Kõik algas ajalehest. ( 6 osa )

Minu järju siis, loodan, et meeldib.
Kriitikat ja vigasid tahaks teada.
*Ootab huviga*
nii et jah, siit see tuleb : (PS : ärge kriitikaga väga karmid ka olge, mulle ei meeldiks teada, et mu juttu vihatakse.

---------------------------
Kõik algas ajalehest.
1 osa. Kohtumine
---------------------------

Ei soovita teil uskuda lugusid, mille alguseks on juba ära leierdatud repliik : Kunagi ammu aega tagasi. On juba teada, et loo peategelane leiab oma prinsi valgel hobusel ning ratsutab temaga loojangusse. Ja loomulikult lõppeb see sõnadega : ning nõnda elasid nad õnnelikult oma elu lõpuni. Missugune anne, kunst, maagia kui paganama erinevad jutud. Minu lugu pole samuti neist erinev. Ainult pole mul veel aimugi kuidas see lõppeb.

Siit tuleb minu lugu.

Kunagi ammu aega tagasi sündis üks tütarlaps. Kasvades veetis see tüdruk enamus aja muusikaga, ema- isa tööl polnudki tal muud teha. Kümnesena oli ta – olin ma – täielikult iseseisev ning täielikult viielise õpilasena veetsin aja vaid lauldes. Ega praegu, seitse aastat hiljem, pole asjad just eriti muutunud.

Kell oli seitse ja kohusetundliku õpilasena valmistusin ma kooli minema. Noh, või vähemalt mõtlesin sellele. Vahetevahel. Siis kui oma ustava juukseharja käest pillasin kuna vehkisin laulu refrääni ajal liiga uljalt kätega.
“This is me, this is real, I' m exactly where I'm supposed to be now...”
Japp, see on “This is me” Demi Lovato esituses. Ma peaksin tõesti suureks saama, muinasjutte ei juhtu kõigiga.

Tegelikult tantsisin ma veel pidžaamas mööda tuba ringi, hari käes, arvuti karjumas ja mina ise sellele kaasa lõugamas. See on nii kestnud juba üsna kaua ning isegi mu vanemad ei viitsi enam õiendada, miks ma nad iga hommik juba enne seitset ülesse ajan, et lasta neil kuulata “riimist väljas mõtetut lõugamist” nagu nad mu laulmist nimetasid. Ega ma ise sellele jah eriti vastu ei vaidle. Mu pere arust – ning nad on ainukesed kes mu laulmis kirest teavad – sarnaneb mu hääl varese kraaksumisele. Julgustavad vanemad või mis?
Lõpuks, kui kell oli 07 : 30 lõpetasin ma kogu selle tramburai, panin harja lauale ning lükkasin varbaga arvuti välja lülitamis nuppu. Siis tirisin seljast oma armsa konnakestega pidžaama, panin selga kooliks mõeldud riided ja haarasin laualt patsikummi, enne laulmist kammisin ju niikuinii juuksed ära, peab ikkagi kena välja nägema, ükstapuha kas esined suure publiku või karvase mängumõmmiku ees.
Enne välja astumist seisatasin toa uksel, täpsemalt selle kõrval oleva suure peegli ees. Ega ma ei olnudki ju eriti kole. Rõhutan sõna eriti. Pruunid pihani juuksed mis otstest ja kõrvade lähistel olevatest väikestest tuttidest üsna ebamugavalt krussi tõmbusid, eriti veel niiskusega. Ugh, sirgendajast südamesõber. Mille ma ära lõhkusin, või noh.. pigem aknast alla viskasin. Kogemata. Pikem lugu, uskuge mind, aga nüüd tagasi välimuse juurde. Veel olid mul helerohelised silmad, vasakus kollane pigmendiplekk. Sirge nina ja korralikud huuled, heleroosakat tooni. Ega näonahk ka just kõige hullem polnud, peitekreemi ma kasutama ei pea.
Mu riided on ka täitsa normaalsed, lühikesed püksid ja T- särk. Hakkasin juba koolikotti võtma kui äkitselt valju häälega naerma pahvatasin.
“idioooot...” turtsatasin hingeldades kui naerud naerdud. Kooli ei olegi ju, see sai juba eile läbi. Ikka veel muiates jätsin koti sinna kus see oli ja keksisin siiski alla. Suvel poole päevani magada pole ilus. Jätke meelde mida ma ütlesin, sest rohkem te seda mu suust ei kuule. Tavaliselt magan ma nii puhkepäevadel kui ka mõnel koolipäeval kella üheteist- kaheteistkümneni ning viimasel juhul ona tulnud ette paar apsakat kus ma koolis veel pidžaamapluusigagi olen.

