Kelgukoerad

Panen kelgukoertest fanfici:)

Kelgukoerad

Uurija Post vaatas aknast välja. Ta jälgis kuidas Kõsta kontorisse astus. Kõsta avas Posti kabineti ukse ja laskis sellel kinni vajuda. Post pööras pilgu Kõstale ja küsis "Kas ma palusin sul siia tulla?" Kõsta raputas pead ja vastas "Khmm...Ei, aga nagu vanad sõbrad, peaksime me ikkagi kohtuma. Muide, Kelk helistas ja ütles, et meil on uus juhtum."

Post vaatas Kõstat ja kaustikut mehe käes. Uurija võttis nagist oma jaki ja läks Kõsta järel kabinetist välja. "Nonii, räägi!" Kõsta noogutas ja avas kaustiku "Noor mees, umbes 25 aastat vana. Hambakaardi järgi on mehe nimi Kalle Ruubenson. Olaf ütles, et tegu on lämbumisega."

Post vaatas veelkord Kõstale otsa ja ütles "Selge. Täna läheme minu autoga."

***

Kelk oli just jõudnud sündmuspaigale. Politseinikud olid jõudnud juba sündmuspaigale lindi ümber tõmmata ja inimesed seisid lindi ümber. Eemal nutsid üks naine ja lapsed. Kelk astus Olafi juurde "Nii, kuidas lood on?" Olaf vastas Kelgule pilku pööramatta "Paha lugu. Meest on lämmatatud. Kaelal on lämbumisarmid."

Kelk jälgis kuidas Olaf tööd tegi ja suundus siis otsekohe eemal istuvate naise ja laste juurde.

"Tere, ma olen uurija Kelk, Kesk Kriminaal Politseist. Olen siin seoses teie mehe surmajuhtumiga." Naine noogutas ja vastas nuuksudes "Oh, Kalle oli hea mees. Kelly, Maria tulge siia." Lapsed jooksid samuti nuttes naise juurde ja panid oma pead ema õlale.

Kelgu sisse voolas kurbus, mõeldes kuidas tema naine 2 aastat tagasi ära oli surnud. Mees köhatas hääle puhtaks ja lausus kareda häälega "Teie meest on lämmatatud. Oskate te mulle öelda, ega teie mehel vaenlasi ei olnud?" Naine raputas pead "Kallel ei olnud ühtegi vaenlast. Ta oli hea inimene.

Kuigi viimastel nädalatel, oli ta tihti kurb." Kelk noogutas ja viimaks suutis ta naeratades öelda "Me leiame teie mehe mõrvari üles."

Ta otsis pilguga Posti ja Kõstat, kui ta nad leidis, kõndis ta nende juurde ja küsis "Kus te ometi olite? Pool juhtumit on juba lahendatud." Kõsta vastas sellele küsimusele "Ei kuskil, sõitsime Posti autoga linnast siia." Kelk vaatas kurja pilguga Posti ja seejärel Kõstat "Olgu, kaduge nüüd mu silme alt, tagasi tööle." Ta vehkis kätega näidates Olafi poole, kes küürutas surnud mehe kohal.

***

Post vaatas Kõstat ja ütles "Tead, me peame Pulga üles otsima. Ta on juba viimased 4 nädalat puhkusel." Kõsta noogutas ja vastas "Mäletad kuidas sina olid samakaua puhkusel?" Post vaikis justkui mõeldes selle üle. "Tead, ma pole vist juba 2 kuud saanud Felixiga rääkida. Agatha saadab mulle temast igal võimalikul hetkel pilte.

Ma olen talle isegi tänulik. Homme läheme me Felixiga randa." Kõsta vaatas Postile otsa. Ta oli omalmoel isegi õnnelik, et Postil oli omamoodi juba pool peret olemas.

