Minu esimene jutt, mille siia postitan . Olen ennem ka kirjutamisega
aktiivselt tegelenud mitu aastat, aga vahepeal jäi nagu poolikuks. Üritan siis uuesti alustada.
Tüdruk jooksis nii kiiresti, kui ta suutis, aga siiski sai tagaajaja ta kätte. Klair komistas puujuure taha ning kukkus pikali. Ta ei jõudnud nii kiiresti püsti tõusta, kui vaja ning tundis, kuidas miski tema pead tabas. Neiu vajus meelemärkuseta maha. Inimene, kes teda taga ajas, ning kes oli talle telliskiviga vastu pead virutanud, kükitas tema kõrvale ning katsus tema südant. Ta hoidis kätt nii kaua peal, kuni tundis, et süda seiskus. Igaksjuhuks asetas ta kõrva Klairi huulte juurde, et kuulatada, kas ta hingab. Kui igasugune elutegevus puudus võttis mõrvar telliskivi, ning asetas selle neiu pea juurde. Ta tahtis, et tunduks nii, et tüdruk oli jooksnud kiiresti, komistanud puujuure taha ning seejärel kukkunud peaga vastu telliskivi ning hukkunud.
Kui Sandra hommikul ärkas ei oleks ta ealeski uskunud, et täna on ta tunnistaja surmale, mis ei ole juhtunud kogematta. Tüdruk läks õhtul peole, aga kuna ta oli joonud, pidi ta koju minema läbi metsa, et mitte vahele jääda. Tavaliselt oleks ta kartnud, aga kuna alkohol oli veres tundis ta, et ei karda midagi, ei metsloomi ega ka mootorsae mõrvarit. Ta oli juba mõnda aega jalutanud, kui tundis, et peab põit tühejndama. Vaevalt oli ta jõudnud püksid üles tõmmata, kui kuulis jooksusamme. Igaksjuhuks ta ennast liigutada ei julgenud. Endast mõni meeter eemal nägi ta jooksmas ühte tüdrukut, kes paistis olevat väga hirmul. Teda ajas taga mingi inimene, kes oli suhteliselt pikka kasvu. Kahjuks ei saanud ta aru, kas tagaajaja oli naine või mees, sest tal oli must kapuutsiga pusa seljas ning kapuuts pähe tõmmatud. Sandra nägi pealt kõike seda, mis oli juhtunud. Sel hetkel ei julgenud ta isegi hingata, kuna kartis, et mõrvar kuuleb teda. Peale mõrvari lahkumist ootas ta paar minutit ning läks vaikselt siis surnukeha juurde. Värisevate kätega valis ta kiirabi numbri ning kutsus nad kohale, millega koos tuli ka politsei. Politsei taipas kohe, et Sandra on joobes ning ta pandi puhuma. Ta puhus piisavalt, et kohale kutsuti tema vanemad, kuna ta oli alaealine. Temaga lubati ühendust võtta seoses sellega, mida ta näinud oli.
Nädala aja mõõdudes oli politsei temaga ainult ühe korra rääkinud. Sandrale õeldi, et tema tunnistust ja seda mida ta nägi ei võeta väga tõsiselt, kuna ta oli joobes. Siiani polnud keegi leidnud ka ühtegi asitõendit, mis tõestaks et seal oleks toimunud mõrv. Neiu oli väga pettunud politseis, et nad teda ei uskunud ning temas kahtlesid.