Köögis ringi kolades oli mu pere väike tare metsaserval veel tühi, täpsemalt köök oli tühi. Mu kolmikõde ja -vend ning kaks noormat õde – kaksikut – põõnasid arvatavasti veel õndsat und. Isa oli tööl ja ema magab samuti, ta on lapseootel.
Nüüd peate mind kindlasti hulluks, ning seekord nõustun täielikult – see õdede-vendade rohkus tüütab tõesti ära.

Rõõmsamatele teemadele minnes on õues perfektne ilm ning taevas sinisest sinisem. Ujumiseks on merevesi arvatavasti veel külm aga soe liivarand hoia alt. Mina olen teel.

Dieeti ma ei pea, see on kindel, kuid mingi ime läbi olen ma saja protsendilises bikiinivormis. Ei tea, kas sellel on oma osa ööriietes ringi tantsimisel? Igatahes, viitsimata midagi muud teha, võtsin lahtisest saiapakkist kaks viilu ning viskasin need rösterisse, siis keerasin ülejäänu tagasi kilesse ning hüppasin öhele köögikappidest kuhu istuma jäin ning sekundi pealt mõtteisse langesin. Mõtlesin poistest, muusikast, poistest, päikesest, poistest, õppimisest ja muusikast kuni üsnagi kõva plõksatus mu uuesti “äratas” võtsin oma saiad päevinäinud rösterist ning jäin sinna samasse kapiotsa ka sööma.

Lõpetanud hommikueine pühkisin puru paberiga peopeale kokku ning viskasin prügikasti. Siis vaatasin veel, et kõik oleks korras ning kirjutasin külmikule kustutava markerige mampsile ja teistele teate, kuhu lähen.
Õues, hellake kui vaja.
- Charlot Patricia
See on mu nimi, täpsemalt on mu eesnimi palju pikem, aga mis mõttega kirjutada kõik seitse eesnime? Mis teha, mu vanemad tahtsid kõiki kolme tüdrukuid ning kui ei tulnud, panid need nimed mulle. Veider või mis?

Esikusse kõmpides veeretasin lauluviisikest ning panin plätad jalga, ujumisriideid veel mitte. Missugune segane läheb hommikul kell kaheksa randa?

Tänavad olid inimtühjad ning otsustasin lõpuks minna pooletunnise jalutusteekonna kaugusel olevasse jäätisekohvikusse. Selline ilm – õues oli vähemalt 25 kraadi – lausa nõuab üht külma snäkki.
Kõndides kahetsesin tõsiselt, et ei olnud oma päevinäinud kolme aasta vanust mp3 kaasa võtnud. Mis teha.

Lõpuks hakkaski jäätiseputka paistma ning ma kiirendasin sammu kuni lõpuks jooksin viimased kümme meetrit plätade … plaksutamise ( teate küll, see hääl mis tuleb kui kiiresti käid ) saatel sinna.
“Üks maasika jäätis palun” laususin ning võtsin taskust rahakoti. Hea, et ma elle vähemalt kaasa olin haaranud.
Magus unelm käes võtsin suuna pargini kus lõpuks ühele pingile istuma jäin ning linnulaulu nautisin kuni lõpuks kellegi hääl mu mõtetest välja tõi.
“Ostke ajalehte, saage teada mis maailmas toimub.” Karjus see hääl ning tõstsin pilgu ning nägin endast umbes 30 meetri kaugusel üht uskumatult armast poisi kandmas suurt ajalehe hunnikut. Olin pingil istunud pea pool tundi ning inimesed tänavatel sagisid juba üsna kiirelt ringi.
Võtsin suuna poisile ja jäin ta ette seisma, lähedalt oli ta veelgi kenam.
“Kas soovid ajalehte?” küsis ta mahedal häälel ning mina muutusin nagu alati näost tulipunaseks. Ta on kena!! otsekui lugedes mu mõtteid naeratas poiss armsalt ning lisas : “ Või tahad lihtsalt mu numbrit ja nime” Ui – ui.
“Mõlemat tegelikult” pomisesin ning muutusin näost veelgi punasemaks. Poiss võttis taskust pastaka ja kirjutas pealmisele lehele midagi. Kas ma juba mainisin et ta kandis khakivärvi lühikesi pükse ja valget särki mis ta lihased esile tõi, ta oli kõige rohkem 17 – 18 kuid väga sportliku kehaehituse, siniste silmade ja blondikaskuldsete juustega. .
Andsin talle soovitud summa ja võtsin ajalehe. Ramon. Kena nimi.
“Aidaa Ramon.” ütlesin talle ning hakkasin minema kruttides käes tibatillukeseks kulunud harilikku. Selg tema poole olemisel oli ka oma kasu, ta ei näinud kuidas ma muigan. Vaataks ta nüüd ometi ühe rahatähe pealmisele küljele. Ta avastaks mu numbri ju siis. Ja mul vedas. Vägagi vedas.
“Headaega sullegi, Patricia” Hüüdis Ramoni naerune hääl.