Ummm... Ummm.... Ummm.... Mulle ka Kelgukoerad meeldivad, üldjoontes. Aga siin oli paar sellist kohta kus olid kergelt vasturääkivused? Või noh, asi ei läinud nii nagu minema oleks pidanud või noh, ma ei oska seletada.
Esiteks see, et ütled, et hambakaardi järgi peaks olema Kalle. Hambakaarti kasutatakse minu teadmiste kohaselt siis kui pole õrna aimu, kes see surnud tegelane on. Küll aga tuleb kohe peaaegu järgmises lõigus välja, et seal on omakesed juures. Seega milleks see hambakaardi jutt? [Nii palju kui mina tean, kasutatakse hambakaarte tihti siis kui surnukeha on põlenud/tundmatuseni muundunud. Hambad on toredad asjad, peavad sellistes olukordades vastu]
Teiseks oli veel midagi kergelt arusaamatut, mida ma kohe ei oskagi seletada. Ja noh, OTSEKÕNE! Ilusam ning meeldiva on kirjutada näiteks nii, toon ühe näitelause. Post vaikis, mõeldes selle asja üle, ning ütles viimaks: "Tead, ma pole vist....." või "Tead, ma pole vist..." lausus Post pärast vaikust, kui ta oli asja üle mõelnud. Selline teksti kujundus annab jutule märgatavalt rohkem juurde.
Aga arenemisruumi on. Tahaks teada mis edasi saab. Aitab see kui sa rohkem kirjeldad tegevust, näoilmeid (kasvõi, et kripmsutab nägu enne vastamist), käitumist kui ka lihtsalt kasutad rohkemaid tegusõnu. (näiteks sõna "läks" asemel: jooksis, kõndis, lonkis jne).

Oih, pikk kommentaar sai, aga ma loodan, et midagi kasuliku sain ka öeldud. Ja ma ootan järgmist osa. :) Ja ära unusta: harjutamine teeb meistriks!

Uuuuuus:)

Tööpäeva lõpp oli käes. Kelk vaatas veel oma kabineti üle, mõeldes ega ta midagi maha pole unustanud.
Ta lonkis uksest välja ja seisatas hetkeks.
Eemalt astus tema juurde Kõsta “Ja kust sina tuled? Mul on tööpäeva lõpp, ma ei tahaks praegu enam tööst kõnelda!” Kõsta muigas ja lausus “Ma tulen sündmuspaigalt. Meil kõigil on tööpäeva lõpp. Loodan, et töö teid ära ei kurna, aga siiski on mul ka häid uudiseid.” Kelk mõtles, kas jääda töö juurde veel pooleks tunniks või anda Kõstale “korvi”. Pärast hetkelist vaikust, sõnas Kelk “Ma arvan, Kõsta, et mul on vaja paar tundi puhata. Kas see asi ei saaks homseni oodata?”
Kõsta noogutas ja vastas “Räägime homme. Nägemist!”

***
Post jooksis rõõmsalt auto poole . Peale kahte kuud sai ta viimaks minna oma poja juurde. Ta lükkas autole hääled sisse ja keeras maantee poole.
Agatha elas kusagil Saku kandis. Sinna ta parajasti sõitmas oligi.
Kui ta umbes 15 minuti pärast, suure maja juurde jõudis, nägi ta väikest poissi aknast välja vaatamas.
Poiss kadus hetkeks aknalt ja juba mõne sekundi pärast oli ta majast väljas.
Agatha tuli Felixi järel, hoides suur kohvrit käes.
Post naeris ja küsis “Mis sa talle kaasa panid?” Agathat see naerma ei ajanud “Mänguasju, riideid, toss…” Post naeris veel kõvemini “Ühesõnaga, kõike mis sinna parajasti mahtus.”
Post võttis Felixi käest kinni ja viis ta autosse. Ta kinnitas poisi turvavöö ja toppis kohvri bagasnikusse.

