Sgandhorn (Räägib vampiiridest)

Sgandhorn

[center]Pisike, umbes kaheksa aastane poiss seisis väikse ukse ees. Tema välimus meenutas surnut. Ta oli valge, terava otsaga hammastega ja punaste silmadega. Ta astus uksest sisse ja jäi seisma naise ees, kes oli samuti valge. Poiss jälgis teda ja naeratas “Emme, kunas ma Sgandhorni lähen?” Naine vaatas poisile otsa ja vastas “Homme, kullake, homme” Poiss keerutas ennast rõõmsalt ja jooksis õue tagasi. Tema ema vaatas aknast välja ja hüüdis poisile järele “Ära kellegile oma hammastega kõrri lõika!” Jonas noogutas ja jooksis edasi.
Jonas oli terve öö ära olnud ja kui ta tagasi tuli oli tal pruunikas inimene kätel. Ta ütles oma emale “Emme, ma läksin vist veidike liiale. Kas sa saad tema ka ära muuta?” Jonase ema vaatas meeleheitlikult ringi ja napsas poisi käte vahelt inimese. Ta pani tolle kaela umber sideme ja asetas ta õrnalt diivani peale. Inimene tegi silmad lahti ja võpatas. Ta nägu muutus valgeks ja hambad teravaotsteliseks. Jonase ema Carmen ütles poisile “Mine too Alicele süüa!” Tüdruk, kellele Carmen nime oli pannud tõusis istukile ja küsis “Kus ma olen? Mis muga juhtus?” Carmen vastas “Sa oled Segonhardi suguvõsa majas. Nüüd oled sa vampiir.” Alice võpatas veelkorra ja hüppas siis istukile. Tema silmad muutusid punasteks ja näljaseks. Jason jõudis just parajal hetkel tagasi. Ta käte peal oli suur karu. Jason viskas karu Alice ette ja ütles “Meie inimesi ei söö. Niiet, seda ära tee ka sina!”

Liiga lühike vist ja igav. Palun teatage kas teen edasi v mitte![justify]

veidi lühike tõesti, aga paljutõotav. mina tahan uut, see võib siin väga põnevaks muutuda veel. :)

Tänx accident! Tegelikult muutub siin jah põnevaks, võin öelda, et see poiss läheb vampiiride kooli:) Loodan, et sulle ka edaspidi see jutt meeldib!

Uus osa siis:)

Jason vaatas veelkord tüdrukut. Too noogutas ja lausus “Tänan! Väga hea oli.” Carmen vaatas verest tühjaks imetud karu ja mõtles, siis toidu peale, mida ta varsti jahtima pidi minema. Carmeni silmad muutusid punaseks ja ta ütles “Ma annaksin praegu kõik, et süüa saada. Kulla Jason! Kas sa valvaksid Alicet?” Jason vastas “Muidugi, emm!” Carmen jooksis välja ja kadus siis metsatukkasse. Jason jälgis pingsalt, mida Alice teeb.Alice vaatas ringi ja ütles siis Jasonile “Sul on ilus kodu. Kuigi, ega sa siin vist ei maga?” Poiss raputas pead ja ütles “Muidugi mitte. Meie vampiirid suudame ilma magamata olla sajandeid. Lõpuks peame me lihtsalt veidi tukastama.” Alice vaatas vargsi Jasonit “Aga kui kaua siis sina elanud oled?” Jason mõtles ja vastas “Umbes niikaua kuni ma elanud olen.” Alice vaatas aknast välja ja küsis “Kas me jalutama ei võiks minna?” Jason ütles “Ei, kahjuks mitte enne kui emme tagasi tuleb.” Alice nägu muutus kurvaks.
***
Carmen jälgis kuidas väike karupoeg metsas ringi nuuskis. Siis märkas Carmen midagi veel suuremat. Gaselli kes ilmselt oli ära eksinud. Too hüples keset platsi ja vaatas ringi. Carmen ootas kuni gasell piisavalt lähedal oli ja piuhti, oli Carmen tal kallal. Gasell piinles natuke aega ja jättis liigutamise. Carmen vaatas surnud gaselli võidurõõmsa pilguga. Gasell päästis väikese karupoja elu. Karupoeg vaatas hirmunud pilguga Carmenit ja jooksis minema. Carmen tõusis püsti, pühkis oma riided mudast puhtaks ja jooksis siis gaselli sinnamaile jättes minema.
***
Lõpuks jõudis Carmen koju. Ta ohkas, sest Jason ja Alice vaatasid filmi. Filmi nimi oli “Sgandhorn”. Jason nägi kuidas ema koju oli tulnud ja kõndis siis tema juurde. Alice tõusis, samuti püsti ja küsis “Ega me Jasoniga välja jalutama minna ei tohi?” Carmen noogutas ja vastas “No, eks te minge siis. Muide, Jason, too poest palun pitsa asju. Ma teen täna pitsat.” Jason noogutas ja võttis siis Alice käest kinni.
Kätte jõudis hommik. Jasoni kohver seisis teisel pool tuba, sõiduks valmis. Carmen kallistas Jasonit ja Alice öeldes “Te mõlemad olge tublid! Alice, ma loodan, et selle niivõrd hilise etteteatamisega said sa ikka sinna kooli.” Alice naeratas ja ütles Jasonile “Ma arvan, et on aeg minema hakata. Meil on kõigest kümme minutit aega.” Jason noogutas ja vastas “Muidugi.” Ta kallistas veelkord Carmenit ja läinud nad olidki.