Mulle meeldis:)
väga
ootan uut

Loeks heameelega edasi:)

Täiega hea jutt aga kaks küsimust: alguses kirjutasid " Pruunid pihani juuksed " ja siis on " lühikesed juuksed ". Kumb siis ?
Ja külmiku peale kirjutas Charlot ja rahatähe peale Patricia, et siis nagu kirjutas ühe eesnimedest? suht sassi ajas mu , aga muidu vägasuper ! :)

jahm, midagi säärast. Ma olen ise ka juba segaduses.
Eks ma vaata, arvatavasti muudan tõesti midagi ära.
Tähh kommentaaride eest ja uus osa lähipäevil.

Umm.. Sa kirjutasid, et tal on kolmikõde, ent ometi pandi talle kõik nimed mis kolmikutest tüdrukutele mõeldud olid? See oli uhh, mis asja koht.

Aga tegelikult on asi äärmiselt huvitav ning sooviks teada mis edasi saama hakkab. :)

Marmelaad kirjutas:

Umm.. Sa kirjutasid, et tal on kolmikõde, ent ometi pandi talle kõik nimed mis kolmikutest tüdrukutele mõeldud olid? See oli uhh, mis asja koht.

Aga tegelikult on asi äärmiselt huvitav ning sooviks teada mis edasi saama hakkab. :)

mhm, usu, ta õel on ka palju nimesid, aga viis.
Tean- tean. Nimedefriik. Lihtsalt meenutab mulle ühte sõbrannat kellel 6 ja ta vennal 7 eesnime.

Kas Eestis mitte seadusega sätestatud pole, et 3 eesnime ja siis on punkt?

Nad pole eestlased, vähemalt nii palju kui ma neid kahte tean. Mu klassikaaslase best, ja minu sõps, nad pigem nagu mingid segapudid, räägivad väga hästi inglisekeelt igatahes.
chatbox käib.

Ahhaa.

Vabandust et mul nii kaua läks aga arvutiarestid ja muud jamad tulid ette.
Igatahes siin on.
kriitikat väga ja kui loete võiksite ka palun, palun, palun kommenteerida. Tahan teada kas teile meeldib.
tam taradatata taaaaaa...

---------------------
Kõik algas ajalehest
2 osa. Vana tuttav ja uus tuttav.
--------------------------

Koju ma minna ei mõelnudki, kes tahakski nende raudsete seinte vahele tagasi pugeda kui oled just kohanud mõne kreeka jumala inimlikku kuju. Igatahes mitte mina.

Kekseldes läksin mööda asfalteeritud teed purskaevu juurde, mis kaugemal, pargi tühjemas osas asus. Varem oli see olnud töötav ja kena kuid mingid huligaanid lõhkusid selle kaks aastat tagasi ära ja nüüd seisab seal vaid tavaline marmorkuju mingist kannuga naisest. Ja loomulikult, nagu katkiste purskaevude puhul tavaks, ei olnud seal tilkegi vett.

Istusin valkjashallile kivipingile ning mõtlesin, ei, unistasin Ramonist. Gaash, ta oli ikka üks paganama imenunnu, kuum, kena ja totally not mine. Loomulikult võiks selle viimase välja jätta.
Kui ta ainult helistaks.

