatas ta mõtetes, samal ajal, kui tema keha läbis füüsiliselt ehmatusest tingitud värin. Kiirelt pöördus ta ringi ja vastas: "Ma ei tea." See ei olnud küll absoluutselt hea vastus ja näitas ainult seda, et Nicole võib ka täiesti segi olla, kuid hetkel ei pööranud ta sellele tähelepanu.
Marion liikus naeratades talle lähemale ja nõjatus viimaks tema kõrval paiknevale jämedale puutüvele. Neiu kulmud kerkisid pisut ning eelarvamuslik pilk mandlisarnastes silmades tekkis, kuid see võis ka Nicole'i ettekujutlus olla.
"Okei," vastas ta esialgu, kuid jätkas siis: "Rick rääkis, et sa olid mingit õudukat näinud. Keegi tahtis sind tappa ja värki." Nicole võpatas märkamatult ja muigas teeseldult. "Nojaa, vahel on elav kujutlusvõime," kostis ta nii lõbusalt kui sai, kuigi polnud üldse veendunud siiski unenäo ja reaalsuse tõenäosuse vahekorras.
Marion astus kaks sammu lähemale, seistes nii ohtlikult Nic'i näo lähedal. "Ära nüüd ära ehmu... Aga see polnud uni. Ole ettevaatlik." Tüdruk silmitses momendi teist, naeratas ja pööras ringi, et eemalduda. Nic'il jäid sõnad kurku kinni ja suu põles. Tema sees lahvatas hirm ning aju lõpetas töötamise. "Mi-mis... mõttes?" suutis ta viimaks välja köhida, ülejäänud keha siiski keeldumas talle reageerima. Marion seisatas ja vaatas üle õla, tasaselt sõnades: "Ole lihtsalt ettevaatlik."


Ikka vist... kriitikat.

#5
Just look behind you.

Vihm ladistas teravalt vastu Briminghami Kolledzi kõiki aknaid ning väljas oli vihma välja arvates peaaegu haudvaikne. Autod ei sõitnud tossates ringi, kooli ees laiuval platsil valitses tühjus ja vähestes majaakendes kumas tuli.
Nicole istus oma toas voodil ning silmitses halle piisku, mis vastu klaasi paiskusid. Tema kõrvades kisas vali muusika, mis tulenes kõrvaklappidest. Tühi pilk sügavsinistes silmades vaatas kusagile kaugustesse, kuid tüdruku mõte töötas palavikuliselt. Kõik oli segi paistatud ja tuhanded küsimuse kihutasid meeletult tema peas ringi. Teda ajas osaliselt närvi see, et ta ei teinud siiani vahet reaalsusel ja kujutlusvõimel ning pisike kild tema ajust pidas toimunut vaid unenäoks. See kild lootis meeleheitlikult, et mingil ajal – loodetavasti varsti – ärkab ta oma ajaloolises toas lagunevas baldahhiin-voodis ning läheb rõõmsalt vanasse kooli, et suhelda edasi normaalsete klassiõdede- ja vendadega ja elab täiesti tavalist kuueteistaastase elu. Aga see oli vaid pisike killuke.

Nicole tõusis viimaks püsti ja pillas kõrvaklapid mannaroosale päevatekile. Ta vihkas seda värvi, kuid see oli kindlasti hetkel tema kõige väiksem probleem. Tegelikult oli terve tuba üsna heledates toonides; mõned asjad olid kahvaturoosad, enamus kaldus siiski perfektse valge poole. Siidikardinad täissuuruses akende ees, mille tagant laius imeline vaade kooli platsile, olid aga sobimatult türkiissinakat tooni. Aga tütarlast ei häirinud pisikesed sisekujunduse vead.
Ta astus paar sammu edasi, põlvitas siledale parkettpõrandale ja libistas sõrmeotstega üle vaiba. See tekitas karedat ning kriipivat tunnet, kuid mõjus nagu tavaline kõva vaip. Kui eelmine kord oli see sundinud Nic’is maad võtma alandlikust ja hirmu, siis seekord oli ainuke tunne, mis teda valdas see, et see põrandakate on äärmiselt totralt valitud, sest seda on pisut valus puudutada.
Neidis tõusis sujuvalt püsti ning sammus paar sammu raamaturiiulini. See oli pilgeni täis topitud luule-, filosoofia- ja mõtteteradest koosnevate raamatutega, mis Nic’is karvavõrdki huvi ei äratanud. Ta sirutas käe ühe sametpunase kattega raamatu poole, mille seljal ei olnud kirjas ei pealkirja ega autorit, kuid tema katsed seda uurida nurjusid, sest raamat oli nagu riiulisse kiilunud. Siiski ei loobunud ta nii kiirelt ja kangutas jonnakalt eset riiulist välja. Viimaks põrkus ta järsult tagasi ning potsatas pehmele voodile. Hämmastunult jäi ta raamaturiiulit vahtima.