Loodan, et see liiga lühike ei ole!!!

Noh kes tahab see loeb, kes ei taha see loeb. Palju tänusid accidendile, kes arvatavasti neid loeb. Palju edu lugemisel. Kommige ja kriitikat!


Nad jooksid mööda metsavaheteed edasi. Kui nad olid umbes viis minutit jooksnud ütles Alice “Ma näen seda. Ma näen lossi.” Alicel oli õigus. Eemalt kõrgus loss. Lossil olid suured ja tugevad rauast tornid. Lossi katusel seisid valvurid, neil olid käes vibud. Alice ja Jason jooksid edasi. Nad jõudsid veeni. Nüüd langes nende ette väike kaldtee, et veest üle saada. Jason jooksis sisse ja vaatas ringi. Keset tunnelit oli kaks teed, üks pööras vasakule ja teine paremale. Nüüd nägid nad selgelt, et paremalt poolt kõndis üks vanem mees neile vastu. Kui ta oli nendeni jõudnud ütles ta “Oh, siin te oletegi. Tulge nüüd minu järel!” Jason ja Alice noogutasid mõistvalt ja asusid teele.

***
Mõne hetke pärast istusid nad mugavatel diivanitel. Nende ette saabusid pidusöögid. Igaltpoolt nägid nad endasuguseid, valgeid olevusi. Nad kõik vaatasid oma näljaste punaste silmadega ringi, justkui otsides mõnda maitsvat inimest. Jason lausus lõpuks “Ma arvasin, et siin hakatakse kohe õppima. Äkki vaataks siin ringi, tule!” Jason ja Alice tõusid vaikselt diivanilt püsti ja läksid järjest kõrgemale. Kui nad kõige kõrgemal olid kuulsid nad häält “Tulge minuga, ma näitan teile kõike mid ate soovite. Ma olen alati teie parim sõber.” Alice nägu muutus punasemaks (vampiiride nägu muutub punasemaks kui nad kardavad). Jason naeris ja astus sisse uksest mis nende ees oli. Ta nägu muutus samuti punaseks kui ta nägi suurt ja valget kogu enda poole tulemas.
[/b]

veidi loogikavigu on.
lühikesed osad ka.
aga sisu on väga hea ja ma arvan, et arenda kindlasti seda edasi veel. :)
ma loodan et ma siin ainukeseks kommenteerijaks ei jää, kuidagi tühi on see foorum viimasel ajal muidu.
edu, jätka kindlasti ja uut.

No tänan accident. Järjekordselt oled sina ainuke, kes seda juttu loeb ja kommenteerib. Palju õnne! Jah, kõikidel on eksamid ja siis nad õpivad jne. Ex ma arendan seda jutukest siis edasi.

Hm, esialgu tundus, et see on segu Videvikust ja Harry Potterist, aga tegelikult vist ikkagi ei ole.
Mulle meeldib idee väga, kuigi arenemisruumi veel natuke on ja osad võiksid ka pikemad olla.
Muidu sooviks uut osa! :)

Keiti, see jutt ei ole segu Videvikust ja Harry Potterist-ma ei tea kas sinu kahjuks või õnneks. Jah ma tean, et osad võiksid pikemad olla, aga ma lihtsalt ei jõua nii pikki, vb järgmise osa saate pikema. Nojah, selle arenemisruumi osas olen ma päri, sest ega ma olen vist natike noor, et "geeniuslikke" jutte kirjutada.