“brrrr... brrrr... brrr..” ( mu telefonil on värinaalarm peal.)

Surusin alla lootused ja vajutasin seda väikest, rohelist telefoni pildiga nupukest. Ema või keegi kindlasti.
“Tere, Patricia kuuleb, maa vastaku.” ütlesin tüdinud häälega telefoni.
“Hei” oiiiii ei. Mu kreeka jumal räägib.
“Am, tere.. kree.. oi, tere Ramon” vastasin kiirustades ning kuulsin poisi kõkutamist. Ju ta on harjunud, et kõik teismeeas tüdrukud ta peale lolliks lähevad.
“Ma tahtsin teada mida sa täna teed, mõtlesin, et kohtuks näiteks pargis või nii. Kohe, kui ma oma ajalehed jagatud saan ikka.” Ta tahab minuga kokku saada? Ärge tehke nalja.
“Okeii siis. Millal?” küsisin. Jumal, tee nii, et ta oma ajalehed viie sekundi pärast müüdud saaks.
“ Õhtul üheksa paiku näiteks” nähhh
“ Sobib, bye” pomisesin ja kuulsin poisi vaikset ' headaega ' -t. Nohh.. Tuleb oodata vaid 12 tundi.

Taaskord hakkas mu telefoni värinaalarm tööle ning olin kõne vastu võtnud kiiremini, kui keegi teine oleks suutnud. Loomulikult ei vaadanud ma helistajat.

“Ram - ..” hakkasin juba ütlema, kuid kuulsin hoopis teist, palju vähem meeldivat häält.
“ Charlot Patricia, marss koju” lõugas mu ema ning vajutas kõne kinni. Tundub, et asjad ei ole nii hullud kui ta vaid kahte mu nime kasutas.
Tõusin välgu kiirusel püsti ja tormasin kodu poole. Raseda hormoonid on hullemad kui teismelise omad. Tõsiselt.

“Kodus olen” hõikasin kui uksest sisse sain ning viskasin plätad esiku nurka. Niikuinii kui õhtul välja lähed topin skeidid jalga.
“Praegu jah, aga kus sa ennem olid?” küsis vihane hääl ning ma pöördusin ümber nähes hiiglasliku kõhu, kohutava maitse ja tegelikult hea südamega emalaeva minu poole rühkimas.
“Õues, ma ajasin koolipäeva suvevaheajaga sassi. Oih, täpselmalt suvevaheaja koolipäevaga või oota...”
“Selge – Selge, su õde tuli pool üheksa minu ja isa tuppa ning ütles, et sind pole.”
Mõnes mõttes oleme mina, Hanna Susannah ja Christopher veidrad kolmikud. Me teame alati kui üks meist midagi tobedat teeb ja mõnikord näeme neid värgindusi isegi unes. Creepy või mis? Ja mamps...
“Ja sellest veel vähe sadas Chiristopher viie minuti pärast sisse teatades, et sa oled välja läinud” ütles ema.
Ja mamps sellest kergest seosest ei tea.
“Jah ma jätsin neile sõnumi. Okei, ma lähen nüüd enda tuppa. Kas ma õhtul ikka tohin välja minna? Sõbraga kohtuma?”
“Jah kullake, mine siis nüüd enda kambrisse” nagu ma ütlesin, tujukõikumised.

Oma toas olles lülitasin taas arvuti sisse ning oodates kuni see laeb tehes samal ajal hobusesabast hoopiski lohaka krunni. Teate küll, kael saab rohkem päikest ja nii.
Logisin msn- I ja vaatasin läbi kogu kontaktiloendi. Kedagi polnud sees peale vana lapsepõlve sõbra kellega viimate rääkisin ligi aasta tagasi. Võib ju proovida. Äkki saab siis päevaplaani mõned täiendused juurde.

Patu – Pätu. Suviiii says :
Hei Erik.

Mister E / suvetööd ple xD says :
Pätu, tsau, kuidas läheb? Kuidas tunnistus oli. Sul suvetööd pole eksole? Mis muidu teinud oled? Kaua me juba üksteisega ei ole rääkinud?

Tavapärane Erik. Sada küsimust ühe korraga ja nagu ikka unustab ta peagi ära, et ta üldse midagi küsis.

