Mai lugu [Üks osa, ent selle eest pikk/ LÕPETATUD!]

See ei ole ju lühijutt, kui see on 15 lehekülge pikk?

Alustasin selle kirjutamist kell: 00:50 (11.07.10). Lõpetasin kell 05:10 (11.07.10) Seega ma kirjutasin seda lugu üle nelja tunni, ma ei maganud ning ma ei tunne sellest ka puudust. Selgituseks siis nii palju, et otsekirjas on see mida ta tegi olevikus (või noh rohkem olevikus) & mõtles & arutles. Kaldkirjas on need kirjad mille ta oli kirjutanud & teistsuguses kirjas on muud vajalikud asjad.
Ma ei tea, mis mind seda kirjutama sundis. Sest nende üle nende nelja tunniga kirjutasin ma viisteist lehekülge lugu. Siin võib kirjavigu olla, komavigu samuti, stiilivigadest ma rääkima ei hakkagi. Ja üks karjuv loogika viga on ka, mis on küll meelega tehtud, ma usun, et sa leiad selle üles. Kui ei leia, siis ütle. Ma ütlen, mis see viga oli.
Kommentaare? Kriitikat? Kõik on tere tulnud. :)


Mai lugu

Vaatasin kaisukarude hunnikut ning mõtlesin, et millist osta. On see nüüd suur ja sinine või väike ja roheline. Tõsiasi on see, et kaisukarusid ei saa kunagi liiga palju olla – nõnda valisingi tema õele välja hoopis pruuni ning silmapaistmatu karupoja. Sest armastamiseks pole silmatorkamist vaja, armastamiseks on midagi enamat vaja.

Kas sa oled kunagi armastanud nii, et sul on täiesti ükskõik sellest mida ülejäänud maailm mõtleb? Mina olen. Ma olen armastanud nõnda, et isegi tähed olid liialt lähedal, et need oma armsamale tuua. Ja ometi, ma kaotasin ta.

Meie armastuse lugu oli ja on teistsugune kui teiste oma. Ei mingisugust esimest kohtumist romantilises kohas – või kui romantiliseks pidada naiste WC-d? Oli sügis ning mina olin neli aastat noorem kui praegu ehk siis kuusteist......


... „Mariiiii,“ hüüdsin sõbrannale üle rahvahulga. Ma ei leidnud teda, lõin käega ning hakkasin üksinda naiste WC poole liikuma. Polegi mulle lapsehoidjat vaja, oskan ise käituda porisesin endamisi kuid keegi ei kuulnud mind. Polekski pidanud sest kõva muusika täitis kõrvad, raputas keha ning tekkitas tunde, et nüüd ja praegu on maailma lõpp.
Avasin vana ja kulunud ukse mida oli korduvalt varemgi kasutatud. Seal oli igasugust rahvast ning ma ei pööranud neile tähelepanu. Mõned naised suitsetasid, mõned nutsid, mõned korrastasid end – mina sulasin neisse lihtsalt sisse. Kuid kui ma kabiinist välja astusin oli ruum äkitselt tühjaks jäänud. See tühjus mis mind vastuvõttis oli kummaline kuid väljast kostuvate helide järgi mõistsin, et peaesineja oli lavale tulnud ning mina olin selle jälle maha maganud. See juhtus minuga alati, sest ma lihtsalt suutsin.
Enda peale vihane olles korrastasin end peegli ees, lauldes vaikselt kaasa laulule mida laval lauldi. Hakkasin välja astuma kui minu nina ees uks avati. Seda oli palju kordi varem tehtud ning ma ei hakkanud sellele tähelepanu pööramagi kui kuulsin porisemist: „Ma vist eksisin uksega.“ Tõstsin pilgu ning mu silmad kohtusid taevasiniste silmadega. Naiste ja meeste silmades on vahe. Esimeste omad on ilmekad, tihti suured ja sellistes kohtades ära meigitud. Meeste omades on selle eest säde, mida harva naisterahva silmadest leiab. Neis taevasinistes silmades oli säde, tõeline lustakas säde.
„Vist tõesti,“ tunnistasin naerdes ning ta naeratas mulle vastu. Ta ei tahtnud sealt ukse vahelt ära minna, või vähemalt nõnda tundus mulle. Aeg oli seisma jäänud ning mina vahtisin ainiti neisse taevasinistesse silmadesse. Meid segas porisev ülemeigitud mutt, kes teatas kurjalt, et kurameerimiseks on teine koht kui vetsu uks. Ta astus vabandavalt eest ning kadus rahvahulka, ma üritasin teda leida kuid edutult. Selle eest, Mari leidis mu, ning tiris mu publikus esiritta. Hüppasime üles-alla, karjusime täiest kõrist laulusõnu ning kiljusime. Ent hetkedel kui ma vait olin, paigal seisin, siis tekkisid mu silme ette need kaks taevasinist silmapaari, kes vaatasid mulle nõnda otsa nagu kunagi keegi varem vaadanud ei olnud.

„Ma ostan ainult selle,“ kinnitasin müüjale ning lükkasin tagasi pakkumise, et ostaksin veel mingisuguse mänguasja. Saaksin omale tasuta mullitaja! Tahtsin teatada müüjale, et kuhu ta selle mullitaja pista võib kuid otsustasin viimasel hetkel ümber. Peas kajamas mõtte: See pole viisakas. Ulatasin plastikraha ning lootsin, et mul on ikka selles tobedas pangas piisavalt palju raha, et maksta mänguasja eest.

„Mai, sa ei keskendu!“ hüüdis õpetaja mulle kui ma käed klaverilt tõstsin. Ta vaatas oma prilliklaaside tagant mulle otsa ning ma tundsin, et ma vajun maa-alla. Tema kullipilgu eest ei jäänud ka kunagi mitte midagi märkamata! „Vabandust,“ kokkutasin vastuseks kuid ta raputas pead. „Ära vabanda minu ees, vabanda enda ees, sina oled see, kes kannatab,“ lausus ta prohvetlikult ning lisas: „Võta alguses uuesti! Ja kiiremini! See on polka, mitte valss!“
„Ta oli su peale ikka eriti vihane,“ kommenteeris Mari kui ma viimaks tunnist vabanesin. Sõbranna oli viimased kümme minutit mu proovi lõpust kuulanud mu kava. „Põhjusega,“ oli mu vastus kiire ning napp.
„Kas ta siis pole kunagi armunud olnud?“ päris Mari irooniliselt ning haigutas. „Ta peaks ju arusaama, et sa oled noor ja kena inimene. Ega elu ainult klaverimängus seisne!“
„Temal seisneb,“ lausin vastu ning tundsin pahameele puhangut. Ma oleksin pidanud teda kaitsma, mitte sellisse salvava lisa ütlema! Kuid mis öeldud, see öeldud. Tundsin lihtsalt pahameele puhangut, ma oleksin pidanud olema tänulik õpetajale. Tänu temale olin ma see, kes ma olin – vähemalt nõnda ma arvasin.
Me olime jõudnud poeni kui äkitselt sõbratar seisma jäi. „Oota siin, ma lähen ostan paki nätsu, olen kohe tagasi,“ olid tema sõnad enne kui ta poest sisse vupsas. Seda pisikest poodi ma teadsin, pikkadel harjutuspäevadel käisin ma siit alatasa magusat ostmas.
Olin sulgenud silmad ning ümisesin vaikselt oma loo lõppu kui mind segas võõras hääl. „Vabandage neiu, kas te oskate öelda kella?“ küsiti minult ning ma avasin silmad, et vaadata kella. „Kell on neli läbi kaksteist minutit,“ ütlesin kui olin oma kellalt aja vaadanud. Kella küsis minult minust paar aastat vanem tüdruk, tema kõrval seisis umbes temavanune noormees. „Aitäh,“ ütles neiu vastu, noormees vaikis endiselt. Nad hakkasid kõndima ning mind näris kahtlus, et ma olin toda noormeest kuskil varem näinud. Kus? küsin endalt kuid ei suutnud välja mõelda.
„Küll sa leiad kiiresti tutvusi,“ sõnas sõbranna, kes oli kella küsimist poeukselt näinud. „Nad küsisid kõigest kella,“ vastasin kuivalt ning vaatasin talle otsa, küsides pilguga, et kas me nüüd lähme. „Ilusad poisid on alati võetud või geid,“ lausus tema ning võttis mul käevangust kinni, pakkudes nätsu.

„Teie pangakaardil pole piisavalt raha,“ ütles müüja ning ulatas mulle pangakaardi tagasi. „Kurat,“ vandusin endamisi ning sulgesin silmad. Mõtle, korrutasin endale ning pistsin käed püksitaskutesse, kui mul veab on seal emapangakaart, kui mul väga veab on seal piisavas koguses sularaha. Kuid mul pole kunagi vedanud.

