Üritasin muinasjuttu teha:) Ega see vast hästi välja ei kukkunud. aga jah. Proovida tasub alati:p Muidugi harukordselt palju sõnakordusid on siin nagu mulle kirjutades tundus.
Jäälilled
Elas kord väike tüdruk, kellel oli kolm õde ja kolm venda. Ta oli peres viimane laps, sest teda ilmale tuues ta ema suri. Tema nimeks sai Jäälill, kuna tol õhtul oli õhuke kirme katnud saunaakent ja nõrgana ei suutnud ema muud välja mõelda. Jäälille juuksed olid peaaegu valged, mitte keegi polnud nii ilusaid blonde juukseid näinud. Tema silmad olid aga helesinised ning sügavad ja huuled samuti heledad.
Tema õed olid nime saanud lillede järgi- Iiris, kõige vanem, oli juba mehele minemas. Temast paar aastat noorem oli kaunis, kuid natuke õel Roos ja Jäälillest kõigest aasta vanem kandis nime Kannike, kes oli väga tagasihoidlik ja armas.
Tema vennad aga olid saanud nime õilsatelt puudelt. Pere kõige vanemat nimetati Tammeks ning ka tema oli sitke ja tugev. Teine vennas oli Kuusk ning nagu tema nimekaimgi, võis vahel valusalt torgata. Kannikese kaksikvend aga oli Kask.
Vanemad õed-vennad narrisid teda, sest Jäälill polnud ju tegelikult päris lill ja ka sellepärast, et ta nii kahvatu välja nägi kogu aeg. Kuid Jäälill ei lasknud pead norgu, vaid ootas ikka ja jälle seda kaunist lumist aega, et vaadata õhukest jääkihti akendel.
Kord läksid nad perega jõulude ajal kirikusse. Pärast jutlust jäid paljud veel kiriku ette lobisema ja häid pühi soovima ning üksteist külla kutsuma. Jäälill aga jalutas vaikselt metsa ääres, sest ta soovis kiiresti koju pääseda.
“Kui ma oleks vaid teise nime saanud,” ohkas ta vaikselt, silmitsedes metsa.”Miks ma ei oleks võinud olla sinilill või nartsiss või aster? Siis saaks ma hoolitseda oma õie eest nagu mu õed.” Ta istus kännule ja vaatas nukralt metsa poole.
Järsku kostus ülevalt itsitus. Jäälill piilus kiiresti hääle suunas, kuid seal polnud kedagi. Naer kostus uuesti tema selja tagant, kuid ümber keerates polnud seal kedagi. Tüdrukul tuli hirm peale, ning ka pisarad tikkusid juba silma, ja ta tahtis ära joosta, kuid siis pani keegi talle käe õlale.
“Ära nuta, väikseke, kõik on korras.” Naisehääl oli malbe ja lahke, kuid käsi oli kõrvetavalt külm. Jäälill värises ning vaatas siis kõnelejale otsa.
Tema ees seisis kõige ilusam naine, keda ta iial näinud oli. Tema juuksed olid lumivalged ning ulatusid pihani, nahk oli piimjas ja pehme ning silmad olid kui kaunid jääkristallid.
“Mis su nimi on, lapsuke?” küsis võõras naine, näol südantsulatav naeratus.
“Jäälill,” vastas tüdruk vaikselt.
“Kui kaunis nimi!”õhkas naine,”Mina olen Lumehelbeke.”
“Kas sina olid see, kes naeris?” päris Jäälill söekalt. Hirm võõra ees oli peaaegu kadunud, kuna too paistis olevat väga sõbralik.
“Oh ei,” naeris Lumehelbeke ja see kõlas nagu hõbekellukese tilin.”See oli Pakane.”
Jäälill kortsutas kulmu.”Aga praegu pole ju üldse külm, talve kohta on isegi soe.”
Lumehelbeke tegi kavalalt silma ja sosistas tirtsule kõrva:”Sa oled väga terane tüdruk. Aga tead, mul on sulle kingitus. Kuid ma ei saa seda siin sulle anda.”
“Mis see on?” küsis Jäälill uudishimulikult.
Lumehelbeke sirutas käe ja ütles:
“Tule, ja ma näitan sulle. See käib kiiresti.”