Patu – Pätu. Suviiii says :
Sa ju tead, et olen viieline ja tunned pond küllalt hästi teadmaks, et olen muusikaga tegelendu. Muide, me rääkisime viimati uue aasta paiku. Nüüd on minu kord igatahes. Kas sa välja viitsid või? Siis küsin kõik ülejäänud sada asja, msn-i lahter selleks lihtsalt liiga väike : ).

Mister E / suvetööd ple xD says :
Ikka, kus? Muide, ma sain endale load.

Patu – Pätu. Suviiii says :
Mängukal sobib või.
Oota... kui load said, et siis kas sul nagu auto kaa on?

Mister E / suvetööd ple xD says :
Mhm. Opel Astra Cabrio. Tead, see võtab vaid 4.9 liitrit 100-le. Ning kui ma selle korralikult ära tuunin näeb see varsti kenam välja kui BMW M3 kabriolett.

Pole vist vaja mainida, et minu jaoks oli kõik peale Opel Astra ja BMW täielik kreeka keel. Tõsiselt. Ma ei jaga autodes mitte midagi ning ajasin veel aasta aega tagasi sassi Audi ja Opeli.

Patu – Pätu. Suviiii says :
Ja-jah, tule siis äkki hoopis mulle mu maja juurde vastu oma raudse tõllaga. Siis lähme mängukale või kuhugi mujale.

Mister E / suvetööd ple xD says :
Rakendan hobused ette ja helistan kutsarile ning olengi teel mu armas leedi. Ja äkki läheks siis üldse koske vaatama või veeparki. Teen preilile välja.

Patu – Pätu. Suviiii says :
Ikka, ole tunni pärast maja ees siis paneme lõplikud plaanid kokku. Ootan sind mu härra.

Kuidagi keskaegne vestlus paistab olevat.

Mister E / suvetööd ple xD says :
Sobib, aga kle. Kas mu sõber võib ka kaasa tulla. Ta sai täna tööjuurest ligi kümme tundi varem vabaks.

Patu – Pätu. Suviiii says :
Sobib. Bye.

Logisin msn-ist välja ninng panin arvuti kinni. Siis läksin oma riidekappi tuulama kuid andsin alla. Jätan need riided mis seljas. Panin veel tuka klambriga kinni ning otsustasin veel alumisel korrusel pisut telekat vaadata.

Aeg lendas ning peagi helises mu mobla. See oli Erik.
“Noh, olen viie minta pärast ukse-ees. Preili võiks oma trimmis peput liigutama hakata” lausus ta naerune hääl ning panin muiates ja samal ajal hambaid krigistades – veider kooslus või mis – telefoni taskusse tagasi.

Plätud. Kus ma oma plätud nüüd toppisin.
Tuulasin esikus kuni lõpuks avastasin nad pimedast nurgast ukse kõrval. Kas ma tõesti olin need sinna jätnud või?
Õue tormates jooksin kuni aiani ning vaid sekundite pärast keeras sinkjas – ja minu arust ülikole – katuseta auto tänava nurga tagant välja.

Opel peatus sujuvalt mu nina ees ning tehes värava lahti kekslesin välja ja sulgesin selle taas. Siis lasin pilgu käia üle autos olevate inimeste.
Erik on pruunide juuste ning samasuguste šokolaadikarva silmadega 18 aastane kompu poiss. Kunagi ta meeldis mulle kuid tänahommikune ajalehekamm ajas mu tunded tõsiselt sassi. Ta kõrval istuja oli ähmaselt tuttav kuid ma ei olnud selles kindal, tal oli nokamüts peas.

Poiss võttis oma mütsiloti peast ja vaatas mulle oma elektrisiniste silmadega otsa.
“tere Patricia” lausus Ramon
Oh shit, shit SHIT. Ta on kena!

---------------------------

Kui vigasid leiate öelge palun :)

Esimene osa oli kõvasti parem :)

Jätka ikkagist

Katu1995 kirjutas:

Esimene osa oli kõvasti parem :)

Jätka ikkagist

Tean jah, see osa on surmigav.