Istusin katusel ning puhusin suitsu välja. November on kõige kurvem kuu, ent omamoodi ka kõige ilusam. Oli õhtu ning keegi polnud veel koju tulnud. Ma olin jäänud teiseks ning ma ei teadnud kas naerda või nutta. Ma olin lootnud, et ma saan esikoha, et ma võidan selle asja ära. Ei ma ei lootnud, ma TAHTSIN võita. Kuid ma jäin teiseks. Teine koht alati kaotatakse. Kortermaja katuselt näeb linna kõige ilusamana. Ma polnud ainus, kes katusel istumas käis. Siin käis terve kortermaja noorpere, ehk mina ja veel umbes viisteist noort inimest.
„Sa oled purjus!“ käratas keegi ning lükkas ukse lahti, pöörasin end ümber ning nägin huvitavat vaatepilti. Neiu naeris ning noormees kandis ta katusele. Mind nähes oleks ta äärepealt tüdruku maha pillanud. Mind piidlesid kaks taevasinist silma, ainult sära oli kadunud.
„Umm... tere,“ ütlesin viisakalt ning kustutasin suitsu. „Ma võin ära minna, kui ma teid segasin.“
Tüdruk ärkas esimesena tardumusest. „Ei-ei, sa ei seganud meid. Ongi toredam, et meil seltsi on. Ma unustasin võtmed koju ja noh, väikeveli lukustas ukse ja siin ma olen!“ seletas ta naerdes ning käskis noormehel end maha panna. Noormees tegigi nii ning tüdruk sammus otsejoones minu juurde. „Mina olen Sandra ja sina?“ küsis ta ning võttis minu kõrval istet. „Mai,“ tutvustasin end ning naeratasin esimest korda. „See on Mihkel, kes on millegi pärast väga kidakeelseks jäänud,“ tutvustas ta noormeest ning pöördus siis Mihkli poole: „Kas sa neelasid oma keele alla või kardad sa Mai-nimelisi tüdrukuid?“
Mihkel raputas pead ning sammus meie poole, ent jäi ometi eemale istuma. „Ah, ära pane teda tähele, ta ongi mõnikord imelik,“ naris Sandra ning piidles mind korra. „Ma seletasin miks mina siin oled, aga kuidas sinuga lood on?“
„Ma tulin siia mõtlema,“ vastasin ning vaatasin uuesti linna panoraami. „Elu ja võitluse ja ma ei tea veel mille üle.“
„Ja mis sa välja mõtlesid, kui see saladus pole?“ uuris Sandra ning võttis taskust suitsupaki, vähemalt pole ma ainus kes suitsetas. Ta läitis suitsu ning jättis pakki vedelema. Küllaps vist selleks, et kui Mihkel suitsu tahab, saaks koheselt võtta.
„Mitte midagi,“ tunnistasin ausalt oma uuele tuttavale. Me vaikisime, kõik kolmekesti, Mihkel polnud endiselt sõnagi öelnud. Tundus justkui ta häbeneks mind, et ma olin tabanud teda astumas sisse naiste WC-sse. Tahtsin talle öelda, et ikka juhtub kuid ma ei tahtnud esimesena rääkimist alustada. Tema silmist oli sära kadunud ning mul oli tunne, et ta pole see sama inimene, see kelle silmad minu hetkeks röövinud olid.
„Oota, sina oled see tüdruk kellelt me paar nädalat tagasi kella küsisime,“ hüüatas äkitselt Sandra ning plaksutas lapsikult käsi. „Mäletad Mihkel? Sa olid nii kindel, et sa oskad kella määrata, väitsid, et kell on kaks tundi hilisem kui tegelikult!“
„Ah, ma mõtlesin, et ma olen teid kaht kuskil koos varem näinud,“ läksin neiu hüüatusega kaasa. Mihkel ei öelnud endiselt midagi, tundus, et ta ei kavatsenudki mind näha.
„Umm.. Jah. Me käime,“ tunnistas Sandra naerdes „Varsti võib pulma tulla. Me kihlusime kolm nädalat tagasi.“
„Kas tõesti?“ uurisin huvitunult ning lisasin kiirelt: „Palju õnne!“
„Aitäh,“ punastas Sandra. Võimalik, et ma kujutasin seda ette kuid noormees, kes meist veidike kaugemal istus, ei tundunud väga õnnelik olevat selle üle, et Sandra mulle sellest rääkis. „Ma tean küll, et üheksateist aastasena kihlumine on tobe, aga me armastame üksteist. Eksju kallis?“ uuris ta Mihklilt, too vaid noogutas, ütlemata midagi.
„Ohh,“ oskasin ma vaid sellepeale kosta. „Kuidas te siis kohtusite?“
Sandra hakkas naerma ning ütles siis: „See on nii ebaromantiline. Me sattusime ühte klassi gümnaasiumis, mille me see aasta ka lõpetasime, muideks. Aga see on nii ebaoluline. Igastahes, esimest päevast alates oli meie vahel selline säde, et mul oli mõnikord tunne, et seda oli lausa näha!“
Noogutasin huvitunult ning surusin alla pettumuse mõtteid. Minu unenägude prints on kihlatud, tema silmist on kadunud sära – igate pidi kadunud on too prints.
„Kaks kuud pärast tutvumist me käisime juba nõnda, et meist räägiti kui ühest isikust,“ ei olnud Sandra oma juttu lõpetanud.
„Lahe,“ kostsin osavõtmatult ning tundsin kuidas mu mobiil taskus värises. See oli sõnum emalt, mis küsis, et kus ma olen. „Aga ma nüüd lähen koju. Ma loodan, et su vennaraas varsti koju tuleb, et te ei peaks siin novembrikuu külmuses külmetama ja ma ma olen veendunud, et te olete suurepärane paar.“
Viimase osa ma valetasin kuid ometi Sandra lausa säras sellest lause lõpust. „Tore oli sinuga vestelda,“ ütles ta mulle. Vastasin samaga ning lahkusin, vaadates ukse peal veel korraks tagasi. Taevasinised silmad vaatasid mind kurjalt ning mõistmatult, mis tõttu ma ehmatusest kiiremini koduseinte vahele põgenesin.

„Viisteist, kuusteist..“ lugesin raha lettile ning sain aru, mida pole seda pole. Müüja vaatas mind kurvalt ning lausus siis leplikult: „Minge koju, võtke raha ning tulge siis tagasi. Ma panen kaisukaru letti alla, nii et see ootab teid.“
Naeratasin talle ning tänasin, olin viie sammuga poest väljas ning hakkasin kodu poole jooksma.

„Mai, mida sa jõuludeks soovid?“ uuris mu ema kui ma köögilaua taga uut nooti uurisin. Elu? Poiss-sõpra? pakkus talle variante oma peas kuid laususin talle: „Poes on üks huvitav raama,t mille peale ma paar nädalat mõelnud olen. See oleks tore.“
„Mis raamat see on?“ tundis ema huvi ning istus minu vastu. Tema väsinud silmad uurisid mind huvitunult, üritades tabadaa seda, mida ma mõtlen. Viimasel ajal mõtlesin ma ülekohtusest maailmast ning taevasiniste silmadega poisist.
„Kuulsate muusikute elust kirjutav raamat,“ ütlesin talle ning hakkasin loendama: „Beethoven, Strauss, DeBussy ja nii edasi.“
„Tundub huvitav,“ ütles ema osavõtmatult. Teadsin, et tema unistas endiselt salaja balletitantsja elust, mille oli talt ära võtnud üks tobe jalaluumurd. Ta oli uuesti püsti ning oli kapi pealt võtnud posti. Seal oli nagu tavaliselt ports kirju ning nüüdki luges ta läbi nimed, et teada kellele mida anda. „Oi näe sulle ka kiri,“ ütles ta üllatunult ning ulatas mulle kirja.
Avasin selle ning lugesin selle läbi. See oli kutse pulma. Sandra ja Mihkel kutsusid mind pulma, mis toimus detsembris. Kiired, mõtlesin ma ning haigutasin. „Ema, mida kingitakse noorpaarile?“ uuris temalt.
„Raha? Asju? Raha on parem muidugi,“ rääkis ta, vaatades mind huvitatult. „Miks sellised küsimused?“
Ulatasin talle kutse ning ta vaatas mulle kahtlustavalt otsa. „Kes on Sandra ja Mihkel?“
„Nad elavad meie majas, või vähemalt Sandra elab. Igastahes, ma tutvusin nendega kaks nädalat tagasi,“ jutustasin emale meie tutvumisloo. „Mind paneb imestama see, et Sandra ütles, et nad kihlusid kolm nädalat tagasi, siis kui me rääkisime. Nüüdseks on siis viis nädalat ning neil on kohutavalt lühike kihlusaeg.“
„Võib-olla on selleks oma põhjus, äkki noormees läheb sõjaväkke?“ pakkus ema ning kaotas huvi.
„Võib-olla tõesti.“

Sisse-välja, sisse-välja - korrutasin endale õiget hingamissüsteemi. Kodu polnud kunagi varem nii kaugel olnud. Võib-olla ma kujutasin endale seda ette. Kodu oli ju kõigest kahe tänavavahe kaugusel. Lähedal, mitte isegi kilomeetrit, ent ometi ma hingeldasin kolmesaja meetri peale. Läksin jooksust üle sörgiks.

