*Tegu on looga, mille kirjutamine on tegelikkuses peaaegu, et tellimustöö. Ainuke asi, et mulle ei maksta klahvide tagumise eest.
Hope ya all like it! (:
I osa: Loetelu.
Teiseks: ma olen kuueteist aastane.
Kolmandaks: mu parim sõbranna on Jess."Mida sa teed?" Mind tabas ebameeldiv tunne, kui õrna hoobi küünarnukiga ribidesse sain, kuid ei kritsutanud nina. Ma olin selliste löökidega juba harjunud.
"Konspekti. Seda, mida sinagi peaksid tegema," vastasin sosinal, kergitades osavalt veidike oma vihikut, nõnda et äsja kirjutatud nimekiri jäi varjatuks ning Jessie siniste silmade ette jõudsid vaid pisikese käekirjaga kirjutatud ajaloo märkmed.
Minu kõrvu puutus ajaloo õpetaja köhatus ning ma langetasin enda vihiku kiirelt tagasi lauale, et ei jääks muljet, nagu oleks ma oma märkmeid Jess'le maha kirjutamiseks pakkunud. Kuulsin sõbranna muiet ning leidsin enda silme-eest kujutluspildi, kuidas viimane parasjagu silmi pööritas.
Neljandaks: Jess'l on üks suur viga.Mu silmad libisesid viivuks pinginaabri poole, kes togis enda pastaka otsa vihikupaberile, olles sinna juba päris kenakese tindipleki tekitanud, samal ajal kui pastaka omanik ise enda teist naabrit - üle vahekäiku istuvat Rauli vahtis.
Muigasin paratamatult ning parandasin ennist tehtud punktikese armsa kaarekesega komaks.
Neljandaks: Jess'l on üks suur viga, ta ei suuda ühestki poisist eemale hoida.Kell helises, kuulutades viimaks selle piinavalt pikaks veninud ajaloo tunni lõppu. Tõmbasin kiirelt kaks diagonaalset joont üle nimekirja ning libistasin vihiku koos teiste ajaloo tarvetega enda tumepruunist nahast lihtsasse, ühe pika sangaga, õlakotti.
Tõusin, kavatsusega väljuda ruumist koos teistega, kuid oma nime kuulmine hävitas selle kavatsuse.
"Kuulge, kui asi on konspektis, siis ma luban, ma ei.." Mu peas oli juba ideaalne seletus kiirelt valmis kujunenud, kuid õpetaja peatas mu ühe käe viipega.
"Istu."Kuuletusin, vajudes ebalevalt esimesse pinki. Mida ma nüüd siis teinud olin?
"Tulemas on koolide vahelised väitlus võistlused. Ja me õpetajatega arutasime, et sina võiksid meie kooli esindama minna." Vahtisin õpetajat uduse pilguga. Muidugi ei tahtnud ta minuga mu ajaloost rääkida, seal ei olnud ju midagi rääkida. Olin juba unustanud, et lisaks sellele, et tegu oli minu ajaloo õpetajaga, oli tegu ka õppealajuhatajaga, kes neid enamikke asju ajas.
"Ma ei mõista väga hästi? Te tahate, et ma läheksin kellegi teisega kuskile puki taha vaidlema?" Punastasin, kui õpetaja minu poole kulmukergituse saatis. Aga ma ei saanud sinna midagi parata.
"Jah."See vastus oli nii lihtne ja nii tuimalt ning järsult öeldud, et oli ilmselge, et õpetaja ei oodanud enam mitte ühtegi sõna selle kohta, peale nõustumise. Ning nõustumiseks olin ma kohustatud, muidu langetataks minu käitumishinnet. Sellega olin ma juba kursis ning mul ei olnud vaja veel mõnda loengut sellel teemal.
"Eee, okei," andsin viimaks nõustuva vastuse, laua tagant püsti tõustes. Õpetaja noogutas kergelt. Võtsin seda kui lubadust lahkuda ning kiirustasin ruumist välja.
Olin äsja kolm minutit oma enda vabast ajast lisaks klassis istunud. Tegelikkuses oli mu koolipäev juba läbi. Selle hoone seinad tundusid alati peale seitsme tunnist koolipäeva ahistavad, vahel juba peale neljandat tundi, kui oled äsja söömast tulnud ning tunned ennast hästi mõnusalt.
Suundusin garderoobi, kust leidsin ma eest ka Jess'i. Ja mitte üksi. Kuulsin seda nõmedat lurtsuvat heli, kui sõbranna ja Raul'i huuled teineteisest eemaldusid. Hetk tagasi ei pidanud ma selle juhtumist võimalikuks, kuna nad näisid olevat lausa kokku kleepunud.