Mma ei ütleks, et see surmigav oli, aga lihtsalt esimene osa tekitas rohkem põnevust :)

ohh , mulle küll nii väga meeldib :)

kuidagi naljakas vahepeal , ja no suppper , päriselt ;dd

Vabandust, et nii kaua on kogu aeg kahe osa vahel aega kuid mul on kiire aeg.
Loodan, et meeldib.
Kriitikat.
TERVISEKS SIIS xD
------------------------------
Kõik algas ajalehest.
3 osa. Pagana veepargid, perekonnanimed ja autod!
--------------------------------

“Ramon. Sa pidid ju tööl olema” pomisesin ajuvabalt ning potsatasin autosse.
“Ta sai varem vabaks” lausus Erik.
“Ma ei küsinud sinult!”
“Ma sain varem vabaks.”
“Ma juba kuulsin jah”
“Tean.”
“Kuulge, kas läheme nüüd ujuma või mitte?” Eriku naljaga pooleks ärritunud hääl sundis mind ja Ramonit vaikima. Kui auto kohalt liikus kuulsin enda arust poissi pomisemas “turteltuvid,” aga ma võisin ka eksida.
See, et Ramon minu jaoks pisut ligitõmbav oli ei saanud ju ometi nii märgatav olla. Ja pisut on ka kergelt vale sõna, ohjeldamatult sobiks antut konteksti paremini.

“Kuhu me ujuma läheme?” pärisin, et vaikust täita ning poisid vastasid samal ajal ja sama sõnaga... ja pööritasid mõlemad silmi nagu oleks mu ajutegevus lõppenud.
“Veeparki muidugi” Suutsin Ramoni imekauni mehise hääle sekundiga ära tunda. Ma olen vist armunud.... Mingisugusesse paganama ajalehepoissi kelle nimi algab R tähega – Mul on R tähtedega tõsine probleem, hiljem seletan - .

Jõudsime ratase vurinal ujula ette ning mu prints – kes seda ise veel mõistnud ei olnud. Rõhk sõnal veel – oli kiirelt autost väljas. Ka Erik keeras võtmega oma raudse koletise – või jõletise - hellalt kinni nagu oleksid sellel tunded ja astus välja. Vaid mina, see viimane kobakäpast pidžaamalaulik, jäin toppama kuna ma lihtsalt ei saanud ust lahti. Lõpuks pärast pikka pusimist ja kahe poisi ohjeldamatut naerdamöirgamist suutsin ma ukse avada.
Esines vaid üks pisike probleem.

“KURAT PATRICIA, KAS SA MÕTLED KA MIDA TEED VÕI?” lõugas Erik ja tiris mult käest ära ukselingi mis murdunud oli.
“Amm... eriti vist nagu ei mõelnud küll” pomisesin punastades ning kogeledes üritades end võimalikult väikeseks teha. Erik oli ikka tõeliselt vihane. Nii paljut siis toredast päevast. Ja veepargi pileti väljategemisest. Eriti sellest viimasest.
“Rahune, Pätu ei teinud seda meelega, see oli õnnetus.” Ramon astus mu kaitseks välja ning oodates, et Erik midagi ütleks sosistas ta mulle kõrva:
“See oli tegelikult minu süü, link jäi eile mu varuka külge kinni ja ma tirisin selle lahti. See oli juba ennem vaid tagasi liimitud ning ma kleepisin selle vana nätsuga tagasi.”
“Sa mida... Iuu, nätsuga?” jõudsin vastu pomiseda kui autopede puhisemise, ägisemise ja lõugamise lõpetas ning kuidagi veidra häälega küsis :
“Mis see on?” ta toonis segunesid vastikus, segadus, pisut viha ning õudus.
Vaatasime mõlemat tema poole ning siis oli väga tähendusrikas vaikus. Sedagi vaid hetkeks.
“HA HA HA......” ja nii edasi.
Olime Ramoniga pilgu peale heitnud lingi teisele poolele mida kaunistas roosa – poisid söövad roosat nätsu (!!!) - ja välimuse värgi vägagi kleepuv asjandus mida parema sõnu puudumisel lihtsalt junniks võib nimetada.
“Nüüd ma küll ei mõista” pomises Erik ja jõllitas junni, lihtsat junni.
“See on su ajule liiga suur koormus, soovitan soojalt, et kui su vähesed allesjäänud ajurakud sulle tähtsad on lükkad sa selle probleemi kõrvale ja kannad järgminekord pakki orbitit kaasas. Ettevaatusabinõud, tead ju küll.” Ramoni lõbustatud hääl kajas meie kolmikus selgelt ja südantmurdvalt. Ja lõpetas ka vestluse.

