Kelder, I päev

Eessõna:
Kindlasti arvate te seda juttu lugedes, et ma olen täiesti andetu kirjanik, kuid olgu öeldud, et selle jutu eesmärk pole olla kirjanduslikult stiilipuhas või mida iganes. Võtke seda juttu pigem kui ellujääja päevikut, kes imetillukeses vangikongis (elik keldris) istudes üksindusest lolliks hakkab minema. Kui selline lugu tuleks mõne kuulsa kirjaniku sulest, peaksid tõenäoliselt paljud seda lugu üsna geniaalseks, kuid kuna seda kirjutab minusugune tundmatu torujüri, peate te seda ilmselt parajaks soperduseks.

PS. Tegemist on mingil määral autobiograafilise teosega.

Veel paar tundi tagasi jalutasin ma rahulikult põldude ja talude vahel mööda vaikset külavaheteed talu poole, milles juba minu vanavanemad elasid, nautides linnulaulu ja võrratut maikuuõhtust päikeseloojangut. Nüüd olen sunnitud istuma hämaras, mõne ruutmeetri suuruses muldpõrandaga keldris, mida pean jagama isa, väikese kartulihunniku ja mõne ämblikuga. Kuigi vingumiseks pole põhjust, see kelder päästis mu elu.

Kui ma kella seitsme ajal väljas jalutasin, oli päike, nagu juba mainisin, vaikselt loojumas ning taevast kattis oranžikas kuma. Mingi füüsika-jama, päikesevalgus murdub atmosfääris ja punased kiired murduvad kõige vähem bla-bla-bla… Tähtsusetu jura, ma ei tea, miks ma selle lause üldse kirjutasin. Okei, proovin tähtsama jutu juurde jõuda… Jalutasin mööda teed kodu poole, vaatasin, kuidas oranžikas päikesekuma taeva piltilusaks maalis ning märkasin äkki, et üle põllu lõi mingi maja akendest järsku leek välja, tulemöll läks lahti. Imelik, sest varem mingit suitsu sealtpoolt ei tõusnud. Kahjuks oli see vaid kõige imeliku algus.

Jõudsin mõnisada meetrit edasi kõndida ning olin juba enda maja juures, kui uuesti selle põleva hüti poole vaatasin. Enam ei põlenud mitte maja, vaid põld, mis seda maja meie talust eraldas. Ja leek oli ületanud juba vähemalt pool põldu ning liikus kiirelt minu suunas. Kõige uskumatum asja juures on see, et leek liikus sirge müürina!

Ma ei tea, kuidas, aga ma otsustasin, et jooksen tuppa, et isale asjast teatada. Sellist asja nähes ei osanud mõistus enam midagi tarka teha, nii et võtsin vist päris asjaliku otsuse vastu. Kui tuppa jõudsin, siis nägin enda üllatuseks, et isa magas. Muidugi, et ta magab, kui terve päev on õllepudeliga käsikäes möödunud. Kurat võtaks, katsu sa purjus inimest üles ajada, kui ta õllemagusaid unenägusid näeb. Togimise-nügimise ja karjumise peale ta ei ärganudki ja ma olin juba mõtlemas, et tühja sellest, lähen vaatan parem, kaugele leegid juba jõudnud on, kui märkasin, et leegid tantsisid juba akna taga, jättes võrratuid punakaid varje nii aknaraamile, lakke kui ka seintele. Kõikjale. Kui tuli vaid kõike maha ei põletaks… tulemöll on ju kuramuse kaunis!

Aga jah, leegid akende ümber tantsimas juba… tuli kiirelt tegutseda ning läksin võtsin köögist ämbrist kruusitäie vett, mille isale näkku viskasin. See oli piisav äratus. Ta jõudis juba suu avada, et karjuma hakata, kui ma ütlesin, et vaata õue, mitte ära hakka siin lõugama. Selle peale jäi ka tema mõneks ajaks suu ammuli vahtima ning küsis mõne aja pärast minult, mis toimub. Kuramus, kui ma isegi teaks!

Ma mõtlesin juba oma väikeses paanikahoos läbi akna hüpata, et leekide eest ära joosta, nii naeruväärne, kui see ka ei tundu, kuni mul tuli mõte keldrisse varjuda. Jumal tänatud, et meie kelder maja alla oli ehitatud. Peaaegu kõigil teistel siin külas on ju kelder, nagu nad seda pooleldi maa alla ehitatud uberiku nimetavad, hoovil. Huvitav, mis teistest praeguseks saanud on? Keegi peale minu ja isa elus ka on…?

