Astridi luuletus(ed).

Ma siin ükskord masendusega harrastasin riimilist luulet xD. Arvamused oleks teretulnud. Luuletamine on suht uus asi, btw .

Ma ei maga öösiti. Ei saa und.
Istun raudteele. Möödub tund.
Kaselatvades kohiseb tuul.
Ja pilvede vahelt piilub mind kuu.

Ta otse ei vaata. Nagu ka teised.
Nad lihtsalt ei taha. Ma ei meeldi neile.
Hoiavad eemale, sosistavad salaja.
Vaid siis tulevad, kui vaja viha välja elada.

Aga ma ei nuta, ei anna alla.
Kuni mul on miskigi, mis mind siin hoiab.
Ma ei nuta, ma ei anna alla.
Ma tean, et mullegi hommik kord koidab.

Möödunud tunde juba kolm.
Ent und ei ole. Mulle laskub tolm.
Kohe on koidik. Peaks minema siit.
Ees ootab jälle päev – milline piin.

Ma ei taha neid näha, nad ei hooli.
Ei meeldi seal, ei lähegi kooli.
Lõpmatuseni ei saa. Mõistmist vaja.
Ei saa minna üksi läbi aja.

Kuid ma ei nuta, ei anna alla.
Mul on veel lootus, et leian su üles.
Ma ei nuta, ma ei anna alla.
Ma tean, et ükskord sa tuled.
Ära nuta, ära anna alla.

Väga-väga hea :)

See luuletus räägib täpselt sellest, mida ma pidevalt tunnen. Tõesti, väga hea :)

vahel on jah selline tunne ja väha hea luuletus on

Aitähh, aitähh, aitähh! . Tore kui meeldib!

Okei. Sügisemeeleolu siinpool.

Sügis.

Õhtune vihmasagar
on nüüd tavaline.
Läinud ammu
ilm päikseline.

Merevesi külm
rahutult mässab.
Hiliseid ujujaid
karmilt tüssab.

Vahtralehevaip
katab porist teed.
Peagi kaob ta
võta viimast veel.

Ma küll vihkan sügist, aga hea oli

Aitäh. Btw, miks sa sügist vihkad?

See eismene - Vägaväga supper.. nagu.. tõsiselt hea oli! =)
Ja see teine oli kaa mõnus :)

Miks ma sügist vihkan? Märg, külm, porine, pime, kool jms

Ähh, see pole mingi näitaja. Värvid on ju ka .

Igatahes. midagi veel xD Ma olen viimasel ajal luulelainele sattunud. Edasiviivat kriitikat tahaks ka.



Üksik silm jälgib tummalt katuselt,
kuidas avaneb malelauast uks.
Astud sisse hoolimata kartusest,
et jääb viimaseks see päev üks.

Ühelt poolt Päike ja teiselt Kuu
aknast vaatavad sisse.
Valmis karjuma rõõmutult "jehuuu!"
kui välja astuks sa mitte.

Kuid tagasi naeratades tuled.
Said lahti oma kurbusest hallist.
Tasahilju ukse suled
Et rahu saaks nukrus kallis.

Maja seinalt peegeldub vikerkaar
ja helgivad vihmapiisad.
End lõpuks vabana tunda saad,
Rõõm juba eemalt kiiskab.

Meil kõigil on selline maja
kuhu masendus jätta.
Kustub kurbuse sammude kaja
ja kartus, et satud ehk hätta.

Väga meeldib..:)

Krt, ei suuda kritiseerida...

Aitähh (:

Uhhh, super!

Vahel istud lihtsalt liikumatult paigal.
Ja justkui ootad, aga mida? Ei tea.
Või siis lihtsalt olemise pärast seal
vaatad merd ja midagi ei pea.

Aga aega jääb sul selleks aina vähem.
Juba sellepärast, et pimedad on õhtud.
Ja öös on asju, mida lihtsalt pelgad.
Passid seal, kus turvatunne lähem.

Aga sedavõrra erilisemad need hetked.
Ootad neid ja elu tundub kergem.
Täidad oma kohust loodad aina,
millal algavad taas sisemised retked.

OOh, hea! Eriti meeldib esimene salm, nii hea ja lihtne, aga samas kohe tõmbab kaasa mõtlema..

Aitähh (:

Midagi teha ei taha,
kuidagi olla ei oska.
Üks kuradmuse jama
on see maailm täna.

Igal sammul vastu seina,
ja pole ka esimene kord.
Und ei ole, kõik on pime.
Seest ja väljast morn.

Need sõnad siin reas
ei oma ühtegi mõtet.
Sama tühjad kui tunded,
mõtted .. südames, peas.

---


Üks kivike vastu akent
Ning sinna tekib mõra.
Siis teine kohe järele
Ja pööran pea ära.

Ja neid kive tuleb sadu,
Lähedalt ja kaugustest..
Osad - paratamatus,
Suurem hulk julmusest.

Kuni siis lõpuks ja tipuks
Paranevat hinge pildudes
Lendab see kõige suurem rahn
Ja klaas puruneb kildudeks

No kuulge, midagigi. Ütlelge, ma tahan areneda ka sutsuke.

Mõnikord kui peeglisse vaatan,
otse iseendale silma,
Siis pööraselt ma kardan
jääda liigutustest ilma.

Peeglis justkui keegi teine,
kes mind rünnata võiks.
Oli seal täna ning ka eile.
Tal oleks nagu ükskõik.

Võiks teha midagi julma,
on ohtlik ja karm.
Ja tal oleks täiesti suva,
kui juhtuks ta enda surm.

Mai saa aru, kuidas inimene saab luuletuste kohapealt niiiiniiiii andekas olla...

On kõvasti andekamaid, ka siin foorumis

Olin inglise keele tujus, kirjutasin hetkeemotsioone üles.

Gradually less air around here.
You're breathing it instead of me.
Don't you feel I'm so sick now,
drowning into your solicitude?

I don't want to talk to you.
Just be nice and leave me for once.
I don't want any pity today.
Getting away and being alone.

SSUPER!

Kurb kuulda, et ma pole ainus, kes vahel nii tunneb. Mitte, et ma poleks seda teadnud, aga noh. Mina ja minu soov, et kõik oleks õnnelikud... aitähh igatahes : D.
Üle pika aja kaks hetkeluuletust.


Ma tahaks nutta,
ma sooviks sellest kõike võtta.
Miks, oh, mispärast
ei võiks te olla üks kordki elus vait.
Miks ei saa te aru, et
praegu on see üks püha paik,
te segate sogaseks vaikusevett,
varastate võlu, põletate häid
mõtteid, taote teiste päid
valusalt vastu mölaseina, mis
sellest vaid pakseneb, oh, miks?

----

Vist mitte kunagi varem
pole olnud nii vale, see,
et sind pole minuga siin.
Oleks hoopis parem,
kui veel enne reedet,
Sa selle igatsuse viiks.