Otsustasin kirjutada lühijutu, Meie juttude kogumikuks. Jagan seda teiega :)
[i]
Punane, oran¾, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, violetne- vikerkaare värvid. Elu on nii ilus, nii puhas, nii siiras. Terve maailm on mattunud vikerkaare alla. Lummav ja huvitav ühtemisi. Miks valitseb maailma hirm kui on olemas midagi sellist, mis liimib naeratuse suule? Miks tunnevad inimesed õudu ja ahastust asjadest, mis võiksid muuta tuju heaks? Kas tahtlikult, et püüda tähelepanu? Võib-olla ei oska nad lihtsalt oma tundeid kontrollida ja usuvad, et negatiivne tunne on kui südant ärritav kipitus. Ehk polegi see ainult uskumus, äkki tõde?
Poleks rõõmu, poleks ka tüdrukut, kes oli universaalne. Miks oli ta eriline? Kohe ütlen- temas ei olnud negatiivsust. Plikatirts, kes ehitas oma elu õnnele. Kuidas see tal õnnestus? Miks just tema, mitte mina? Kas on sel üldse vahet? On. Ta muutis tervet maailma.
Kui see eriline neiu sündis, südaöösel kell 00:00, jäi kogu maailm tasa. Arstid hoidsid hinge kinni. Tüdruku ema suule jäi naeratus. Loodus seisis. Liiklus peatus. Kõik oli vaikne, liiga vaikne. Kuid siis. Kostis nutt, mis paitas kõigi kõrvu. Nii ingellikult süütu hääl, nii puhas, siiras, rõõmustav. Peale seda südantsoojendavat kõla, liikus maailm edasi, kuid tüdruk- see ainus ja universaalne, seiskas armetu ja pani aluse kõige meeldivamatele tunnetele.
Ta kasvas armastava emaga ja targa isaga. Tal polnud ei vendi ega õdesid. Ta naeris, rõõmustas ja edvistas. Ei nutnud, kisanud ega õelutsenud. Ta ei tundnud selliseid tundeid. Tüdruk oli positiivne, otsast lõpuni. Kuidas? Kas miski ei muutnud teda kadedaks, vastikuks, isekaks? Ei. Kindlasti mitte. Miks peaks? Plikatirts oli tark nagu ta isa, ta mõistis kõiki liialt hästi ja ei leidnud mahti kurvastamiseks.
Mis juhtus kui tüdruku kiisuke auto alla jäi? Kas siis olid nutt ja pisarad? Ahastus ja südamevalu? Ei. Loomulikult ma ei valeta. Ta naeratas. Just nimelt, naeratas. Nüüd peate teda hulluks, miks mitte. Tal oli aga põhjus. Tüdruk tundis piiblit ja oli kindel, et kõik juhtub põhjusega. Kunagi kaotas ta oma ¹okolaadikommi kuhugile ära ja leidis selle siis kui kõige suurema magusaisuga polnud majas kommiraasugi. Siis teadis ta, et just seepärast kaotas ta oma maiuse, et hiljem mitte vesistada. Seega oli ta ka kindel, et tema armas kass läks taevasse õigel ajal, justnimelt õigel. Ta uskus seda, teadis seda, tundis oma hinges, et tema Miisuke on paradiisi leidnud ja tunneb rahu. Ja kurvastamiseks polnud põhjust. Miks muretseda, kui kõige armsaim leiab koha parimais paigas, kuhu ilmas sattuda võib.
Kas võib arvata, et piigal oli vaimne tasakaal häiritud? Puue? Mingi muu haigus? Eih. Ta oli täiesti tavaline tüdruk, tal oli sõpru, tal oli sugulasi, tal oli kõik, mis kõigil on. Niiet vaevalt teda hulluks ka pidada võis.
Välimus oli tal täiuslik. Sügavad sinised silmad, mis uputasid kõigi pilgud, säravad valged lokkis juuksed, mis olid nii mõnusalt paksud ja pikad. Ta oli kõhnuke, mitte väga pikk, kuid mitte ka väga lühike. Naeratus oli väärt kõiki maailma aardeid- nii särav ja rõõmustav, naeruga nakkav.
Kui ta sai 10 aastaseks, muutus kogu maailma pilt hetkega. 10 aastat elu, mis ei leki ei silmadest ei suust- väärtuslikum kui kuld ses viletsas elus. Jah, vilets oli teistele, kuid sellele kullatükile oli elu väärt rohkem kui keegi ilmas pakkuda suudaks- nii ilus ja kaunis tundus see.
Täpselt neiu 10-ndal sünnipäeval, südaöösel, kui tüdruk magas, juhtus kummaline sündmus. Taevatähed kustusid. Kuidas see võimalik oli? Kuid siiski, kõik kes olid üleval, olid tunnistajaks. Nii uskumatu kui see ka ei tundunud, nende endi silmad ei petnud. Kui kaua nad ka pilvi ei otsinud, ikka ei leidnud. Kas tõesti tähed haihtusid? Niisama, ei millestki? Kuid siiski, nad nägid seda, kõik juhtus nende nina ees.