***

Kelk jõudis parajasti koju, kui talle helistati. Ta võttis oma ilmselgelt väga vana Nokia taskust ja torkas selle äärmiselt paksu vidina , enda kõrva juurde “Hallo, Matti Kelk kuuleb!” Teiselpool toru vastas talle noore naise hääl “Ehh…Teie olete Matti Kelk?
Ma tahaksin ühte asja teatada. Matti nägu muutus ehmunuks.
Naine teiselpool toru ütles “Kas te ei tunne mind? Ma olen Riina Kelk.”
Matti südamest käis jõnks läbi.
See kes helistas oli tema tütar.
Tema ammu kadunud tütar.

***
Kui Post Felixiga koju jõudis, vaatas ta poissi. Felix oli silmnähtavalt kasvand. Tema käed olid pea sama pikad, kui ta jalad.
Felix kooris endalt nahktagi ja istus maha. Post jälgis poissi huviga, kuni märkas, et too on alles linnariiete väel “Felix, kas sa ei tahaks, äkitselt koduriideid panna?” Poiss raputas pead.

*sügab ebalevalt nina ja loeb*

Mulle meeldivad Kelgukoerad. Tõsiselt meeldivad.
See on fanfic = selle peaks fanfictioni alafoorumisse liigutama ilmselt.

*niheleb* Kelgu tütar? Come on. Minu meelest sai ta surma.

Nõustun eelnevate kommenteerijatega otsekõne ja kirjelduste suhtes. Neid tuleks minu arvates natuke lihvida. Värvikamaks.
Jutt on iseenesest huvitav, aga... kuidagi... kiire. Liiga kiiresti liigub. Ma põhimõtteliselt lihtsalt libisesin sellest üle.

Uut :) (huvi pärast ja selleks, et meil kõigil oleks võimalus sind kommentaaridega edasi pommitada).

Jällle uuuus. Kuigi keei seda ilmselgelt ei loe ja kõik tahavad iniseda minu kallal:(
Noh loodaks saada natuke rõõmsaks tegevamaid kommentaare ka. Sisu kohta, mitte õigekirja kohta.


Hommikul, kui Kõsta ärkas, teadis ta, et tal pole mingitki võimalust tööst pääsemiseks.
Ta pani endale hommikumantli peale ja kõndis alla.
Elviira tegi köögis süüa. Tema söögid tulid alat imemaitsvad, kuid tihtipeale kõrbesid need põhja.
Kalle võttis väikese lehmapildiga tassi ja valas sinna kohvi.
Tal polnud tahtmist suhkrut kohvi sisse panna ja segas sinna lihtsalt pool lusikatäit mett.

***
Kelk seadis oma portfellis kõik korda. Eelmisel õhtul oli ta leppinud kohtumise oma tütrega.
Tunni aja pärast, peab ta olema kesklinnas.
Ta lonkis auto juurde ja tõmbas selle ukse lahti, märgates, et uks on öisest vihmast märg.
Suures masinas, oli soojus loomulik. See auto oli oma viis aastat vana, kuid kannatas siiski hästi vihma ja kuumust.

***
Post tõusis ja ringutas veidi kõhklevalt käsi.
Ta oli eile poisi pannud enda voodisse magama. Omaette mõtles ta, et poiss on hea unega.
Ta avas enda toa ukse ja avastas voodi täiesti tühjana.
Siis läks ta kööki. Felix oli endale teinud paar võileiba ja vaatas nüüd kõrgel baaripukil telekat.
Kui ta märkas Posti tulemas, pani ta võileivad lauale ja lülitas teleka kinni.

***
Kõsta oli jõudnud kontori ette. Ta kõndis selle uksest sisse ja seisatas.
Siresäärne sekretär vaatas teda altkulmu. Kallel polnud sellest sooja ega külma “Irma, palun too üks tass kohvi minu kabinetti.
Irma jälgis Kõstat kuni too oli nurga taha kadunud ja asus kohvi tegema.