Jäälill võttis naisel käest kinni ja järsku oli ta sattunud lumekeerisesse. See liugles ja liugles, eemale kirikust, hoopis kaugele põhja poole. All läks maastik aina tuhmimaks, kuni oli ühtlaselt valge. Kuid nad lendasid veel edasi, kuni Jäälill lõpuks nägi taevas kirjusid tulesid. See oli nii ilus! Punased, kollased, rohelised toonid liikusid ja katsid taevast.
Lumehelbeke ja Jäälill langesid maha. Tüdruk värises külmast, sest siin oli palju külmem kui kodus ja kasukas ka ei suutnud lõdisemist ära hoida. Kuid paistis, et naisele ei tee see midagi. Ta ei lasknud käest lahti, vaid kõndis lumehunniku alla mattunud koopa poole.
Vaevalt olid nad sisse astunud, kui sellest sai suur ja ilus loss. Jäälill ahhetas valjult ning vaatas imestunult säravaid jääst pindu, keerukaid mustreid ja kristalli moodi säravaid kaunistusi.
“Nii ilus,” õhkas ta, kuid Lumehelbeke juhtis teda edasi läbi keerukate koridoride ja saalide ning nad jõudsid lõpuks suurde võlvidega koopasse, mis oli täis lilli.
Kuid need polnud tavaliselt lilled. Neil oli küll tavaliste suviste õite välimus, kuid need olid otsekui jääs. Külmunud roosid, kannikesed, liiliad- kõik olid veetlevamad kui kunagi varem.
Naine juhtis ta kõige kaugemasse ossa ja viipas siis säravalt naeratades ühele taimele.
Tütarlaps kiikas lähemalt ning tema süda hüppas rõõmust. Seal olid jäälilled! Kuid mitte aknal ja peaaegu olematud nagu tavaliselt, vaid rippusid vartel, moodustades imekauni mustrilise põõsa.
“See on sinu kingitus,” ütles naine lahkelt.
“Kas ma võin selle kaasa võtta?”küsis ta, imetledes ikka oma õite ilu.
“Ei,” raputas Lumehelbeke pead,”Soojas see sulaks ülesse. Kuid iga kord, kui keegi ütleb, et sinu lille pole olemas, mõtle sellele. Kanna seda südames kaasas.”
Jäälill noogutas. Ta oleks tahtnud seal veel aega viita, kuid Lumehelbeke võttis uuesti ta käest ning juhtis ta välja. Tüdruk ei tahtnud üldse ära minna.
“Kas ma võin siia jääda?”küsis ta, enne kui nad koopast ära läksid.”Ma ei taha ära minna, ma usun, et mu koht on hoopis siin.”
“Muidugi võid jääda, kullake,” naeratas Lumehelbeke,”Mul kulukski seltsi ära. “ Ta lasi käesti lahti ning keerutas ja keerutas, kuni tema kaunist rüüst hakkas lumehelbeid paiskuma. Need jäid Jäälille külge ning katsid teda ühtlase kihina. Enam ei tundnud ta külma ning tema seljas oli helvestest kaunis kleit. Ta tundus ennast printsessina.
Möödusid aastad ning Lumehelbeke ja Jäälill olid väga õnnelikud. Igal talvel oli neil küll palju tegemist, kuid suved olid nende päralt. Tüdruk õppis rääkima põhjatuultega, mõistma virmalisi ning varsti suutis isegi Pakase ennast kuulama panna. Temast sirgus imekaunis neiu. Kuid mida suuremaks ta kasvas, seda enam paisus ka koduigatsus.
“Ema,” ütles ta Lumehelbekesele, sest nii oli ta teda kutsuma hakanud,”Ma tahaks vaadata, mida kodused teevad. Nad kindlasti tunnevad minust puudust.”
Lumehelbeke muutus kurvaks.
“Kallis laps, ma ei oska sulle öelda, kus nad elavad,”ütles ta,” kuid sa võid igast aknast sisse piiluda ning vaatada, ehk leiad nad nii. Kuid kevade alguseks tule tagasi.”
Tüdruk läkski. Ta vaatas igast aknast sisse, mõnikord kauem, mõnikord vähem. Teda paelus inimeste tegevus. Kuid tema hingeõhust jäid klaasile võrratult keerukad mustrid, mida mitte keegi polnud varem näinud. Inimesed imetlesid neid ja hakkasid neid kutsuma jäälilledeks.
Neiu aga ei leidnud ühe talvega oma peret ülesse. Nii otsib ta neid iga aasta, sest tahe neid näha on suur. Ehk lõppuks naeratab ka talle õnn.
Pealkiri: Jäälilled 
26/6/2010, 14:57
)