Lasin katuseuksel pauguga sulguda. Ma tahtsin karjuda, ent viisakas osa minust ei lubanud seda teha. Õhtu on. Inimesed hakkavad magama minema. Nad kutsuks mulle politsei. Ent ometi tahtsin ma karjuda.
Selle asemel pühkisin ma istumiskohalt lume ning prantsatasin sinna istuma. Otsisin taskust suitsupaki ning olin õnnelik hetkeks, viivuks. Sadas lund, see oli selle aasta esimene kord ning ma tundsin sellest rõõmu. Vähemalt ei tule mustad jõulud. Sandra ja Mihkli pulm on kolme päeva pärast.
Läitsin suitsu, pistsin paki uuesti taskusse ning puhusin öhe suitsu. See oli maaliline hetk ning mul oli tunne, et keegi võiks sellest pilti teha. Kuid mitte kedagi polnud seal. Või vähemalt mulle tundus nii.
„Jälle sina,“ ütles hääl pimedusest. Keerasin üllatusest pea sinna poole kust arvasin seda kuulvat.
„Sa oskad rääkida,“ märkisin veidike kurjemalt kui kavas oli. Pimeduses seisis Mihkel ning tundus, et ta oli kavatsenud üksinda katusel olla ning mina olin ta plaane rikkunud.
„Imestad?“ uuris noormees ning tuli minu juurde.
„Veidikene,“ tunnistasin ausalt ning kustutasin suitsu. „Ma usun, et sa tahad üksinda olla ja valmistuda abiellumiseks, seega ma siis lähen.“ Tõusin, et minema hakkata. Ta haaras mul käest ning sosistas: „Ära mine, palun.“
Minu unenägude prints, kellest ma loobunud olin, hoidis minu käest kinni! Olgu see oli rohkem käsivarrest kinni hoidmine kuid ikkagi.
Istusin uuesti vanale kohale ning ta istus mu kõrvale. Säde tema silmist oli endiselt kadunud. Too väike ja vallatu sädemekke. Me istusime mõnda aega vaikides.
„Sul oli vanasti säde silmades,“ ütlesin ma talle viimaks ning ta vaatas mulle mõistmatult otsa. „Tookord, seal uksel, su silmades keksles ringi pisike säda nagu too oleks olnud väike kaval kurat, otse sinu silmades. Aga seda enam ei ole.“
„??“
„Mul on oma teooria silmade kohta,“ kostsin, „ aga sina tõestasid mulle, et see teooria on vale.“
„Räägi mulle oma teoorias Mai,“ ütles ta mulle vaikselt vastuseks.
„Kui sa nõnda nõuad,“ kostsin, tehes näo, et ma olen äärmiselt armulik. Tegelikult tahtsin ma ammu kellelegi rääkida oma teooriat silmade kohta.
Ta vaikis mõnda aega, ütlemata midagi. Kuid viimaks ta kostis: „Mul on kahju, et ma su teooria taevasse lennutasin.“
Naeratasin õrnalt tundes kuidas mu süda lõi kiiremini kui tarvilik. Tuletasin endale meelde, et ta abiellub paari päeva pärast. „Võib-olla polnud ma kunagi varem kohanud inimest, kes on kihlatud nõnda ilusa inimesega kui Sandra. Siis ehk polegi sädet vaja, siis see säde on kolinud südamesse,“ ütlesin ma kiirelt, et mitte Mihkli tuju rikkuda.
Mihkel naeratas nukralt ning kehitas õlgu. Kuid see vist rikkuski tema tuju. Ta oli kaotanud oma jututuju, needisin end selle eest, et kihlusse teemasse toonud olin. Arvatavasti selle eest ta põgeneski ning mina tõin selle teemasse.
„Ma lähen siis,“ ütlesin viimaks, ta ei kostnud musta ega valget. Võtsin seda kui nõusolekut ning lahkusin katuselt.

Vale võti! Ma pidin ahastusest nutma hakkama. Mu võtmekimbus oli kolm võttit ning ma olin oma koduuksel juba kaks korda valet võtit proovinud. Sellist õnnetust sain mina ainult endaga kaasa tuua ning tunduski nõnda, et mu viltu vedamine jätkus. Viimaks sain ukse lahti ning lausa jooksin oma tuppa. Kuskil on mu raha. Kus, see on iseasi.

Uksekell helises juba viiendat korda ning ma jooksin ukse poole, imestades, kes sellisel kellaajal nõnda innukalt ukse taga ootab. Ma olin üksi kodus ning tahtsin sellest viimast võtta. Kuid nüüd keegi nõudis lärmakalt sisselaskmist.
Avasin ukse ning vaatasin ehmunult taevasinistesse silmadesse. Ta nägi välja nagu ta oleks nutnud. „Pulmad... pulmad jäävad ära,“ ütles ta vaikselt ning vajus mulle kaela nuuksuma. Olin üllatusest sõnatu ning suutsin kuidagi ta uksest sisse vedada. Sulgesin ukse ning sundisin teda vaat, et toore jõuga esikust kööki minema. Panin noormehe istuma toolile, kus vaid mõned nädalad tagasi olin ma pulmakutset lugenud.
Panin teevee keema ning võtsin kaks tassi. Päiksekollased, ma ei tea mis mind sundis neid võtma kuid ma võtsin need. Pistsin kaks teepakki sisse, valasin vee peale ning küsisin: „Suhkrut? Mett? ...Piima?“ Ta raputas pead. Eeldasin, et see tähendas puhtalt. Viisin talle teetassi ning võtsin oma oma ning istusin ta vastu.
Ta oli end kogunud. Mihkel võttis tassi oma pihku ning puhus tee peale. Naeratasin nukralt, sest see teguviis meenutas mulle mu vanaisa, kes mõned talved tagasi manalateele oli läinud. Ma ei öelnud midagi, arvasin, et kui ta rääkida tahab, siis ta alustab rääkimist ise ning mina ei peaks teda selleks sundima.
„Aitäh,“ ütles ta viimaks. Vaatasin talle küsivalt otsa. „Et sa mind sisse lasksid.“
„Ohh, pole tänuväärt,“ ütlesin talle ning rüüpasin sõõmu kuuma teed.
„Ma lihtsalt ei osanud kuhugi minna,“ seletas ta mulle ning vaatas mulle oma taevasiniste silmadega otsa. Silmades polnud sädet, seal oli lõpamatu tühjus.
„Ära muretse sellepärast,“ kinnitasin talle ja mõtisklesin endamisi, mis juhtunud oli. Ma ei tahtnud pärida, ent uudishimu tappis.
Ta vaatas mulle otsa ning mõistis, et ma vist põlesin uudishimust. „Ta teatas mulle, et ta on liiga noor, et abielluda. Et ta tahab maailma näha. Viskas mu välja, öeldes, et ta teatab vajalikkesse kohtadesse, et pulmad jäävad ära. Lisas veel, et ta teab, et ma teda piisavalt ei armasta. Ma ei mõista, mida ta sellega öelda tahtis.“
Sulges silmad, mõeldes, mida ütlema peaks. „Mul on väga kahju,“ ütlesin viimaks.
„Mul ka,“ lausus ta vastu, rüübates teed.
Ülejäänud aja me vaikisime, mõeldes mõlemad omi mõtteid. Pärast teejoomist ta tänas mind uuesti ning lahkus, kohe mõneks ajaks.

„Kus on mu raha?“ nõudsin iseendalt kõva häälega. Ma olin oma lõpurahad kõik ära peitnud, et ma seda kulutada ei saaks. Kuid nüüd tundus, et ma olin selle liialt hästi ära peitnud. Istusin oma voodile ning mõtlesin. Viimaks hakkas kuskilt meenuma vana kast, mis oli mu riidekappi põhja peidetud. Otsisin selle välja. Vaatasin seda kasti ning tundsin, et ma ei taha seda avada.