Uuus

Valge kogu liikus ikka veel Jasoni poole, kuni oli täies valguses Jasoni ees. Valge kogu oli tegelikult inimene, too karjatas “ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ! Jumal lapsed, nagu alati.” Ta viipas oma käega Alice ja Jasoni poole. Nad läksid valges rüüs inimesega kaasa. Kui nad olid kuskile pööningu keskpaika jõudnud, nägid nad seda inimest korralikult. See polnud inimene, vaid parajalt suur vampiir. Tema kalk nägu oli veel valgem, kui teistel vampiiridel ja ta silmad näljasemad kui teistel.

***

All korrusel, arutasid ühed õpetajad samal ajal söögilauas õppimise kohta. Noorem naine vaatas kõhklevalt ringi ja ütles tema kõrval seisvale mehele “Sa….No, ma loodan, et sa saad aru, et kõiki neid…vampiire me endale vastu võtta ei saa. Praagime mõned lihtsalt suure vabandusega välja.” Mees tema kõrval noogutas, ta silmad olid sügavpruunid ja läikisid meeldivalt. Sel hetkel jõudsid Jason ja Alice alla. Nad istusid ühele vabadest diivanitest ja kuulasid mida mehel öelda on “Kallid daamid ja härrad! Meil on teile vaja teatada, et mõned teist peavad otsekohe siit lahkuma. Meie kool on teie kõigi jaoks lihtsalt liiga väike. Esimesena astub siia meie juurde Stacey Tormgarden.” Väike vampiiritüdruk astus ette ja tegi mehele kniksu. Mees luges veel ette palju nimesid ja kui ta lõpetas ei olnud Jason ja Alice oma nime kuulnud.
Nad võtsid oma kohvrid ja läksid välja. Lõpuks tuli Jasonile mõte “Alice, oota! Ronime müürist üle ja õpime siin ikka. Kui raske see ikka olla saab?” Jason võttis maast oma kohvri ja hüppas üle müüri. Teiseltpoolt müüri kostus nüüd tugev hääl “Alice, tee ruttu! Valvur tuleb kohe.” Alice võttis oma kohvrist kinni ja hüppas samuti üle müüri.
Teiselpool ei näinud ta Jasoni väikest kogu. Kuid kusagilt vilksatas väike käsi ja Alice oli sunnitud minema sinna, kust väikest kätt näha oli.

***

Lossis oli kõik, aga silmnähtavalt muutunud. Kõik olid lossi peale uitama läinud. Mõni hullas lihtsalt suures söögisaalis ja mõni käis köögis verd otsimas. Lossi olid saabunud märkamatult uued asukad. Keegi ei näinud tüdrukute ega poissi. Tüdruk ja poiss küsisid ühelt vampiirilt teed kohvrituppa, vampiir vastas “Minge paremale ja siis otse, kuskilt tuleb mark ka.” Nii astusidki Alice ja Jason kohvritoa poole. Nad möödusid veel paljudest vampiiridest ja Alice nägu muutus kollaseks (vampiiride nägu muutub kollaseks, kui nende pilk ilusal vampiiril peatub) kui ta nägi ühte hullamisega tegelevat poissi. Siis sai ta aru mida ta teeb ja suure pingutusega muutus ta nägu tagasi valgeks.
Lõpuks jõudsid nad kohvritoani. Kohvritoas ei olnud ainult kohvrid vaid ka mitmed libakihvad olid siin ja klaasid millest joodi verd.

Mul meeldis see osa väga. Tegelikult ei oska ma eriti midagi öelda. Asi läheb põnevaks ning ma ootan uut osa.
Ja tõesti väga hea, kui see pole segu HP-st ja Videvikust. Ma olen päris loll, et niimoodi üldse mõtlesin. Vampiirid võivad ju ka koolis käia nagu võlurid.
Et siis uut!

Nojah. Ma proovisin põnevust juurde lisada. Keiti, ära arva iseendast nii, saladuskatte all ütlen, et tegelikult alguses mõtlesin nii, aga siis kustutasin osa jutu ära ja tegin uuesti sellise mis ei oleks nii HP ja Videviku moodi:D. Eks ma miski aeg hakkan kirjutama uut.

Nüüd on vist kõige pikem osa!


Nad astusid kohvrituppa ja vaatasid ringi. Nüüd ei olnud siin ainult kohvrid, libakihvad ja joomisklaasid, vaid kõik eelmised ja palju karikaid, medaleid kiireimale verejoojaile. Jason võttis ühed suured libakihvad ja pani need enda kihvade peal “Kusad mdeeldib?” Alice naeris ja ütles “Need ei sobi sulle. Võta parem need ära!” Jason võttis need ära ja viskas siis mingi hunniku poole. Alice võttis enda eest ühe karika ja vaatas seda.