Kui mõte keldrisse pugeda tuli, ütlesin seda ka isale. Vastuseks sain midagi sellist, et kui me just küpskalkuniteks ei taha saada, siis ei jää tõesti midagi muud üle. Nii me siis tegimegi - suundusime isa magamistoast kööki, et sealt keldrisse varjuda. Keldriluuk asus köögis otse söögilaua all, nii et selle lahti saamine oli paras probleem. Kui me lõpuks selle lahti saime kangutatud, märkasin ma, et isal on õllepudel käes. Saku Blond, tema lemmik. Kaheliitrine. No okei, kui see sulle nii tähtis on, eks sa võta ta siis kaasa. Ja siis tuli mulle meelde, mis ma tema äratamiseks tegin – viskasin kruusitäie vett näkku! Jah, just! Veeämber on siinsamas köögis, võtan ka selle keldrisse kaasa! Kurat teab, kaua me seal olema peame ning janusse surra oleks üsna nadi.

Ütlesin ka isale, et võtame veeämbri kaasa. Alguses ta vaidles vastu ja ütles, et tal on õllepudel, talle sellest piisab. Sel hetkel lõi leek elutoa aknast klaasiklirina saatel sisse! Klirr! Isa ütles - tühja sellest ämbrist, tule roni keldrisse! Tühja sellest keldrisse ronimisest, kui ma seal varsti janusse suren! Niisiis haarasin ämbri kaasa ning ulatasin selle isale, samal ajal öeldes, et tema võib oma õlut juua, aga mina keldris hallitades seda teha ei kavatse. Vastutahtmist võttis ta ka ämbri vastu ning siis võisin ka ise keldrisse peitu pugeda. Sel hetkel, kui ma keldrisse sisse jõudsin ja luuki kinni tõmbaba hakkasin, lõid leegid ka köögiakna puruks ning hakkasid usinalt akna all olevat lauda sööma. Tõmbasin keldriluugi kinni, sättisin ennast kuidagi enamvähem mugavalt keldrisse ära ning jäin edasist sündmuste käiku pingsalt kuulatama.

Jumal tänatud, punane kukk ei tegutsenud kaua, tõenäoliselt kõige rohkem kümmekond minutit. Kuigi ega palju puudu ei jäänud, et meie väike tulikuumaks köetud kelder ka hapnikust tühjaks oleks imetud. Juba ahmisimegi isaga õhku nagu kuivale tõmmatud kalad, nii et palju lämbumissurmast puudu ei jäänud. Veidi pärast tulekahju käis meist üle paduvihm ja äikesetorm. Vaene äike, tal polnudki kuhugi sisse lüüa, kõik oli maha põlenud! Haahaahaaaaa!

Kurat, alles nüüd märkasin, kõik mu käekarvad on kuumuse käes ära kõrbenud. Käevarsi katavad vaid mustad ärakõrbenud täpikesed… Kõik katmata karvad mu kehal on ära kõrbenud! Vähemalt ninakarvad, milledest vabanemine mulle alati kohutavat valu valmistas ja millel ma parem kasvada lasin, olid soovimatud. Aga kulmud, juuste otsad, ripsmed… Ei, seda ma küll ei tahtnud!

Ahjaa, seda ka, et mu isa väike armas koer (taksi ja mingi muu krantsi segu, ühesõnaga krants) põles ka sisse. Temast on mul küll väga kahju, aga mida ma teha sain, kui ta ennast kuskile ära oli peitnud! Üsna kohe peale keldrisse pugemist kuulsime üle leegi käes piinlevate puitkonstruktsioonide pragisemise ka koera kiledat ja kaebliku ulgumist. Või mina ei tea, kuidas seda jubedat, piinlevat heli nimetama peaks.

Mingite hiirte ja rottide valust pakatavat piuksumist oli ka kuulda, aga see jättis mind üsna külmaks. Enam ei sega nad vähemalt mu und. Kui just mõni neist rauast polnud. Raudhiir, on hirm talle võõ-õõras!! Haa!

Kurat, ma pole veel kolme tundigi siin keldris istunud, aga juba hakkan vist lolliks minema. Või on see mingi alateadvuslik kaitseinstinkt, et sellises olukorras kõige peale naerma hakkan, et mitte masendusse langeda? Kurat seda teab. Ega ei huvita ka! Lõbusas tujus ongi parem olla, kui masetseda!