Punane raamat oli pisut riiulist välja nihkunud ja see vallandas mingi mehhanismiga kapi, mis tulistas osad raamatud suvaliselt välja ning hakkas aeglaselt end teisipidi keerama. Kui riiul oli end piisavalt pööranud, et sealt oli võimalik läbi lipsata, jäi see tuimalt seisma ning seejärel jäi kõik haudvaikseks, sest isegi vihmapiisad, mis aknale peksid tundusid tasasemalt kõlavat. Nicole istus mõne hetke jahmunult voodil ja tõusis siis aegamisi püsti, hakates pimeduse poole sammuma. Tema silmades peegeldus segunenud hirm, jahmatus ja hämmastus.
Kohe, kui neiu oli end seina ja riiuli vahelt avanevast praost läbi libistanud, tundis ta enda ümber mähkuvat jäist õhku. Ta tõmbas sõrmeotsadega üle kiviseina, mis oli sama jahe ja konarlik, nagu oleks keegi sinna augud sisse raiunud. Tüdruk liikus mõnda aega mööda tühja külma koridori ning jõudis lõpuks tolmukorraga kaetud vana ukse juurde, mis oli paokil ning selle vahelt kiiskas eredat valgust.
Nicole kogus end hetke, tõmbas kopsud täis põletavalt külma õhku ja avas ukse. Vaatepilt pani tema sisikonna koheselt keerama ning ta tõmbus hetkeks tagasi. Seejärel astus ta vapralt uksest sisse ning jäi sealt avanevat pilti hämmastunud pilguga jõllitama.

im still reading this.

Ma loen ka seda edasi. :]

See on tõsiselt ulme :D Ootan põnevusega mis edasi saab

#6
Everything can change.

Ruum oli väga kõrge laega, millest kiirgas valgust, kuid laealune oli kaetud valge linaga, seega paistsid lambid sealt läbi hägusemalt kui oleks pidanud. Seinad laiusid kaarena, muutes ruumi täiesti ümaraks ja olid värvitud silmipimestavalt valgeks. Kõige keskel oli üsna madal poodium, millel seisis arvuti. Põhjus, miks Nicole soolasambakas tardununa ukse juures seisis, asetses seinte ääres. Samamoodi nagu seinad ise, paiknesid kaarena seal ääres elusuuruses ristkülikukujulised kastid, mis olid ääreni täidetud piparmündirohelise vedelikuga. Kuid see polnud veel asja kõige jubedam külg.
Igas kastis hulpis üks inimene, kellele oli suhu kinnitatud jäme toru. Inimesed tundusid olevat uimastatud, sest nende silmad olid kinni, käed rippusid lõdvalt külgedel ja nende lõuad olid rinnale vajunud.
Kui Nic esmasest jahmatusest oli veidi toibunud, uuris ta karpides hõljuvaid kehasid ning sai ühel hetkel aru, et kõik isikud, kes olid sinna topitud, käisid Birminghami Kolledzis õpilastena. Neli kõige tuttavamat inimest olid kõrvuti kapslites. Rick, Ben, Naomi ja Marion.

