Lühijutt: Preil Südametu

Tere!
Ma olen tagasi siin foorumis.

Ma räägin natuke, mis mulle selle loo kirjutamiseks ainet andsid.
Nendeks olid minu enda kogemused.. läbielatud hetked ning nendega käsikäes käivad emotsioonid. Kirjutamise taustal kõlas matemaatika õpetaja mula. Kui aga arvutisse kirjutasin, Westlife - all or nothing & Backstreetboys - how did I fall in love with you.

Võib öelda, et see lugu on kirjutatud.. tõsielul. Tähendab, see valmis tänu ühele valusale õhtule aprilli lõpus.
Tol hetkel ma lihtsalt pidin enda seest selle välja kirjutama...

Avaldan jutu siin nüüd, kuna leian, et nüüd oleks viimane aeg seda teha.

Ma loodan, et teile meeldib see pisike jutuke.

Meeldivat lugemist!

Preili Südametu

Elas kord üks tüdruk. Ta oli noor ja omandas parajasti ühes provintsi gümnaasiumis põhiharidust.

Kord, külmal talvekuul, ütles tol ajal veel tavalisele ja lõbusale tüdrukule ta kauaaegne pinginaaber, et „sa oled südametu!“ Sõna „südametu“ tegi suuremat valu kui lahtine luumurd oleks teinud.
Tüdruk suhtles oma pinginaabriga elavalt edasi, naeratus näol. Milleks nutta kui ka naerdes saab pisaraid valada?

Tol ajal oli tütarlaps õnnelikus suhtes koos maailma parima poisiga. Poiss oli ainus, kes võttis tüdrukut sellisena nagu ta oli. Poiss hoolis tüdrukust väga ja oli seda ka mitu korda öelnud. Ka tüdruk hoolis poisist väga. Võib öelda, et ta koguni armastas poissi vaikselt oma südames.

Tüdruk oli oma iseloomult ülbe, õudne vaidleja ja hirmus solvuja. Ta solvus tihti ja poiss mõtles, et päriselt, aga ei. Tüdruk solvus lihtsalt selle
pärast, et tähelepanu saada. Ta lootis, et poiss ütleb talle midagi ilusat. Poiss ütleski. Ennasttäis tüdrukule sellest ei piisanud.

Tulid tülid.

Poiss ütles, et ta ei soovi tüdrukut kaotada. Südametule tüdrukule sellest ei piisanud. Ta ajas asja veel hullemaks...
Ta tegi seda, taipamata, et poisi süda võib murduda. Südametu ei hoolinud sel hetkel poisi tunnetest. Ta tegi ükskõikselt, julma käega haiget nii endale kui ka poisile.

Juhtus see, mis paraku juhtuma pidi. Lahkuminek. Kõik.. kaunis, mis nende vahel oli, oli ühel hetkel läbi.
Alles siis hakkas Südametu taipama, mis ta teinud oli. Ta oli teinud end vastikuks poisi jaoks, keda ta armastas.

„Kõik. On. Läbi...“ mõtles Südametu. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta tahtis kõigest väest aega tagasi keerata. Südametu tahtis lüüa, karjuda, nutta, andeks paluda, laamendada....

„Ma teeksin ükskõik mida, et seda halba seika olematuks teha,“ sosistas preili Südametu, kui lahkumineku järgsel ööl pimedas toas oma voodil istus ja täiskuuga tõtt vaatas. „Selleks, et midagi muuta on juba liiga hilja. Öeldud sõnu ei saa tagasi võtta ja tegusid maha kanda, kuidas ka ei kahetseks, kuidas ka ei pingutaks.“ ütles vaikne hääleke Südametu seest. „Ma ei taha, et nii oleks,“ ütles Südametu häälele vastu. Hääleke vaikis. Preili südametu haaras parema käega voodi eest põrandalt rohelise padja, surus sellesse oma näo ja langes pikali. Vaba käega tõmbas ta teki üle pea.
Tuba oli vaikne, kui välja arvata preili Südametu vaiksed nuuksed teki alt.

Preili Südametu oli hävitatud. Ta oli seda ise teinud. Kalk koorik ta peal hakkas purunema. Tundetus asendus tundlikusega ja külmaverelisus soojaverelisusega.
Südametu ülbe enesehoiak asendus armsa ja hooliva enesehoiakuga.
Ta tahtis noormeest tagasi, kelle ta kaotanud oli. Ta soovis tagasi noormeest, keda ta meeletult igatses.
Aga, selleks oli liiga hilja. Noormeest, kes talle oluline oli, ta enam tagasi ei saa, olgu ta nii tore, hooliv ja armas inimene kui tahes...


Loo moraal: Ole see, kes sa oled. Pea oma sõnadega piiri ja arvesta teistega. Hooli teiste tunnetest. Saada kuradile oma jonnakus ja tundetus, sest vastupidiselt tehes, võid kaotada endale meeletult armsa, kalli ja tähtsa inimese. Südametuid ei armasta keegi. Varem või hiljem jäävad nad piinavasse üksindusse.

See oli väga hea :)

mulle ka meeldis

Mulle meeldis! Ja eriti veel see, et umm.. jah, see, et erinevalt tüüpilistest lugudest oli siin toodud välja ka loo moraal. :)