Damon Harris Toublepackile
Karusöömise eest.

Alice muutus nüüd punaseks. Mis siis kui see vampiir seal üleval ongi Damon? Ta viskas oma kohvri teiste hulga ja tõmbas Jasonit endaga kaasa.

***

Samantha (noor naine) ja Soul (mees) olid endaga rahul. Nende kivist südames ikka voolas mingit külma jääd. Samantha vaatas korraks mehele otsa ja pööras siis jälle pilgu kõrvale. Nende tuba asus täpselt söögisaali seina sees. See tuba milles nad mõlemad elasid oli ilus ja hubane. Õhtuti tegid nad kordamööda ringkäike tubades, kus elasid nende õpilased. Suure rõõmutundega saatsid nad need õpilased, kes ajalehte lugesid, välja jahile.
Nüüd aga said nad rahulikult koos olla. Enne tuppa minekut käis Soul ringkäigul ja saatis vajalikud vampiirid jahile.

***

Alice ja Jason olid just parajal hetkel jõudnud tuppa. Alice ohkas ja ütles “Ma olen näljane!” Jason noogutas jaatavalt pead. Samal ajal muutusid mõlema silmad punaseks ja nad olid otsusele jõudnud. Tuleb minna Alice esimesele jahile. Nad astusid uksest välja ja hüppasid üle veest. Nad jõudsid üksikusse metsatukkasse ja vaatasid ringi. Oravat ei tahtnud kumbki, aga karu mis eemalt tuli nad tahtsid. Vajalikku liha jätkus sellest mõlemale. Nad hüppasid karule peale ja Jason hammustas ta kaelast. Karu piinles mõne hetke ja jäi siis maha lamama. Alice hammustas karust paraja suure tüki ja kui karust verd hakkas voolama, jõid mõlemad nii, et nende silmad muutusid sügavpruuniks ja läikivaks.

Väga meeldib :)
Just sellised mõnusad kirjeldavad osad on toredad. Ma mõtlen, et alati ei saa ju koha algusest peale kõik olla kurjad ja kui koguaeg käiks mingi hull üksteiste tapmine, siis ei oleks nii põnev. Nii et mulle väga meeldivad need rahulikud osad, mis samas panevad tahtma lugeda järgmist osa.

Oojaa, Keiti. Mulle ka meeldivad sellised jutud. Ongi, pole mõtet selliseid jutte teha, kus alguses kõik on nii, et ma söö su ää ja Ääh tule siia ma tapan su ära:D

Tean, ma pole ammu kirjutanud. Lisasin juttu veel väikese armutilgakese ja loodan, et jutt sellepärast halvemaks ei ole läinud. Jutus on ikka sama põnev ja vampiirilik nagu alati.

Nad jõid viimsegi veretilga karu seest ära ja asusid siis lossi poole teele. Eemalt puu tagant varitses neid Aaron. Aaron oli kõige pahatahtlikum vampiir lossist. Viimaste tundidega ei tahtnud keegi ta lähedale minna. Temast tuli vastikut lõhna…nagu….nagu oleks ta olnud inimeste seas. Aaron ei kartnud tunnistada, et ta armastas inimesi, nagu oma pere. Juba sündides oli Aaron olnud vampiir. Tema isa oli, samuti vampiir ja õpetas selles samas lossis jahipidamist. Aaron jälgis Alicet ja Jasonit ja jooksis siis karu juurde. Ta sõi karu seest liha ära ja hüppas üle müüri.

***

Lossi jõudes kihistas Alice naerda. Jason oli ühe naljaga hakkama saanud. Jason pööritas oma läikivaid silmi ja ütles siis “Ma teadsin, et tüdrukuid ei saa naljadega hätta jätta.” (Jason oli mõne hetkega kasvanud ja oli nüüd 17-aastane). Alice vaatas sissepääsu poole ja nägi seal Aaronit. Sisimas meeldis Alicele Aaron ja vastupidi. Nad olid jahil olnud terve öö ja nüüd oli hommik. Õrnalt helisesid meloodilised kellad ja tunnid algasid. Esimene tund oli Jahipidamise tegelik kunst. Jason ja Alice istusid selles tunnis koos. Aaroni isa John rääkis kogu klassile “Olen kindel, et nii mõnigi teist ei pea õigesti jahti. Kes ütleb kuidas on kõige õigem?” Aaron hoidis meeleheitlikult oma kätt lae kohal, aga John valis hoopis Alice “Noh pead looma vaikselt varitsema, et ta ära ei ehmuks ja minema ei jookseks. Kui loom on sulle piisavalt lähedal hüppad sa talle PAUHTI peale ja hammustad teda kaelast. Ootad kuni ta on valu ära tundnud ja pidusöök võib alata.”
Näis et John oli Alice vastusega rahul, ta ütles “Tubli, Alice. Sina saad meil preemiapunktid ja kahekordse õhtusöögi.” Aaron teiselpool klassituba oli ilmselgelt pettunud.