„My little bitch is seventeen,“ möirgas Mari mu kõrva ääres ning naeris. Ta oli joonud, liialt palju. Ma olin talle mitu korda öelnud, et ma ei taha pidu ning kohe kindlasti ei taha ma läbu. Kuid ta ei kuulanud mind. Kutsus mu õhtul enda juurde padjapeole, kus on vaid valitud sõbrannad. Kergeusklikuna läksingi sinna ning leidsin sealt terve suure seltskonna inimesi, kes kargasid diivantite tagant ja teistest ruumidest välja kui ma sisse astusin. Oli aprill ning lumi oli viimaks sulanud. Istusin rõdul, muusika möirgas ning ma tundsin rõõmu, et mu sõbranna vähemalt majas elas. Muidu oleksid ammu politsei kaelas.
„Sa ei.. sa ei lõbutse,“ ütles keegi mu kõrval ning ma tõstsin pilgu. Martin seisis rõduuksel ning tundus küllaltki adekvaatses seisus olevat.
„Oh, ma ei tunne väga puudust ja mul on homme proov, et ülehomme esineda,“ seletasin kuigi teadsin, et peaaegu mitte kedagi ei huvitanud mu pianisti katsetused. Ma olin imelik, kes vabal ajal mängis palju klaverit.
„Aga see on sinu pidu,“ ei mõistnud Martin mind ning istus mu kõrvale. Ma meeldisin talle ning ta teadis, et ma teadsin seda. Kuid ma ei tundnud tema vastu erilist tõmmet kuigi võib-olla oli asi minus. Ma otsisin noormeeste silmadest sädet, kuid ei leidnud seda enam kunagi. Mu teooria vedas täielikult vett.
„Tõesti,“ imestasin irooniliselt ning tundsin kuidas ta lähenes. Ma ei lükkanud seda lähenemiskatset ära. Ma pidin üle saama inimesest, kes polnud kunagi mind isegi mitte kallistanud.
„Sa oled eriline,“ sosistas ta mulle kõrva ning ma naeris heatahtlikult ning meelitatult samal ajal. Ma kahtlustasin, et iga noormees lõi nõnda neiule külge kuid ma isegi ei tahtnud sellepeale mõelda. Ma kordki tahtsin tavaline olla. „Tõeliselt eriline, sest sa lõhnad nii-nii hästi.“
Chanel no.5 oli see lõhn, mille mu klaveriõpetaja mulle esikoha võitmise pärast kinkis. Ta ei kinkinud kunagi mulle midagi, mitte kunagi. Kuid riikliku klaverivõistluse võitmise pärast kinkis. Ta ütles, et kui ta võitis, kinkis tema õpetaja sama lõhna talle ning ta armastab seda lõhna sellest päevast alates. Kujutasin ette kuidas nõuka ajal selle lõhna kätte saamine vaeva võis võtta. Ja ometi olin ma talle tänulikum kui kunagi varem.
Martin tõmbas mu lõua enda poole. Meie ninade vahel oli vaevu mõni millimeeter. Ta vaatas mind korra ning suudles mind. Pikalt, ilaselt ning ma mõistsin miks suudlemist tatti panemiseks nimetati. See tõesti oli seda.

Ohkasin korra ning avasin karbi. Sealt vaatas mulle vastu karjade kaupa mälestusi. Ma ei tahtnud neid vaadata, sest ma teadsin mis juhtuma hakkab. Ma hakkan nutma nagu väike tüdruk, kes on põlve marraskile löönud. Tõstsin fotoalbumi ning paar raamatut kiirelt välja, vaadamata neid kordagi uuesti. Kõige põhjas oli suur ümbrik ning tühi pudel, millel seisis Chanel no.5

„See oli oivaline,“ kiitis õpetaja mind ning ma naeratasin. Ta ei kiitnud mind tihti, kuid kui ta seda tegi, oli põhjust. „Ma loodan, et sa nädala pärast Itaalias mängid samamoodi. Eriti meeldis mulle Beethoveni „Für Elise“ , sa mängsid seda nii tundeliselt, et mul oli tunne, et ma tahan nutma hakkata.“
Naeratasin ning tõusin klaveri tagant. „Ülehomseni?“ küsisin talt, ta noogutas ning lahkus ruumist. Jättes mind üksinda. Ma ei suutnud uskuda, ma lähen vähem kui nädala pärast Itaaliasse! Euroopa noorte pianistide võistlusele. Ma ootasin seda ning kartsin seda sama aegselt.
Hakkasin kodu poole minema kui keegi mind hüüdis: „Mai? Kas see oled tõesti sina?“ Pöörasin ümber ning nägin Sandrat, kes säras. „Hei Sandra,“ tervitasin teda viisakalt ning ta säras veel rohkem. „Kui kaua me üksteist näinud ei ole?“ päris ta minult. „Novembrist vist,“ vastasin ning naeratasin, küsides endalt kas tõesti nii ammu.
„Ahjaa, siis kui ma Mihliga kihlatud olin. Aeg lendab nii kiirelt, ta peaks varsti sõjaväest välja saama,“ rääkis ta kiirelt ning naeratas. „Kuidas sul läheb?“
„Suurepäraselt, lähen varsti Itaaliasse,“ rääkisin talle oma pianisti võistlusest.
„Ohoh lahe. Saaks ma ka Itaaliasse. Seal on ju juuni alguseski juba soe. Aga kuidas poiste maailm on? Mis sa oled nüüd seitseteist?“ rääkis ta kiirelt, olles minuga koos kõndima hakkanud.
„Oh, olen ja nüüd seitseteist. Mul on meeldiv noormees, Martin nimeks,“ rääkisin Sandrale ning tundsin rõõmu, et saan kellelegi rääkida oma elust. Mõnikord on see tore. „Kuidas endaga lood on?“
„Oh, ootan oma kahekümnendat sünnipäeva, mis on kõigest kuu aja pärast,“ rääkis Sandra naerdes, „ja noh, ma ootan last.“
„Kas tõesti? Palju õnne!“ hüüatasin ning mõtisklesin, et kas see on Mihkli laps.
„Ei, see ei ole Mihkli laps,“ ütles ta, justkui oleks mu mõtteid lugenud. „Ma tutvusin veidike pärast meie lahkuminekut uue noormehega.“
„Ikkagi, palju õnne! Sa lausa kiirgad positiivsust,“ laususin ning oli korraks õnnelik tema õnnelikkuse üle.
„Tõesti?“ imestas tüdruk, ent jäi seisma meie maja ees. „Ma enam ei ela siin, seega see on koht kus me nüüd head aega ütleme.“
„Nägemiseni,“ laususin ning ta vastas mulle samaga, lehvitades mulle. Jälgisin kuidas ta kaugustesse kadus, enne kui koju jooksin.

„Palju see mängukaru nüüd maksiski?“ küsisin endalt kõva häälega ning avasin ümbriku. Seal oli viiesajaseid. Ma ei teadnud palju mul seal raha oli ning ausalt öeldes ei hoolinud. Võtsin sajase, pistsin teksataskusse ning jätsin asjad oma toas laokile. Ma polnud nädalaid koristanud, seega too karp ei paistnudki enam välja.

„Kolmas koht on ka hea,“ lohutas õpetaja mind, kui ma lohutamatult tema õlal nutsin. Ma olin kolmandaks jäänud! Mingi saksa poiss oli esimese koha saanud, teine koht oli läinud prantsuse poisile ning mina eesti plika olin kolmandaks jäänud. Esimene tüdrukute arvestuses. Selletõttu pidingi järgmisel kevadel Hiinasse minema ülemaailmsele võistlusele.
„Aga mitte piisavalt,“ porisesin ning õpetaja vaatas mind leebelt. Tema kullipilk oli asendunud kergelt emaliku pilguga. „Sa olid mõtle kui paljudest parem ning sa said ikkagi edasi. Õpid aasta otsa, oled ehk neist kahest poisist paremgi. Nad võitsid sind vaid mõne näruse punktiga.“
Naeratasin ning sulges silmad. Uuesti avasin need siis kui õpetaja mu üles ajas, öeldes, et me oleme mu kodu ees. „Aitäh,“ ütlesin õpetajanna mehele, kui too mu kohvrid korterini tassis. „Aitäh sulle,“ vastas ta ning lahkus enne kui ma sain küsida, mille eest mind tänati.
Ema polnud jälle kodus, mis mind ei üllatanud. Tal oli austaja ning ma polnud öelnud mis ajal ma koju jõuan. Tundsin ühtaegu kurvastust kui ka rõõmu sellest, et olin koju jõudnud. Mõistsin esimest korda ütlust home, sweet home.
Viisin kohvrid oma tuppa, jätsin need lahti pakkimata ning läksin elutuppa, kus ootas mind klaver. Lasin sõrmedega korraks üle klaviatuuri ning istusin siis toolile. Kell oli üksteist läbi kuid ma ei kavatsenud punki mängida, ma kavatsesin „Kuupaiste sonaati“ mängida. Võtsin noodi klaveri pealt ning alustasin. Klahv klahvi järel, heli heli järel. Ma nautisin seda. Muusika neelas mu endasse ning ma unustasin, et ma olin kolmandaks jäänud. Ma unustasin ülejäänud maailma.
Mind äratas uuesti uksekell. Vaatasin kulmukortsutades kella ning läksin ust avama. Martin ei oleks tulnud sellisel kellaajal enam minu juurde, kuigi ta teadis, et ma kodus olen. Unistades, et see on Martin on, et ta kordki on spontaane, avasin ukse. Ma nägin suurt lillesülemat, mis varjas noormehe nägu.
„Mis sa lollitad Martin,“ laususin talle ning olin veendunud, et mu noor austaja on kordki teinud midagi eriskummalist tema jaoks. Noormees tõstis lilled enda näo eest ning ma pidin ehmatuses õhku ahmima. See polnud Martin, see oli Mihkel.
„Pettunud?“ imestas ta ning ma nägin kuidas ta naeratus kustus näolt.
„Ei, ei ole pettunud, üllatunud rohkem,“ kostsin vastuseks ning astusin nõnda, et noormees sisse astuda saaks. Nõnda ta ka tegi, astus sisse.
„Kuhu lilled panna võib?“ küsis ta minult asjalikult ning ma võtsin lilled ta käest.
„Istus diivanile, ma kohe tulen,“ käsutasin teda ning läksin lilledele vaasi otsima. Mõne ajapärast naasin ning istusin klaveritoolile, keerutades end nõnda, et ma nägin teda.
„Sa mängid suurepäraselt,“ kiitis ta mind.
„Aitäh,“
„Ma ei tahnud su mängu segada, koridoris oli seda nii ilus kuulata,“ rääkis ta edasi. Ma värvusin kiidusõnu kuuldes näost roosakaks.
„Kuidas sa teadsid siia tulla?“ imestasin, kui ta mu kiitmise lõpetanud oli.
„Ma lugesin ajalehest su imetegusid, muidu ma poleks sind ära tundnud, aga neil oli pilt teksti kõrval ja mul oli sõjaväest puhkus just saadud, seega ma mõtlesin, sind üllatada. Oled üllatunud?“
„Väga,“ kinnitasin talle ning tõusin, istumaks tema kõrvale.