Mul jäi vist sündmuste jutustamine pooleli? Koer ja hiired? Selle sain kirja, nagu näha. Mis siis järgmisena juhtus… mis siin ikka juhtuda sai… maja põles edasi, temperatuur keldris aina tõusis ja õhku jäi aina vähemaks. Õige pea kostusid valjud raksatused ning oli tunda mõningast vappumist. Maja andis kuskilt järele. Sellele järgnes veel päris mitu raksatust-rappumist, neist kõige valjem oli kuskil vahepeal. Siis oli tunda, et tugitalad köögi kohal järele andsid ja lagi siin sisse vajus. Välisseina jäi vist õige pisut püsti, sest praegu on võimalik keldriluuki umbes-täpselt kümne sentimeetri jagu avada. Ma usun, et sissevajunud lagi toetub välisseina peale.

Kui leegid vaikisid ja vihmapiisad vastu maad taguma hakkasid, proovisime isaga keldriluuki lahti saada. Kuigi lükkasime täiest jõust, ei liikunud see rohkem, kui kümne sentimeetri võrra! Kurat küll! Aga nii palju me nägime, et see vihm oli uskumatult tugev. Isegi mu isa ütles, et ta pole kunagi nii tugevat vihma näinud! See ei tundunudki eriti vihma moodi. Tundus hoopis, nagu oleks meile ämbrist vett pähe kallatud. Kui isegi mingid vihmapiisad olid moodustunud, siis olid need nii tihedalt, et neid peaaegu ei olnud võimalik üksteisest eristada. Kui sellist vihma pikalt oleks sadanud, siis oleksime vist siin keldris ära uppunud, kuid õnneks kestis ka see vaid korraks. Kuigi paar lompi see keldri muldpõrandale tekitas, nii et täna öösel pean ma pori sees magama. Ruihh-ruihh! Põssa-põssa-põssa…

Ja see äike, mis tegutsema asus, kui vihm väiksemaks jäi! Kui müristamist poleks olnud, oleksin ma arvanud, et meid valgustatakse prožektorist, mis aegajalt sekundi murdosaks ära kustub. Pikne sähvis ja kõu kõmistas vahet pidamata. Kes teab, mis veel tulla võib? Maavärin? Tornaado? Vulkaanipurse? Või hoopis tuumatalv? Radi-ridi-ralla, pakane on valla!

Kui keegi kunagi seda jutustust lugema peaks, siis tahab ta kindlasti ka teada, milline näeb välja see kelder, kus me praegu pesitseme? Kuigi too inimene, kes meid koos selle jutustusega leiab, näeb isegi, milline see kelder välja näeb. Aga kõik ei pruugi seda näha, nii et paar sõna võiks ju sellest kirjutada? Või mis te arvate? Ah, mind ei huvitagi, mis te arvate! Mul pole nagunii midagi targemat teha, kui kirjutamine… Nagu ma seda vist juba paar korda maininud olen, on see kelder muldpõrandaga. Lisaks muldpõrandale on siin veel paekivist laotud seinad ning laeks on köögipõrand. Kõrgust on sel keldril kõige rohkem poolteist meetrit. Põranda pindala on umbes 3x2 meetrit, mille ühes otsas umbes 1x2 meetrit võtab enda alla väike kartulihunnik. Seemnekartul, mille me see nädalavahetus maha kavatsesime panna. Nende kuramuse kartulite pärast ma siia tulingi, isale appi! Mees, kel süda haige, ei jõua ju üksinda seda tööd ära teha… Aga kui tulemata oleksin jätnud, võib-olla oleksin praegu Tallinnas ja ei teakski midagi sellest, mis siin toimus? Samas võib ka nii olla, et isegi kogu Tallinn on maha põlenud. Olgu mis on, praegu istun ma keldris kinni ja see on tõde.

Lisaks kartulihunnikule on siin mingil põhjusel ka mõned moosi- ja kurgipurgid ja isegi paar pudelit punasõstra- ja õunamahla. Leppisime isaga kokku, et õunamahl on minu, punasõstramahl on tema. Mulle ei istu nii hapud asjad, nagu talle.