Äkitselt tundis neiu, kuidas keegi ta varrukast ühe kapsli taha tiris. Ehmudes veelgi rohkem, pööras ta pilgu koheselt inimesele, kes teda kiskunud oli. Talle vaatas otsa tuhmblondide juustega noormees, kellel olid imekaunid näojooned, kuid hetkel olid need kahtlustavad ja pisut murelikud.
„Kes sa oled?“ küsis ta tungivalt ja haaras igaks juhuks Nic’i randmest tugevalt kinni. Tüdruk surus hambad risti ja püüdis valu, mida tekitas noormehe haare, ignoreerida. „Miks ma peaks sulle ütlema?“ sisistas ta vihaselt ning üritas meeleheitlikult kätt lahti raputada. Poiss vaatas talle sügavale silma, tekitades neidise silmadesse põleva tunde. Seejärel paistis ta rahunevat ning lasi haare lõdvaks, tõmmates käe ära.
Nicole libistas teise käega üle randme, mis oli kergelt punakaks tõmbunud. „Kes sa ise oled?“ küsis ta noorukit umbusklikult seirates. Poiss hingas sügavalt sisse ja surus käe neiu suule. „Ole praegu tasa,“ sosistas ta. Hoolimata väga tasasest häälest, kõlas seal midagi, mis käskis tüdruku talle kuuletuma.
Noormees tõusis aeglaselt püsti ja vaatas kasti tagant välja. Ruumis oli kosta vaikset jutupominat ning keskele vaadates oli näha kahte meest. Esimesel olid paksud hallikaks tõmbuvad juuksed, valge kittel ja päevitunud nahk. Teine oli pea peale silutud pigimustade juustega ja ta kandis maasikapunast triiksärki.

Kui mõni minut oli mööda läinud, tõmbus nooruk kasti taha tagasi ja vaatas Nicole’ile otsa. „Kuula nüüd mind hoolega. Me peame siit nii kiiresti, kui võimalik jalga laskma. Ma seletaks kõike hea meelega, aga meil on siin oht vahele jääda, seega me peame tegema kõike kiiresti ja vaikselt. Tule lihtsalt minu järgi,“ kõneles poiss kiirelt ning tõmbas tütarlapse järsult kapsli tagant ära. Nicole oli täielikult ära ehmatatud ega tahtnud absoluutselt kuuletuda võhivõõrale, kes võis teda lõksu vedada. Kuid kui ta oleks seal kära tekitanud, oleks mehed ruumi keskel neid märgata ja mingi hirm temas tekitas tunde, et see oleks olnud äärmiselt halb. Isegi kui ta ei teadnud, kes need mehed on, mida nad seal teevad, kas nad on ohtlikud või miks on kõik kooliõpilased rohelise veega täidetud kapslites kinni.
Nad hiilisid kikivarvukil tippides kastide tagant samasuguse ukse poole, nagu oli seda uks, millest Nic oli sisenenud. See oli tegelikult üsna lihtne, sest mehed olid liiga ametis oma vestlusega ning põgenejad kõndisid peaaegu hääletult.
Jõudnud väljapääsuni, lipsasid nad mõlemad uksest sisse ja poiss tõmbas ukse kinni. „Nii. Ma viin su nüüd enda tuppa ja sa lähed sealt tagasi oma tuppa, kus iganes see ka ei asuks, kuna sa käid ilmselt ikka Birminghamis. Sa pead unustama absoluutselt kõik, mida nägid ja tulema täna kesköösel kooli fuajeesse. Ma seletan sulle siis kõik ära.“ Nicole hingas sügavalt sisse ja noogutas märgatavalt. Seejärel kiirustasid nad noormehe tuppa, mis oli peaaegu identne tüdruku toaga, aga poiste toad oli ilmselt mururohelistes ja valgetes toonides.
Kui Nic hakkas ära minema, vaatas ta korra veel noormehele otsa ja küsis: „Sa pead mulle oma nime ütlema.“ Noormees heitis talle tõsise pilgu ja pomises: „Õhtul ütlen. Mine juba.“ Näitsik turtsatas ja tõmbas poisi toa ukse kinni, peaaegu joostes oma toa poole, sest see, mida ta just kogenud oli, tekitas temas nii segaseid tundeid, et ainuke, mis ta teha suutis, oli voodis lamamine ja lae vahtimine.

Tänud.


