3 lühikest mööduvat mõtet

.../Ma tahan täiuslikku hinge, mis ei kiratseks ega tühja pärast nutma puhkeks. Võiksin pikki öötunde istuda rahutult voodi äärel, mõtted kui karusell, hing kui janus. Iga päev, uus päev, uus lootus. Iga õhtu, uus lubadus. Vahepeale jääb sisutühi edasi-tagasi sahmerdamine ning kõik haige, kaalutlev, kuid stiihiline. Kuhu ruttad, kes oled?

Olen Näotu ning istun matemaatikas. Olen Näotu ning istun bioloogias. Kolmkümmend midagi silmapaari.

Rahutu voodi äärel, sõrmed haakumas linadesse. Ühel hetkel pole enam midagi karta./...

.../Kõik kõlab nii armsasti! Tule tuul ja vii mind siit minema - aknalaual ma istun ja ootan. Tule tuul ja puhu minema kõik mured! Olen vaikselt, hääletult. Tule tuul, paita mu põski. Laman voodis ja vaatan lakke. Mureneb. Tule tuul, vii mind siit minema, ükskõik kuhu, aga vii mind siit minema! Oled külm, lõikad läbi mu naha ning sama kiiresti sa kaod… Istun aknalaual ja ootan./...

.../Viibisin seal, kus laius mu horisont. „Kas midagi olulisemat on üldse olemas?“ Suits tiirles ümber ringi surutud kehade, moodustades terviku, kuhu ma ei tahtnud kuuluda. Otsustasin lausuda midagi vaimukat – see kajas naerulaginal suitsusõõri kohal ja hoogustas aega, mis niigi märkamatult ruttas. Loojuv valgus õnnistas noorukeid – olin täis enesevihkamist./...