Kindlasti tekib teil küsimus, kuhu ma oma juttu kirja panen… Noh, keldris vedeles ka kaks pooleldi rottide poolt ära näritud vana paberirulli, eks ma nende peale kirjutan. Ühe paberirulli külge oli teibiga pandud ka neli pastakat. Arvatavasti jõuan ma kõige rohkem kaks neist tühjaks kirjutada. Kuigi kirjutamine on siin ainuke tegevus, mida ma lisaks isaga jutu vestmisele teha saan, ei ole see eriti mugav. Ainsaks valguseks on keldriluugi vahelt sisseimmitsev valgusvihk. Kui isa ärkvel on, siis ma eriti kirjutada ei kavatse… mulle ei meeldi, kui inimesed teavad, et ma midagi kirjutada suudan. Vahest ainult paar sõpra on minu seni kirjutatud soperdusi lugenud. Kui ma siit keldrist eluga välja pääsen, siis ei näe seda juttu ilmselt mitte kellegi silmad. Hävitan selle kuidagi ära.

Isa on ennast juba ühe seina äärde kerra tõmmanud ja magab seal. Täna ongi ta suurema aja sellest, mis me keldris veetnud oleme, maganud. Kui vahepeal silmad lahti teeb, siis võtab lonksu õlut ja jääb uuesti magama. Nii palju on tal veel õlut, et homse hommikupooliku suudab ta ka unise peaga üle elada, aga peale seda on ta sunnitud kaineks saama. Enam ei saa ju õlle järgi minna, kui see otsa saab. Mõnes mõttes on kahju… Kui ta magab, siis ei pea ma kuulama lugusid sellest, kuidas ta juba 13-aastane keskkoolipidudel käis ja sõjaväes leivalõikajana kuningana elas. Kõiki ta jutte olen ma kuulnud vähemalt 178 korda, aga ta räägib neid endiselt. Ilmselt juhtus tolle kõva elumehe nooruspõlves vaid paar huvitavat intsidenti…

Valgus hakkab liiga hämaraks muutuma, varsti peab kirjutamisega lõpetama. Võib-olla kümme minutit veel, kauem küll ei näe kirjutada. Teate, kirjutamine on tegelikult päris hea tegevus. Alles nüüd, kus mul mõte vaikselt kokku hakkab jooksma, avastasin ma, kui läbihigistatud ja mudased kõik mu riided on. Kohutav! Kui mõte kokku poleks jooksnud ja valgust jätkuks, siis ma poleks seda vist nii pea märganud. Ah, mis ma siin ikka oma mõistust piinan. Tundub, et esialgu on kõik jutustatud, proovin magama jääda!

...................................

Oeh, kaua ma nüüd kirjutamisest eemal suutsin olla? Paar minutit? Rohkem vist mitte. Kohe, kui ma pea kartulikuhjale olin toetanud, haaras mind kohutav ebamugavustunne, mille põhjustas porine põrand ja määrdunud ning higiniisked riided. Need kaks asja kombineerida ning me saame ka võrratu aroomi! Mida veel tahta?

Lisaks sellele, et mul füüsiliselt kohutavalt ebamugav on, ka mu pea muremõtteist on paks (ohhoo, isegi poeet on minus peidus). Kaua ma siin keldris elama pean? Kui kaugele see tuli levis? Mis edasi juhtuma hakkab? Nojah, need on tühised küsimused võrreldes kahe teistsuguse küsimusega. Mis mu emast saanud on? Ja mis sinust, mu glasuurike, saanud on?

Kui hästi on mul meeles see, kui me nädalake tagasi vanalinnas jalutasime ja sa mainisid, et mul on hallikas-pruunid silmad. Kui ma küsisin, mis värvi sinu silmad on, et sa pilgu minu poole pööraksid ja ma hoolikalt su silmavärvi vaadata saaks, vastasid sa, et sinised. Kui ma ütlesin, et on tõesti äärtest hallikas-sinised ning keskelt lähevad roheliseks (nagu mul pruuniks, siis tundusid sa pisut solvunud. Aga pagan mind võtaks, kas olen mina värvipime või ei tea sina täpselt, mis värvi su silmad on? Parem oleks vist see, kui mina oleks värvipime? : )

Nii… ja nüüd näen ma vaid sind oma vaimusilmas. Kõik, korras. Täna und ei tule. Muremõtted sinu saatusest hakkavad mind piinama… Oi, kuidas hakkavad… Juba piinavadki… Aga nüüd on tõesti juba nii pime, et kirjutada ei näe. Proovin magama jääda. Või siis unistan sinust, glasuurike!

Head ööd, esimene päev keldris on õhtus. Loodetavasti teisest päevast kirjutama ei pea. Kuigi ma ei usu seda hästi.


Ütleme nii, et järg tuleb kindlasti.. aga ma ei osanud seda kuhugi liigitada veel :)

Päris huvitav oli ja mulle meeldis.