***
Kõsta lükkas kabineti ukse lahti ja sisenes sellest. Ta oli valmis ootama Kelku. Ja täna pidi ka Mart tool olema.
Ta silmitses akent pingsalt, kui uks uuesti avati. Sealt kõndis sisse Mart “Hei, kuidas läheb? Kuulsin, et teil on uus juhtum. Ära muretse kuulsin juba sellest juhtumist.”
Kõsta polnud sellist jutuvadinat oodanud. Ta naeratas ja rääkis Mardiga edasi.

***
Olaf küürutas lahkamiruumis surnud mehe kohal. Ta oli leidnud näpujäljed ja need laborisse saatnud.
Vastused tulid eile õhtul, näpujäljed olid Emma-Maria Ruubensoni omad.
Surnud mehe ema omad.

***
Kõsta jättis Mardiga hüvasti ja lahkus siis. Oli aeg minna küsitlema mõrvas kahtlusdatut.
Ta pööras vana maja sissesõiduteele ja lasi uksekella.
Mitte väga vana kuuekümne aastane naine avas ukse. “Kas teie olete Emma-Maria Ruubenson?” Naine noogutas kuulekalt ja nähes Kõsta märki näitas ta käega toa poole, öeldes “Astuge edasi!”

Kiire tegevus. Väga kiire. Isegi liiga kiire. *ohkab*

Idee iseenesest on hea, peaks mainima, aga teostus... noh... mitte nii hea kui idee.
Paar kirjaviga mida ma täpselt mainima ei hakka...

Pisut lisakirjeldusi teeksid jutu hoopis värvilisemaks ja mõnusamaks (soovitus, mitte niisama inin). Mida Elviira söögiks tegi? Mis värvi oli Kelgu auto? Mida Felix telekast vaatas? Milline oli Emma-Maria maja? Mis häält tegi uksekell? Milline ta ise välja nägi? Ma võiks niimoodi lõputult edasi lasta (kahjuks). Detailid on head asjad, kasvõi näiteks, et Emma-Marial oli vasaku kulmu kohal tähekujuline põletusarm või midagi taolist.

Lase edasi, sa teed tublit tööd. :)

Hehehee Werewolf, mu arvuti teeb väga palju apsakaid. Leidsin jutust lause

"Mart pidi ka täna tool olema."

Vabandan kirjavigade pärast, mis pole tõesti minu tekitatud.

Järgmine kord proovin nii teha, et tegvus on aeglasem ja jutt pikem.

Nonii, mina kuri inimene ka jälle platsis. Ma olen rahul, et sa kirjutad veidike rohkem otsekõnes, kui nüüd kõik komad ja koolonid ja suured-väiksed algustähed ja muu sellise asja korda saaks (mitte, et ma õige inimene siinkohal vinguma oleksin), oleks asi päris ilus sellest nurgast. Kuid samas. Ma ei vingu! Ei-ei, üldse mitte.
Mis mind seekord häirima jäi oli see, et neid tärne oli liialt palju. Sa peaksid rohkem tõesti kirjeldama. Kasvõi tõesti seda, et Kõstal oli erkroheline triiksärk seljas, või täpsemalt seda, mis Posti mõttemaailma tabas kui too avastas, et poiss voodist lännu on. Kirjeldada võib kasvõi seda, et kuidas poisi voodi välja nägi, missugune voodipesu tal oli. Absoluutselt kõike, ent see annab jutule nõnda palju juurde.
Ja ära anna alla! Usu mind, iga kirjutaja võib sulle vastata, kui palju vaeva ta alguses nägi, või et siiamaani pole mõne lausestusega kohe kuidagi rahul. See kõik kuulub sellesse, et areneda saaks. HARJUTAMINE TEEB MEISTRIKS (õhh, kui kulunud väljend). Isegi Rowling (ma tõin ta vaid näiteks vaid sellepärast, et ma loen praegu JÄLLE Harry Potterit) maadleb sõnastusega, sellega, et jutt parem oleks, seega ära muretse kui me sulle mõne kurjema sõna ütleme. Seda nimetatakse kriitikaks ning see tuleb tänades vastu võtta ning end parandada, et ühel hetkel kõik saaksid sulle öelda kuivõrd hästi sa kirjutad.
Ja tegelikult, ma lausa tahan teada mis edasi saab.