Keerasin ukse uuesti lukku, kaks korda keeramist, kontrollisin, kas on lukus ning jooksin trepist alla. Ma ei kartnud alla lendamist. Ma võib-olla oleks isegi tahtnud teada mis tunne on alla lennata trepist, sest tundus huvitava asjana. Kuid ma ei lennanud, ma kunagi ei lennanud.

„Ma pean minema,“ sosistas ta mulle. Tõstsin unise pilgu. Olin magama jäänud tema kaissu. Olime terve öö sellel diivanil juttu rääkinud. Ma olin avastanud sädeme sealt kus see olema pidi.
„Miks?“ porisesin ning tõusin rohkem istukile. Ta naeratas lükkas mu näole tikkunud juuksesalgu näolt ära.
„Sest kell on juba kümme ning ma usun, et su ema märkab varsti koju tulla,“ rääkis ta mulle sosinal.
„Ära mine,“ anusin teda ning üritasin teha kutsika silmi.
„Ma tulen tagasi,“ lubas ta mulle. Surudes oma huuled mu laubale.
„Lubad?“ uurisin temalt.
„Luban,“ ütles ta mulle ning tõusis, lükkates mind uuesti pikali. „Maga sina edasi.“
Noogutasin ning tundsin kuidas uni mu murdis, viimase asjana tundsin seda kuidas keegi mulle pleedi peale tõmbas.

Veel siit paremale, siis olen kohal – nõnda arutasin ma endamisi ning kõndisin. Ma ei tahtnud enam joosta. Vahet polnud kas ma käin kümne minutiga või kolme tunniga kodus. Ma lihtsalt ei tahtnud enam joosta kui segane. Keerasin õigele tänavale ning tõmbasin suure sõõmu linnaõhku oma kopsudesse.

„Mihkel!“ kiljatasin ning jooksin läbi keskväljaku Mihkli poole, hüpates talle kaela. Ta püüdis mu kinni ning keerutas mind õhus, pannes mind vaimustusest kiljuma. Viimaks mu maha pannes küsis ta imestunult: „Kas sa arvasid, et ma ei tule?“
Noogutasin ning tundsin rõõmu, et ta siiski oli tulnud, et ta siiski oli seal. Minu kõrval. Martin oli unustatud, ma olin ta järgmisel päeval maha jätnud ning noormees polnud isegi imestunud selle üle. Kahtlustan, et ta teadis juba ammu, et me pole tegelikult ikka õige paar.
„Lähme kohvikkuse,“ pakkus nooruk mulle ning ma haarasin sellest koheselt. Kõrvuti kõndisime kohvikusse. Oli juuni lõpp ning üllatavalt palavad ilmad.
Võtsime väikohvikus varju all istet, üksteise vastas. Ma tundsin, et ma sulan ja mitte sellepärast, et õues kohutavalt kuum oli, vaid selle tunde pärast mis mind täitis.
„Mida sa tellid?“ uuris ta minult ning ma uudistasin menüüd. „Jäätisekokteili, ploomimahla ja shokolaadi jäätisega. Ise?“
Ta kehitas õlgu ning lausus siis viimaks: „Jäätisekokteili, ent pirnijäätise apelsinimahlaga.“
„Kas see on hea?“ uurisin temalt, minu arust kõlas see väga huvitavalt.
Ta hakkas mu küsimuse peale naerma, kehitades õlgu. „Ma ei tea, aga varsti saan teada.“
Naerin selle üle ning tundsin kuidas mulle oleks tiivapaar kasvanud, mis tõstis mind õhku. Ma olin õnnelik, lihtsalt selle üle, et me olime koos. Mitte nõnda koos, aga siiski... koos.
„Räägi mulle endast,“ pakkus noormees ning vaatas mind väljakutsuvalt taevassiniste silmadega.
„Mida sa teada tahad?“ küsisin vastu, sest ei osanud millestki alustada. Panin oma käe laua peale, lihtsalt katsetuseks.
„Kõike,“ ütles ta naerdes ning sel hetkel ma tundsin ta kätt enda käe peal. Ma naeratasin veel avalamalt kui enne. „Räägi mulle oma lapsepõlvest.“
„Mmm... ma kasvasin maal,“ alustasin ning järgmise viie minutiga rääkisin ma terve lapsepõlve, kuidas me maalt linna kolisime. Kuidas ema ja isa lahku läksid. Ja kuidas ma siis linnas enda jaoks klaveri avastasin. „Sinu kord.“
„Mis minu kord?“ imestas Mihkel, tehes süütut nägu.
„Rääkida oma lapsepõlvest,“ teatasin ma ning imesin sõõmu oma kokteilist, mis oli poole mu jutu ajal toodud.
Ta naeratas kavalalt ning rääkis siis enda omast. Lihtsalt kuid võluvalt. Ta rääkis oma isast ja emast, ühest tüütust õest ning koerast, kelle oli ta veidike enne oma kihlumispäeva matnud.
„On see hea?“ küsisin äkitselt ning ta vaatas mulle mõismatult otsa. „Su jäätisekokteil ma mõtlen.“
„Proovi,“ ütles ta ning lükkas oma klaasi minu poole. „Tahad sa minu oma proovida?“ küsisin selle peale. „Võib kah,“ oli napp vastus. Lükkasin enda oma tema poole ning me proovisime samal ajal üksteise jooke.
„Mmm.. parem kui ma arvasin,“ ütlesin talle kiitvalt. Ta hakkas naerma ning ütles, et talle meeldibki katsetada.

Poes oli järjekord. Mitu inimest seisis sabas, nõndaks jalutasin ma poes ringi. Vaatasin puslede pilte, lauamängude õpetusi, sõitsin poe põrandal autotega, paitasin nukkude päid. Viimaks viimane ostja lahkus ning jäin vaid mina ja müüja. Ta naeratas mulle ning ma õngitsesin taskust kortsus rahatähe.