"Tsau Raul," tervitasin noormeest muigvel ilmega. Kutt noogutas mulle kergelt, kadudes juba hetk hiljem garderoobist. See oli midagi uut. Tavaliselt jõlkusid nad veel tükk aega seal samas. Aga Raul oli ka uus. Täpsemini oli ta siia kooli tulnud alles selle nädala alguses ning täna oli reede. Eilane ta küll ei olnud, kuid ega viiepäevane ka palju rohkem teha ei oska.
"Niisiis, mis Johanist sai?" Vaatasin Jess' küsivalt, enda nagist oma tagi võttes. Libistasin enda käe varrukasse ning hetk hiljem ilmus sealt nähtavale ka lohvakas kootud müts, mis mulle meeldis. Sättisin selle kenasti endale pähe, juukseid sinna alla lükates.
"Johanist?" kordas Jess küsivalt. Turtsatasin vaikselt.
"Jah, Johanist. Mäletad? Teisipäev?" rääkisin lõbustatult, enda vahetusjalatseid jalast võttes ning neid kingakesi tenniste vastu vahetades.
Nägin Jess'i punaseks muutuvat nägu ning juba ma teadsin. Seal ei olnud midagi saanud. Kõik oli samamoodi. Ma ei tahtnud küll Saralt kuulduga nõustuda, kuid sellel kummalisel tibil seitsmendast oli õigus. Jess oli meesteõgija, kuid ta armastas kõigist vaid natukene näksida. Ja siis veel natukene. Ja veel. Alati jäi midagi sellest näksitud kutist alles. Mu kujutlusvõime hakkas tööle ning silmeette tekkis seda teooriat illustreeriv karikatuur kellegi kõrva näksivast Jess'st.
"Jess, sa ei saa nii ju. Mõtle nende peale," laususin vaikselt, kergelt pead raputades. Viimase ketsipaela kinni sidunud suundusime me koolihoonest välja. Värske, heitgaasidest ja prügikastidest rikutud õhk tundus nii vabastav, nii mõnus. Viimaks oli kätte jõudnud nädalalõpp ning seda ei saanud keegi mult ära võtta.
"Johan, Karl, Toomas, Kustav, Erik, Andres, Kristian.. Raul," loetlesin poiste nimesid, kes mulle hetkel meenusid. Johan oli see, kellega Jess oli juba pikemat aega koolipeal koos olnud, nüüd tuli juurde Raul ning ma teadsin juba, et tulemas oli ka mõni intriig. Ülejäänud poisid,
Karl, Toomas, Kustav, Erik, Andres, Kristian, nemad olid kõik erinevatest linnaosadest ning ei olnud kartust, et nad omavahel kokku satuksid. Kuid ma teadsin, et alati leidub mõni sõber, kes on sõber selle teise kuti sõbraga ning kuidagi tuleb asi siiski viimaks välja. Ma lihtsalt ei mõistnud, kuidas see seni juhtunud ei olnud.
"Igatahes, sa Gerdat mäletad?" Jess näis olevat ennast kogunud ning viis teema sujuvalt teisele lainele. Noogutasin aeglaselt. Muidugi mäletasin ma Gerdat. Teda oli raske mitte mäletada. Vaatamata oma vaiksele ja väheütlevale väljanägemisele, mis peegelduks nagu sellist korralikkust ja eemalehoidvust, oli selle tibi iseloom tegelikkuses hoopis teisest killast. Ta oli lärmakas, lõbus, pealetükkiv ning otsekohene.
"Tema juures on pidu täna. Sa tuled muga kaasa, eksole? Onjuuuuuu?" Vaatasin ebalevalt sõbrannale otsa. Ma ei olnud pidusid kunagi nautinud. Ja põhjuseks oli arvatavasti see, et ma olin koos temaga. See oli lihtsalt ebameeldiv, istuda nagu kohusetundest kohal ning jälgida, kuidas Jess kellegi järgmisega miilustab, siis teise tuppa kaob, et paar uut jooki tuua ja juba järgmise käevangus tagasi tuleb. Kui ta üldse tuleb.
"Kas mul on üldse mingit valikut?" küsisin ohates. Teades Jess', teadsin ma ka, et ta ei anna enne järele, kuni on nõustuva vastuse saanud. Mitte, et ta minu puudumisel ennast üksinda tundnud oleks. See oli rohkem nagu parimate sõprade reegel - ei lähe ühelegi peole ilma teiseta.
"Tegelikkuses mitte." Nägin sõbranna näol rahulolevat naeratust.
Pealkiri: "My friend Jess" I osa # Loetelu 
12/6/2010, 16:03