Huh, jälle sai kuidagi palju kirjutatud. :)

Uuuuuus!!!

Kelk sisenes avarasse kohvikusse. Ta vaatas ringi, otsides tütart. Ta pilk peatus umbes 20 aastasel naisel, kellel olid pikad mustad juuksed, ilusad sinised silmad ja moodne riietus.
Naine pööras pilgu Mattile ja naeratas.
Ta viipas Kelgu enda juurde ja lausus:
“Kas sina oled Matti Kelk? Mina olen Riina.” Kelgule jõudis lõpuks kohale, kui ilus tema tütar on. :
“Khmm….Just nimelt, mina olen Matti. Ja sina oled Riina. Tore, nüüd leidsin ma oma tütregi üles.” Riinale see nalja ei pakkunud. Ta krimpsutas nägu ja küsis, siis Kelgult “Midas a soovid? Kas äkki kohvi?”
Kelk mõtiskles hetke ja lausus
“Ma võtaks kohvi.”

***
Kõstale tundus, et naine keda nad küsitlesid oli vähemalt üheksakümne aastane.
Tema näol oli mitmeid kortse ja ta suutis vaevalt rääkida.
Ta kõndis aeglasemalt kui tigu.
Post potsatas väikesele mustast nahast diivanile istuma.
Emma kahtles hetke ja tõi väikesel kandikul, kohale teetassid.
Post hakkas järsult naisele küsimusi esitama.
“Kus te olite eile öösel?”
Naine vaatas hirmunult Posti.
“Ma olin siin, oma majas!”
Post pani käed tüdinult näo ette ja küsis
“Kas keegi saab seda kinnitada?”
Emma pööras pilgu Kõstale
“Te ju näete, et ma élan üksi!”

Tuli isegi väga lühike osa!!!!

Tubli oled! Kirjeldused ja otsekõne lähevad aina paremaks. Lühike oli tõesti, aga pole midagi, eks need peatükidki veni ajaga pikemaks.
Uut. (A)

Jeey! Lõpuks ka üks hea kommentaar:)

sellepärast ei kirjuta, et ilmselt keegi neid ei loe!
Ma ei tahaks hakata kirjutama edasi neid jutte mida keegi tõesti ei loe!
1

No aga kirjuta siis?

No eks ma kirjutan:)

Igastahes, ma ei saa mainimata jätta, et täitsa hea juba. :)

Kuid mõne asja mainiks ära, et see veel veidike paremaks saaks. (Ma tean küll, et ma jube targutav olen ja kujutan ette, et kui ma midagi ütlen, siis kellelegi läheb see ka reaalselt korda) Igastahes, asi oli hea nagu ma ütlesin. Lühike, aga noh, see paraneb kui harjutada. Kuid jäi mulje, et sa kas meelega või kogemata üritasid ühtviisi kasutada põhiliselt lihtlauset. Lihtlause muudab kahjuks jutu kergelt monotoonseks. Seega ürita ka selliseid lauseid teha, kus on mitu tegusõna ja võib-olla isegi mitu koma. Ent siin on risk muutuda Tammsaarelikuks (ehk siis üks lause on üks lõik ja kümme rida pikk), seda ürita siiski vältida. Parem siis juba lihtlaused. Võib-olla jäi mulle selline mulje ainult. Tore on aga see, et sa oled omadussõnadega juba täitsa hästi läbikäinud ning kirjeldused olid küllaltki meeldivad.

Ja endiselt ma tahan teada mis edasi saab (ja mitte ainult sellepärast, et edasi targutada, vaid ka sellepärast, et ma tõesti tahan teada, kes see mõrvar oli). Seega, uut? :)

Olgu! Jäi meelde.
Lihtlauseid rohkem!
Jutt pikem!