„Aitäh imelise päeva eest,“ sosistasin talle. Me seisime käsikäes mere ääres. Meri tundus nii kutsuv ning korra ma olin mõelnud ujuma minna, ent ma ei tahtnud haigeks jääda. Ujumisriideid mul aga polnud.
„Aitäh sulle,“ vastas ta. Ning tõmbas mu liivale pikali. See polnud mul plaanis kuid juuni valged ööd olid nii kutsuvad.. nii meeldivad.
Ta lamas mu kõrval, hingates suu kaudu. Me hoidsime endiselt käest kinni.
„See on vale,“ ütles ta üht äkki ning ma vaatasin teda mõistmatult.
„Ma võiksin su vanem vend olla,“ teatas ta, „Ma saan detsembris kakskümend üks!“
„Sa võid siis kasiinosse minna,“ üritasin naljatada. Ta lasi mu käest lahti ning tõusis istukile. Ta vaatas mind ning ma tõusin samuti istukile.
„Sa oled nii laps, nii noor, nii rikkumata,“ sosistas ta ning vaatas merd.
Tundsin, et ma pean end kaitsma. „Ära kutsu mind lapseks!“ vihastasin. „Ma saan järgmises aprillis täiskasvanuks, seega ära kutsu mind lapseks!“
„Aga sa oled nii noor. Ma olen sust pea neli aastat vanem. Neli aastat!“
„Ja siis?“ imestasin, olles endiselt tema väidete peale vihane. Ta kutsus mind lapseks ning väitis, et see imeline asi oli vale. Ma tundsin kuidas pahameel minust võimust võtab. Ma tahtsain vaid, et ta koos minuga oleks. Et ma saaksin tema kõrval vananeda. Ma polnud kunagi uskunud, et armastus esimesest silmapilgust eksisteerib, kuid temaga koos olles, tundus mulle, et see tõesti on olemas.
„See on liiga palju,“ teatas ta ning tõusis püsti. Jättes mind liivale istuma. Tõusin jonnakalt ise püsti ning üritasin pisaraid kinni hoida.
„Sa.. sa oled ülekohtune! Tunnista seda!“ karjusin talle. „Ütle lihtsalt, et ma pole piisavalt hea. Ära ürita mingisugust kuradi vanuse jura mulle ajada! Tunnista tõde, mitte ära valeta.“
Ta vaatas mulle otsa ning säde oli kadunud, see oli asendunud millegi kirjeldamatuga. Ta ei öelnud mulle midagi. Tõmbasin riietelt liiva maha ning teatasin talle siis: „Kuna sa oled oma vaikimise uuesti üles leidnud, siis olgu nii. Hüvasti!“ Teatasin seda vihasemalt kui ma kavatsenud olin, kuid ma ei kavatsenud vabandama hakkata. Tema rikkus kõik ära, mitte mina.
Kõndisin mööda rannajoont, pisaraid kinni hoides. Ma ei tahtnud, et võõrad mind nutmas näeksid. Mu eneseuhkus ei lubanud seda. Tahtsin jõuda koju, oma voodisse ning seal end magama nutta.
Äkitselt haaras ta mult käest nagu tookord katusel, tõmmates mind ümber. Ta surus oma huuled mu huultele, lasksin suudlusel end kaasa viia. Tunded said võitu ning ma hakkasin nutma. Lihtsalt nutsin. Kuid see suudlus ei olnud nagu Martiniga ilastamine. See oli midagi ilusat, kirjeldamatut.
„Asi ei ole selles, et sa piisavalt hea ei oleks,“ sosistas ta mulle, püüdes pöidlaga mu pisaraid. „Asi on selles, et sa oled liiga hea minu jaoks.“
„Mis lolli juttu sa ajad,“ hakkasin naerma ning ta suudles mind uuesti.

„Kelle te selle kingite, kui tohib teada?“ tundis müüja huvi. Sundisin end naeratama ning vastasin: „Ühele noorele tütarlapsele.“ „Sel juhul on see suurepärane valik,“ kiitis mu mänguasja valikut müüja. Naeratasin seekord tõeliselt ning tänasin teda selle eest, et ta asja letti all hodis, et ma saaks piisavas koguses raha tuua. „Nägemist,“ ütlesin müüjale ning ta soovis mulle vastu ilusat päeva.

„Tule mulle külla!“ teatas ta ühel päeval ning ma vaatasin teda imestunult. „Ma lähen ülehomme tagasi sõjaväkke, seega ma tahan enne, et sa mu perekonnaga tutvuksid. Õigemini, tegelikult ma pean lihtsalt õde õhtul hoidma.“
„Kui armas,“ kiitsin teda ning naeratasin. Ma tahtsin ta tüütu pisiõega tutvuda. Juttude järgi tundus ta eriti lahe tegelane olevat.
„Ma tulen sulle õhtul kuuepaiku järgi?“ pakkus ta ning ma noogutasin. Ma tahtsin juba ta perekonnaga tutvuda.
Kell kuus oligi ta mu uksetaga, naeratades.
„Ma pean hoiatama, mu väikeõele meeldivad tüdrukud kelle ma koju toon, seega ta võib sind sundida igasuguseid asju tegema,“ hoiatas ta mind autosõidul.
„Ma usun, et ma saan hakkama,“ kinnitasin talle naeratades.
„Ma pole selles kunagi kahelnud.“
Kohendasin ennast viimast korda, sest kohe-kohe olin ma tutvumas oma ämma ja äiaga. Või noh tulevaste ämma ja äiaga. Me polnud rääkinud kunagi abiellumisest ja ma teadsin, et tal oli juba kogemus sellest. Või noh peaaegu kogemus. Kuid mul oli tunne, et see juhtub, sest iga hetk temaga oli nii õige.
„Ema-isa, see on minu pruut, Mai,“ tutvustas ta mind. Ta hoidis mul käest kinni, mis oli julgustav. Nad olid ilusad ja naeratavad.
„Tere Mai, mina olen Liisa,“ tuli ämm minu juurde ning kallistas mind. See tuli mulle ootamatult kuid ometi ma kallistasin teda vastu. Siis tuli äi ning ulatas mulle käe. „Mina olen Jaanus. Meeldiv tutvuda ja kuskil on Krõõt.“
Oma nime kuuldes keksis noor, umbes nelja aastane tüdruk kohale. „Tere! Mina olen Krõõt!“ tutvustas ta end ja ulatas mulle oma isa kombel käe. Võtsin selle vastu ning tutvustasin endki.
Ma olin sellest hetkest peale tema perekonda armunud.

Istusin pargipingile, kaisukaru oli mul kotis. Ma vahtisin teesillutist, mõtlemata millelegi. Lõpuks mõtlesin välja selle, et ma peaks oma tuba mõni päev koristama. Muidu viskab mu ema mu kodust välja ja see polnud hea asi. Õhtu keskkooli tuli paberid sisse viia, see tuli ka meelde.

„Kahju, et sa lähed,“ ütlesin. Vähem kui kümne tunni pärast oli ta tagasi sõjaväes.
Ta naeris ning kookis taskus välja ehtekarbi. Mu nägu nähes hakkas ta naerma. „Ei, ma ei küsi sinult, kas sa tahad minuga abielluda, kui sa seda lootsid,“ naeris ta mulle ning ma rahunesin maha. Sellist küsimust ma ei tahtnud kuulda. Ta avas ehtekarbi ning ma nägin seal hõbeketti, mille küljes oli hõbedane südame-kujuline ripats, ta keeras teise külje, sinna oli graveeritud: Minu printsess Maile prints Mihklilt. Naersin ning tõstsin oma juuksed eest, et ta saaks selle mulle kaela riputada. Ta tegigi seda.
„Nüüd oled sa minu oma,“ sosistas ta mulle ning ma puhkesin naerma. „Ma armastan sind Mai,“ ütles ta mulle viimaks, vaatades mulle silma.
„Ma armastan sind ka,“ kinnitasin talle ning teadsin, et me oleme üksteisele loodud. Minu südame oli täitnud armastus tema vastu. Mulle polnud enam mitte midagi vaja. Kui ta oleks mult küsinud praegu, et ma tähed talle taevast alla tooks, oleksin ma seda koheselt teinud ning paari tunniga koos tähtedega naasnud.
„Kas sa ootad mu ära?“ küsis ta minult.
„Ootan,“ kinnitasin talle. Ta naeratas ning hetke pärast lamasime me üksteise kaisus, tema huuled minu lauba vastus.

Ma ei olnud kindel, kas see on õige asi mida teha. Ent ometi otsisin ma oma märkmiku ning võtsin sealt välja paberid. Hingasin veel kord sügavalt sisse ja välja ning hakkasin neid üle lugema.

„On meil kava koos?“ uuris õpetaja minult. Noogutasin ning vaatasin kella, ta tuleb poole tunni pärast. „Sul on vist kiire?“
„Mitte liialt,“ valetasin talle kuid ta nägi mu vale läbi.
„Mine siis, kuid HARJUTA! Sul on juuli alguses võistlus Hiinas! Ja praegu on aprill!“ luges ta mulle sõnu veel peale kui ma riietusin.
Suvi oli möödunud kiirelt, sügiseks oli ta vaba. Veetes minuga aega, õppides kõrgkoolis, aidates mind füüsikas. Me olime ninapidi koos. Tema kahekümne esimest sünnipäeva tähistasime kahekesti kruiisides. Mu sünnipäev oli kohe ukse ees ning ma ootasin juba seda.
Vaatasin käekella, veendumaks, et ma olen õige aegselt ning rong jääb hiljaks, mitte mina. Ta oli läinud teisse linna millegi pärast ning ma tahtsin tal rongi vastus olla. Viimaks rong tuligi ning mu süda peksles meeletult. Viimaks ma nägin tema peanuppu ning hakkasin jooksma tema poole.
„Ma igatsesin su järgi,“ sosistasin talle kui talle kaela hüppasin. Mulle tundus, et ta oli murelik kuid ometi ta naeratas ning hakkas mind keerutama. Nii palju kui see rahvarohkes kohas võimalik oli.
„Mu printsessil on sünnipäev,“ sosistas ta mulle öösel. Olin ootusärevusest magama jäänud ning nüüd äratas ta mind. Vaatasin kurjalt äratuskella. Tablool seisis: 00:01. „Sa oled ühe minuti, ei oota nüüd kaks minutit kaheksateist olnud,“ sosistas ta mulle edasi. Me olime kahekesti minu voodis ning ma turtsatasin. „Tss..“ sosistas ta mulle ning suudles mind.
„Ma sündisin päeval,“ sosistasin vihaselt talle kuid see teda ei heidutanud.
„Mis vahet sel on, minu ja riigi jaoks oled sa nüüdseks juba viis minutit täisealine olnud. On kah hea tunne?“ rääkis ta sosinal, ent ometi ajas ta mind naerma.
„Jääme uuesti magama,“ ütlesin talle. Mulle uuesti tundus, et ta korraks oli kurb.
„Ei, ma tahan sulle midagi enne kinkida,“ ütles ta.
Vaatasin teda ootusärevalt. Ma tahtsin teada, mis ta oli mulle mu sünnipäevaks ostnud. Ta koperdas oma tagini läbi pimeda toa. Ma panin tule põlema, et näha paremini mida ta teeb.
Ta hoidis seda asja peos. Mõtlesin, et äkki ta küsib mind oma naiseks kuigi me polnud aastatki koos olnud. Kuid mul olid hullumeelsed mõtted, hullumeelsed ideed, hullumeelsed soovid.
Ta puges uuesti mu juurde teki alla ning tõstis mu käed teki peale. „Tibu-tibu ära näita,“ sosistas ta ning laskis midagi pisikest mu pihku. Avasin oma peo ning vaatasin üht pisikest raudvõtit, vaatasin seda mõistmatult ning ta hakkas naerma. „Asja, mida see avab saad hommikul, magame nüüd,“ ütles ta mulle.
Ülejäänud öö magasin ma ootusärevuses, sest ma tahtsin teada mida ta mulle kingib.