Täiskuu siras sametisel taeval, valades hõbedase valgusega üle ka need toad, kus tuled juba kustunud olid. Vihm oli lõppenud ning seetõttu oli kõik haudvaikne. Ainuke heli Nicole’i toas oli kella tiksumine, mille teravad osutid näitasid viiskümmend minutit kella üheteistkümne peal. Kümne minuti pärast oleks ta pidanud fuajee poole kõndima.
Aga näis, et tal polnud kavaski end liigutada, sest viimased kaks tundi alates sellest, kui ta tuppa oli saabunud, oli ta voodil lebanud täiesti liikumatult, pilk lakke naelutatud. Enamus tema jäsemetest olid juba kanged ning silmad kipitasid. Kuna ta terve õhtu vältel akent avanud ei olnud, tõi see tuppa läppuva õhu, mis omakorda põhjustas higi neiu laubal ja kaelal, kuhu olid kleepunud tema blondid juuksesalgud.
Kui veel viis minutit oli möödunud, purustas piinava vaikuse siiski üsna tasane aevastus, mis oli esimene liigutus Nicilt viimase paari tunni jooksul, sest sisseharjunud tavaliste viisakuskommetega kerkis neidise käsi automaatselt suu juurde.
Pärast seda sai ta elu sisse ja ajas end aegamisi voodilt istukile, tundes igal sekundil mõnda liigest raksumas või läbistas seda hetkeks liigutamisest tekkinud valu. Siiski suutis ta end kuidagimoodi püsti seisma saada ning paar sammu peegli poole astuda. Pilt ei olnudki nii kohutav. Juuksed olid küll igale poole sorakil ja nägu pisut õhetav, kuid kammimisega sai selle välja ja miks peakski mingit kutti, keda ta oli kaks tundi tagasi mingisuguses kahtlases laboris kohanud, huvitama tema välimus? Siiski sundisid kombed teda juustest harjaga läbi tõmbama ning näo jaheda veega üle loputama.

Viis minutit peale keskööd sammus ta kottpimedas koridoris edasi, sõrmed seinu kobamas. Nii ebavalgustatud kohas oli siiski pisut raske orienteeruda, kuid hakkama pidi ju saama. Jõudnud viimaks fuajeesse, neelatas ta kergelt ja astus täpsuse huvides massiivse välisukse juurde, jäädes noormeest ootama.
Umbes veerand tundi hiljem silmas juba kergelt tüdinud Nicole pimedusest lähenemas hägust siluetti. Loomulikult oli tema esimene oletus see, keda ta ootas, kuid seejärel torkas talle pähe mõte, et tegu võib olla ka pimeduses inspekteeriva professoriga, kes meelega ringi uitab, et tabada öösel keelatud ajal ekslevaid noorukeid. ’Küll ma olen paranoiline,’ mõtles Nic irooniliselt, kuid varjus siiski tumedamasse nurka. Seal sündis juba järgmine idee, et kes käis kontrollimas neid öösel laternatega möllavaid õpilasi, kellest üks oli teda kägistada üritanud? See keeras kõik taas vastupidi.
Kuid päästes tütarlapse järgmistest hiilgavatest mõttevälgatustest, jõudis kuju juba piisavalt lähedale, et võis näha sassis liivakarva poisipead ning morni ilmet. Nicole astus nurgast välja, põsed tulitamas oma nõmedatest ideedest. Pimeduse tõttu oli aga näha vaid tema näojooni. „Oledki siin,“ sõnas noormees võimalikult tundetult, kuid Nic kuulis siiski hääles kerget pettumusenooti. „Olen jah,“ vastas ta salvavalt, libistades käed rinnale risti. ’Ise käskisid tulla ju,’ mõtles ta mürgist pilku noorukile saates, kuid loobus siis solvavast hoiakust, mõistes, et poiss ei pane seda ilmselt tähelegi.
Kostus õrn ohe ning seejärel liikumine fuajee diivanite poole. „Tule siia siis,“ käsutas noormees pahuralt ja vajus veinipunase nahkkattega sohvale. Kallutanud pea hetkeks kuklasse, astus Nic talle järgi, sättides end diivani teise otsa. Noormees ei kavatsenud seda tähele panna ja ohkas vaid uuesti, alustades juttu: „See, mis ma sulle nüüd räägin, on äärmiselt tähtis ning salajane info, millega sa kusagile laiama ei lähe, vaid hoiad enda teada ja kui võimalik, siis mõne aja vältel üritad unustada. Sa ei piiksata mitte kellelegi sõnagi. Kui sa just endale ise ei soovi hauda hakata kaevama.“