***

Nende tunniplaan oli veel pikk, kuid igapäev toimus vaid üks tund, et lasta noortel vampiiridel jahipidamist harjutada. Aaron oli ikka veel oma isas pettunud. Miks oli ta küsinud seda ilusat ja toredat plikat? Samuti oli Aaron õnnelik, et tüdruk kohe esimesel hetkel kahekordse õhtusöögi oli saanud.
Tema kõrvalt põikasid mööda veel Terry Storehard ja Neil Beat. Nad olid nagu kaksikud. Kuigi üks oli tüdruk ja teine poiss. Nüüd nägi ta eemalt Alicet, kes istus üksi diivanil ja vaatas kaugusse. Aaron mõtles hetke ja astus, siis pikkade vampiiri sammudega Alice poole. Kui ta diivani juurde oli jõudnud istus ta sinna ja hakkas rääkima “Tead, sa oled Alice eks?” Alice noogutas ja naeratas poisile enda kõrval.

Nunnu, ma ei oska muud öeldagi eriti.
Mulle meeldis see meloodiliste kellade koht, mul hakkas kõrvus kohe helisema.
Ja see on ka tore, et Jason on suur. :)
uut!

Tänx Keiti! Ma sellepärast lisasin Jasoni suurena, et vähe imelik on kui mingi kaheksa aastane poiss räägib mingit hullu juttu. Siis ma mõtlesin, et äkki noored vampiirid võiksid ruttu kasvada. Muidugi tuleb uus osa Keiti! Arvatavasti ainult sulle:D

Uus osa siis jälle. Aaroni ja Alice "armutilgake" on vist juba suht kaugele jõudnud.

“Jah, ma olen Alice.” Aaron vaatas Alicele otsa ja küsis siis “Kas sa tahaksid minuga jahile tulla?” Alice noogutas ja vastas “Meeleldi, kell viis hommikul.” Aaron naeratas ja kõndis minema. Jason saabus just jahilt. Ta silmadest paistis tugev läige. Alice oletas, et Jason oli käinud jahil ja saanud sealt ühe hirve. Jason jõudis Alice juurde ja küsis “Kas sa oled juba söönud?” Alice noogutas.
***
Kell oli viis ja Alicel oli aeg minna Aaroniga jahile. Nad pidid minema Darkstari metsa, sest seal oli hea hundiliha. Alice astus välisuksest välja ja märkas siis Aaronit. Aaron oli selga pannud mustad tennised ja musta pluusi. Nad asusid joostes teele. Viie minuti pärast jõudsid nad Darkstari metsa. See mets oli pime ja kõle, kuid vampiirid jahtisid seal meelsasti.
***
Nad said mõlemad kätte ühe hundi. Tolle liha oli maitsev ja samuti ka veri. Hundi veri oli läikivpunane. Alice vaatas hunti, kes lamas maas. Sisimas lootis ta, et hunt oli olnud haige. Kui Alice veel inimene oli olnud, armastas ta loomi niiväga, et võttis enda koju hundipoja. Ta oli kindel, et see sama hunt oli sama hundikutsikas, kelle ta endale oli võtnud.
***
Jason vaatas ringi ja suundus kohvrituppa. Ta astus selle toa suurtest ukstest sisse ja avas kellegi kohvri. Ta pani selle kohvri rutakalt kinni, seal sees olid inimese süda ja maks. Nüüd otsis ta Aaroni kohvrit. Poiss leidis selle mõne hetkega ja avas selle. Seal sees olid kirjad. Üks oli selline:

Siinkohal kiri lõppes. Jasoni nägu muutus ilmetuks ja ta muretses Alice pärast. Aaron oli tõesti intelligentne poiss. Jason pani kirja sentimeetri täpsuselt tagasi ja vaatas kohvris ringi. Seal olid veel igasugused riided ja raamatud.
***
Alice ja Aaron saabusid jahilt. Hundiliha oli mõlema silmad teinud kuldpruuniks. Nad otsisid silmadega üksteist ja kui nad olid üksteist märganud, nad kallistasid ja hüüdsid hüvasti, kuigi teadsid, et järgmisel päeval näevad nad jälle.

Kas keegi veel loeb seda juttu???