Lõpetasin lugemise ning tundsin, et ma nutan jälle. Hääletult. Ma polnud tönninud enam kõva häälega ammu. Nutsin hääletult. Võtsin paberi ja pliiatsi märkmiku vahelt ning hakkasin läbi pisarate kirjutama, lootuses, et need piisavalt paberit ei määri.

„Palju õnne sünnipäevaks!“ teatas ta mulle uuesti hommikul. Mu ees seisis puustkast. Avasin peo ning seal seisis endiselt see võti, täpselt nõnda nagu ta oli sinna öösel jäänud. Naeratasin uniselt ning ta ulatas mulle päiksekollases tassis kohvi. „Panin täpselt nõnda palju suhkrut ja piima nagu sulle meeldib,“ kinnitas ta mulle.
Rüüpasin tassist, tegemata välja sellest, et meid sidus see päikesekollane tass. Ta teadis seda, ma nägin seda tema näost, et ta oli lausa valinud mulle selle tassi. Kui ma oma hommikukohvi saanud olin. Tulid teised õnnitlejad, see tähendas minu rasedat ema ja tema uut meest. Nad kinkisid mulle paksu ning raske pakki ning siis veel mingisuguse ehtekarbi. Nad jäid ootusärevalt ootama, et ma avaksin. Tegin esiteks lahti kirstu. Seal oli fotoalbum, avasin selle ning ahhetasin. Seal oli palju pilte meist, kuid ka selliseid pilte meie lapsepõlvest. Vaatasin talle uskumatu näoga otsa. Ta oli teinud mulle nõnda erilise kingituse! Ma ei kujutanud ette kui palju tunde võis minna selleks, et otsida neid pilte. Fotoalbumi kõrval lebas suur pudel mu lemmiklõhnaõli. Ikka ja endiselt Chanel no.5 , see mille esimese pudeli oli mulle mu õpetaja kinkinud.
„Aitäh,“ sosistasin talle ning tahtsin teda suudelda, kuid tundsin kohustust ennem ülejäänud kaks kinki Avasin esiteks paksu pakendi ning sealt tuli välja raamat ning suur noodikogu. Naeratasin, noodikogu vahelt leidsin rahatähti. Ma ei pööranud sellele tähelepanu. Tegin ehtekarbi lahti ning nägin seal hõbedast käevõru. Naeratasin ja kallistasin neid mõlemaid kingituse eest. Nad lahkusid ja jätsid minu ning mu armsama omavahele.
„Palju sa sellega vaeva nägid?“ uurisin temalt.
„Kuss,“ ütles ta mulle kavalalt, „ja muideks. Sellega pole kingitused lõpenud. Üks on minu poolt veel, aga selle saad õhtul.“

Ma lõpetasin kirjutamise, lugedes oma kirjutatud üle. Pisarad polnud väga paberit rikkunud ning ma olin rahul sellega. Üritasin sealt vigu leida kuid õnneks ei leidnud. Tundsin korraks enda üle rahuolu, kui ma käevõru oma käe ümber näppisin.

„Pane silmad kinni,“ sosistas ta mulle ning vedas mind. Öeldes mulle õigetel hetkedel astu üle või aste või muud sellist. Ma usaldasin teda ning polnud mitte mingisugust põhjust seda mitte teha.
Võid silmad avada. Me istusime mererannas, seal oli pinkniku korv. Oli aprillikuu jahe õhtu, ent ta tahtis minuga einestada rannas. Seal samas kohas, kus me esimest korda suudelnud olime.
Istusime koos maha ning ta ulatas mulle kingi. „See ei ole minult, see on mu vanematelt ja Krõõdilt,“ seletas ta. Avasin selle ning leidsin sealt armsa käekella. Nad poputasid mind, vähemalt nii mulle tundus.
Ta avas pikniku korvi ning me sõime. Kui liialt pimedaks läks, süütas ta küünlad ning me jätkasime. Kui toidud otsa said, võttis ta korvi põhjast pisikese karbi. Laskus mu ette põlvli ning ma teadsin, mis sealt tuleb.
„Mai, kas sa abielluksid minuga?“ küsis ta minult, tema taevasinisteses silmades oli too tuttav säde, mis tundus, et vorminud end südame kujuliseks. Ma olin ehmunud, kuigi ma oli oodanud seda, et mind kositaks, tuli see mulle ootamatuna.
„Ma lähen sõtta,“ lausus ta vaikselt. „Ma sain sõjakutse ning ma lähen juuni keskel Iraaki.“
„Sa valetad,“ ütlesin ma talle.
„Ei, ei valeta. Ma tahaksin, et ma valetaksin, aga ma ei tee seda. Ma tahan sinuga abielluda, sest ma armastan sind. Ma tahan teada kõik need poolteist aastat, et mul on põhjus elusast peast koju tulla, sest mind ootab mu enese naine, üks ja ainus naine, keda ma olen armastanud sellest hetkest alates, kui ma vale ukse valisin ning temaga õige huvitavas kohas kokku põrkasin.“
Mulle tundus, et ta hakkab koheselt nutma, sest mina nutsin juba. Ma noogutasin ning nutsin samaaegselt. „Ma tulen sulle naiseks,“ kinnitasin talle läbi pisarate. „Muidugi ma tulen ja vaata, et sa elusast peast tagasi tuled.“
„Sa ikka tead, kui palju ma sind armastan?“
„Ma armastan sind rohkem,“ ütlesin läbi pisarate ning neeldusin tema rinnale. Mu tulevane mees hoidis minul ümber kinni, pannes mulle samal ajal sõrme sõrmust.

Võtsin ümbriku ning murdsin kõik paberid nii pooleks, et nad ümbrikusse mahtusid. Ümbrik oli suur ning paks. Naeratasin kurvalt ning tõmbasin liimiriba ära, et see ümbriku kinni liimida. Peale kirjutasin suurelt nime: „Krõõt“

„.... Ma kuulutan teid meheks ja naiseks!“ kuulutas mees mustas rõivais meid. Me mõlemad olime üllatuslikult leeris käinud, seega me saime kirikliku laulatuse, mis tundus äärmiselt põnev ning lahe samaaegselt.
Ma tundsin end nii õnnelikuna, õunapuud õitsesid ning mina olin sel hetkel vastabiellnu. Mu mees läheb mõne nädala pärast Iraaki, sõtta. Kuid ma tean, et ta tuleb tagasi. Ta lubas mulle ja ta pole veel kunagi oma lubadust murdnud.
Me sammusime käsikäes kirikust välja, kus ootas meid pulmaisa. Meie pulmad olid täis nalja ja naeru. Me pidime riietama last ja lõhkuma puid. Ja kümneid kordi hõisati meie auks: „ELAGU PRUUTPAAR!“
Kuid öö oli veel ilusam. See oli meie esimene öö. Võib-olla olime me mõlemad vanamoodsad, kuid me mõlemad tahtsime esimest ööd veeta oma kaasaga. Ja me saime selle mõlemad. Ma ei kahetsenud kaheksateist aastaselt abiellumist, kuigi mu ema kui ka isa üritasid mulle mõistust pähe panna. See neil ei õnnestunud.
See oli öö täis naudinguid. Me käisime koos taevas ning tulime käsikäes uuesi alla ning see oli parem kui ma arvata osanud olin. Mitte ükski sõna ei saa kirjeldada seda mida mina tundsin.