Tõsiselt, kui ajuvabalt rumal võib olla, et armuda poissi keda sa näed elus esimest korda. Taaskord tõestus mu idiootsusest.

Läksime kolmekesi veepargi ustest sisse ning suundumise kassa juurde. Eriku katsumused polnud veel läbi.

Ta ostis kolm piletit ning avas juba rahakoti, et nende eest maksta kui küsitav summa ta hetkeks oimetuks lõi.
“Nii palju või? Mida nad seal teevad, vannitavad sind roosiõievees ja liutorust alla laskmiste vahel võidavad kullaga üle või? Selleks, et seda hinda taha teha peaksime pärast siit väljumist pool päeva vaid kulda sittuma,” pomises Erik poolel häälel. - Ta polnud oma sõnakasutusega just eriti tagasihoidlik.
Siiski. Dšentelmenina maksis ta arve kuid kaebles kogu tee sinnani, kus poiste ja tüdrukute tee erinevatesse suundadesse viis selle üle, et ta rahakott nüüd tõsiselt liiga kerge on. Võib- olla halas ta veel hiljemgi, vaene Ramon.

Riiete vahetusega sain kiirelt hakkama, vaid juustega oli probleem. Tegin punupatsi kogemata lahti ning patsikumm kadus kapi alla.
Seal, küürutades ja pead vastu istumisalust pekstes otsisin siis oma patsikummi. Ja nüüd tuleb veel üks veider asi minu kohta. See juuksepaela otsimine, ükstapuha kui tüdinud mu lauseehitus ka tundus, ei seganud mind üldse. Kui mõnel inimesel on klaustrofoobia siis minul seda kindlasti ei ole. Peitsin kuni seitsmenda klassi lõpuni käsitööõpetaja eest väikesesse kraanikausi alla olevasse kappi.

Igatahes, juuksed taas koos ning trikoo seljas silkasin basseinide ja muu värginduse poole mis mind teispool ust ootas.

Väljusin naiste riietus- ja pesemispoolelt ning nägin hetkega kahte poissi seismas trepi juures, mis viis liumägede poole.
“Hei, leedi Shadow, kas te võiksite nüüd siiapoole astuda” lõugas Erik ning hetkeks oli Ramoni näol näha naeratust, kuid hetkel, mil poiss ( Mister E loomulikult ) mu perekonnanime lausus asendus rõõmus ilme ta näol sulaselge õudusega. Ta hakkas taganema ning vihagrimass rikkus ta kaunist nägu.
“Hoia must eemale, Shadow, LaCruelid ei andesta!” lausus ta tumedal häälel ning pööras siis seljaga minu poole liikudes kiiresti tagasi poiste poolele. Nägin veel hetkeks ta ilmet.
See võib tunduda küll sama leierdatud lausena kui too Once upon a time vägindus mida ma algul kasutasin kuid siiski.
Ramoni silmades oli peale viha ka midagi muud. Kurbus.

See oligi esimene kord, kui ma Shadow-ite ja LaCruelide vahelise vaenu tunnistajaks olin. Vaenu, mis – nagu ma hiljem teada sain – algas tõesti vaid ajalehest.

Kõik algas ajalehest.
Täielikult Kõik....

Aa, ja muide, nii sitt kui see ka ei olnud, näitas ilmselge fakt selle poole – ja kahjuks osutus see fakt ka tõeks - , et mu kreeka jumalake oli LaCruel.

------------------------------

Loodan, et meeldis!
Ega ma lõpus selle dramaatilisusega üle ei pingutanud.
Teavitage vigadest ja kommentaare.

Isssand jumal. *naerust kõveras*
You made my day.

mulle jõhkralt meeldib ! lõpp läks keeruliseks, pidin paar korda seda lugema, lõpuks jõudis kohale.
ootan uut! :)

Ahhh!!!!! see oli nii hea.
See muutis mu päeva või hommiku väga vara hommiku nii heaks:)
Aga ma tahan uut !!!
Siiski pean lisama ma ei saanud lõpus aru, aga ma loen kohe uuesti siis saan kindlalt aru :)

Tnx kõigile. See lõpp ajab mindki segadusse. Aga jah.
Ülihea on teada, et meeldib.