Lihtlauseseid vähem ikka.

ups:D

Heheheheee:)
Uuuuus osa jälle.

Kõsta mõtles hetke ja lausus siis otsustavalt
“Sa oled temaga liigagi karm! Las ma küsitlen teda ise, senikaua kuni sa suitsetad või midagi sellist!”
Post solvus korraks ja vastas siis
“Küsitle siis, kui sa seda nii ilmselgelt hästi oskad!”
Viimaste aastate jooksul, oli Post muutunud kuidagi vihasemaks.
Kalle pühkis selle mõtte endalt peast ja küsitles, väikest vanaprouat leebelt edasi.
“Nii, aga kuidas me teame, et te siin olite? Tegelikult ei usuks ma iial, et teie, selle mehe mõrvar olite.”
Vana naine noogutas kergendatult ja lausus
“Palun! Kas me ei saaks mõni teine päev rääkida?”
Kõsta sai naisest aru ja astus uksest välja.

***
“Kuidas sul läinud on….Riina?” Kelk oli leidnud oma tütre, kes oli olnud viimased 6 aastat kadunud.
“Hästi, Matti. Ma leidsin endale mehe. Ja mul on poeg. Selles kärus, kohviku ees.”
Kelk võpatas. Ta polnud loota, oma tütre kohtumisel, vastu võtma uudist, et ta on vanaisa.
“Ära muretse! Nüüd kus me oleme nagu sõbrad, void sa mu mehe ja lapsega tutvuda. Tule, lähme!”
Kelk tõusis ja pühkis oma mustad viigipüksid, saiapurust puhtaks.
Riina oli juba välja jõudnud ja seisis, helesinise käru ees, kiigutades seda edasi tagasi.
“See on väike Arthur. Arthur-vanaisa, Mati-Arthur.”
Kelk jälgis pilguga väikest poissi, kes kärusse ennast istuma oli sättinud.
“Ta on omalmoel isegi armas.” Mati polnud iial sellist lauset öelnud. Aga praegu ta tundis nii.
Eem…Sa void ta sülle võtta kui tahad!”
Mati võttis Arthuri sülle ja tundis, väikese poisi raskust oma kätele langemas
“Amamaa!”
Arthur lalises ja ta ema selgitas lalina tähendust
“Ta tunneb ennast, sinu süles turvaliselt.”
Kelk pani poisi tagasi kärru. Riina lükkas käru kohapealt edasi ja küsis “Kas sa tahad ka Kevinit näha?”
Kelk noogutas.

***
Kõsta juhtis musta Mitsubishi autot. Post tema kõrval, istus vagusi ja raadiost tulnud laulu kuuldes küsis
“Kas see on Beatles?”
Kõsta noogutas ja vaatas korraks autoraadio peale
“Jah, Post, see on Beatles.”
Nende sõit möödus vaikides.
“Vii mind lasteaia ette, palun! Mul on vaja Felix sealt ära tuua.”
Kõsta pööras paremale ja lähenes ristmikule.
“Seal!”
Kõsta keeras märgi poole mis näitas “Konnakulleste lasteaed”.
“Oota mind siin!”
Post jooksis maja poole ja avas selle ukse.
Natukese aja pärast, oli ta tagasi Felixiga.
“….ne autosse!”
Poiss ronis autosse ja pani endale häbelikult turvavöö peale.

Mina kirjeldaks natukene veel (tegevust, asju, jne), aga ei saa midagi vinguda. Ma ütleks, et mul oli isegi täitsa põnev lugeda. :) Seega, veel uut? Ja ma hoian sul silma peal, ära seda unusta.

Tänx:)
Või põnev?
Loodan, et mitte igavalt põnev:)

Konnakulleste lasteaed!
Aina paremaks läheb see jutt. :)
Ma olen väsinud, seega ma ei oska siia midagi väga mõistlikku kirjutada. Uut.

Tänan:)