Tõusin püsti, korraks lõi silme ees mustaks. Nõnda juhtub kui liiga kiiresti püsti tõusta. Seisin ühe kohapeal kuni viimaks suutsin liikuma hakkata. Hakkasin selle maja poole kõndima. Peas vasardamas tuhanded mõtted.

„Vaata, et sa tagasi tuled,“ sosistasin talle ning suudlesin teda viimast korda.
„Tulen,“ lubas ta mulle ning ma nägin ta silmis pisaraid. Ma juba nutsin ning teadsin, et ma hakkan sellest hetkest päevi lugema, et poolteist aastat läbi saaks.

Jõudsin majani ning seisatasin selle ees. Kas nüüd või mitte kunagi, ütlesin endale ning avasin värava. Võtsin kaisukaru kilekotti seest välja, paksu ümbriku kotist ning viimaks võtsin kaelast hõbedase kaelaketti ripputades selle kaisukarule kaela. „Hüvasti,“ sosistasin ning suudlesin oma sõrmi. Pannes need kaisukaru vastu.

„Valmis?“ küsis õpetaja minult. Noogutasin ning hingasin sisse. „Missis Mai?“ küsiti minult äkitselt, noogutasin ja vaatasin kõnelejat. „There is telephone call, they said it’s important.“
Läksin kiirelt, mõeldes, et kes see mulle helistab. „Kas ma räägin Maiga?“ küsiti minult puhtas emakeeles, vastasin, et olen see ning, et kas saaks kiirelt.
„Me ei saanud teilt kuskilt kätte, aga viimaks saime selle numbri. Ma olen kindral Madis Suursoo – mul tõmbus kõhualt õõnsaks, kas Mihkel on haavata saanud? mõtlesin – ja kas teie olete Mihkli abikaasa?“ „Olen,“ „Mihkel hukkus tänases tulevahetuses, mul on väga kahju.“
Sel hetkel ma pillasin telefonitoru. Ma arvasin, et tehakse nalja. Võtsin telefonitoru, kuulsin kuidas öeldi uuesti: „Mul on väga kahju.“ „Ma pean minema,“ ütlesin ning jooksin lava äärde, ma pean esinema kordasin endale.
Terve kava esitasin veatult. Ma polnud kunagi nii närvivabalt esinenud. Ja oli seitsmest palast koosneva kava viimane lugu „Kuupaiste sonaat.“ Ma mängisin ja mängisin ning tundsin äkitselt kuidas mul hakkasid pisarad veerema. Alguses üks, siis teine ning lõppuks ma mängisin nuttes. Ma mängisin valesti ja ma ei nutnud sellepärast, et ma mängisin valesti. Seda lugu mängides mõistsin ma sõnu mis mulle oli just ennem öeldud. Mu abikaasa ei tule kunagi koju tagasi. Ta ei täitnud oma viimast lubadust.
Loo lõppedes olin ma täiesti läbi endaga. Õpetajanna jooksis minu juurde, näoga nagu oleks ta mõne konna alla neelanud. Vaadanud mind, ta nägu kahvatus.
„Ta..ta..ta on... ta on surnud,“ langesin talle kaela ning õpetaja kahvatus veelgi rohkem. Ma ei tea kuidas ta sai minu lavalt maha. Ma ei tea kuidas ta sai mu hotelli. Ma ei tea kuidas ta sai päikesekollase tassi ning sundis mind seda jooma.
Ta ei lohutanud mind. Ta laskis mul nutta. Tuldi ja öeldi, et ma jäin teiseks. Hiinlane võitis ja kui ma poleks viimases loos soperdanud, oleksin mina võitnud. Ma ei hoolinud sellest, mu abikaasa oli surnud.
Kui ma tagasi jõudsin, oli lennujaamas vaid mu ema ja mu ämm ja äi. Krõõta ma ei näinud kuskil nad üritasid mind lohutada. Kuid see ei õnnestunud. Ma nutsin. Lõpuks ma ei suutnud nutta, ma vaikisin. Ma istusin tema matusel, mulle tundis kaasa president kuid ma tajusin seda vaid läbi udu. Kuskil kauguses räägiti minuga, suheldi minuga, üritati midagi minuga teha. Kuid öösiti ma nutsin, ma ei maganud, ma nutsin.

Kooliealine plikatirts avas ukse ning avastas sealt mängukaru ning kirja, mille peal oli tema nimi. Üllatusega läks ta oma tuppa ning avas kirja. Ta leidis sealt palju käsikirjalisi lehti ning kõige pealt ühe lehe, mis oli täis pisaratest tekkinud täppe.
Seal seisis:
Tere Krõõt

Ma arvan, et sa mäletad mind, olen Mihkli abikaasa Mai. Ma kirjutasin sulle meie, see tähendab minu ja Mihkli elust ühe loo, kus olid kirjas kõige-kõige tähtsamad asjad. Ma ei hakkanud sulle kirjutama igapäeva kildudest vaid neist hetkedest, mis mulle kõige armsamad, kõige tähtsamad olid. Need on minu meenutes, võib-olla võiks neid lausa memuaarideks kutsuda. Ma kirjutasin need lihtsalt ning hiljem taipasin, et selle loo peaksid just sina endale saama.
Praegu oled sa veel nõnda noor, et sa ei mõista neid pisiasju ning lihtsalt pead seda meie looks. Kuid see lugu on selleks, et ka viieteist-kahekümne aasta pärast saaksid sa lugeda. Ja uskuda, et armastus esimesest silmapilgust on võimalik.
Ma kirjutasin selle sinu jaoks ka sellepärast, et sa tundsin teda meist vist kõige vähem. Olid sel ajal kui ta suri alles nii noor. Kirjutasin selle sulle ka sellepärast, et ma tahan oma eluga edasi minna. Ma olen nõnda noor alles, et ma usun, et ma leian enda jaoks kellegi, kunagi.
Seda kirjutades ma mõistsin, et mina ja su vend olime justkui Romeo&Julia. Kaks noort ja armunut, kelle saatus oli surra noorelt. Miski tol päeval Hiinas suri minus, kui ma teada sain.
Sa jääd alatiseks minu südamesse ning kui sul raske on, siis sa tead, kus kohast mind leida.
Tea, et ma armastan sind.
Mai.

Ps. Karu kaelas on kaelakett, mille ta kinkis mulle siis kui me üksteist alles leidnud olime. Hoia seda, palun.

Pps. Ära mõista mind süüdi, et ma ei suutnud elada. Kuid need paar aastat ilma temata, tõendasid, et ma tõesti ei suuda seda teha ilma temata. Mu maailmas ei ole päikest ning igavene kuu ei ole meeldiv. Kunagi sa mõistad mind.


Jalutasin ning kõndisin koju tagasi, koristama. Ma koristasin ja koristasin ja koristasin. Mõtiskledes aegajalt, mida Krõõt arvas selles loost. Kuid kui me kohtusime, siis me ei rääkinud sellest. Ma ei tea miks, kuid ma kahtlustan, et sellepärast, et ta ei tahtnud mulle haiget teha.

Ainult ühe korra elus saab armastada tõeliselt. Mina olen juba armastanud selle ühe korra ning tundnud seda kõige õigemat armastust. Mitte ükski teine suudlus ei tundu headena kui ma mõtlen meie oma peale. Mitte ükski. Ma ei usu, et ma kunagi olen võimeline uuesti armastama. Nõnda nagu ma armastin Mihklit.



Noor pianist Mai võttis oma endalt elu. Naine, kellele ennustati suurt tulevikku, suri valuvaigistite üledoosi tõttu oma kodus. Põhjuseks, miks ta suri, ütlesid tema vanemad, et ta ei suutnud enam üksinda hakkama saada. Tema abikaasa hukkus mõned aastad tagasi Iraagis. Tunneme kaasa omakestele ning muusikamaailmale, sest noort täht langes ereda plahvatusega igavikku.

Murtagh - See nimi meeldib mulle.
Võimalik, et selline apsakas võis juhtuda. Kuigi jah, see lugu on mesimagus, või vaat et magusamgi veel. Ja lõpp oli nii tüüpiline (vähemalt minu jutudes küll). Aga vist noh, aeg-ajalt tuleb sellist magusust ka kirjutada.

Totter? Just minu armast mõnusalt eestimaine.

Kuigi ma ei kujutagi ette, kuidas too tüdruk omale uuesti elu oleks loonud. Kuigi see arvatavasti on/oleks parem võimalus olla. Aga mulle meeldivad õnnetud lõppud.

Potteris õnnetu lõpp oleks olnud võib-olla parem, aga noh. Mind seal õnnelik lõpp ei häri.

O_o võtab sõnatuks see jutt... Nii fantastiline ja kurb ning kirjeldamatul hea. AMAZING.
Ja lõpp oli tõsiselt hea, väga kurb, isegi silmad suutsid mul korra märjaks minna xD

Ohoh, see tõesti peab hea olema, kui see suudab kellelgi silmad märjaks teha. :)