Samal ajal tähtedega kadus tüdruk. Ei ole võimalik? Kuhu ometi? Eks ikka sinna, kuhu tähed. Kuhu siiski? Ma arvan, et kohta, kus puudub nii aeg, ruum kui värvid. Miks ma nii arvan? Sest juhtus uus ime, kolme päeva pärast, kui politsei otsingud lõpetas- tüdrukust polnud ju jälgegi järgi. Juhtus see, mis juhtuma pidi. Neiuke saabus koju, südaööl, räpane ja sopane. Mis juhtus? Keegi ei tea. Ma usun, et keegi ei tahagi teada.
Pärast müstilist kadumist ja tagasi ilmumist muutus nii mõndagi. Tüdruk kustus. Lihtsalt silmad lakkasid säramast, suu naeratamast. Miski muutis teda, kuid aru ei saadud, mis. Ükskõik mida toredat ei tehtud, neiu oli tõsine. Ükski lihas tema näos ei liikunud. Mis ometi oli juhtunud? Päikesekiireke kustus, vikerkaareke kadus. Värvid muutusid tuhmiks. Polnud enam särtsakat naerule ajavat plikatirtsu. Oli nõrdinud ja tõsine tüdruk, kes ei saanud sõnugi suust. Miks? Huvitav küsimus.
Kui tüdruk sai 13, südaööl kadus ta jälle. Koos temaga kuu taevast. Kuidas? KUU? Aga ometi oli see särav pallike kadunud, polnud ei pilve taga ega puude varjus. Kadunud. Lihtsalt läinud. Jälle saadeti otsimisrühm välja, et leida kadunud tütarlaps. Tulutult. Mis kadunud, see kadunud. Lein oli jällegi suur. Mis küll järgmiseks? Ehk on ta naastes vihane, kuri, õel? Hullemgi?
Kolm päeva hiljem, südaöösel, ootasid vanemad oma tüdrukut koju. Nad olid kindlad, et ka seekord ilmub taevasse kuu ja tüdruk ukse taha, olgu nii räpane kui tahes. Jah, neiu tuli, kuid oli puhtaim kui ingel. Nii ilus ja särav oli ta seal, naeratus näol. Sel hetkel teadis ema- tema õnneseen oli tagasi, tema kullakallike. Tõesti. Tüdruk muutus endiseks, temast lahkus negatiivsus.
Rohkem ei juhtunud salapäraseid kadumisi. Taevasse jäid kõik kehad, mis seal olema peavad ja tüdruk, see muretu ja õnnelik, jätkas pahade tunnete trotsimist. Tema elurõõm nakatas kõiki teda ümbritsevaid ja muutis ka kõige viletsamad elud elamisväärseks. Isegi kodutud leidsid elukoha ja tasuva töö, peale tüdruku nägemist. Mis muu see olla võis kui positiivsus, õnn, mida tüdruk levitas.
Neiuke kasvas ja tema õnn ei kadunud, see jälitas teda, ei lasknud tast lahti. Ja parem oligi, sest tüdruk muutis halva heaks, paha toredaks ja viletsa suursuguseks. Kuidas? Keegi ei tea. Ta lihtsalt säras ja naeratas. Sellest piisas.
Miks ta vahepeal muutus süngeks ja õelaks? Miks ta kadus ja tuli tagasi teise inimesena? Ma tean, miks. Tähendab tüdruk teadis. Nimelt on vaja elus tasakaalu. Jah, justnimelt. Kuri käib käsikäes heaga, ei saa olla üldini hea. Aga tüdrukuga olid teised lood. Ta oli parim. Halvim kadus ära, unustati. Tasakaal kaldus kaugele, kaugele. Elu pidi leidma alternatiivi. Ja seda ta leidis. 3 aastat oli tüdruk vastupidine oma olemusele, et terve elu koledused tasa teha. Miks? Selleks, et elu oleks balansis. Ja oligi. Kolm aastat oli pikk aeg. Keegi ei mõistnud teda, hoidsid eemale. Sellest piisas koguks eluks, et tüdruk saaks olla õnnelik kuni surmani.
Arvate, et tüdruk elas kaua? Arvake uuesti. Ta elab siiani. Kuidas see võimalik on? Ei olegi. Ta elas 100 aastaseks, siis ta kadus, lihtsalt haihtus nagu algselt 10-aastaseltki. Kuid kõik räägivad, et kui neil on tuju null, siis mõeldes sellele tüdrukule, sulab jää südamelt ja toob soojust kambritesse. Tõsijutt. Poovige teiegi. Kujutage ette sügavate siniste silmadega rõõmsalt naeratavat tüdrukut, kelle hinge ei mahu kurjust ja halba. Kujutate? On ju hea tunne? Aga muidugi. Ta elab siiani, lehvitades lumivalgeid juukseid ja naeratades soojalt, nakkavalt meile kõigile oma vaimusilmas.
Pealkiri: Hinge soojendaja 
27/5/2010, 08:25
